Читать книгу Pika patsiga preili - August Kitzberg - Страница 2

Lapsepõlvest saadik juba head tuttavad, olime me ühel pühapäeva õhtupoolikul hulga aja järel teineteist päris kogemata leidnud, päikese kõrvetamise eest jahedasse rooma keldrisse peitu pugenud ja seal rahuliku nurgakese otsinud, kus meid keegi ei eksitanud. Pudeli kerge valge prantsuse veini juures pidutsesime oma jällenägemist. Teadagi oli meil teineteisele palju jutustada. Naisevõtmisest tuli kõne Martin oli ikka alles poissmees; mis ta mulle selle asjatüki poole oma elust jutustas, katsun ma võimalikult tema enese sõnadega, ilma iga vahemärkuseta siia üles panna. Martin B. oli õieti esteet ja kirjanik, muudkui et ta oma annet iial ei olnud tarvitada katsunud, — on ju niisuguseid kirjanikke, kes midagi ei kirjuta.

Ta jutustas, esiti energiliselt filosofeerides, siis enam ja enam satiiriliseks saades, vahel ikka mõteldes ja siis jälle üteldes.

Pika patsiga preili? — Jaa, jaa, alles eile nägin temast und. Ja unenägu uneta ööl, kuis on ta pikk ja imelik, kui voodis vaiba all viibides uni tulla ja silmalaud kinni vajuda ei taha. Kuis lendavad siis mõtted püsimata ja piiramata läbi mälestuste vaba valla: üksainus kuuldud või loetud sõna veab siis terve pika kirju rea pilte vaimusilma eest mööda. Valgust ja varju, nuttu ja naeru, hõiskamist ja kaebamist näed ja kuuled sa, ja — «oh rahu, mis siis südamel, kui ta ei kaeba sinu peal’!»

Kui ta ei kaeba! Kes vastab meile vastamatud küsimused ära? Oh, — kui me vastusele ei jõua, siis me trööstime ennast sellega: iga küsimuse peale ei ole vastust vajagi! Aga on ka küsimusi, mis ennast juba on ära vastanud, aga siiski lahtisteks jäävad.

Üksainus sõna veab terve pika kirju kanga mälestusi enese järele! Nõnda see on. Mõnikord ei puudu kangas ka pildid, kujutised. Mõtle oma kägarasse kokkukuivanud riidenartsu, mille paarikümne aasta eest noored silmad vaigistamata pisaraid täis on nutnud — õiekuul, puhte, päevatõusu ajal, kõige ilusamas metsas, kui ööbik ka — nuttis ja kaebas!

Ah, sina naerad? Naerda võivad selle üle ainult noored ja narrilased või jälle vanad ja vaevalised.

«Üksinda lindu laulan ma lusti, üksinda kägu kukun ma kurba», küll sõna tõsises, aga koguni teises tähenduses, kui lauluisa Kreutzwald neid sõnu ütles. Väljas undab suurlinn ja — kilkamine, mida läbi üürikorteri seinte kuuldub, kilkamine ja sinna vahele kõlav manitsev hääl — need kõlavad teise mehe korterist. Teise mehe korterist, kes kord, kui ta minu kombel vana mees on, enesest võib öelda: «Ma olin inimene inimestega!»

No jaa, mina olin ju ka inimene. Aga miks siis keegi mulle varem ei ütelnud, et «haridus ilma varanduseta on õnnetus» ja et need ajad mööda olid, kus nõndanimetatud haritud inimese nõudeid elu vastu elu ilma suurte võitlusteta täitis. Nüüd — hakkavad kodus, isatalus noorema venna põlvede ümber pehmed, paitajad lapsekäed ja — tema põlvekontides ei ole jooksjat. Ja mina olen haritud inimene, elan õhukeste seintega üürikorteris, väljas akna all on mul valge maja (muidugi mõista mitte minu oma), ei rohelist oksa ega härmatanud aiateivastki, ja — toas kummuti nurgas on mul kägarasse kuivanud, kahekümne aasta eest täisnutetud narts — ja naist ja lapsi ei jõuaks ma toita, kui mul neid oleks!