Читать книгу Õppides armastama - Barbara Cartland - Страница 5
Esimene peatükk
Оглавление1880
Caristoni krahv astus White’i klubisse St. Jamesi tänaval. Klubi uksehoidja, olles teda tervitanud, teatas talle viisakalt:
„Mu lord, klubi sekretär sooviks teiega paar sõna vahetada, kui teil aega on.“
Krahv ei vastanud, sest ta teadis täpselt, millest sekretär temaga rääkida tahab. Ta polnud maksnud oma osavõtumaksu sel lihtsalt põhjusel, et tal polnud selleks piisavalt raha.
Ta astus hommikutuppa ja nähes toa kaugemas nurgas oma sõpra, suundus tema juurde.
Lord Shield vaatas üllatunud pilgul üles.
„Halloo, Michael,“ hüüatas ta. „Ma arvasin, et sa oled maal.“
Krahv istus üsna raskel moel tema kõrval olevale toolile.
„Ma tulin Londonisse, et kohtuda oma advokaadiga,“ vastas ta.
„Probleemid?“ uuris lord Shield.
„Väga tõsised probleemid,“ vastas krahv, „ja ma oleksin väga tänulik, kui sa mulle ühe joogi välja teeksid, sest ma sõna otseses mõttes ei saa seda endale lubada.“
Ta sõber ei vaielnud vastu. Ta andis kõigest kelnerile märku ja tellis pudeli šampanjat.
„Tunnen sulle kaasa, Michael,“ ütles ta, kui nad olid üksi jäänud. „Kas asjad on hullemad kui kunagi varem?“
„Palju, palju hullemad!“
Tema häälest kostis meeleheide, mis ei jäänud sõbrale märkamata.
Need kaks noort meest olid õppinud koos Oxfordis ja seejärel ühinenud sama rügemendiga. Nad olid võidelnud Sudaanis ja veetnud koos mõned väga ebamugavad kuud Etioopia rahutuste ajal.
Kui krahv oli pärinud oma tiitli, astus ta sõjaväeteenistusest tagasi ja naasis koju. Lord Shield oli kuus kuud hiljem sama teinud.
Nad kohtusid igal võimalusel, kuna mõlemad omasid maal suuri valdusi.
Nüüd, oodates šampanja saabumist, meenutas lord Shield, et eelmine aasta oli olnud eriti halb viljasaak, mis mõjutas iga maaomanikku.
Temani olid jõudnud kuuldused, et krahvil olid olnud oma valduses iseäranis rasked ajad.
Mõnda aega kestis vaikus ja siis ütles lord Shield:
„Räägi mulle oma mure ära. Sa ju tead Michael, et ma aitan sind, kui vähegi saan.“
„Mitte keegi ei saa mind aidata!“ vastas krahv süngelt. „Minuga on kõik. Parim, mis ma saaksin teha, on endale kuul pähe lasta!“
„Ära ole naeruväärne! See ei saa nii hull olla!“
„See on hullem!“
„Räägi mulle, mis on juhtunud.“
„See on ikka sama vana lugu, mida me oleme kuulnud nii paljudelt ja mis meie arvates ei saanud iialgi meie endiga juhtuda.“
Ta vaikis, kui šampanja saabus.
Lord Shield tõstis oma klaasi.
„Tuleviku terviseks,“ ütles ta toosti, „ja et see tuleks palju parem kui oli minevik!“
„Selle terviseks joon ma kindlasti,“ sõnas krahv, „kuid ausalt öeldes on see minu jaoks võimatu.“
„See sõna on mulle vägagi vastukarva,“ märkis lord Shield, „aga palun, jätka oma looga.“
„See on, ma kardan, tuttav ja igav lugu. Mu isa ei olnud võimeline valduse eest hoolitsema ja jättis selle täielikult hooletusse.“
Ta vaikis hetkeks.
„Isa oli juba aastaid haige, enne kui ta suri. Usaldusväärsed teenijad lahkusid tema juurest ja ülejäänud varastasid kõik, kuni midagi enam järele ei jäänud.“
Ta võttis suure sõõmu šampanjat.
