Читать книгу Kivike taevas - Айзек Азимов - Страница 5

Kaks minutit enne seda, kui ta lõplikult kadus selliselt Maalt, mida ta tundis, sammus Joseph Schwartz Chicago äärelinna kaunitel tänavatel ja tsiteeris endamisi Browningut.

Mõnes mõttes oli see kentsakas, sest suvaline mööduja poleks Schwartzi küll Browningu tundjaks pidanud. Ta nägi välja täpselt see, kes ta oli – pensionil rätsep, kel puudus igasugune formaalne haridus, nagu tänapäeva haritlased ütlevad. Ometi oli ta teadmishimuline loomus teda üsna palju lugema sundinud. Puhtalt valimatust aplusest oli ta kogunud kild killu haaval pealiskaudseid teadmisi peaaegu kõigest ja tänu suurepärasele mälule suutnud neid ka korrastada.

Näiteks oli ta nooremana lugenud kaks korda Robert Browningu luuletust „Rabi Ben Ezra” ja loomulikult oskas ta seda nüüd peast. Enamik selle sisust jäi talle arusaamatuks, ent need esimesed kolm rida olid saanud viimastel aastatel talle nii omaseks nagu südamelöögid. Sel hästi päikeselisel ja kirkal 1949. aasta varasuvisel päeval deklameeris ta neid oma vaikset kindlust meenutava mälu sügavustes.

„Koos minuga sa vanane!

On parim aeg veel ees,

on viimne vaatus esimesest tähtsam...”

Schwartz mõistis seda täielikult. Olles noorpõlves Euroopas heidelnud ja varases meheeas Ühendriikides rüganud, oli mugava vanaduspõlve tüünus meeldiv. Majaomanikuna ja isiklike säästude najal võis ta pensionile jääda ning oligi seda teinud. Hea tervise juures naine, kaks hästi mehele pandud tütart ja viimastel aastatel südant rõõmustav tütrepoeg – mille üle tal kaevata oli?

Muidugi oli ju aatompomm ja see mõnevõrra nilbe jutt Kolmandast maailmasõjast, aga Schwartz uskus inimloomuse headusesse. Tema ei uskunud, et tuleb uus sõda. Tema uskus, et maailm ei näe enam kunagi vihas lõhatud aatompommi päikesetaolist põrgut. Nii ta siis naeratas kannatlikult lastele, kellest ta möödus, ja soovis neile endamisi kiiret ja mitte liiga keerulist teekonda läbi nooruse, et nad jõuaksid oma parima, rahuliku ajani, mis neid veel ees ootab.

Schwartz tõstis jala, et astuda üle unarusse jäetud hüljatud kaltsunuku, kellest keegi veel puudust ei tundnud ja kes talle keset kõnniteed vastu naeratas. Ta ei olnud jalga veel päris maha pannud...

Chicago teises otsas asus Tuumauuringute Instituut, kus töötavatel inimestel võisid olla inimloomuse põhiväärtuse kohta oma teooriad, kuid kes neid mõnevõrra häbenesid, kuna mõõteriista selle väärtuse tarvis ei olnud veel leiutatud. Kui nad selle peale pikemalt mõtlesid, soovisid nad sageli, et mingi taevane märguanne takistaks inimloomusel ja inimeste leidlikkusel muutmast igat süütut ja huvitavat avastust surmatoovaks relvaks.

Ja ometi, kui häda käes, riskis seesama teadlane, kel ei olnud niipalju südametunnistust, et talitseda tuumauuringutega seotud uudishimu, mille tõttu võib ühel päeval hukkuda pool maakerast, oma eluga tähtsusetu kaasinimese päästmiseks.

Sinine kuma keemiku selja taga oli see, mis doktor Smithi tähelepanu äratas.

Ta märkas seda poolavatud uksest möödudes. Rõõmsameelne noor keemik loksutas vilistades lahusega täidetud katseklaasi. Vähehaaval lahustuv valge pulber kukerpallitas laisalt läbi vedeliku. Sel hetkel doktor Smith tegelikult midagi muud ei näinudki, kuid siis sundis teda peatuma pannud instinkt tegudele.

Ta tormas ruumi, haaras tollipulga ja tõmbas laual olevad asjad põrandale. Kostis sulametalli surmakuulutav sisin. Doktor Smith tundis, kuidas higipiisk nina otsa veeres.

Noormees vahtis tühjal pilgul betoonpõrandat, kus hõbedase metalli peenikesed pritsmed juba tardudes ikka veel kuumust kiirgasid.

