Читать книгу Kaitsepühak - Barbara Cartland - Страница 5

1819

Melverley markii lahkus Londonist halvas tujus.

Ta polnud kavatsenud maale minna enne, kui kohtub leedi Brayga.

Toimus piinlik sõnelus, mis jättis markii raevust pulbitsema.

Leedi Bray oli üks aasta kuulsamaid kaunitare ja St. Jamesi pargis tõsteti tema auks palju tooste.

Naine oli osutanud armulikkust üsna arvukatele meestele, enne kui kohtus markiiga.

Viimane aga rabas naise jalust ja nende affaire de coeur¹ pakkus kõneainet tervele Beau Monde’ile².

Kõik kulges vähemalt markii arvates sujuvalt, kuni lord Bray maalt tagasi jõudis.

Just siis teataski lord oma naisele, et viib ta Londonist minema.

Leedi Bray kohkus.

Ta oli edu tipus.

Teda kutsuti igale peole ja oma mõtteis oli ta veendunud, et regendist valitsejal ei õnnestu korraldada Carlton House’is ühtegi edukat õhtusööki, millel tema ei osale.

Leedi anus oma abikaasat, kuid too jäi kaljukindlaks.

„Sinust hakatakse rääkima,” ütles mees. „Ma ei lase oma head nime läbi pori lohistada!”

Kui Daisy Bray teatas uudiseid markiile, oli mees jahmunud.

Oli enam-vähem aktsepteeritav, et kui mees oli olnud juba mõne aasta abielus ja tema abikaasa oli sünnitanud tiitlipärija, sulges mees silmad selle ees, et tema naine teiste meestega flirtis või midagi tõsisemat tegi.

Lord Bray oli aga väga uhke mees.

Kui üks tema õde talle rääkis, millest Mayfairil kõneldakse, saabus lord Londonisse.

„Mitte miski, mida ma ütlen, ei muuda tema otsust, et me sõidame reedel maale,” teatas Daisy markiile pisarsilmil.

„Aga ma ei saa sind kaotada,” vaidles mees. „Kuidas sa küll saad loobuda kõigist pidudest ja ballidest, millel oled lubanud osaleda, ja – loomulikult – minust!”

„See on mulle tähtsam kui miski muu,” kostis Daisy mahedalt ja asetas käe mehe käsivarrele, „aga sellest pole kasu. Kui Arthur midagi nõuks võtab, nagu praegu, pean talle kuuletuma.”

Lord Bray otsus ärritas markiid.

Kuid ta läks lohutust otsima ühte Chelsea majja, kuhu oli oma armukese elama pannud.

Naine oli üks kenamaid Drury Lane’il esinevaid baleriine.

Letty Lesse oli silmapaistev tantsija ja silmapaistev ka kõiges muus, mis ta ette võttis.

Viimase hulka kuulus ka suure hulga teda taga ajavate meeste südamete vallutamine.

Aga ta oli elevil, kui markii talle tähelepanu pööras.

Naine teadis hästi, et markii on kõigist tema ülejäänud kosilastest tähtsam ja kindlasti ka rikkam.

Letty oli innukalt nõus kolima oma praegusest elukohast võluvasse majja Chelseas.

Enne teda oli seal elanud üks isik.

Markii oli aga külalisest üsna tüdinud naise tüütu kombe pärast itsitada kõige peale, mida markii ütles.

Pealegi näris naine küüsi.

St. Jamesi rahameeste ja seltskonnalõvide seas oli oma isikliku „Aphrodite teenijanna” pidamine moes.

Seda mõistagi juhul, kui nad seda endale lubada said.

Keegi ei saanud seda endale paremini lubada kui Melverley markii.

Kahekümne kuue aastasena päris mees tohutult suure mõisa.

See oli kuulunud tema perekonnale kolmsada aastat ja iga põlvkond oli valdusi laiendanud.

Tema isa oli olnud kolmas markii ja ta ise oli neljas.

Ta oli oma tiitli, vere ja positsiooni üle elus ülimalt uhke.

Kuigi markii oli alles kahekümne kaheksa aastane, oli regent talle öelnud, et temast saab krahvkonna administratsiooniülem niipea, kui see tiitel saadaval on.

Tema Kuninglik Kõrgus oli vihjanud ka sellele, et niipea kui ta saab kuningaks, leitakse markiile õukonnas positsioon.

Markii võttis selle kõik vastu täiesti enesestmõistetavana.