„Võlad on järjest kuhjunud ja praeguseks olen silmitsi tohutu suurte arvetega, mida pole võimalik tasuda. Mul pole midagi müüa ja mul pole ka aimugi, kuidas ma need makstud saan.“
Lord Shield ohkas.
„Ma soovin, et saaksin sind aidata, Michael, aga nagu sa väga hästi tead, olen ma ka ise väga keerulises olukorras, suuresti samadel põhjustel nagu sa isegi. Kõik, mis ma suudaksin sulle pakkuda, toidaks vaevalt ühe roti nädala jooksul, rääkimata hobustest ja karjast ning kõigest muust, mida sa omad.“
„Tõenäoliselt surevad nad nagunii nälga,“ ütles krahv masendunult. „Veel täna hommikul, enne Londonisse tulekut, keeldus mees, kes varustab mind kaertega hobuste jaoks ja muude toiduainetega, mis on farmis vajalikud, edaspidi midagi toomast, kuni olen oma arved maksnud.“
„Kas sul pole midagi, mida saaksid müüa?“
Krahv tõi kuuldavale järsu naeru, milles puudus igasugune huumor.
„Ega sa ometi arva, et ma pole sellele mõelnud? Maja on kohutavas seisus ja vajab hädasti remonti. See on muidugi põlispärand, nagu ka maalid, mööbel ja kõik muu.“
Ta naeris veel kord rõõmutult enne, kui lisas:
„Põlispärand pojale, keda ma endale kunagi lubada ei saa.“
„See on kõige masendavam lugu, mida ma olen kunagi kuulnud,“ hüüdis lord Shield ja valas krahvi klaasi veel šampanjat.
„Mul ei ole olukorra päästmiseks enam midagi teha, kui sa just ei tule mõnele hiilgavale mõttele.“
Lord Shield nõjatus oma tooli seljatoele.
Ta oli kena noormees, oma välimuse poolest väga inglaslik ja aristokraatlik. Samas oli tal arukas ilme, mis sobinuks rohkem õpetlasele või riigimehele kui noorele sõdurile.
Sama võinuks öelda ka krahvi kohta, ainult et ta oli erakordselt nägus.
Kui ta esimest korda ilmus seltskondlikele üritustele, tervitasid teda ülevoolavalt emad, kel olid debütantidest tütred. Nüüd, pärast sõjaväest lahkumist, polnud tal enam selliste ürituste jaoks aega.
Ta oli meeleheitlikult rabelnud, et parandada kahjusid, mis olid kuhjunud tema valdustes. Kui ta oli vaadanud aakrite kaupa külvamata maad ja ehitisi, mis vajasid kiiret remonti, oli ta tundnud end järjest abitumalt.
Ta oli jõudnud järeldusele, et see on Heraklese töö, mida ükski mõistlik mees poleks üritanudki.
Seega oli ta täna Londonisse tulnud, et kohtuda oma advokaatidega. Nad olid talle selgeks teinud, et ta oli täielikult ja läbinisti pankrotis.
Olles justkui lugenud oma sõbra mõtteid, ütles lord Shield ootamatult:
„Peab olema midagi, mida sa saad teha!“
„Ütle mulle mida, John, ausalt öeldes võidakse mind vangi panna.“
Maad võttis jällegi vaikus.
„Mulle tuli üks ähmane mõte,“ ütles lord Shield, „ja on isegi väike võimalus, et sellest võiks mingit abi olla. Ta hääl ei kõlanud väga julgustavalt, kuid krahv vastas:
„Ma proovin kõike! Olen ööst öösse ärkvel lamanud lootes imele, aga reaalses elus ei juhtu imesid kahjuks kunagi.“
„See, millele ma mõtlen, on just seda.“
„Räägi mulle oma mõttest.“
„Ma lugesin eilsest ajalehest, et mu isa sõber, kes oli minu teada ka sinu isa sõber, on just saabunud Ameerikast Inglismaale. Ma ei tea, kas sa mäletad teda, aga tema nimi on Randon.“
Krahv kortsutas kulme.