„Mis juhtus?” küsis ta vaevukuuldavalt. Doktor Smith kehitas õlgu. Ta oli ise ka liimist lahti. „Ma ei tea. Sina peaksid paremini teadma. Mida sa siin teinud oled?”

„Midagi ei ole teinud,” halises keemik. „See oli lihtsalt tooruraani proov. Ma tegelen vase elektrolüütilise määramisega... ma ei saa aru, mis juhtus.”

„Juhtus, mis juhtus, noormees, aga mina võin öelda, mida ma nägin. See plaatinast tiigel helendas. Tegemist oli tugeva radiatsiooniga. Sa ütled, et sul oli siin uraan?”

„Jah, aga tooruraan ja see ei ole ohtlik. Äärmine puhtus on ju lõhustumise üks olulisemaid eeldusi, kas pole?” Ta tõmbas keelega kiiresti üle huulte. „Kas te usute, et siin oli tegemist lõhustumisega? See ei ole plutoonium ja seda ei pommitatud.”

„Ja selle kriitilist massi ei ületatud,” sõnas doktor Smith mõtlikult. „Või vähemalt ei ületatud seda, mida meie kriitiliseks massiks peame.” Ta vahtis voolukivist lauda, kappide kobrutavat ja mullitavat värvikihti ning betoonpõrandal jooksvaid hõbedasi triipe. „Uraan sulab umbes 1800 kraadi juures ja me ei tunne tuumanähtusi nii hästi, et võiksime sellesse kergelt suhtuda. Lõppude lõpuks on see ruum siin hajukiirgusest küllastunud. Ja nüüd, noormees, kui metall maha jahtub, tuleb see lahti kraapida, kokku koguda ja põhjalikult analüüsida.”

Doktor Smith vaatas mõtlikult ringi, astus siis vastasseina juurde ja katsus rahutult ühte kohta oma õla kõrgusel.

„Mis see on?” küsis ta keemikult. „Kas see on alati siin olnud?”

„Mis asi, söör?” Noormees astus närviliselt ligi ja vaatas kohta, mida vanem mees näitas. Seal oli imetilluke auk, selline, mille jätab peenike nael, mis on seina löödud ja siis uuesti välja tõmmatud. Ent see nael oleks pidanud olema löödud läbi krohvi ja tellise, läbi kogu seina, sest august paistis päevavalgus.

Keemik raputas pead. „Ma ei ole seda enne näinud, aga ma pole ka otsinud, söör.”

Doktor Smith ei öelnud midagi. Ta tuli aeglaselt seina juurest ära, möödudes termostaadist, õhukesest plekist rööptahukast, kus loksus vesi, ja kus soojenditeks olevad elektripirnid elavhõbeda relee plõksumise rütmis häirivalt vilkusid.

„Nonii, aga kas see oli enne siin?” Doktor Smith kratsis küünega õrnalt ühte kohta termostaadi laiemas otsas. Seal oli läbi metalli puuritud pisike ringikujuline auk. Vesi päris selleni ei ulatunud.

Keemiku silmad läksid suureks. „Ei, seda pole seal küll varem olnud. Võin pea anda.”

„Hmmm. Kas teisel pool on samasugune?”

„Pagan võtku! See tähendab, jah, on küll, söör!”

„Heakene küll, tule nüüd siia ja vaata läbi aukude... Pane, palun, see termostaat kinni. Seisa siia.” Doktor Smith pani sõrme seinas olevale augule. „Mida sa näed?” hüüdis ta.

„Ma näen teie sõrme. Kas seal ongi auk?”

Doktor Smith ei vastanud, vaid ütles rahulikult, kuigi ta ise seda üldsegi polnud: „Vaata nüüd teiselt poolt... Mida sa nüüd näed?”

„Nüüd ei näe ma midagi.”

„Aga see on koht, kus seisis tiigel uraaniga. Sa vaatad täpselt seda kohta, on ju?”

„Vist küll, söör,” tuli vastumeelne vastus.

Doktor Smith heitis kiire pilgu ikka veel avali uksel olevale nimesildile ja sõnas jäiselt: „Härra Jennings, see on ülisalajane. Te ei tohi sellest mitte kunagi mitte kellelegi rääkida? Kas on selge?”

„Täiesti selge, söör!”

„Lähme nüüd siit minema. Saadame kiirgusmeeskonna ruumi kontrollima ja meie teiega veedame aega isolaatoris.”

