Читать книгу Salajane armastus - Barbara Cartland - Страница 5

1911

Lord ja leedi Merceri Knightsbridge’is asuva tohutu häärberi kaunis peeglitega ballisaal oli olnud tunnistajaks paljudele suurejoonelistele ja elevust tekitavatele sündmustele, aga ükski neist ei olnud samaväärne sellega, mis sel soojal suveõhtul käimas oli.

Peretütar Mary-Rose oli saanud kaheksateistkümneseks ning selle sünnipäeva tähistamiseks korraldasid ta vanemad ekstravagantse maskiballi.

Londoni seltskonna kõige peenemad ja suursugusemad esindajad olid voolanud vaimustavasse majja erisugustes vaimustavalt värviküllastes kostüümides.

Hoolimata leedi Merceri kõhklustest oli ansambel, mis mängis luksusliku ovaalse saali tagumise serva kohal kaarduvas galeriis, spetsiaalselt Ameerikast kohale kutsutud.

Kõrvalruumis olid lauad kaetud küllusliku toiduvalikuga. Lillekujulised jääskulptuurid seisid vaheldumisi hiiglaslike kristallkaussidega, mis olid täis valgeid roose ja liiliaid.

Külalistele pakuti kõike imelist, oli isegi sädelevate klaaside püramiidil voolav šampanja.

Ringlesid kuulujutud, et hiljem pidavat esinema tuleneelaja ja žonglöör ning tuleb ka tohutu tort, millel on kaheksateist küünalt.

Kõik olid elevil ja õnnelikud ning kõige suuremas elevuses oli leedi Tamina Braithwaite.

Väike, sale ja üsna imetabast värvilise šifooni ja sulgede kooslust kandev leedi Tamina oli maskiballile tulnud paradiisilinnuna.

Safiiri- ja smaragdikarva liibuv kübar varjas tema pikki blonde juukseid ning sulgedega mask kattis ta näo, nii et keegi ei oleks osanud arvata, kes ta on.

Aga maski taga säras Tamina õnnest, kui teda üle tantsusaali särava parketi keerutati.

„Oh, Edmund, kas see ei ole mitte kõige vaimustavam pidu, kus oled käinud?“

Edmund Newson naeratas allapoole vaadates oma partnerile. Ta oli kindlalt keeldunud sel õhtul kostüümi kandmast – tal oli tohutu hirm rumal välja paista, aga tema veetlevalt hea välimus ja suu kena kaart rõhutavad netid vurrud tegid ta tõrksuse selle suhtes enam kui tasa.

„Sa oled kindlalt selle õhtu täht, mu armsaim,“ sosistas ta, kui muusikast sai aeglane valss ja paarid vajusid teineteise embusse.

Tamina naeris.

„Oi, ei, Edmund. Mary-Rose Mercer on tänane täht ja kuna on tema sünnipäev, on ainult õige, et tema on tähelepanu keskpunktis.“

Edmund keskendus oma sammudele ega vastanud, aga ta teadis, et enamik silmadest ballisaalis jälgisid väikese sinirohelise paradiisilinnu elavhõbedana sädelevat liikumist, mitte suurde valgesse parukasse ja kurva saatusega Prantsuse kuninganna Marie Antoinette’i tülikasse kostüümi riietunud noore tüdruku raskemat sammu.

Tamina sulges mõneks hetkeks oma silmad, lastes maailmal enda ümber keerelda.

Ta oli nii õnnelik! Ta oli armunud!

Edmund oli noor ja tõusev poliitik. Ta oli just saanud järelvalimiste tulemusel saadikukoha alamkojas.

Tamina oli temaga kohtunud kuu aega tagasi, kui oli käinud Ascotis hobuste võiduajamisi vaatamas.

Tamina isa, lord Braithwaite oli välisministeeriumis tähtsal positsioonil ning Ascoti¹ daamide päeva hommikul oli ta koos leedi Braithwaite’iga vaikselt riigist lahkunud, et minna Itaaliasse diplomaatilist ülesannet täitma.