„Randon?“ kordas ta. „Ei, ei saa öelda, et ma teda mäletaksin.“
„Ta oli kaua aega tagasi meie isade lähedane sõber. Ma mäletan üht korda, kui olin just kodunt lahkumas, et minna Etonisse, ja ta andis mulle viieka.“
„See on kindlasti midagi, mida mäletada,“ nõustus krahv. „Ma soovin ainult, et ta oleks minu heaks sama teinud!“
„Hea küll, ta tundis su isa ja kuna ta on hetkel Londonis, siis miks ei võiks sa teie tutvust uuendada?“
„Miks sa arvad, et ta oleks nõus mind aitama?“
„Ajalehes oli kirjas, et ta on ääretult rikas ja on oma varanduse Ühendriikides kinnisvaraga kogunud.“
„Kas sa tõesti arvad, et võiksin tema abi paluda? Ma arvan, et kui tal üldse mõistus peas on, näitab ta mulle ust. Kui ta on nii rikas, nagu sa räägid, siis on tema ukse taga terve hulk vanu sõpru, tühjad käed välja sirutatud.“
„Ma olen sellele tõesti mõelnud, ja kui päris aus olla, Michael, siis ma kaalusin ka ise tema poole pöördumist, kuid sinu vajadused paistavad suuremad kui minu omad.“
„Võib-olla me peaksime minema käsikäes, korjanduskarbiga,“ tegi krahv ettepaneku, pilkega hääles.
„Ei, ole nüüd tõsine. Kui ta on pärast pikka aega Londonisse naasnud, ei pruugi tal siin palju sõpru olla ja ta võib meie nägemise üle isegi rõõmustada.“
„Ma arvan, et kõige mõistlikum oleks tema juurde saabuda eraldi,“ hoiatas krahv, „ja kuna sa kuulsid temast enne mind, peaksid sina olema esimene.“
„Sinu vajadused, nagu ma aru saan, on väga kiireloomulised,“ vastas lord Shield, „seega mine sina esimesena. Ausõna Michael, minu olukord ei ole nii meeleheitlik kui sinu oma.“
„Sa võid selle õnneliku juhuse eest igal juhul tänulik olla. Ma plaanin tõsiselt endale kuuli pähe lasta või lihtsalt kaduda välismaale, kust keegi mind ei suuda leida, ja jätta maja lagunema ning lasta oma valdusel täielikult metsistuda, mis peaaegu et ongi juba juhtunud.“
„Loomulikult ei saa sa seda teha.“
„Kui su rikas sõber ei saa mind aidata, siis mida ma peaksin tegema? Ma ei suuda niigi otsa vaadata pensionäridele, teades kui vähe raha ma neile maksan ja seegi on pangalt laenatud.“
Krahv ohkas enne jätkamist väga sügavalt:
„Kirik vajab remonti, koolid on suletud, kuna mu isa ei maksnud õpetajatele, ja ma olen palgad võlgu inimestele, kes minu heaks veel töötavad.“
Rääkides oli tema hääl meeleheitest tuhm.
Lord Shield lõi oma käed laiali peaaegu et teatraalse liigutusega.
„Sel juhul tuleb sul panna Randon raha välja laduma,“ nõudis ta. „Meenuta talle minevikku ja sinu isa kiindumust temasse. Anu teda, kui vaja siis põlvili, et ta ulataks sulle abistava käe ja kui ta on nii rikas nagu väidetakse, ei tunne ta mõnest tuhandest puudust.”
Oli vaikus, enne kui krahv tunnistas:
„Ma oleksin pigem silmitsi terve hõimu vaenulike pärismaalastega, kui kerjaksin heategevust.“
„Ma tunnen täpselt sama,“ nõustus tema sõber, „aga kui sa oled uppumas, siis pole mingit kasu sellest, kui hakkad veel valima, kes sulle päästerõnga viskab.“
Krahv ohkas sügavalt.
„Kus see Randon peatub?“
„Claridge’i hotellis.“
„Hea küll, ma lähen ja kohtun temaga ning kui ma saba jalge vahel tagasi tulen, võid juhatada mulle teed võlavanglasse.“
„Ma loodan ja palvetan sinu edu nimel, vanapoiss, aga tunnistan, et rikkad mehed on kitsiduse poolest tuntud.“
„Leivakooruke on parem, kui üldse ilma leivata olla,“ arutles krahv. „Ma olen nõus kõigega, isegi viiekaga, mille ta sulle andis, kui sa Etonisse läksid.“
Ta vaatas kaminasimsil asuvat kella.
