Читать книгу Tõõtsid - August Kitzberg - Страница 2

PROLOOG.

— — —

«Eesti vaprad vanemad mäelt vaikselt vaatavad, peas on neil elukroonid, võidulaulud nende suus …»

Nõnda laulik.

Väga ilus, vaimustav, trööstiv ehk ka, aga —

Meie vaprad vanemad, eestvõtjad, juhid, pea jagu pikemad teiste seast, meie vürstide sugu ja aadliseisus kas ei pärandunud nende verest ja vahvusest midagi edasi, ei ulatanud meie päevini? Voolaski nende eneste veri ja rammutas maapinda, kas ei jäänud sugu ega võsukest, lapsi ja lastelapsi järele, kelles end taltsutamata vabadusetung edasi oleks pärinud, et nagu tuluke tuha alt siin ja seal jälle kord lõkkele lüüa …? Kas ei midagi selle sarnast?

Oo jaa, lugege ajalugu. Lugege sedasama natukest, mis mitte meie ise, mis — teadagi — teised meist üles on tähendanud. Lugege ridade vahelt. Ridades enestes teie meist muidugi midagi ei leia.

Aga uuem, veel uuem ajalugu, mida sugugi pole kirjutatud, kui kätte jõudis aeg, kus «imelikult kõndis tasa üks muistne jutt veel üle maa, kuis enne prii see rahvas olnud, kord …»

Kas maapinnast, kust iga aasta uued lilled üles tärkavad, kas ei tõusnud sealt muud kui «verelilled õitsema»? Kas ei tõusnud verega väetatud mullast midagi toiduna üles selle iseäraliku sõnniku algomadustest, uutele põlvedele uut tuld, uut julgust andes? Kas ei midagi meie päevini?

Kes teab.

Oli peremehe laudas härg, suur ja tugev. Künnapute, kaelasoonte ja sarvejuurikate poolest oleks see kahe künnihärja töö ära teha võinud. Aga ta ei tahtnud — oli taltsutamata. Kui ta pead raputas, raputas ta ikke kaelast, kelle peale ta vihane oli, sellele heitis ta sarved makku.

On niisuguseid härgi.

Mis niisugustega teha?

Raudrõngas ninasõõrmetest läbi ja — kahe lõja otsa. Ja kui see ei aita, nuga. Niisuguseid loomi ei või tarvitada.

Nii on taltsutamata härgade asi ja sellepärast leiame ainult taltsaid härgi.

«Tee tööd ja palu jumalat …» ütles nõnda Luterus ise või on teised selle tema katekismusesse tsurknud?

Öeldakse: «Tee tööd ja palu jumalat», — see maksta kõigepealt orjade kohta.

Kuid Peterburis leidub küllalt Kaukaasia, Poola, Mingreelia — ja jumal teab kust veel pärit vürstisid väga madalatel kohtadel. Ühes meie maakonnalinnas elutses mõne aja eest ametikoha teenrina väike kuivetanud mehike, kes tänulik oli, kui temale kasuka selga aitamise eest kümme tenga jootraha andsid. Aga tal olid kindlad paberid ette näidata oma — vürstliku seisuse üle.