Kuigi Tamina pidas end väga moodsate põhimõtete ja vaadetega tüdrukuks, oli talle siiski vastumeelt võidusõitu üksi vaatama minna, aga tema eakas ristiema krahvinna Lichley, kes temast väga hoolis, oli rõõmsalt nõustunud Taminale saatjadaamiks tulema.

Ent see oli äärmiselt kuum päev ning pärast lõunaseid suupisteid oli krahvinna peagi leidnud endale tooli vaiksemas nurgas ja istus pitsist päikesevarju alla puhkama.

Ning puhkamisest oli saanud pikemat sorti uinak.

Niisiis uitas Tamina üksinda ringi ning ühes tarandikus kõnnisklevaid võidusõiduhobuseid vaadates oli ühine sõber teda Edmund Newsonile tutvustanud.

„Kas sa mäletad päeva, mil me kohtusime?“ sosistas ta nüüd, mil nad keerlesid ballisaalis, nende värvilised peegeldused igal sekundil müriaadis peeglites muutumas.

Edmund noogutas.

„Tõepoolest, mäletan, väikseke. See on igaveseks mu südamesse sepistatud minu senise elu kõige imelisema päevana.“

„Kas sa armusid minusse esimesest hetkest?“

„Muidugi, kullake! Miks ma sinu arvates juba järgmisel nädalal sul endaga abielluda palusin?“

Tamina ohkas.

See kõik oli nii imeline. Ta tundis end suurepärase romantilise romaani kangelannana, jalust rabatud nägusa ja vaimustava kangelase poolt.

Jah, ta oli kihlatud, aga ta oli Edmundile lubanud, et hoiab nende tõotusi saladuses!

Kuskil tema peas sosistas vaikne hääl, et ta ema ja isa läheksid vägagi endast välja, kui kuuleksid, et ta on salaja noore mehega kohtunud ja kannab peagi tolle antud sõrmust sõrmes.

Aga Tamina tõukas need kahtlused eemale. Edmund oli vaimustav, nii tark, nii nägus, nii imetabane tantsija ja armastas teda nii väga.

Kui Tamina vanemad mehega viimaks kohtuvad, siis meeldib ta neile kindlasti.

Tamina vaatas ülespoole mehe kandilisse roosatavasse näkku. Edmund kortsutas kulmu – nii tundus ta väga armas ja tõsine. Oli uskumatu teada, et Tamina on tema jaoks maailma kõige tähtsam inimene.

Tamina teadis, et ta vanemad armastavad teda, aga kolmest lapsest kõvasti kõige nooremana ei olnud ta kunagi saanud nende jagamatu tähelepanu ja kiindumuse osaliseks.

Tänu kahele vanemale vennale, Peterile ja Guyle, oli nende kodu olnud ta kasvamise ajal väikese tüdruku jaoks lärmakas ja mehine koht.

Ta oli õppinud ratsutama, puude otsa ronima, kukkuma ja kriimustama oma põlvi ilma „tönnimata“, nagu poisid ta nutmise kohta ütlesid.

Kui vennad lõpuks internaatkooli läksid, oli ta neist kohutavalt puudust tundnud.

Taminal oli mitmeid guvernante, kes üritasid teda muuta naiselikuks satsidesse mattunud lapseks, aga iga kord kui Peter ja Guy koju tulid, tõmbasid nad oma väikse õe oma pöörastesse plaanidesse kaasa.

„Ma nii ootan juba, Edmund, et saaksin sind oma vendadele tutvustada,“ pomises Tamina, kui muusika lõppes.

Käsikäes jalutasid nad mahedas kuuvalguses kümblevasse aeda ning istusid ühte väikestest lauakestest, mis olid paigutatud terrassile pronkslühtrites põlevate tõrvikute alla.

„Ah, jaa. Nad on mõlemad teenistuses, ma arvan, et sa rääkisid sellest? Kujutlen, et nad on tihti kodust ära?“

„Jah.“ Tamina tundis, kuidas talle otsekohe pisarad silma tikuvad. „Peter, kes on vanim, on maavägedes, ja armas Guy, kes peab alati kõike teisiti tegema kui ta vend, astus mereväkke.“

„Ja mis sa arvad, kas nad on peagi koju puhkusele tulemas, mu armas?“ uuris Edmund, suudeldes Tamina rannet just veidi tema kindast kõrgemal.

