Читать книгу Hundijutud - August Jakobson - Страница 4

Rebane ja hunt

Rebane läks kord talu juurde ringi luusima, magusat suutäit otsima. Piilus läbi aia, nägi: õues pingil seisab pütt hapukoorega – perenaine oli selle sinna toonud, hoopiski ära unustanud. Ja et ka kuri Karja-Krants oli ammugi oma töö ning tegevuse juures, lipsas rebane kärmesti mulgust^[1.] sisse, jooksis püti juurde ja mõtles ise:

„Kannata, kannata, kõtuke ... oota, oota, vatsake!” Aga oh seda häda: püti suu oli kitsas, mitte kuidagi ei tahtnud pea sellest läbi mahtuda! ... Alles pika püüdmise järel sai rebane pisut koort keelele, määris aga seejuures põsed kuni kõrvuni. Vadis^[2.] siis väsinult võsasse, heitis päikese kätte puhkama.

Järsku kuulis rebane – keegi tuleb sahinal üle sambla. Pidi juba püsti kargama ja ummisjalu põgenema pistma, nägi aga varsti, et see tulija oli hunt, tema hea naaber. Ja pööras ainult teise külje ning hüüdis:

„Mees, kuhu tee viib?”

„Jahile, jahile,” vastas hunt, tuli rebase juurde, istus puude vilusse. Nägi, et rebase pea on üleni valge, ja küsis:

„Mis sinuga juhtunud on, kanavaras? Vaatan ja vaatan, mitte ei mõista.”