Читать книгу Harilik seep - Ave Alavainu - Страница 7

ÜLEMÕDE

Sellel esmaspäevahommikul helises kell nagu igal teiselgi tööpäeval - pool kaheksa. Ülempersonali tööpäev on üheksast viieni. Mis ‚kell’ see nüüd enam või mis ‚helises’ – mobiil hakkas lihtsalt oma rõvehäält ikka enam fortesse tüürides tüütult undama. Uni oleks veelgi magus olnud, ta oleks oma lapsega veelgi mere ääres kivikesi vette loopinud, aga rutiin surus end agressiivselt peale. Rutiin – mõtles Ülemõde – kogu elu on rutiin. Meil ei jää üle muud kui pea langetada...

Koer juba ootamas kannatlikult välisukse kõrval – temal on omad rituaalsed rutiinid: igahommikune ringjooks pargis, kolleegidega koeraunenägude vahetamine, vahel tarvis ka pererahvast kiruda või lihtsalt rääkida edasi peresiseseid koertesaladusi: inimesed nende keelest ju nagunii aru ei saa. Temal – Ülemõe dobermannil – on oma perenaise pärast mure. Naine nimelt joob. Igal õhtul pudeli kanget alkoholi. Laupäeval kaks. Pühapäeval peaparandus. Üksi.

Ülemõde käib kammiga juustest pro forma läbi, paneb jooksuriided selga-jalga, võtab esikunagist koera kaelarihma (selle peale hakkab Dobruš juba rõõmsalt keerlema) ja siis nad lähevadki koos päeva alustama. Iga ilmaga. Rutiin.

- - - - -

Ta ei saa veel aru, kui karm ta pohmell täna hommikul, pärast nädalavahetust on. Jalutuskäigu ajal võtab ta taskust rohupurgi. Selles on joomatagajärgede leevendamise tabletid, kerged ergutid. Tablett või kaks kerre – päev võib alata. Nüüd jaksab ta nii duši all käia kui ka kohvi juua. Hommikusööki ta ei söö – linnupetteks piisab neist paarist tabletist ja kruusist kohvist küll.

Siis – hambad suhu (tegevus, millega kaasneb kerge oksendusrituaal), soeng ja nägu pähe – taas rutiin, aga hädatarvilik. Tema, Ülemõde, peab olema stabiilne. Tema peab välja nägema nii nagu tema alluvad teda nägema on harjunud. Igal tööpäeval alates kella üheksast. Aastaid. Puudumisteta.

- - - - -

Ülemõeks ei õpita. Ülemõeks saadakse. Ülemõel läks Ülemõeks saamiseni aastaid ja selle aja jooksul käis ta läbi kõik hierarhiaredeli pulgad: hooldusõde, palatiõde, protseduuride õde, vanemõde; hariduseks: medkool + hiljem kõikvõimalikud kursused. Hooldusõe ehk sanitari, nagu toona nimetati, ehk sitapotikandja karjäär kestis kõige lühemat aega, ainult paar aastat kooli kõrvalt. Kui meditsiinikooli lõputunnistus käes, lasti juba ka haigete juurde. Ja siis - aina edasi ja edasi ja edasi. Nüüd on ta saavutanud oma haridusele vastava lae. Parkinsoni seaduse järgi: enam pole tal kuhugi tõusta – ta on jõudnud oma ebakompetentsuse tasandile. Ülemõde on Ülemõde juba kaugelt üle veerandsajandi. Pensionini jääb õige vähe...

- - - - -

Kliinikuni, kus Ülemõde töötab, on kakskümmend minutit jalgsikäiku. Paras maa, et pea lahtuks, reipus juba lupjuma hakkavatesse jalgesse ja vananevasse keresse naaseks.

„Tegelikult lupjuvad kõik inimesed elu jooksul ära, aga õnneks sureb enamik enne ära, kui teada saab.” Ülemõde jumaldab musta huumorit.

Mõtted lähevad unenäo peale: ikka näeb ta oma last väikesena, mererannal kivikesi loopimas. Alailma. Sedasama. On seegi rutiin? Unenäo-rutiin?

- - - - -

Tüdruk sündis juhusekaupa kui ta oli 19, õppis medkoolis, töötas haiglas sanitarina, käis tantsupidudel, kurameeris, vahel napsitas – samuti juhuseltskonnis. Elas, nagu noorus tol ajal elas: pseudo-hipilikku elu. Lapse isale ta oma rasedusest ega lapsest ei rääkinudki – see oleks mõttetu olnud. Ühele tema sõbrannale oli tollele lapse sigitaja telefonis üsna küüniliselt öelnud: „Kust sa võtad, et see minu laps on.” Ja kõik. Ta õppis sellest.