„Ei. Kahjuks veel mitte pikki kuid. Ma loodan, et selleks ajaks me võime kõigile oma kihlusest teatada!“

Edmundi helehallid silmad paistsid kurvad.

„Keegi ei soovi seda rohkem kui mina, Tamina. Aga nagu ma sulle rääkisin, on mulle auasjaks sellest kõigepealt oma eakale vanaemale rääkida. Tema kasvatas mind üles, kui mu vanemad surid, ja tal on õigus meie suurepärast uudist kuulda enne teisi.“

Tamina silmad läksid ta sulise maski taga suuremaks ja sinisemaks.

„Ja su vaene vanaema on kahjuks väga haige, nagu sa rääkisid.“

Edmund ohkas.

„Jah. Aga ta tervis paraneb tasahilju kogu aeg, ütles ta arst. Niipea kui ta on piisavalt tugev, sõidame sina ja mina koos Šotimaale ja räägime talle enda uudist. Kardan, et senikaua peame enda armastust saladuses pidama.“

„Aga mis – mis siis, kui su vanaema ei parane?“ sosistas Tamina kõheldes.

Edmund patsutas ta kätt ja tõusis.

„Siis abiellume otsekohe. Aga nüüd oleks minu meelest vaja veidi värskendust. Mulle tundub, et talveaias serveeritakse jäätist. Oota siin, armsaim, ma toon sulle ühe.“

Tamina vaatas armastaval pilgul, kui mees tantsukeerisest läbi minnes teed otsis.

Siis püüdis ta tähelepanu rabav paar, kes tema tooli lähedal seisis.

Ta tundis tumepunases kleidis ja poolmaski kandvas daamis ära leedi Eunice Kentoni. Aga mees paistis olevat võõras ja Taminat hakkas huvitama, kes ta olla võiks.

Mees kandis formaalset õhtuülikonda, aga ta nägu oli tumedaks võõbatud ning ta kandis vaimustavat araabia peakatet, mille volditud kangas kattis näo alumise poole, nii et näha olid vaid ta silmad.

Tamina pilgu all koputas leedi Eunice mänglevalt oma sulgedest lehvikuga mehe käsivarrele ja jalutas eemale trepi poole, kleidi punane siid kauni figuuri ümber lehvimas.

Mees vaatas ta minemist, vajus siis istuma väikesele kullatud toolile Tamina kõrval ja ohkas.

Ivan, Daventry krahv, tundis end rampväsinuna, luuüdini kurnatult.

Tal oli raske meenutada, et vaevu kolm kuud tagasi oli ta elanud kerglast hõlbuelu Itaalias, vaba igasugustest muredest ja kohustustest.

Mõjuvõimsa Daventry perekonna noorema pojana ei olnud ta kunagi pidanud võtma endale kohustusi ja vastutust nagu ta vanem vend Geoffrey, keda oli sünnist peale kasvatatud omandama positsiooni kõrgseltskonnas.

Ivan oli viis aastat noorem ning ei soovinud midagi rohkem kui reisida maailmas, õppida tundma kõiki maid ja kultuure, ajalugu ja geograafiat ning nende inimeste tausta, keda ta kohtas.

Tema esialgne plaan oli kirjutada raamat kõigest, mida ta oli näinud ja teada saanud, ning seejärel – kui ta üldse tulevikule mõtles – oli see olnud ähmane kujutlus, et mingil hetkel asub ta diplomaatilisse teenistusse, kus tema teadmised võiksid ta kodumaa hüvanguks kasulikud olla.

Isegi siis, kui Geoffrey oli tiitli pärinud, ei olnud ta muret tundnud, mis edasistel aastatel Daventry perekonnast saab.

Ta jumaldatud vanem vend oli õnnelikult abielus ning tema naine Honesty kandis Daventry tiitli järgmist pärijat. Kõigi elud paistsid nii õnnelikud ja rahuldustpakkuvad. Tulevik oli roosiline.

Aga see kõik muutus ühel saatuslikul lumisel märtsiõhtul, kui tõld, milles olid Geoffrey, Honesty ja nende teenijad, Lake Districtis pimedal libedal teel ümber paiskus ja kõik silmapilkselt hukkusid.

