Читать книгу Nad leidsid tee taevasse - Barbara Cartland - Страница 5

1869

„Kas võtad selle mehe endale seaduslikult laulatatud abikaasaks?“

Kirik oli vaikne, kui kõik ootasid, et pruut vastaks, „Jah.“

Kui naine seda ütles, kostis ta vastus valjult ja selgelt. See on mees, keda ta armastab ja nõuab kogu oma olemuse tulisusega, just nii nagu mees nõuab teda.

Leedi Elvina Winwood, kes neid kiindumusega vaatas, tundis heameelt oma nõo Claudia üle, kes oli leidnud täiusliku õnne. James oli tubli noormees ja see oli suurepärane pulm.

Kui kaunis on pruut, mõtles Elvina, kui nõbu oma vasaku käe Jamesi poole sirutas, et viimane saaks talle sõrmuse sõrme panna. Claudia kleit oli hiilgav, üleni satiinist ja tüllist, kaunistatud pitspaelaga. Nõo näole langevat pitsist loori oli pärandatud põlvest põlve.

Kui kaunis ja kui hiilgavalt õnnelik! Ainult tõeline armastus võib tuua sellist rõõmu.

Korraga ilmus Elvina mõtteisse pilt Andrew’st. Kapten Andrew Broadmoor, endine armeeohvitser, kes oli hiljuti asunud elama valdustesse Elvina kodu lähistel. Mees oli noor, nägus ja ta kirg hobuste vastu oli Elvina omaga võrdne.

Kui Elvina oli lahkunud Derbyshire’ist, et tulla oma nõo pulma, oli Andrew ta kätt suudelnud ning palunud, et ta kiiresti tagasi pöörduks. Mehe silmis olnud pilk oli teda värisema pannud.

Nüüd ta justkui tundis taas kord mehe huulte puudutust oma käel ning mäletas, kuidas ta süda oli kiiremini lööma hakanud.

„Selle sõrmusega vannun ma…“

Pruudi ja peigmehe laulatus jätkus neid tõeliselt liites.

Ja siis näis justkui midagi kummalist juhtuvat.

Korraga ei olnud pruutpaariks enam Claudia ja James, vaid Elvina ja Andrew.

Ta vaatas oma looritatud nõbu hiilgavas valges kleidis ja nägi iseennast. Ja peigmees, kes saatis oma pruudile nii jumaldava pilgu, oli Andrew.

„See on tõsi,“ mõtles Elvina õndsalt. „Mina armastan Andrew’d ja tema armastab mind. Kui ma koju jõuan, palub ta mind endale naiseks, ja varsti oleme meie see pruutpaar, kes altari ees seisab.“

„Ma kuulutan teid nüüd meheks ja naiseks.“

Orel hakkas mängima ja õnnelik noorpaar pöördus kirikust lahkuma. Kõikjal särasid naeratused.

Leseks jäänud leedi Tranbourn, Elvina tädi Alice, oli täis võidurõõmu, nähes, et ta tütar on teinud nii hea partii.

„Nii,“ õhkas tädi. „Kas see ei läinud mitte hästi, Elvina? Elvina?“

Elvina väljus oma õndsast transist. Ta tundis, nagu hakkaks lõhkema rõõmust selle üle, mis temaga juhtumas on. Ta teadis nüüd, et Andrew on tema jaoks see õige.

„Jah, tädi,“ ütles Elvina välja hingates, „see oli ilus laulatus.“

Koos jalutasid nad kirikust välja. See oli Hanoveri väljakul asuv St. George’i kirik, sest tädi Alice oli kinnitanud, et „igaüks, kes on vähegi keegi, abiellub seal“.

Väljas ootasid tõllad, et viia neid tagasi Grosvenori tänaval asuvasse Tranbournide majja, kus leidis aset tohutu, hiilgav vastuvõtt.

„Noh, ma loodan, et oled nüüd veendunud, kui põnev London olla võib,“ ütles tädi Alice Elvinale, kui nad kodu poole sõitsid. „Me ei näe sind kaugeltki piisavalt tihti. See pole sinust kena, et end niimoodi Derbyshire’is peidad.“

„Kallis tädi, see on sinust nii lahke, et palud mul jääda, aga mu elu on Derbyshire’is, hoolitsedes valduste ja isa hobuste eest.“

„Sa ütled „isa hobuste“, nagu ta oleks veel elus. Aga nüüd on nad sinu hobused.“

„Jah,“ nõustus Elvina veidi kurbust tundes. „Lihtsalt, me olime isaga alati nii lähedased, ma ikka veel mõtlen kõigest, nagu see kuuluks talle.“

Elvina isa oli surnud aasta tagasi, jättes talle suured valdused, päris korraliku rahasumma ja viiskümmend suurepärast hobust, kes tütre järel olid isa elu armastus. Lord Winwood oli olnud krahv ning tema tiitel ja teatud rahasumma olid muudetud pärandiks, mis läks edasi nõole. Aga maja ja valdused ning suurem osa varandusest oli läinud tema armastatud tütrele Elvinale.