Ta oli Wellingtoni armees hiilgavalt silma paistnud ja saanud vapruse eest kaks autasu.

Ta oli igati teadlik sellest, et kuigi ta oli noor, kuulasid riigimehed, mis tal öelda on.

Ka regent pidas temaga nõu paljudes küsimustes, mis teda iga päev vaevasid.

Markii jättis Daisy nutma mõtte pärast, et peab meest veel kord nägemata Londonist lahkuma.

Mees arvas, et üritab Letty Lesse’i käte vahel leedi võlusid unustada.

Markii oli viimase kolme nädala jooksul Letty hooletusse jätnud.

Kuna lord Bray oli maal, veetis ta iga õhtu ja suurema osa ööst koos Daisyga.

Praegu mõtles markii sellest, kui võluv Letty tantsides välja näeb.

Naine oskas panna mehe oma muresid unustama, kui käed talle kaela ümber heitis.

Kõigepealt pidi markii minema õhtusöögile, mis toimus Bedfordi hertsogi majas Islingtonis.

Ta oli sügavas masenduses ja õhtusöök ei turgutanud sugugi tema vaimu.

Tegelikult leidis ta, et õhtusöögil tema mõlemal käel istuvad daamid on tüütud.

Kedagi kohalolijatest ei saanud mingil juhul võrrelda Daisy või Lettyga.

Õhtusöök muudkui venis ja venis, kuni viimaks lõppes.

Pärast tulid muusika ja kaardimängud, milles markii oli sunnitud osalema.

Kesköö oli juba peaaegu käes, kui ta viimaks oma tõlda ronis.

Seda vedas kaks toredat hobust ja markii käskis kutsaril end Chelseasse viia.

Kutsari näol oli kerge muie, mida markii ei näinud.

Kui nad sõitma hakkasid, pilgutas teener kutsarile silma.

„Nagu vanasti,” pobises viimane endamisi. „Obesed leiavad sinna ka omapäi tee.”

Kutsar itsitas.

Ta mõtles aga sellele, et tuleb pikk öö.

Kutsar teadis küll, et tema naine kurdab kibedasti, kui mees ta just enne koitu üles ajab.

Markii Chelsea maja ei olnud kaugel, see asus kuulsa Nell Gwynni sisse pühitsetud haigla lähedal.

Maja ees asus väljak, kuhu oli istutatud puid.

Kutsar juhtis hobused uhkeldades välisukse ette.

Markii astus välja.

Oli enesestmõistetav, et teener ei kutsunud palgatud toatüdrukut.

Selleks ajaks oli too juba voodisse läinud.

Markiil oli ukse avamiseks isiklik võti.

Seda luku sisse pistes mõtles ta, et praeguseks tunniks peaks Letty olema juba teatrist koju jõudnud.

Naine on juba voodis, kuid tal on kindlasti hea meel markiid näha, eriti seepärast, et mees on ta nii kauaks hooletusse jätnud.

Naine sirutab käed ja on liiga tark selleks, et mehele vähimaidki etteheiteid teha.

Markii avas ukse.

Nagu ta oligi arvanud, valgustasid halli kahe hõbelühtri küünlad.

Markii oli ise lühtrid oma maamõisast siia toonud.

Ta oli andnud käsu, et need tuleb alati põlema jätta.

Kui ta peaks ootamatult saabuma, pole tal mingit tahtmist pimedas kobada.

Ta sulges selja taga välisukse ja pistis võtme taskusse.

Võttis torukübara peast.

Markii pidi juba panema kübara toolile, kuhu ta selle tavaliselt jättis.

Alles siis märkas ta, et seal on juba teine kübar.

See oli sama kujuga ja tegelikult peaaegu identne.

Ta põrnitses seda üllatunult.

Markii juurdles, millal ta küll oli selle siia jätnud ja ilma kübarata koju läinud.

Korraga tärkas temas kahtlus.

Ta pani oma kübara kuldraamis peegli ette lauale.

Seegi pärines tema maamajast.

Ta läks paksu vaibaga kaetud trepist meelega vaikselt üles.

Ülal oli väike trepimade, millest kummalgi pool asus uks.

Üks neist viis väiksesse tuppa, mida kasutati harva.

Teine tuba oli palju suurem ja seal magas Letty.

Markii oli näinud palju vaeva, et seda oma maitse järgi sisustada.

Väga laia voodi kohal oli kuldne baldahhiin, millelt langesid alla kõige peenemast siidist kardinad.