Viimast kolme kuud oli praegu raske isegi meenutada, mõtles ta, sulgedes silmad enda ees keerlevate tantsijate sära ees. Valu ja kaotus olid ikka veel nii suured.

Nüüd oli tema Daventry krahv ning ta lein armsa venna ja kauni vennanaise kaotuse pärast pidi vaos püsima, sest oli nii palju, mida tuli teha ja korraldada.

Kaelamurdval kiirusel üle Euroopa koju tormates ei olnud ta suutnud uskuda, et telegramm, mille ta oli saanud, oli tõsi.

Ta oli siiski poolenisti arvanud, et see oli kellegi ettekujutus halvast perverssest naljast, kuigi oma südamepõhjas ta teadis, et keegi ei suudaks olla nii õel.

Siis oli ta olnud sunnitud tegelema matustega, mõlema perekonna ja teenijate leinaga, sest surma sai ka kolm perekonna teenrit.

Järgmisena ootasid ees lõputud juriidilised dokumendid ja komplikatsioonid, mis pärandiga kaasnesid.

Ta oli tundnud, kuidas pime meeleheide ja kurnatus hakkab teda elusalt neelama, kui ta oli ühel päeval ratsutades leedi Eunice’i kohanud.

Ta ei teadnud midagi Londoni seltskonnast. Paljudest vanematest tavadest ja etiketireeglitest oldi sajandivahetusega loobutud. Elutempo oli nüüd palju kiirem.

Ta oli Inglismaalt liiga kaua ära olnud ning kaotanud ühenduse kõigi oma sõpradega.

Leedi Eunice’i karge kaastunne oli olnud väga teretulnud võrreldes teiste tuttavate lämmatava tähelepanuga ning ta oli just hakanud mõtlema, et võib-olla kasvab nende värskest sõprusest midagi kauem kestvat.

Oli tore kohata tüdrukut, keda ta sai nii tingimusteta usaldada.

Lojaalsus ja ausus olid kaks ta peamist nõudmist eluaegsele kaaslasele.

Täna oli esimene kord pärast matuseid, kui ta tuli seltskonda.

Eunice oli kinnitanud, et kuna tegu on maskiballiga, siis saab ta osaleda ilma kogu selle tüütu osata, kus tuleb inimestega rääkida ja nende kaastundeavaldusi kuulata.

Aga kas tal oli tore? Muusika oli nii vali, värvid olid nii eredad.

Mõni kuu tagasi oleks ta viskunud lustima, aga nüüd vaatas ta uue pilguga tagasi sellele mehele.

Toonane Ivan ei olnud praegune Ivan.

Ta ei suutnud selgelt mõelda. Ta oli nii väsinud.

Just siis, kui ta taipas, et oli valjult äganud, puudutas väike käsi tema oma ning ta pööras oma pead, et näha, kuidas ta naabri rohelises ja sinises maskis nägu tema poole pöördub.

„Härra? Kas te tunnete end halvasti? Kas ma võin kellegi teile appi kutsuda?“

Ivan vaatas sädelevat sulgedega peakatet ja naeratus kerkis ta tumedatesse silmadesse. Justkui see väikseke saaks teda aidata!

Krahv oli teda enne tantsimas näinud – sädelev värvide sähvatus teiste, enamasti kahvatute roosade ja kreemikate kostüümide taustal.

Keegi armas noor tüdruk oma esimesel ballil, arvas ta kurnatult. Ta noogutas tüdruku poole ja Tamina mõtles pahuralt, et ta märkas mehe tumedates silmades helkivat lõbusust.

Aga selles oli raske kindel olla, sest mehe peakatte alumine pool varjas ta suud.

„Ma pelgan teiega rääkida, vahest lendate te minema, väike lind!“ ütles ta naljatamisi. „Aga palun, ärge muretsege minu pärast. Ma olen täie tervise juures, kuigi tuleb tunnistada, et veidike väsinud. Samal teemal jätkates, kas teie uneaeg ei ole juba käes?“

Tamina kortsutas maski taga kulmu.

Ta mõistis, et lühike kasv ja kleenuke kuju võisid lasta tal nooremana paista, aga kindlasti ei näinud ta välja kooliealine!