„Sa tunned temast ikka veel puudust, kas pole nii?“ ütles tädi Alice õrnalt.

„Jah, kohutavalt. Pärast seda, kui ema neli aastat tagasi suri, tähendasime isaga teineteisele kõik. Nüüd on ka tema läinud.“

„Ja sina elad täiesti üksinda selles suures majas.“

„Ma pole üksi. Mul on Margaret. Me saame suurepäraselt läbi.“

„Mu kullake! Makstud seltsidaam! Ja peale selle veel vaene sugulane.“

„Tädi, kallis!“ protestis Elvina naerdes, „Milline hirmus viis õnnetu Margareti kirjeldamiseks.“

„Ta on ju makstud seltsidaam, kas pole nii?“

„Noh, jah, aga…“

„Ja ta on ju vaene sugulane su isapoolsest perekonnast.“

„Isa palkas ta oma elu viimasel aastal, et ma ei peaks olema täiesti üksi, kui ta sureb. Me valisime Margareti, sest ta on minuga ühevanune ja meil on palju ühiseid huvisid. Ka tema armastab ratsutamist.“

„Oh, siis pole vaja rohkem midagi öelda,“ märkis tädi Alice irooniliselt. „Kui ta ratsutab hästi, mida siis veel vaja on?“

„Suurt ei midagi,“ tunnistas Elvina vaikselt naerdes.

„Ma olen alati öelnud, et mitte keegi, kes pole sul külas käinud, ei oskaks arvata, et su isa oli krahv. Hobuste tõuaretaja ehk küll, aga mitte krahv.“

„Noh, ta oli hobuste tõuaretaja,“ andis Elvina järele. „Meie piirkonnast tulid kõik tema juurde, kui neil hobust vaja oli, sest tema omad olid kõige paremad. Ma ainult loodan, et suudan tema normi täita. Kas sa teadsid, et kui hobune…?“

„Aitab!“ Tädi Alice tõstis käskivalt käe. „Sinu isaga pidin ma taluma lõputut juttu hobustest. Sinuga ma ei saa ega kavatse seda taluda. Jäta järele, otsekohe. Kui me vastuvõtule jõuame, leiad sa kahtlemata mõne noormehe, kes sind sel teemal lõbustaks.“

Aga noormehed tahtsid tõenäolisemalt vestelda temast. Nad räägiksid vaimustunult tema säravatest kastanpruunidest lokkis juustest, tema sügavatest rohelistest silmadest, väiksest lohukesest tema lõual.

Elvinale ei pakkunud tema enda ilu huvi ja ta tüdines kiirelt sellisest vestlusest.

Andrew ei teinud talle liialdatud komplimente, kuigi ta teadis, et mees imetleb tema kaunidust. Andrew vestles hobustest, sest ka tema oli oma talli üle uhke. Ja mõnikord, kui Elvina ümber pööras, leidis ta mehe end vaatamast viisil, mis pani ta südame löögi vahele jätma.

„Ja kui noormeestest rääkida,“ jätkas tädi Alice, „millal me sinu pulmadest kuuleme?“

„Tädi, palun!“ Elvina ei suutnud punastamist tagasi hoida ja tädi nägi seda.

„Nii et siis on keegi? Miks sa pole teda veel sinnamaani viinud? Hästi, sa ei pea ütlema, et olen tädi, kes oma nina igale poole pistab. Inimesi paari panna on üks mu meelistegevusi elus. Lihtsalt hoolitse selle eest, et tal ettepaneku tegemiseks liiga kaua aega ei läheks.“

Elvina kergenduseks olid nad jõudnud Tranbourni majani. Vastuvõtt neelas nad ning päästis Elvina edasisest ristküsitlusest.

Pärast ilmutust Andrew’ kohta, leidis Elvina, et kõik tundub teistmoodi. Paari nädala pärast võib olla tema särav pruut. Ta juba ootas, et pidu lõpeks, nii et ta saaks olla üksinda ning mõelda Andrew’le ja nautida oma armastust mehe vastu.

