Читать книгу Reis armastuseni - Barbara Cartland - Страница 5

1885

Lord Hallam pidi sõitma Londonisse ja kogu maja oli saginat täis.

Ta oli olnud üks Inglismaa kõige edukamaid välisasjade riigisekretäre.

Ta arvas, et kui ta ameti maha paneb ja asub oma kohale lordide kojas, siis diplomaatilised probleemid teda enam ei puuduta. Ent iga kord, kui välissuhetes ilmnes mingi kriis, kutsuti ta vältimatult tööpostile tagasi.

Ja et ta oli oma ea kohta äärmiselt tegus ja intelligentne mees, ei suutnud ta keelduda.

Kõige vastumeelsem oli lord Hallami jaoks see, et ta pidi jätma oma tütre Shana üksinda nende maamajja.

Neil oli küllalt sugulasi, kes oleks olnud varmalt valmis talle seltsi pakkuma, kuid isa äraoleku ajal eelistas neiu olla omaette.

„Oh, papa, sinuga võrreldes on nad nii kohutavalt igavad,“ väitis tütar talle. „Kõik mu naissugulased aina vatravad, kui vaimustav oli nende noorusaeg, kuid see ei huvita mind praegu põrmugi.“

Isa naeris.

„Muidugi mitte. Ma luban sulle, kullake, et niipea kui mu raamat valmis saab, sõidame Londonisse. Ma korraldan sinu auks balli ja pole kahtlustki, et sinust saab selle hooaja säravaim debütant.“

Shana kaldus arvama, et temast saab pigem üks vanemaid debütante, sest ta oli juba peaaegu üheksateistkümnene, kuid ta ei tahtnud isale selle mainimisega meelehärmi valmistada.

Ta oli nende võluvas Hertfordshire’i majas väga õnnelik. Neil oli palju puhtatõulisi hobuseid, kellega ratsutada, palju maad, mida harida, ja metsad, mis teda võlusid.

Aias kirendas alati õiemeri ja talvel lokkas see ilu kasvuhoonetes.

Shana sündides oli tema isa eakam kui enamik värskeid papasid. Lord Hallam abiellus hilja, sest poliitiline tegevus ei jätnud muuks aega.

Kui ta viimaks armus Laringtoni hertsogi tütresse, oli tal mõttes luua suur pere.

Kahjuks suutis tema abikaasa, kes oli lesk, tuua ilmale ainult ühe lapse. Sünnitus laastas naise tervist nii rängalt, et ta suri, kui Shana oli kõigest viieteistaastane.

Lord Hallam pühendus seejärel tütrele, kes teda jumaldas.

Tütar oli pärinud isa terava mõistuse ja oskas lordile abiks olla tema autobiograafia koostamisel ning mahuka kirjavahetusega tegelemisel.

Shanale meeldis hommikuti isa aidata, samuti abistas ta valduse farmide ülevaatamisel ja töötas pikki tunde suures raamatukogus.

Viimane asi, mida lord Hallam praegu tahtis, oli taas kord välismaale sõita.

Ent kui peaminister Gladstone lausa põlvili palus tal minna erakorralisele diplomaatilisele missioonile Pariisi, ei suutnud ta ometi keelduda.

„Ma tulen võimalikult kiiresti tagasi,“ lubas ta Shanale, kui tõld ukse ette sõitis.

„Hoolitse enda eest, mu kõige kallim papa,“ kostis Shana ohates, „ja ära ole õhtuti liiga kaua üleval.“

Lord Hallam ägas.

„Seda ei anna kuidagi vältida. Keegi ei lobise rohkem kui prantslased ja õhtupimeduse saabudes muutuvad nad veelgi sõnaohtramaks kui päevavalguses.“

Nad mõlemad naersid, siis saatis Shana isa tõlda, mis oli suur ja äärmiselt mugav.

Tütar suudles isa hüvastijätuks ja hakkas juba ust kinni panema, kui lord ettepoole kummardus.

„Ära unusta anda vanale Bobile tubakat, mis ma tema jaoks jätsin. Ma tean, et ta ootab seda.“

„Ei unusta,“ lubas Shana.