„Mul on hea meel, et teiega ei ole midagi halvasti, härra,“ vastas ta jäigalt. „Kas te naudite tänast õhtut?“

„Vägagi.“

„Teie paariline leedi Eunice on vaimustav tantsija,“ lisas Tamina soojalt.

„Kas te olete tuttavad?“

„Jah, mul on olnud rõõm leedi Eunice’iga kohtuda,“ vastas ta rõõmsameelselt. „Ja ka tema kihlatuga, härra Marshalliga. Väga huvitav Ameerika härrasmees. Tõepoolest, praegu on ta vist seal. Ta sõidab kogu aeg edasi ja tagasi üle Atlandi, mis on kindlasti väga vaimustav. Mulle nii meeldiks suurel laeval maailmas reisida.“

„Härra Marshall...?“ mehe hääl kostus karedalt ja Tamina mõtles, kas võib olla, et ta vestluspartner hakkab koledasti külmetuma.

Tamina naeris kergelt.

„Ta tundub väga arukas härrasmees, aga see on ehk sellepärast, et ta on minust palju vanem. Ma arvan, et ta on peaaegu viiskümmend, sama vana kui minu isa! Ma mõistsin meie kohtumisel ta jutust aktsiatest ja rahast vaevu sõnakese.“

Kõik jäi vaikseks ja Tamina tundis ootamatult piinlikkust.

Kas ta oli täielikule võõrale härra Marshallist liiga palju rääkinud?

Tamina vana lapsehoidja oli alati teda manitsenud, et ta „laterdab muudkui ilma mõtlemata“. Oh heldeke, kas ta oli ebadiskreetne olnud?

Aga kindlasti oli leedi Eunice oma kihlatut maininud, enne kui selle härrasmehega avalikult tantsima nõustus?

Tamina teadis, et tema räägiks Edmundist kindlasti kõigile, niipea kui nende salakihlus avalikuks oleks saanud.

Mees lükkas oma tooli veidi kaugemale varju, nii et Tamina ei näinud enam ta silmi.

„Aga härra Marshall on väga lahke ja hooliv inimene, olen kindel,“ jätkas ta kiiruga, püüdes olukorda parandada.

„Mul ei ole olnud au selle härra Marshalliga kohtuda,“ ütles mees, püüdes oma häält kindlana hoida.

Eunice kihlatud ja abiellumas! Kuidas saab see võimalik olla! Ta oleks ju sellest rääkinud.

Ei! See oli hullumeelne. Miks peaks tüdruk, kes on juba kihlatud, tõotanud kellelegi tulevast abielu, saama teise mehega lähedaseks sõbraks?

Kuhu oli jäänud sõnapidamise au? Kus oli tema kui leedi au?

Ilmselgelt oli see sinises ja rohelises maskis tüdruk rumala vea teinud.

Ta oli väga noor ja ilmselt ei tundnud Eunice’i väga hästi. Tüdruk oli väsinud – oli juba hilja ja ta oli Eunice’i kellegagi segi ajanud.

Jah, just nii oligi juhtunud.

Aga Tamina rääkis jälle ja iga sõna, mis sulgedega maski tagant tuli, langes ta meelde ja levis kui mürk.

„Mulle nii meeldis see lugu, kuidas nad laeva pardal kihlusid, kui leedi Eunice New Yorgist tagasi sõitis. Tema ema rääkis minu emale, kuidas nad kahekesi olid ainsad inimesed, kes merehaigeks ei jäänud ja ühel õhtul oli ballisaal vaid nende kahe päralt!“

Krahv tõusis järsult püsti.

Talle tuli meelde, kuidas Eunice oli talle nende esmakohtumisel rääkinud, et ta oli just naasnud külaskäigult New Yorki ning et reis üle Atlandi ookeani oli olnud hirmutav, sest meri oli nii tormine.

Ta oli isegi maininud tühja õhtusöögiruumi ja ballisaali. Ta oli vaid jätnud mainimata härra Marshalli, oma kihlatu.

Eunice oli talle nädalate viisi naeratanud ja kaasa tundnud ja valetanud.

Aga miks?

