Читать книгу Kelmikülas - August Kitzberg - Страница 2

Kelmiküla! Jah, see nimi oli tal korra käes ja seda ei võtnud enam keegi ära, igamees hüüdis ja hüüab teda nõnda, ja — küllap teda nõnda saab hüütama viimse päevani. Ta on ju nii mahe, nii pehme, ja siiski nii kõlav (mõni ütleb: kohane) ja nii kerge välja rääkida see sõna «Kelmiküla», — keegi ei hakka kohale uut paremat nime otsima ega andma. Saksad saksa keeligi ütlesid ja ütlevad «Kelmiküla», — tulid vene mehed, needki ei muutnud suuremat, vaid ütlevad ainult natukene vene murdega: «Kjelmikjula».

Ja ometi sünnib kohale selle nimega kahevõrra ülekohut, kahevõrra, — Kelmiküla elanikud ise ütlvad: tuhandevõrra, aga — kes vanasõna järgi «vaese õigusest hoolib».

Ülekohut sellepärast esiteks, et Kelmiküla sugugi küla ei ole, vaid osa linnast, mis pika majade reana loogeti nagu kassisaba mööda mäekülge linnast enesest välja kasvanud, aga — või linlased seda usuvad, et Kelmiküla luu nende lihast ja liha nende luust on. Nemad Kelmiküla enese linnaliseks ihuliikmeks ei tunnista, vaid vaatavad kõrgelt mäekaldalt ülbes uhkuses üle Kelmiküla elanikkude peade maha järvele, mille puhta vee sees küll jälle linna kui Kelmiküla elanikud ühtlasi oma musta pesu valgeks loputavad. Nad ütlevad: «See majade riba seal all ei ole enam linn, see on juba Kelmiküla. Sellel ei ole linnaga asja, seal all õiendab juba valla- ja mõisapolitsei kelmide kelmusi.» (Selle peale nad ei mõtlegi, et neil linnas ka omad gorodovoid ja urjadnikud ööd kui päevad uulitsatel ümber rändavad.)

Ja ülekohut sellepärast teiseks, et Kelmikülas, nagu nime järgi peaks arvama, sugugi aina kelmid ei ela, vaid palju ausaid inimesi. See on kindel.