Ta sulges ise ukse, ehkki lakei seisis ootavalt sealsamas, ja lehvitas tõllale järele, kuni see silmist kadus.

Sügavalt ohates kõndis neiu tagasi majja.

Hallis olid kaunid lilled ja nendega täidetud vaasid kaunistasid ka külalistuba. Lillede nägemine tegi teda alati rõõmsaks.

Shana ütles endale, et isa äraolekul saab ta aias rohkem aega veeta.

Ta teadis, et tunneb isast suurt puudust, kuid tema eest hoolitsesid vanad teenijad, kes olid juba palju aastaid nende pere juures elanud.

Ta oli harjunud üksi olema.

Ja ta oli rääkinud tõtt, öeldes, et ei armasta teiste inimeste seltskonda. Teda nähes oleks aga igaüks arvanud, et see on hämmastav mõtteavaldus neiult, kes on nii kaunis.

Tema ema oli omal ajal peetud kaunitariks ja tema isa oli väga nägus mees. Polnud siis imeks panna, et Shana oli pärinud vanemate välimuse.

Saatus oli ehk lisanud kõik ülejäänu.

Juuksed olid Shana juures kõige erakordsemad.

Ehkki väga heledad, leidus neis ka kuldseid salke, mis särasid päikese käes mõnikord suisa pimestavalt.

Tema silmad oleksid pidanud olema sinised, kuid olid hoopis rohelised ja kuldsete täppidega nagu vesi allikas, mis voolas läbi nende aia väiksesse järve müüri kaugemas servas.

Tal oli väike südamekujuline nägu.

Shanas oli midagi, mis tõstis teda esile mitte üksnes omaealiste neidude, vaid ka küpsemate naiste seast.

Talle meeldis lugeda ja ta mängis imehästi klaverit.

Kõige rohkem meeldis talle isaga vestelda ning vaielda. Nad arutasid kõiki uudiseid, mis ilmusid ajalehtedes, ja kõike möödunut, mida leidus ajalooraamatutes.

Eriti suurt rõõmu pakkus neile mõne uue köite avastamine suguvõsa raamatukogu jaoks, millele oli aluse pannud lord Hallami vanavanaisa ja kuhu iga järeltulev põlv lisas oma panuse.

Hallamid olid algselt elanud Huntingdonshire’is ja seejärel kolinud sobivamalt – vähemalt praeguse perepea jaoks – Hertfordshire’i, et olla Londonile lähemal.

Shana isale oli see loomulikult tõeline õnnistus, et nende maakodu jäi kõigest kahetunnise sõidu kaugusele tema töökohast Whitehallis.

„Mida ma siis nüüd teen?“ küsis Shana endalt ja korraga meenusid talle isa lahkumissõnad.

Bob Grimes pidas igivana kõrtsi külakeses, mis asus nende sissesõidutee lõpus. Ta oli eakas mees ja tundis lordi juba poisikesest peale.

Lord Hallami meelest oli liigutav, kuidas Bob teda ülevoolavalt imetles ja pidas alati meeles tema sünnipäeva ning kõiki muid tähtsündmusi.

Isegi kui lord viibis välismaal, sai ta Bob Grimesilt kaardi. Tema nimi oli selle alläärde kritseldatud kaunikesti segaselt, sest Bob ei osanud eriti kirjutada.

Kui Bob võttis enda kätte Roosi ja Krooni kõrtsi pidamise, siis hakkas asju ajama peamiselt tema naine, kes sättis külastajate jaoks kõik palju hubasemaks, kui seal oli enne olnud.

Tänu kõrtsiemandale pakuti Roosi ja Krooni külastajatele soovi korral ka pidulikku lõunaeinet või õhtusööki ja kui külas toimusid pulmad, siis oli see ainus koht vastuvõtu korraldamiseks.

„Ma lähen kohe Bobi juurde,“ ütles Shana endale.

Ta teadis, et vana mees on vägagi huvitatud uudisest lord Hallami järjekordse välismaasõidu kohta, kui keegi polnud talle seda juba öelnud.

Oktoobri algusele vaatamata oli ilm ilus ja Shana ei vajanud paksu mantlit kleidi peale, tal oli selletagi soe.