„Elvina, kullake,“ kutsus tädi Alice teda enda juurde, „oled sa leedi Crofteniga kohtunud? Te mõlemad tulete maailma samast paigast.“

Selgus, et leedi Croften oli pärit Cumberlandist, aga tädi Alice, kes oli üdini londonlane, arvas miskipärast, et riigi põhjaosa pidi olema ühte moodi. Kumbki tema kuulajatest ei purustanud tema illusioone.

Nad hakkasid pruudist rääkima.

„Mul on kogu aeg nii vedanud,“ õhkas tädi Alice. „Claudia on olnud suurepärane tütar ja ma tean, et temast saab imeline abikaasa.“

„Seda sellepärast, et olete teda nii hästi kasvatanud,“ märkis leedi Croften.

„Olen andnud endast parima, aga ta on ka väga mõistlik ja ta sai kõigist koolidest, kus käis, suurepärast vastukaja.“

„Siis on teil tõesti vedanud,“ nõustus leedi Croften. „Ma alles eile kuulsin, et Castleforde’i hertsog on oma õega päris hädas. Ta on Cumberlandis mu naaber, kas teate.“

„Minu teada on ta väga austatud mees,“ märkis tädi Alice.

„Oo, jaa,“ vastas leedi Croften. „Isiklikult võib ta väga võluv olla, aga ta on kõrgaadlik, kellele kuulub vanim ja kõige tähtsam tiitel terves riigis. Otse loomulikult on ta uhke ja tahab, et leedi Violet teeks talle ja nende perekonnale au.“

„Ma olen tihti kuulnud teid temast rääkimas,“ lisas tädi Alice.

„Ta sai päranduse siis, kui oli väga noor ja ta õde vaid imik. Kolm aastat tagasi suri nende ema ja nüüd peab ta tüdruku eest ise hoolitsema.“

Leedi Croften ohkas, kui juttu jätkas.

„Muidugi on see noore mehe jaoks pingutust nõudev ülesanne, mis senimaani, nii palju, kui mina kuulnud olen, on olnud tema jaoks võimatu.“

„Aga miks?“ küsis tädi Alice uudishimulikult.

„No tüdruk lihtsalt keeldub midagi õppimast. Ta muudkui räägib, et ta ei taha targaks saada. Minu teada on nad palganud ridamisi guvernante.“

„Mul on tast väga kahju, olin ta emasse väga kiindunud. Kohtusin hertsogiga hiljuti, kui ta parasjagu Londonis viibis. Ta küsis mult, kas tean mõnda guvernanti, ja tunnistas üsna vastumeelselt, kui palju guvernante ta õel juba olnud on.“

„Kui palju neid siis olnud on?“ küsis Elvina.

„Minu mäletamist mööda umbes pool tosinat. Ma tutvustasin hertsogile suurepärast naist, kes ka minu tütardele guvernandiks oli, ja too võttis töö vastu. Kuid kuu möödudes ütles ta koha üles.“

Külaliste seas tekkis väike rahutus. Pruut oli valmis lahkuma ja reisiriideid selga panema. Tädi Alice naeratas ja vabandas end.

Pidu soikus. Midagi ei juhtu enne, kui Claudia on tulnud allkorrusele, et koos oma vastse abikaasaga peolt lahkuda.

Lõpuks, kõigi kergenduseks, ilmus Claudia kohale ja kõndis külaliste plaksutamise saatel trepist alla. Tal oli ikka veel pruudikimp käes ja ta heitis ümberringi kavalaid pilke, enne kui kimbu õhku viskas.

Kimp sööstis kõrgele üles ning näis koha peal hõljuvat.

„Kui ma selle kinni püüan,“ mõtles Elvina, „abiellun Andrew’ga, kui ma ei püüa…“

Aga see oli mõeldamatu.

Pruudikimp langes talle otse sülle.

Ta ei suutnud tagasi hoida sügavat kergendusohet, mida kõik nägid ning selle peale valju häälega naerma puhkesid.

„Elvina, ütle nüüd meile, kes see noormees on.“

Aga Elvina ainult naeratas ning peitis oma näo punastamise varjamiseks lilledesse.

Korraga ei suutnud ta enam hetkegi kauemaks Londonisse jääda. Ta igatses minna koju Derbishire’isse ning näha taas Andrew’d. Siis saaks ta mehele silma vaadata ja saada teada, kas ka mees tema vastu sama tunneb.