„Ma lähen kohe Claridge’isse. Võib-olla õnnestub mul ta tabada enne, kui ta lõunat sööma läheb. Kui ta keeldub mind aitamast, siis ma otsin su üles, John, et sa teeksid mulle välja viimase eine, mida saan süüa tsiviliseeritud kohas.“
„Kui sa tõesti kavatsed minna, Michael, siis hakka juba minema! Nagu ma ka meie vestluse alguses ütlesin, see on kõigest väike võimalus. Aga vahel jõuab autsaider esimesena finišisse!“
„Ja veel tihedamini kukub ta esimese aia otsa.“
Krahv tõusis toolilt ja asetas oma käe sõbra õlale.
„Tänan šampanja eest, mu kallis John. See on andnud mulle joobnu uljuse ja ma olen väga tänulik.“
Ta kõndis minema enne, kui lord Shield jõudis vastata.
Klubi ees ootas teda kaarik, millega ta oli linna tulnud.
Kaarik ise oli mõnevõrra hooletusse jäetud ja vajas ülevärvimist. Sellegipoolest oli hobune selle ees ilus loom ja paistis kindlasti paremini toidetud kui tema peremees.
Juhiistmele ronides oli krahv teadlik sellest, et tallipoiss, kes talle ohjad ulatas, nägi välja kahvatu ja kõhn ning tema jakk vajas parandamist.
„Mul on veel üks kohtumine, Jim, ja seejärel püüame leida sulle midagi süüa, sest ma usun, et sa oled näljane.“
„Selles pole midagi uut, mu lord,“ vastas tallipoiss. „Aga ma olen ülirõõmus kõige üle, mis te mulle anda saate.“
Krahv ei vastanud midagi, vaid pööras hobuse ümber ning sõitis Picadillyni ja mööda Berkeley tänavat Berkeley väljakule.
Väljakut läbides meenus talle, et ta vanaisal oli siin maja olnud. Ta isa oli selle müünud kohe, kui päris oma tiitli.
Kõigest mõne minuti möödudes jõudis ta Claridge’ini.
Krahv uuris hotelli vastuvõtulauast järele ja sai teada, et mr Randon on oma sviidis. Ta ütles oma nime ja küsis, kas mr Randon oleks nõus teda vastu võtma, ning hotellipoiss saadeti mööda laia treppi kiirustades üles, esimesele korrusele.
Kuni krahv ootas, saabusid einestama daamid ja härrad ning fuajees mängis bänd.
Sellest oli kaua ega möödas, kui ta oli lõunatanud või õhtustanud kallis hotellis või inimeste seltsis, kellel läks hästi.
Paljud ilusad naised, väga moodsalt riides, möödusid krahvist, kui ta seisis seljaga kamina poole. Kuna ta oli nii nägus, siis vaatasid nad teda esmalt huviga ja seejärel uuesti, silmis midagi, mis oli peaaegu et kutse.
Krahv kujutles kerge kibedusega, mida nad ütleksid, kui teaksid, et ta taskud on tühjad.
Kui ta paluks daami endaga lõunale, siis peaks viimane ise eine eest maksma.
Ta märkas, et seal olid siiski mitmed küllaltki peene välimusega härrad neid ootamas. Nad hüppasid varmalt jalule, kui daamid kohale jõudsid.
Ta mõtles, et sellest on kaua aega möödas, kui ta viimati daami välja sööma viis või kas või tema seltskonda nautis.
Talle meenus naine, keda ta oli kohanud Kairos, eksootilises linnas, kus ta veetis lühikese puhkuse.
Kui vaimustunud nad olid olnud!
Eriti üks, kelle ta oli praeguseks hetkeks peaaegu unustanud.
Tagasi minevikule mõeldes ehmus ta häälest, mis ütles:
„Mr Randon võtab teid nüüd vastu, mu lord.“
Krahv oli olnud nii sügavale mõttesse vajunud, et tuli tagasi reaalsusesse kerge võbelusega.
„Tänan,“ sõnas ta hotellipoisile ja järgnes talle mööda treppe üles.