Markiil oli oivaline maitse.

Ta jälestas enamiku Aphrodite teenijannade magamistubades leiduvaid rämedaid värve ja labaseid dekoratsioone.

Kavatsedes armukest pidada, võttis ta nõuks, et naise taust peab vastama tema enda, mitte naise maitsele.

Letty magamistuba kaunistasid väga mahedad värvid.

Kallid materjalid äratasid kadedust ja imetlust teistes tüdrukutes, kes koos Lettyga tantsisid.

Peen Aubussoni vaip.

Seintel Prantsuse kunstnike maalid.

Mööbel pärines, nagu ka suur osa regendi omast, revolutsioonijärgsest Versailles’ lossist.

Trepimademele jõudes seisis markii hetke vaikselt ja haaras siis lingist.

Just siis kuulis ta Lettyt naermas ja tardus.

Hetkeks ei uskunud ta oma kõrvu.

Siis aga, kui naeru järel kostis mehe madal hääl, taipas markii, et Letty petab teda.

Kehtis kirjutamata seadus, et kui kaitsja andis Aphrodite teenijannale maja ja pidas naist ülal, oli naine mehele truu seni, kuni mees on tema vastu helde.

Markii oli seda kahtlemata olnud.

Letty teemandid ja pärlid olid sensatsioonilised.

Noil viimastel nädalatel oli markii naise veidi hooletusse jätnud.

Kuid talle polnud hetkekski pähe tulnud, et Letty võiks teise armukese võtta.

Ja kindlasti mitte tema majas, lõpetamata eelnevalt nende suhet.

Fakt, et naine oli seda teinud, ajas markii väga vihale.

Hetkeks mõtles ta, et astub magamistuppa ja ütleb naisele täpselt, mida temast arvab.

Kuid taipas siis, et see poleks väärikas.

Kui markii vihastas, ei tõstnud ta kunagi häält ega käratanud kellelegi peale.

Selle asemel oli ta jäiselt rahulik ning rääkis vaid niisugusel toonil, et iga sõna tabas nagu piitsaplaks.

Praegu pööras ta ringi ja läks trepist alla.

Markii võttis kübara ja seisatas hetkeks, silmitsedes end kuldraamiga peeglist.

Siis puhus ta meelega surnuks neli halli valgustavat küünalt.

Ta mõtles, kas Letty taipab selle põhjal, et markii on siin käinud.

Igatahes saab naine homme hommikul markii sekretärilt teate, milles tal kästakse elamispind vabastada.

Siis ei jää naisele ainsatki kahtlust, mis oli juhtunud.

Küünlad kustutanud, väljus markii majast ja sulges enda järel vaikselt ukse.

Kutsar ja teener olid end pukil võimalikult mugavasti sisse seadnud, eeldades, et neil tuleb kaua oodata.

Seepärast vahtisid nad imestunult, kui markii nii ruttu tagasi tuli.

Teener hüppas maha ja avas tõllaukse.

„Vii mind koju!” lausus markii vaikselt.

„Hästi, milord,” vastas kutsar.

Uks pandi kinni ja tõld võttis paigalt.

Siis otsustaski markii, et läheb maale.

Tal polnud mingit tahtmist kohtuda uuesti Daisyga, kes vaatab teda õnnetult, samal ajal kui naise abikaasa tigedalt põrnitseb.

Ning Lettyga oli tal kõik täielikult ja absoluutselt lõpetatud.

Korraga tärkas markiis igatsus Melverley Halli vaikuse ja ilu järele.

Ta ratsutab hobustel mõisa valdustes, teades, et see kuulub talle ja üksnes talle.

Keegi ei võta seda temalt ära.

Oma Berkeley Square’il asuvasse majja naastes jagas markii ööteenrile teravaid käske.

Ta läks üles magamistuppa, kus teda ootas toapoiss.

Sõja ajal oli markii õppinud igal võimalusel sügavalt ja täielikult magama.

Ta võis ärgata igal ajal, kui soovis.

Kuid siiski käskis ta toapoisil end hommikul kell pool kaheksa äratada.

Ja ta käskis ka tõstetava kattega reisitõlla kella üheksa paiku ette ajada.

„Ma lähen maale, Yates,” ütles ta. „Tule mulle pagasiga Brake’i järele ja ütle peakokale, et ta peab minuga kaasa tulema.”

„Hästi, milord,” vastas Yates.