„Te tahate öelda, et meil võib olla kiirituspõletus?” Keemik läks näost valgeks.

„Eks me näe.”

Ent mitte kummalgi ei leitud kiirituspõletusest mingeid märke. Vereanalüüsid olid korras ja ka juuksejuurte uuring ei näidanud midagi. Iiveldust, mida nad tundsid, peeti lõpuks psühhosomaatiliseks ja muid sümptomeid ei ilmnenud.

Kogu instituudis ei leidunud kedagi, ei siis ega tulevikus, kes oleks osanud seletada, miks peaks tiigel tooruraaniga, mille mass on alla kriitilise ja mida neutronitega ei pommitata, ühtäkki sulama ja niimoodi surmavalt ja silmatorkavalt kiirgama hakkama.

Ainus järeldus oli, et tuumafüüsikal on ikka veel varuks kummalisi ja ohtlikke saladusi.

Ja ometi ei suutnud doktor Smith avaldada raportis, mille ta lõpuks kirjutas, kogu tõde. Ta ei maininud laboris olevaid auke ega asjaolu, et see auk, mis oli tiigli asukohale kõige lähemal, oli vaevumärgatav, et see, mis oli termostaadi teises küljes, oli grammike suurem, ning et seinas olevast august, mis asus ohtlikust kohast kolm korda kaugemal, oleks võinud naela läbi pista.

Sirgjooneliselt laienev kiir võib ulatuda mitme miilini, enne kui see ei saa Maa kumeruse tõttu enam kahju teha, ja selleks ajaks on selle läbimõõt kümme jalga. Pärast seda ulatub kiir laienedes ja nõrgenedes kosmosesse, muutudes üheks imelikuks lõimeks selle tekstuuris.

Doktor Smith ei rääkinud sellest ettekujutusest mitte kellelegi.

Ta ei rääkinud ka seda, et laskis järgmisel hommikul alles haiglas viibides tuua hommikused lehed ja vaatas veerud ühe kindla eesmärgiga läbi.

Aga hiigelsuures metropolis kadus iga päev palju inimesi. Ja keegi polnud läinud kisades politseisse ega rääkinud ähmast juttu sellest, kuidas otse tema silme all kadus üks inimene – või äkki pool inimest? Vähemalt ei olnud lehes sellest midagi.

Lõpuks sundis doktor Smith end asja unustama.

Joseph Schwartzi jaoks oli see juhtunud sammu pealt. Ta oli tõstnud kaltsunukust üleastumiseks parema jala ja tundnud hetkeks peapööritust, nagu oleks tuulispask ta üheks tühiseks hetkeks õhku tõstnud ja pahupidi pööranud. Kui ta jala jälle maha pani, tungis kogu õhk tema kopsudest ühe hooga välja ja ta tundis, kuidas ta aeglaselt käkra tõmbub ja murule vajub.

Ta ootas silmi avamata tükk aega, kuid tegi need lõpuks lahti.

Asi oligi nii! Ta istus murul, kuigi oli varem kõndinud asfaldil.

Majad olid kadunud. Rivikaupa üksteise kõrval kükitavad valged majad, igaühe ees muruplatsid, kõik olid kadunud.

Ja see ei olnud muru, mille peal ta istus, vaid lihtsalt rohi, hooldamata ja metsikult vohav rohi, ning ümberringi olid puud, palju puid, ja silmapiiril paistis neid veel.

Siis saabus tõeline šokk, sest puude lehed olid rusked ja ta tajus käe all surnud lehtede kuiva rabedust. Ta oli küll linnainimene, kuid tundis sügise ära, kui see käes oli.

Sügis! Ometi oli ju siis, kui ta parema jala üles tõstis, värske ja sätendavroheline juunikuu päev.

Sellele mõeldes vaatas Schwartz automaatselt oma jalgu ja sirutas terava karjatusega käe nende poole... Väike kaltsunukk, millest ta üle oli astunud, väike hingus tegelikkust...

Aga ei! Ta keeras nuku värisevate kätega ringi, kuid see polnud enam terve. See polnud ka muljutud. See oli pooleks lõigatud. Kui kummaline! See oli pikuti väga korralikult poolitatud, nii et lõngajuppidest sisu ei olnud üldse välja tulnud. Lõimed olid lihtsalt läbi lõigatud.

Schwartzi tähelepanu köitis miski, mis tema vasakul kingal sädeles.

