Читать книгу Räime-Reeda 10 kopikat - August Kitzberg - Страница 3

Raskelt ja härgamisi ajas ta enese üles — ta ei ajanudki ennast üles, ta nihkus ainult asemelt ja pööras ringi, pikkamisi, väga pikkamisi, nõndasama aeglaselt, nagu tuuleveski pea ennast pöörab, kui mölder tiivad tuulde sõtkub. Iga tema liikumine oli veniv, raske ja rahulik, nagu ei olekski tal elu sees, nagu ei voolakski tema soontes veri, vaid ainult — tasa ja pikkamisi — jumala rahu.

Ta nõretas rahust, tema nägu ja keha, terve tema ümbrus nõretas sellest. Kõik oli nii rõhuv, lasuv ja tuletas mägesid meelde, mis asemelt ei liigu. Raskelt rippusid tema põsed, tema lõug, raskelt rippus ihu tema luude ümber. Raske ja rõhuv oli vana, musta nahaga ülekaetud kirjutuslaud tema ees, rasked raamatud rõhusid lauda, rasked olid vanamoodi vasksed küünlajalad laua peal, raske oli ka suur, tinast valatud tindipott lühtrite vahel. Raske ja lasuv oli isegi vana, rohelistest pottkividest ahi toa nurgas, mille kapis suur kõhukas ja paks pudel konutas.