Ta ühines rõõmuhõigetega, kui õnnelik paarike raudteejaama minekule sättis. Siis otsis ta üles oma tädi.

„Kallis tädi Alice, see oli sinust nii lahke, et mind vastu võtsid ja mul on siin tõesti tore olnud…“

„Aga sa igatsed nooremehe järele, kellele pruudikimpu püüdes mõtlesid,“ lisas tädi lahkelt. „Ma mõistan. Aga luba mulle, et tood ta külla nii varsti kui võimalik.“

„Ma toon. Ma luban. Ja kirjutan sulle kohe, kui kõik on paika pandud.“

Sel õhtul pakkis Elvina oma asjad tädi Alice’i teenijatüdruku abiga kokku.

Kui Elvina voodisse puges, õhkas ta õnnelikult, mõeldes aja peale, mil on Andrew’d tundnud ja kuidas need imelised nädalad viivad lõpuks välja nende pulmadeni.“

Ta mäletas oma vanemate abielu ja kui imeline see nende mõlema jaoks olnud oli. Hoolimata kõigist raskustest, mida vanemad olid kogenud, olid nad olnud kõige õnnelikum paar, keda Elvina kunagi näinud oli.

„Ma armastasin su ema,“ oli isa talle kord öelnud, „hetkest, mil teda esimest korda nägin. Me tahtsime suurt peret, aga pärast sinu sündi ütlesid arstid, et tal on võimatu rohkem lapsi saada. Nii et pead teiste laste puudumise tasa tegema.“

„Kui ma kunagi abielluma peaks,“ oli Elvina mõelnud, „tahan ma olla sama õnnelik, kui mamma ja papa koos olles olid. Kui midagi läks halvasti, nad naersid, ja kui kõik läks hästi, jagasid nad koos oma õnne, nii et keegi või miski ei saanud neid kurvastada või endast välja viia.“

Kui Elvina ema oli surnud, oli ta ise parasjagu tädi Alice’i juures Londonis debütant olnud, aga ta oli kohe tagasi koju läinud, et olla koos oma isaga.

Ta oli peagi mõistnud, et isa oli üksinda jäädes elutahte kaotanud.

Isa ja tütar olid alati lähedased olnud, aga viimase nelja aastaga mehe elust, olid nad veelgi lähedasemaks muutunud. Elvina jagas isa kirge hobuste vastu ja neile ei meeldinud miski muu rohkem kui ratsutada koos või vestelda tõuaretuse üle.

Aga Elvina oli teadnud, et see ei jää kestma. Papa tervis oli nõrk ja kui isa oli öelnud, et ta tahab, et Elvina endale seltsidaami otsiks, aimas tütar, et isa kardab, et ta jääb temast üksinda maha.

„Sul peaks olema keegi, kes on sinuga ühevanune,“ oli isa öelnud, „keegi, kellel on sinuga ühised huvid.“

Paar kuud hiljem olid nad leidnud ühe väga võluva tütarlapse, kes oli juhtumisi nende kauge sugulane.

Tütarlapse nimi oli Margaret ja ta oli ülirõõmus, et saab nende juurde elama kolida. Margareti vanemad olid surnud ning ta oli kartnud, et peab võõraste juures elatist teenima hakkama.

Elvinale hakkas Margaret meeldima, kui leidis, et tal on tütarlapsega palju ühiseid huvisid. Ka Margaretile meeldis ratsutada ning ta armastas muusikat, mis tähendas Elvina ja ta isa jaoks nii palju.

Igal õhtul pärast õhtueinet istus Elvina klaveri taha ja mängis lugusid, mida ta isa oli lapsest saati armastanud.

Eranditult iga kord, kui Elvina populaarseid lugusid mängis ja neile mõnikord kaasa laulis, ütles ta isa: „Sa peaksid Londonis olema. Kus keegi võluv noormees ütleks sulle, et oled kauneim tütarlaps, keda ta eales kohanud on.“

Elvina naeris.

„Mulle meeldib rohkem, kui sina seda mulle ütled, papa,“ vastas Elvina. „Sa saatsid mu Londonisse tädi Alice’i juurde, kui ma kaheksateist olin, kuid tundsin end seal üksildaselt ja mõnevõrra sobimatult.“

„Noh, mul on hea meel, et oled pigem siin minu juures,“ ütles isa, „ma tunneks end ilma sinuta väga üksildaselt.“

Elvina oli täiesti õnnelik, kui sai igal hommikul koos isaga ratsutama minna, aidates tal hoolitseda uute hobuste eest, keda isa järjest juurde ostis.

