Читать книгу Arm - Auður Ava Ólafsdóttir - Страница 6

Ma tean, et olen alasti naeruväärne, ei tee sest siiski numbrit ja võtan riided seljast, kõigepealt püksid ja sokid, siis nööbin lahti särgi, paljastades vasaku rinna kahvatul ihul kriitvalge vesiroosi, pika nagu noatera, varjamas verist valgutompu, mis pumpab ööpäevas kaheksa tuhat liitrit verd, lõpuks võtan jalast aluspüksid – kõik just selles järje­korras. Mul ei lähe kaua. Siis seisan keset parkett­põrandat naise ees ihualasti, nii nagu jumal mind lõi, ühtekokku nelikümmend üheksa aastat ja neli päeva, mitte et ma praegu jumalale mõtleksin. Meid lahutab veel kolm parketilauda, tahutud ümbritsevast metsast pärit massiivsetest sekvoiadest, mille all lokkavad maamiinid; iga laud kolmkümmend sentimeetrit paks ja nende vahel praod, ja ma sirutan käe, koban tema suunas nagu pime mees, kes püüab pilti kokku panna. Kõigepealt taban ihu pealispinda, nahka, kuu maalib läbi kardinapilude ta seljale triibud. Ta astub mulle sammu lähemale, põrandalauad nagisevad jalge all, kui liigun tema poole. Ta sirutab samuti käe välja, sobitab pihu vastu pihku, elujooned kohtuvad ja samal hetkel tunnen kaelasoontes voogavat paisumist ning põlvedes ja käsivartes pulseerimist, vere voolamist elundite vahel. Hotell Silence’i numbritoa 11 vooditagust seina katab lehemustriline tapeet ja ma mõtlen, et homme lihvin ja lakin põranda ära.