Nukku ikka veel kõvasti käes hoides tõstis ta vasaku jala paremale põlvele. Kingatalla ots, see, mis ulatub kingapealse alt välja, oli ära lõigatud. See oli niimoodi ära lõigatud, nagu seda poleks suutnud mitte ükski maine nuga mitte ühegi maise kingsepa käes. Värske lõikepind oli nii sile, et läikis peaaegu nagu vedelik.

Schwartzi peataolek oli jõudnud piki selgroogu ajju, kus see nüüd ta õudusest tarduma pani.

Viimaks hakkas ta valjusti rääkima, sest täiesti segi maailmas on ka enda häälel rahustav mõju. Hääl, mida ta kuulis, oli madal ja pinges ja hingeldav.

„Esiteks, ma ei ole hull,” sõnas ta. „Ma tunnen end täpselt nii, nagu ma olen end alati tundnud... Aga kui ma hull olen, siis ma ei saa muidugi sellest ise aru, või äkki saan? Ei...” Ta tundis, kuidas hüsteeria temas pead tõstab, ja surus selle alla. „Peab olema mingi muu seletus.”

Ta mõtles järele. „Äkki on see uni? Kuidas ma aru saan, kas see on uni või mitte?” Ta näpistas end ja tundis seda, kuid raputas siis pead. „Ma võin ju seda ka unes näha, et tunnen näpistust. See ei tõesta midagi.”

Ta vaatas meeleheites ringi. Kas unenäod on nii selged, nii üksikasjalikud, nii pikad? Ta oli kunagi lugenud, et enamik unenägusid ei kesta üle viie sekundi, et need tekivad siis, kui magajat kasvõi väheke segatakse, ja et unenägude kestus on illusioon.

Närune lohutus! Ta tõmbas särgikäise üles ja vaatas kella. Sekundiseier muudkui tiirles ja tiirles ja tiirles. Kui see oli uni, venis viis sekundit ikka väga pikaks.

Schwartz tõstis pilgu kellalt ja pühkis külma higiga kaetud otsaesist. „Äkki on mul mälukaotus?”

Ta ei vaevunud endale vastama, vaid peitis pea käte vahele.

Mis siis, kui tema mõistus, mis oli nii pikalt ja nii truult käinud sissetallatud ja õlitatud rada, oli kaldunud sellelt kõrvale just siis, kui ta oli tõstnud jala... Mis siis, kui ta pani jala maha siin kummalises paigas kolm kuud hiljem, sügisel, või aasta ja kolm kuud hiljem või kümme aastat ja kolm kuud hiljem, siis, kui ta mälu tagasi tuli... Sellisel juhul näiks see üheainsa sammuna, ja kõik see... Aga kus ta oli vahepeal olnud ja mida teinud?

„Ei!” See sõna tuli valju karjatusena. See ei saanud tõsi olla!

Schwartz vaatas oma särki. See oli särk, mille ta oli selga pannud selsamal hommikul – või mis oleks pidanud olema seesama hommik – ja see oli veel täitsa puhas. Ta mõtles veidi, pani käe pintsaku taskusse ja võttis välja õuna.

Ta hammustas sellest raevukalt ühe suutäie. Õun oli värske ja sellest õhkus külmkapi jahedust, kus see oli olnud paar tundi tagasi – või mis pidi olema paar tundi.

Aga väike kaltsunukk, mis sellega juhtunud oli?

Schwartz tundis, kuidas ta hakkab enesevalitsust kaotama. See pidi olema uni. Või oli ta tõepoolest hull.

Talle torkas pähe, et aeg oli edasi läinud. Oli hiline pärastlõuna, sest varjud olid muutunud pikaks. Ootamatult ja halvavalt koitis talle selle paiga vaikne mahajäetus.

Schwartz ajas end jalule. Oli selge, et ta peab leidma inimesi, mistahes inimesi. Selleks pidi ta leidma maja ja parim viis maja leida, oli leida tee.

Ta keeras automaatselt suunda, kus puid tundus olevat hõredamalt, ning hakkas kõndima.

Kui ta sirge ja isikupäratu asfaldilindini jõudis, hiilis õhtune jahedus talle juba põue ja puuladvad hakkasid muutuma tumedaks ja ähvardavaks. Schwartz tormas tänulikkusest nuuksudes tee poole ja tundis kõvale pinnale jõudes kergendust.

Ent maantee oli mõlemas suunas täiesti tühi ja hetkeks tundis ta taas hirmu jäist haaret. Ta oli lootnud, et teel on autosid. Oleks olnud nii lihtne neid peatada ja küsida... oma innukuses küsis ta seda valjusti: „Lähete ehk Chicago poole?”