Kui isa suri, teadis Elvina, et too on õnnelik, sest saab oma armastatud naisega uuesti ühineda.

Nüüd oli Elvina papale tänulik nõudmise eest, et tal oleks omavanune seltsidaam, nii et ta ei jäänud täiesti üksinda.

Ja siis oli ta ellu tulnud veel üks inimene.

Ta oli esmalt noormeest märganud, sest too oli ratsutanud väga hea hobuse seljas. Alles hiljem oli Elvina tähele pannud, kui nägus mees on. Ja siis mõistis ta, et noormees on tõeliselt nägus, tõepoolest.

Noormees oli kapten Andrew Broadmoor, kes oli äsja armeeteenistuse lõpetanud ning kellele kuulus läheduses asuv mõis.

Nende esimesel kohtumisel oli Andrew vabandanud, et oli Elvina maadele sattunud, ja Elvina oli naeratanud ning öelnud, et sellest pole midagi.

Nad olid vestelnud hobustest ja mõlemad leidsid need olevat inimestest huvitavamad ja põnevamad.

„Ma räägin oma hobusega, kui ma ratsutan,“ oli Elvina noormehele jutustanud. „Ma tunnen, et ta saab aru kõigest, mida talle ütlen.“

Andrew naeris.

„Minu jaoks on hobused vastupandamatud,“ vastas mees. „Ma ostsin eile veel kaks tükki, keda tahaksin teile näidata ja sooviksin, et te ütleksite, kas tegin soodsa tehingu.“

„Ma tuleksin neid meeleldi vaatama. Kas võin täna pärastlõunal läbi tulla ja kaasa võtta ka oma sõbranna, kes on sama innukas kui mina, et muuta meie tall terves krahvkonnas parimaks?“

„Te unustate, et võistlen teiega selle tunnustuse eest,“ vastas Andrew tabavalt.

Elvina kehitas õlgu.

„Teil on vaja palju tööd teha, et mulle järele jõuda,“ vastas Elvina. „Ma ju sain pärast isa surma päranduseks viiskümmend hobust. Ja arvestades sellega, et lõpetasite äsja armeeteenistuse, ei suuda ma uskuda, et teil võiks sama palju hobuseid olla.“

„Mul on hobuseid nii palju, kui neid endale lubada saan,“ tunnistas Andrew, „ja ma võtan seda südamesse, kui te neid ei imetle.“

Elvina ja Margaret ratsutasid pärast lõunaeinet Andrew’ mõisasse.

Kapten Broadmoori mõisani oli ainult kaks miili, mehe maja oli hoopis suurem, kui Elvina oodanud oli. Ka tema tallid olid suuremad.

Kuid ta hobused oli pettumus – neid oli vähe ja ükski neist polnud nii suurepärane kui täkk, kellega Elvina Andrew’d ratsutamas oli näinud. Aga naine oli selle välja ütlemiseks kaugelt liiga viisakas.

Elvina meelest oli see päris meeldiv, kui naabriks oli noor mees. Kui ta isa oli veel elus, olid sõbrad maal isavanused olnud.

„Me oleme kaks noort inimest nende seas,“ oli Elvina kord Margaretile öelnud, „kes on meist kaks korda vanemad.“

„Aga vähemalt on meil kapten, kes meil tuju tõstab,“ tuletas Margaret talle meelde.

Andrew pidi samamoodi tundma, sest ta astus jätkuvalt nende poolt läbi ning küsis Elvina käest nõu hobuste kohta, keda osta kavatses.

„Mul on veel pikk maa minna, enne kui mu tallid oleksid sama head kui teil,“ tunnistas mees, „aga ma ei suuda ei öelda, kui mulle soodsat tehingut pakutakse.“

„Te ei tohiks kulutada raha millelegi, mida endale lubada ei saa,“ andis Elvina talle nõu. „Ärge kiirustage nii väga. Ärge unustage, et hobused mitte ainult ei maksa raha, vaid nende peale ka kulub raha, nagu mu isa öelda tavatses.“

Elvina rääkis seda ettevaatlikult, sest ta oli teada saanud, et mees polnud temaga võrreldes nii heal järjel.