Ta ei ilmutanud markii nii ootamatu lahkumise peale vähimatki üllatust.

Ta oli olnud koos oma isandaga ja võidelnud temaga Portugalis ja okupatsiooniarmeega Prantsusmaal.

Ta oli alati suuremate sekeldusteta igasugusteks hädaolukordadeks valmis.

Kui markii oli hommikusöögi lõpetanud, lasi ta kutsuda sekretäri.

Ta andis sekretärile korralduse, et Letty Lesse peab tema Chelsea majast otsekohe lahkuma.

Tema sekretär härra Barlow, kes oli juba mõned aastad markii juures töötanud, ei teinud ainsatki märkust.

Rohkem muret valmistas talle aga see, kui markii käskis tal kõik järgmiseks nädalaks tehtud kokkulepped tühistada.

„Kõik, milord?” küsis sekretär etteheitvalt. „Aga teisipäevaõhtune pidu korraldatakse ju spetsiaalselt teie lordliku kõrguse auks. Ja Tema Kuninglik Kõrgus ootab, et sõidaksite koos temaga neljapäeval Wimbledoni kihlveokontorit vaatama.”

„Leia sobivad vabandused,” kostis markii. „Ütle, et pean sugulast matma või ristimisel osalema, aga ma lahkun päris kindlasti Londonist!”

Härra Barlow ohkas.

Kuid ta ütles vaid samamoodi, nagu kõik teised teenrid majapidamises korraldusi vastu võtsid:

„Hästi, milord.”

Markii asus teele, teda sõidutasid uued hobused.

Hiljem hakkas tema viha veidi järele andma.

Asi polnudki niivõrd selles, nagu kahetseks ta Daisy kaotamist.

Asi oli selles, et kõige rohkem jälestas ta seda, kui teda lolliks tehti.

Ja just seda oligi Letty temaga teinud.

Markii mõtles naisele tehtud kingitustele ja maja ümberkujundamisele raisatud vaevale.

Ta oli muutnud maja täiuslikuks taustaks naise tavatule ilule.

Ta mõtles ka sellele, et kes iganes oli eelmisel öösel naise voodis tema koha hõivanud, naerab praegu samuti pihku.

Markiil polnud vähimatki soovi teada saada, kes see on. See polnud tähtis.

Ta pani pahaks, et usaldas naist, kes osutus ebausaldusväärseks.

Markii ei olnud eriti ennast täis, arvestades seda, kui paljudel põhjustel ta oleks võinud sellise suhtumisega olla.

Aga ta oleks olnud loll, kui poleks teadnud, et mõjub naistele ülimalt ligitõmbavalt.

Mis puutus Aphrodite teenijannadesse, siis nende suhtes ei lugenud sugugi ainult see, mis ta naisele andis.

Naised armusid temasse eranditult.

Osa kokkuleppest moodustas põhimõte, et kui sedasorti armulugu läbi saab, ei tule mingeid süüdistusi ega etteheiteid.

Aga kui tegu oli markiiga, tulid alati mängu pisarad ja etteheited.

Ja vältimatud küsimused.

„Mida ma teinud olen? Miks sa mind enam ei armasta?”

Küsimus, nagu ta väga hästi teadis, polnud sugugi armastuses.

Kuid Letty-taoline naine, kes võlus väga paljusid mehi ja kelle jaoks neil polnud mingit tähtsust, andis talle kindlasti oma südame.

Markii oli selle ebatavalise ilminguga juba harjunud.

Et Letty ta reetis, mõjus aga šokina.

Kahtlemata oli see midagi, mida ta polnud kunagi varem kogenud.

Mitte ainult selle maailma Lettydega, vaid ka Daisy-suguste daamidega.

Markii pidi endale üsna sageli tunnistama, et kui ta nendega parajasti ei armatsenud, polnud naistega suurt millestki rääkida.

Paratamatult oli tal tunne, et see oli täielikult Daisy enda süü, et naise abikaasa vastikuks muutus.

Markii vaatas alati hoolega ette, et mitte avalikkuse ees oma tundeid reeta.

Inimesed rääkisid, ükskõik kellega ta parajasti oli. Affaire de coeur’i oli võimatu täielikult saladuses hoida.

Kuid Daisy rõõm markii kiindumuse võitmise üle oli väga selgelt välja paistnud.

Naise silmist paistev varjamatu kirg, tema huuled ja kõik kehaliigutused olid keelepeksjatele näha.

Peagi rääkis neist kogu Beau Monde.