Üks isa koertest, kes peremehe kõrvalt kunagi ei lahkunud, haakis end neiule sappa ja koos jalutasid nad piki iidsete tammede alleed.

Shanal oli kaasas tubakas, mille isa oli Londonist toonud. Kui lord Hallamile meelde tuli, andis ta alati pisut ka vanale Bobile.

See oli eriline tubakas, mida külas ei müüdud, ja Bob nautis iga pahvi sellest oma suures piibus.

Shana väljus väravast, mille ääres asuvates majakestes elasid pensionärid, kes olid omal ajal nende valdustes töötanud. Küla oli siit lühikese jalutuskäigu kaugusel.

Esmalt oli tee ääres näha õlgkatusega maju, mõni neist maaliliselt must-valge, ja siis tuli pood, kus müüdi peaaegu kõike, mida hing ihkas.

Teisel pool teed kõrgus kirik, mis oli seisnud seal juba normannide ajast, ja pisut edasi paistis külaväljak.

Väljaku vastas asuski Roosi ja Krooni kõrts, samuti kena must-valge hoone kivikatuse ja suure tallihooviga.

Praegusel hommikutunnil oli liikumas vähe inimesi, sest mehed olid läinud tööle ja naised polnud veel poeskäike alustanud.

Üle väljaku jalutades nägi Shana aedades vaid mõnda üksikut naist ja lehvitas neile. Koer jooksis tema ees, nina maas.

Roosi ja Krooni uks oli lahti ja neiu astus sisse.

Baaris ei olnud kedagi. Shana kiikas söögituppa ja nägi, et ruumi keskele oli kaetud suur laud.

Huvitav, kelle jaoks see oli mõeldud?

Seejärel läks ta kööki, oletades, et Bob on koos oma naisega seal, ja leidiski Bobi seismas pliidi ees, mille all põles vaid väike tuli.

Neiu sisenedes keeras mees ringi ja hüüatas: „Preili Shana! Teid ma küll ei osanud oodata.“

„Ma tõin teile kingituse oma isalt. Tubakas, mis teile nii väga meeldib.“

„See on teist lahke, väga lahke. Aga minu mõistus on otsas, preili Shana, mina ei oska enam midagi pihta hakata.“

„Miks? Mis on juhtunud?“ küsis Shana.

Ta märkas, et Bob on väga ähmis.

Mehe vähesed allesjäänud hallid juuksed olid turris ja tema näol polnud tavapärast rõõmsat naeratust.

„Asi on provvas,“ vastas Bob.

„Kas ta on haige?“

„Ta murdis jalaluu, preili Shana. Kukkus trepist alla ja uskuge mind, oli meil alles tegemist, et ta jälle püsti saada.“

„Seda on küll kurb kuulda,“ lausus Shana kaastundlikult. „Loomulikult lähen ma kohe teda vaatama.“

„Ta vist magab praegu, tohter andis talle midagi valu vastu. Aga ma ei tea, mida ilma temata peale hakata.“

„Ma märkasin, et söögituppa on suur laud kaetud,“ mainis Shana. „Kas teile on seltskonda oodata?“

„Tõepoolest,“ kostis Bob. „Ja kesse neile süüa teeb, tahaks ma teada. Ma lubasin neile korralikku kõhutäit, aga kuidas ma nüüd ilma oma provvata seda lubadust pean?“

„Kindlasti saab keegi teile appi tulla,“ arvas Shana.

„Mitte sihukesi roogi tegema, nagu tema lordlik kõrgus nõuab,“ ütles Bob.

Ta laiutas nõutult käsi ja rääkis edasi: „Ma olin nii uhke, kui ta paari päeva eest siin käis ja küsis, kas saab oma jahiseltskonna lõunale tuua. „Loomulikult, ärra,“ vastasin ma, „see oleks meile suureks auks.“ Ta luges mulle ette, mida kõike nad süüa tahavad, ja meie provvaga olime üliväga rõõmsad, et saame neid oma katuse all kostitada.“

„Ja kes on teie külaline?“

„Kilbrooke’i markii,“ vastas Bob võidurõõmsalt. „Ma põleks iial arvand, et ta tahab meile tulla. Aga ega tema isa ju käindki siinkandis jahti pidamas. Ma arvan, et neil on liiga kauge lõunaks tagasi mõisa minna.“

Shana teadis nüüd, kes oli too põnev külaline, ja see avaldas talle peaaegu sama suurt muljet kui Bobile.