See oli küsimus, mida ta väsinud aju muudkui esitas. Kas ta võis kujutleda, et afäär oleks midagi, mida mees tahaks? Kas Eunice oli teda sedasorti meheks pidanud?

Ja mida arvasid teised inimesed seltskonnas? Et ta on selline nurjatu mees, kes võrgutaks teise mehe kihlatu, kui too viibib riigist eemal?

Krahv sai päris hästi aru, et kuna ta oli elanud välismaal ega teadnud värskemaid uudiseid ja kuulujutte, oli Eunice’il lihtne teda petta.

Aga teised inimesed ei näeks seda sellises valguses. Ei, tema oleks rahurikkuja ja Eunice ohvri vastu patustaja.

Ja sel hetkel teadis krahv, et ta ei usu enam kunagi naisterahva sõnu.

Ta tundis, kuidas palavik temast üle lahvatas. Pärast viimaste kuude jooksul tohutu leina talumist oli see reetmine viimaseks piisaks.

Ta tegi enda kõrval istuvale väikesele haldjalikule olendile hajevil kummarduse ja kõndis eemale.

Ta ei tahtnud Eunice’iga kohtuda – tal ei olnud aimugi, mida ta võiks sellises meeleseisundis talle öelda.

Ei, ta soovis vaid koju minna ja siis riigist lahkuda, Eunice’ist nii kaugele kui võimalik.

Tamina vaatas, kuidas võõras läks, hüppas siis püsti, otsustanud talle järele minna.

Ta oli veendunud, et miski, mis ta ütles, oli mehe endast välja ajanud, ja ta teadis, et ta ei saa rahulikult puhata, kui ta ei ole oma eksimuses selgust saanud ja selle heaks teinud.

Vana lapsehoidja oli talle tihti lastetoas öelnud: „Ära lase kunagi päikesel vihaga loojuda.“

Noh, see polnud küll viha, see oli süütunne, aga mõte jäi samaks.

Ta kõndis kärmelt ümber maja, seades samme õues olevate toolide ja laudade vahel, mööda keisritest ja Rooma leegionäridest, merineitsitest ja lastelaulude tegelastest, kõikidest õnnelikest naervatest paaridest.

Võõras oli suundunud saali, tantsijate murdu. Tamina oli päris kindel, et ta suudab jõuda halli, kus teenijad mehele mantli toovad, enne kui too läbi täis ballisaali ukseni murrab.

Aga kui ta majanurgast möödus, peatus ta ootamatult, kaheldes, kas järgmist sammu teha.

Ukseava varjus nägi ta oma armast Edmundit rääkimas pika kõhna tüdrukuga lihtsas rohelises kleidis.

Tamina märkas, et tüdruk oli väga ilus, pikkade pruunide lokkidega, mis langesid kaskaadidena ta seljale keerukast lintidega seotud soengust.

Aga ta rõivad olid lihtsad ja üsna kulunud. Ainus ehe oli väike hõbedane rist kaelas.

Tamina ei suutnud uskuda, et selliselt rõivastunud tüdruk oli üldse peole kutsutud. Võib-olla töötas ta Mercerite juures või oli majja kellelegi sõnumi toonud.

Ta teadis, et leedi Mary-Rose Merceril oli mitmeid nooremaid õdesid-vendi, kellest mõned olid veel alles lastetoa-ealised. See tüdruk võis vabalt nende guvernant olla.

Ta hakkas paari suunas liikuma – ja siis jälle kõhkles. Nad seisid üksteisele väga lähedal. Tüdruku käsi oli paluvalt Edmundi varrukal.

Tamina hammustas huulde.

Ta oli täna õhtul juba ilmselgelt üks kord ebadiskreetne olnud. Ta ei tahtnud Edmundit isiklikku vestlusse sekkudes ärritada ja tüdrukki paistis väga endast väljas olevat.

Kalli Edmundi hoiak paistis olevat väga tõsine ja murelik. Võib-olla oli sellel tüdrukul mingi mure ja ta tahtis, et mees aitaks seda lahendada?

Parlamendiliikme puhul oli tõenäoline, et tema käest küsitakse tihti nõu, ja Tamina tundis, et mees oleks pahane, kui ta vahele segaks.