Nagu ta oleks oodanudki rikkalt mehelt, oli mr Randoni sviit üks suuremaid ja uhkemaid hotellis.
Kui krahv elutuppa juhatati, mõtles ta hetkeks, et see on tühi.
Siis märkas ta, et mees, kellega ta oli kohtuma tulnud, istus akna kõrval sohval. Ta toetus siidpatjadele ja tema jalgu kattis vaip.
Hotellipoiss sulges krahvi järel ukse.
Üle toa kõndides märkas ta, et mr Randon oli hallipäine mees, kelle nägu ilmestasid kortsud.
Ta nägi välja äärmiselt haige.
Kui krahv temani jõudis, ulatas ta oma käe ja ütles:
„Ma mäletan su isa hästi, ja muidugi Michael, sa oled kõvasti kasvanud ajast, mil sind viimati nägin, kui sa olid kõigest poisike.“
Sohva kõrval oli tool ja krahv istus.
„Mul on kurb kuulda, et olete haige.“
„Ma olen väga haige,“ vastas mr Randon. „Aga räägi mulle oma isast ja millal ta suri. Ma mäletan, et kuulsin ta surmast, kui olin Ameerikas ja ei saanud tema matusteks isegi pärga saata.“
Krahv rääkis talle, millal ta isa suri, mis juhtus rohkem kui kahe aasta eest, ja kuidas ta oli kannatanud aastaid, enne kui lõpuks suri.
„Mul on väga kahju. Tõepoolest väga kahju,“ ütles mr Randon. „Ja millega oled sa ise tegelnud sellest ajast, kui ma sind viimati nägin?“
Krahv selgitas, kuidas temast oli saanud sõjaväes ohvitser pärast Oxfordist lahkumist ja kuidas ta oli pärast isa surma tagasi astunud.
Ta rääkis, kuidas on sellest ajast püüdnud parandada kahjusid, mis olid osaks saanud hooletusse jäetud valdustele.
„Ma mäletan teie maja väga hästi.“
„Ma ei tahaks, et seda nüüd näeksite, sir,“ vastas krahv. „Minu isa haiguse ajal ei tehtud seal midagi, katus on sisse kukkumas ja varsti muutub see peaaegu elamiskõlbmatuks.“
„Kurb lugu! Väga kurb lugu!“ kommenteeris mr Randon. „Ja mida sa plaanid ette võtta?“
„Kui aus olla, siis ei saa ma midagi teha. Ma olen proovinud. Ma olen tõesti meeleheitlikult proovinud, aga liiga palju on vaja teha.“
Ta vaikis hetkeks ja jätkas seejärel:
„Te ei pruugi seda teada, olles välismaal olnud, aga meile on osaks saanud järjestikused kehvad lõikused, mis on saanud saatuslikuks väga paljudele farmeritele.“
„Ja teie tallid?“ küsis mr Randon. „Ma mäletan hästi sinu isa suurepäraseid hobuseid.“
„Mulle on alles jäänud kolm. Kaks hakkavad vanaks jääma, kuid on üks, kellega saan veel ratsutada ja rakendada kaariku ette, millega täna Londonisse tulin.“
Järgnes ebamugav vaikus.
Krahv teadis, et mr Randon vaatas teda kriitiliselt. Tal polnud mingit vajadust abi paluda pärast kõike, mida ta just öelnud oli.
Mr Randon, kes oli kaval ja arukas mees, mõistis ilmselgelt olukorda.
„Miks sa minu juurde tulid?“ küsis ta.
Ta murdis vaikuse, mis oli krahvile juba peaaegu talumatuks muutunud.
„Ma tulen just White’ist,“ vastas ta, „kus ma rääkisin oma sõbra Johniga, kes on nüüd lord Shield. Ma arvan, et te tundsite tema isa isegi paremini kui minu oma.“
„Jah, muidugi,“ nõustus mr Randon. „Shield oli minu suur sõber.“
„John rääkis mulle, et oli lugenud teie saabumisest ajalehest, ja ma tulin seega teid vaatama, sest te tundsite mu isa.“
„Ja sellepärast, et sul on vaja minu raha?“
Krahv tundis ebamugavust ja häbi, sest pidi kerjama mehelt, kes oli tema jaoks võõras.