Kilbrooke’i markii oli alles hiljuti pärinud tiitli oma surnud isalt ja tema suursugune häärber paiknes külast umbes nelja miili kaugusel.

Shana isa oli muidugi tundnud eelmist markiid, kelle tervis oli põdur juba aastaid enne surma, kuid Shana oli käinud Brooke Hallis viimati väikese tüdrukuna.

Ta mäletas, et maja oli tohutu suur – toona oli ta uskunud, et seal elab kuningas ise.

Rabanduse saanud markii ei olnud võimeline ümbritsevate inimestega suhtlema.

Seepärast ei saanudki Shana Brooke Halli rohkem külastada ja markii oli surnud alles eelmisel aastal enne jõule.

Nüüd oli tema poeg kõik pärinud.

Shana oli uue markii kohta kuulnud nii mõndagi. Tegemist oli kahekümne seitsme aastase noormehega, kellest räägiti Londonis ja kelle ümber keerlesid ka maakonna kuulujutud.

Väidetavalt oli ta säravalt seltskondlik, sportlik ja nägus.

Kuid Shanale oli räägitud sedagi, et noor markii olevat väga valiv selles osas, kellega lävida. Otsesõnu pidavat ta nina püsti ajama.

Lord Hallam oli temaga paar korda kohtunud ja selle põgusa tutvuse põhjal järeldanud, et markii on äärmiselt intelligentne, kuid ilmselgelt põikpäine.

Ta oli tütrele öelnud, et tõenäoliselt ootavad nende lähikonda ees suured muutused, kui uus markii võtab enda kätte Brooke Halli ja selle mitmesaja aakri suurused valdused.

„Kahju, et vana markii nii kaua hingitses,“ märkis lord Hallam „aga sinna ei saanud keegi midagi parata. Tema poeg teenis elitaarses kodukaitsebrigaadis ja seejärel reisis palju mandril ringi, nagu ma olen kuulnud.“

„Miks ta siia ei tulnud ega majapidamist enda kätte võtnud, kui tema isa oli nii haige?“ küsis Shana.

„Küllap ta pidas koos sureva isaga ühe katuse all elamist liiga masendavaks,“ arvas lord Hallam, „ega ühtlasi tahtnud teha mingeid muudatusi, enne kui valdused pole päriselt tema nimel.“

Siis lisas isa kergelt muiates: „Pealegi oletan ma, et Londonis on tal tegemist küllaga. Mulle on räägitud, et ta olevat Walesi printsi sõber, ja tema armuafääridest sosistatakse niisama palju kui tema kuningliku kõrguse omadest.“

Shana kihistas naerda.

„Sel juhul pole tal meie ja Hertfordshire’iga küll midagi teha ja me peame ta lihtsalt maha kandma,“ lausus ta.

Kui uus markii viimaks Brooke Halli naasis, olid naabrid suures ärevuses. Isa surmast möödus kaks kuud, enne kui noormees valdused üle võttis.

Kõigepealt jõudsid kohale kuuldused, et ta reisib välismaal, ja seejärel, et ta on koos Walesi printsiga Londonis.

Kui lõpuks saabus teade, et uus markii on kodus, hakkasid kõik kohaliku tähtsusega isikud küllakutset ootama.

Ent seda ei tulnud.

Shana ja tema isa pidid alatasa kuulama naabrite nördimusavaldusi selle kohta, et neil ei paistnud olevat lootustki saada kutset Brooke Halli.

„Ma usun, et majas on juba suuri ümberkorraldusi tehtud,“ väitis üks nende sõpru. „Ja markii korraldab oma Londoni tuttavatele nädalavahetustel pidusid. Kuid ehkki mina saatsin talle oma visiitkaardi nagu ka paljud teised siinkandis, ei ole ta vastanud ega meid kuhugi kutsunud.“

See ajas kohalikud markii suhtes kaunikesti turri.