Aga mis siis, kui ta pole üldse Chicago lähedalgi? Hästi, kõlbab ka mis tahes muu suur linn, üldse mis tahes koht, kust ta saab helistada. Tal oli vaid neli dollarit ja kakskümmend seitse senti, aga oli ju ka politsei...

Schwartz kõndis keset teed ja jälgis mõlemat suunda. Loojuv päike ega esimeste tähtede ilmumine ei avaldanud talle mingit muljet.

Ühtegi autot polnud ikka veel näha. Üldse midagi polnud näha ja nüüd hakkas juba päriselt pimedaks minema.

Schwartz arvas, et ta pea hakkab jälle ringi käima, sest vasakut kätt jääv silmapiir siras. Puude vahelt oli näha külma sinist helki. See ei olnud hüplev punane kuma, milline pidi tema kujutlust mööda olema metsatulekahju, vaid nõrk ja roomav helendus. Asfalt tema jalge all näis samuti veidi sädelevat. Ta kummardus seda katsuma, kuid käe all tundus see täiesti tavaline. Ainult silmanurgast pani ta tähele kerget sätendust.

Äkitselt leidis Schwartz, et jookseb meeletuna mööda teed, kingad ebaühtlases rütmis tuhmilt tümpsumas. Ta taipas, et kaltsunukk on ikka veel tal käes ja viskas selle hooga üle õla.

Irvitav, pilkav elujäänuk... Kuid siis jäi ta paanikas seisma. Olgu too kaltsunukk mis tahes, see oli tõend tema tervest mõistusest ja ta vajas seda! Nii ta siis kobas põlvili maas roomates pimedas ringi, kuni leidis nuku, mis paistis nõrga kuma taustal tumeda laiguna. Nuku täitematerjal punnitas välja ja ta surus selle sisse tagasi.

Ta jätkas kõndides teed, olles jooksmiseks liiga hädine, või vähemalt nii ta endale ütles.

Schwartz oli juba päris näljane ja tõeliselt hirmul, kui ta paremat kätt tulukest märkas.

Muidugi oli see maja!

Keegi ei vastanud tema meeletule hüüdele, aga see oli maja, reaalsuse säde, mis talle läbi viimaste tundide kohutava ja nimetu õuduse silma pilgutas. Schwartz keeras teelt kõrvale ja läks otse üle maastiku, läbi kraavide, ümber puude, läbi alusmetsa ja üle oja.

Kummaline, et isegi oja kumas veidi fosforselt! Ent seda märkas ainult pisike osake tema meeltest.

Ja siis ta oli päral ja sirutas käed valge ja kõva ehitise puudutamiseks välja. See ei olnud tellisest, kivist ega puidust, aga ta ei pööranud sellele mingit tähelepanu. Maja nägi välja, nagu oleks see pruunikashallist kõvast portselanist, aga Schwartzile ei läinud see korda. Ta otsis üksnes ust ja kui ta selleni jõudis ja uksekella ei näinud, lõi ta jalaga ukse pihta ja kisas kui kurjast vaimust vaevatud.

Ta kuulis sees liikumist ja inimhääle, mis ei olnud tema enda oma, õnnistatud ja armsat kõla. Ta hüüdis uuesti.

„Hei, teie seal sees!”

Kostis õlitatud ukse avanemise vaikne heli ja uks läkski lahti. Nähtavale ilmus naine, silmis kerge ärevus. Ta oli päevitunud ja kiitsakas ja tema taga paistis karminäolise tööriietes mehe kuivetu kogu... Ei, need ei olnud tööriided. Tegelikult ei sarnanenud need millelegi, mida Schwartz varem näinud oli, aga mingil seletamatul moel nägid need välja nagu riided, milles mehed tööd tegid.

Ent Schwartz ei hakanud analüüsima. Tema jaoks olid need inimesed ja nende riided kaunid, nagu paistavad üksikule mehele ilusad tema sõbrad.

Naine hakkas rääkima ja tema hääl oli selge ja otsustav ning Schwartz haaras uksest, et mitte pikali kukkuda. Tema huuled liikusid kasutult ja kõik külmniisked hirmud, mida ta oli tundnud, tulid laviinina tagasi, lämmatades hingamise ja pitsitades südant.

Naine rääkis keeles, mida Schwartz polnud kunagi varem kuulnud.