Ta tahtis tõusta ja lahkuda.
Ainult ennast kontrollides suutis ta vastata:
„See võib tunduda ülbusena, sir, aga olles meeleheitel, tulin ma teiega kohtuma, teie ja minu isa kunagise sõpruse pärast.“
„Kui meeleheitel?“ küsis mr Randon teravalt.
Krahv hingas taas kord sügavalt sisse.
Ta tundis, et teda pole veel kunagi varem niimoodi alandatud.
„Esialgsel hinnangul,“ vastas ta, „võlgnen ma kolmkümmend tuhat naela ja mul pole mingisuguseid vahendeid selle tasumiseks. Nagu te aru saate, on maja valdused põlispärand ja kõik müüdav on juba rahaks tehtud.“
„Kui palju läheks sinu arvates maksma, et kõik saaks sellisesse töökorda, nagu ma seda mäletan?“
Krahv laiutas käsi.
„See maksaks nii palju, sir, et ma ei julge isegi arvata, mis selleks vaja on.“
„Ma ei ole oma varandust kogunud,“ ütles mr Randon karmil toonil, „praktilise meeleta. Sa peaksid õppima, noormees, kuidas anda otsene vastus otsesele küsimusele.“
Krahv mõistis, et talle oli etteheide tehtud.
Ta tõmbas sügavalt hinge ja teatas:
„Väga hästi! Ma pean ütlema, et vähemalt viiskümmend tuhat naela.“
Vaikus.
Krahv oli veendunud, nähes mr Randoni kivinenud ilmet kortsulisel näol, et too vastab, et ei saa kahjuks kuidagi aidata.
Ta soovis, et võiks püsti tõusta, raputada mr Randoni kätt ja lahkuda seejärel veel mõningase väärikusega, enne kui tal palutakse lahkuda.
Ta arvas, et mr Randon proovib leida viisi, kuidas talle leebelt teatada, et ta palub liialt palju.
Seejärel ütles vanem mees aeglaselt:
„Mul on sulle ettepanek.“
Krahv tundis oma lootusi tõusvat.
„Ettepanek, sir?“
„Jah,“ vastas mr Randon, „ja kuna mul on jäänud väga vähe elada, siis ma tahan vastust kohe.“
„Ma mõistan.“
„Ma saan aru sinu kitsikusest,“ jätkas mr Randon, „ja olen valmis sulle üle andma summa, mida sa vajad oma valduse taastamiseks ja võlgade tasumiseks tingimusel, et sa abiellud minu tütrega.“
Krahv hingas sügavalt sisse.
„A-abiellun teie t-tütrega?“ kokutas ta, mõeldes, et tema hääl kõlab võõralt.
„Ma korraldan teie paaripaneku homme hommikul. Pärast seda viid sa ta Cariston Halli, sest ma lahkun Inglismaalt.“
„Lahkute Inglismaalt?“ kordas krahv.
Ta mõtles oma sõnu kuuldes, et kõlab äärmiselt rumalalt.
Kuid tal oli raske mõista, mida mr Randon talle täpselt räägib.
„Arstid on mulle öelnud,“ jätkas mr Randon, „et ma võin surra iga hetk. Mulle ei meeldi matused, kus inimesed nutavad ja uluvad ning mul pole mingit tahtmist, et keegi mind leinaks. Seega ma lahkun Inglismaalt kohe, kui oled abiellunud minu tütrega, kui sa sellega muidugi nõus oled, ja mitte keegi ei kuule minust enam kunagi.“
„Aga, sir…“ alustas hämmeldunud krahv.
Mr Randon tõstis oma käe.
„Ma olen sulle juba öelnud, et su vastus peab olema kas jah või ei. Raha, mille sa saad – ütleme sada tuhat naela, et tegemist oleks ümmarguse numbriga –, makstakse sinu pangaarvele kohe, kui laulatus on toimunud.
Nagu sa väga hästi tead, hoolitsed seejärel sina mu tütre varanduse eest, mis on iseenesest märkimisväärne ja tõenäoliselt kasvab aastate möödudes.“
„Aga, sir, teie tütar ei ole minuga kohtunud,“ protesteeris krahv. „Võib-olla ta…“