Shana oletas, et küllap pidas noor markii maakonna rahvast lihtsalt igavaks, sest lord Hallam ja tema tütar ohkasid nii mõnigi kord, kuuldes tõllarataste vurinat maja ees.

Nad teadsid, et kohe katkestatakse nende töö lordi autobiograafiaga ja selle asemel on nad sunnitud kuulama portsu kuulujutte ja kaeblemisi, mis polnud ei huvitavad ega ka olulised.

„Markii asemel paneksin mina sissesõidutee algusesse sildi „Ei ole kodus“,“ lausus Shana kord isale. „Sel juhul inimesed ei solvuks nii hirmsasti, et ta keeldub neid vastu võtmast.“

„Ega vaest mehikest saagi süüdistada,“ kostis isa selle peale. „Ta on noor ja sa pead ju isegi tunnistama, mu kallis, et meie üleaedsed pole just kuigivõrd põnevad.“

Lord Hallam mühatas naerda ja lisas: „Tõtt-öelda ajaksin ma parema meelega juttu vana Bobiga. Tema on minu meelest palju huvitavam.“

Shanagi naeris, sest ta sai väga hästi aru, mida isa mõtles.

Nüüd aga seisis neiu silmitsi hoopis uue ja huvitava probleemiga.

Ta mõistis igati Bobi elevust. See saladuslik mees, kelleks markii oli nüüdseks saanud, pidi tulema tema kõrtsi sööma.

Niisugusest sündmusest oleks külarahvas pooleks aastaks keelepeksuainest ammutanud.

Kahtlemata suur au Bobile ja väga hea reklaam Roosile ja Kroonile.

„No keegi peab ometi leiduma, kes saaks aidata,“ ütles ta.

„Nii viimasel minutil ei leia kedagist,“ kostis Bob. „Ainus naisterahvas, kes oskab peaaegu sama häste süüa teha kui minu provva, töötab naaberkülas. Ta tuleb tagasi alles õhtupoolikul.“

„Mis kell seltskond saabub?“ uuris Shana.

„Tema lordlik kõrgus ütles, et me ootaksime neid kohe pääle lõunat. Mida ma neile nüüd pakun? Siin on ainult Winnie, kes ei oska isegi muna keeta, ilma et see läheks kõvaks kui kahurikuul.“

Shana turtsatas lõbustatult ja lausus siis: „No sel juhul ei jää muud üle, kui ma aitan ise.“

Bob põrnitses talle otsa.

„Misasja te nüid ütlesite, preili Shana?“

„Ma ütlesin, et ma valmistan ise lõunasöögi, kuid te peate lubama, et ei ütle markiile, kes ma olen. Me papaga pole talle visiitkaarti saatnud, sest ta nii ilmselgelt ei soovi külalisi.“

„Teie valmistate mulle lõuna, preili Shana?“ kordas Bob aupaklikult.

„Mind peetakse üsna heaks kokaks. Valmistan tihtilugu papale tema lemmikroogi, mida ta naudib Prantsusmaal ja Itaalias.“

„Jumal õnnistagu teid,“ kogeles Bob. „Ma... ma ei oska muud öelda. Ma pole kunagi niisugust lahkust tunda saanud... kuigi ma muidugi oleksin pidanud seda ootama... teie isa... tütrelt.“

Siis Bobi hääl murdus ja silmi kerkisid pisarad.

Shana võttis kübara peast ja haaras köögiukse küljest nagist puhta põlle.

Ta uuris Bobi käest, mida oli lõunaks tellitud, ja nägi, et proua Grimes oli juba osa roogi ette valmistanud ning sahvrisse viinud.

Shana käskis Bobil suurema tule pliidi alla teha ja läks söögituppa, kus teenijatüdruk Winnie põrandat pühkis.

Tüdruk oli umbes kuueteistaastane ja väga napi aruga.

Varem töötas Bobi juures palju aastaid üks vanem teenijanna, kuid too abiellus ootamatult ühe külastajaga ja elas nüüd teises külas.

Shana õpetas Winniele, kuidas lauda katta, ja mõtles endamisi, et peab pärast kindlasti üle kontrollima, kas tüdruk on kõik õigesti teinud.

Seejärel läks ta tagasi kööki.

Tema lordlik kõrgus oli tellinud õigupoolest üsna lihtsa lõunasöögi.

Alustuseks karrikastmes munad, mis ootasid juba kastrulis keetmist. Siis neerupirukas parimast veiselihast koos köögiviljadega ja lõpuks juustuvalik.

Markii oli saatnud ka suurepäraseid veine ja vähemalt nendega võis Bob ise tegelda.

Shana meelest oli see tõtt-öelda päris lõbus, et just tema saab markiid oma silmaga näha. Siiani polnud sama hästi kui mitte keegi maakonnas talle poolt pilkugi heitnud.

„Ta jätab endast ülbe mulje,“ ütles neiu endale.

Vast polnud siiski aus anda hinnangut enne silmast silma kohtumist.

Shana mõtles, et nüüd on tal midagi põnevat rääkida, kui isa koju tuleb.

Kui markiil pole aimugi, kes Shana tegelikult on, siis pole ka kellelgi teisel vaja juhtunust teada.

Kõik sai valmis selleks ajaks, kui kellaseierid baaris kaheteistkümnendat lõunatundi näitasid.

Viimase poole tunni vältel olid nad kuulnud kaugusest püssilaske ja jäi mulje, et seltskonda saadab hea jahiõnn. See polnudki üllatav, oli ju Bob teadnud väita, et Kilbrooke’i valduste selles nurgas polnud palju aastaid jahti peetud.

Veidi aja pärast aknast välja vaadates nägi Shana tagahoovis metsavahte, kes tassisid rikkalikku saaki.

Nende kannul tulid kütid ise, kes sisenesid tagauksest, kus Bob neid lävel ootas.

„Tere hommikust, milord,“ kuulis Shana teda lausuvat. „Loodetavasti oli teie jaht edukas.“

„Tõepoolest oli edukas,“ vastas võõras mehehääl. „Ja uskuge mind, me oleme väga näljased. Kas lõuna on valmis?“

„Ma mõtlen, et ehk tahaksid ärrased kõigepäält keelekastet,“ pakkus Bob. „Ma korkisin lahti teie lordliku kõrguse saadetud pudelid.“

„Siis me tõesti joome,“ nõustus markii.

Tal oli sügav ja selge hääl, kuid Shanale tundus siiski, nagu see kõlanuks veidi jahedalt ja kõrgilt.

„Ära nori,“ noomis ta ennast mõttes.

Isa oli aastaid tagasi õpetanud teda inimesi analüüsima. Ta oli öelnud, et tütrel on vaja jälgida mitte üksnes seda, mida öeldakse, vaid ka kuidas öeldakse.

Shana oli õppinud heaks inimesetundjaks nagu isagi, kellele see oskus oli diplomaadiametis igati kasuks tulnud. Lord Hallamile oli inimese tõeline iseloom teada juba enne, kui too suu avas.

„Ma olen kindel, et markii on sama upsakas, nagu räägitakse,“ mõtles neiu.

Ta juba ootas seda hetke, mil ta meest näeb.

Polnud mõtet usaldada toidu serveerimist Winniele, sest tüdruk ajaks kindlasti midagi nässu.

Seepärast otsis Shana pärast söögivalmistamise lõpetamist teise puhta põlle ja tõmbas ülle. Õnneks varjas see tema hästiistuva ja üsnagi kalli kleidi.

Isa oli alati rõhutanud, et tütar peab kandma riietust, mis „raamib tema ilu“.

„Liiga paljud naised arvavad, et pole vaja end parimast küljest näidata, kui neid keegi ei näe või kui nad on ainult perekonnaringis,“ manitses lord Hallam.

Tema silmis oli väga hell pilk, kui ta lisas: „Mu kullake, ma tahan sind iga päev imetleda täpselt niisamuti, nagu sa läheksid Buckinghami paleesse ballile või Windsori lossi vastuvõtule.“

Shana oli muianud, kuid teadnud täpselt, mida isa tahtis öelda.

Seepärast riietus ta alati elegantselt ja maitsekalt, ehkki teda polnud nägemas keegi peale lillede ja koerte.