„Ma kuulsin täna ühest uuest suurepärasest hobusest,“ oli mees viimasena öelnud, „ja ma arvan, et peaksin selle ära ostma, enne kui teda teile pakutakse, sest tean, et võtaksite pakkumise vastu.“

„Kas napsate mult midagi, mille endale muretsema peaksin?“ küsis Elvina.

„Ei, ma ainult kaitsen teid liigse omandi eest,“ vastas Andrew. „Teie tallid on pungil täis ja minu omad, nagu te välja tõite, on äärmiselt tühjad.“

„Te peate järgmisel nädala mu hobuste eest hoolitsema,“ ütles Elvina Andrew’le, „sest pean Londonisse oma nõo Claudia pulma sõitma. Ma olen ära vähemalt nädala.“

„Ma luban, et treenin teie hobuseid ja hoian neil silma peal,“ oli Andrew öelnud. „Kas te võtate Margareti kaasa?“

Elvina raputas pead.

„Ei,“ vastas ta. „Nad kutsusid ainult mind.“

„Siis hoolitsen ma ka Margareti eest,“ pakkus Andrew. „Aga kiirustage tagasi.“

Nädal enne lahkumist käis ta igal hommikul koos Andrew’ga ratsutamas. Too oli parem ratsutaja kui Margaret ja nad mõlemad ratsutasid nii kiiresti, et see pakkus lõbu neile ja ka hobustele, kelle seljas nad sõitsid.

Päeval, mil Elvina lahkus, oli mees ta kätt surunud ja lausunud:

„Ma hakkan teid hirmsasti taga igatsema.“

„Ma tunnen end lahkumise tõttu süüdi,“ ütles Elvina Andrew’le. „Aga tunnen end vähem süüdi, teades, et teie olete siin.“

„Ma tahan alati siin olla,“ ütles mees talle.

Andrew’ silmis oli pilk, mida Elvina polnud varem näinud.

Teel Londonisse avastas ta, et mõtleb mehele.

Ta teadis, kuigi polnud sellele varem mõelnud, et Andrew tähendab talle nii palju ja asjad võiksid hoopis teistsugused olla, kui teda seal poleks.

„Kas võib olla, et olen temasse armumas?“ küsis ta endalt korduvalt.

Siis justkui oleks ta järsku üles ärganud, oli ta kindel, et mees on temasse armunud.

Olid mõned märkused, mida Andrew oli teinud ning millel siis polnud erilist tähtsust. Aga nüüd, kui need talle meenusid, näis, et sõnad kandsid endas uut tähendust.

Elvina mõtiskles selle üle terve nädala, mil ta Londonis pidudest osa võttis, kohtudes teiste noormeestega ning leides need igavad olevat. Nüüd teadis ta, et nad tundusid igavad, sest keegi neist polnud Andrew.

Järgmisel päeval sõitis ta tädi majast välja kohe pärast hommikusööki. Tõld viis ta raudteejaama ja ta läks Derby rongi peale. Sealt sõitis ta edasi mööda väikest kohalikku liini, mille peatus oli pool miili tema kodust eemal.

Mööduv talumees pakkus talle oma kaarikus küüti. Elvina jättis pagasi jaama, öeldes jaamajuhatajale, et keegi tuleb sellele järele, ning veetis reisi ülejäänud osa, tundes heameelt mõttest, milline on Margareti ilme, kui ta ootamatult koju naaseb.

Siis võtab ta tallist oma parima hobuse ja galopeerib Andrew’le külla. Nende rõõmsa taaskohtumise ette kujutamine pani ta meeldivast ootusärevusest värisema.

Viimased mõnisada jardi ta kõndis, lähenedes majale tagantpoolt ning sisenedes köögiukse kaudu.

Köögis polnud kedagi ja ta lipsas vaikselt halli.

Ja kohe märkas ta Andrew’ kaabut ja ratsutamispiitsa ühel toolidest.

„Andrew on siin,“ mõtles Elvina. „Ta on vist tulnud, et Margareti käest küsida, ega ta pole minult uudiseid kuulnud.“

Ta kiirustas mööda sissepääsu, mis viis toani, mida isa oli suitsetamistoana kasutanud. Ta jõudis ukseni ja hakkas seda juba avama, kui kuulis mehe häält ja ta teadis, et Andrew on seal toas ning räägib kellegagi.

Ukse ees oli kardin, mis kaitses talvel toasolijaid tõmbetuule eest.

Õigupoolest mõtlemata, mida teeb, lükkas Elvina ukse hääletult lahti.

Siis kuulis ta Andrew’ häält ütlevat:

„Ma armastan teid, ma armastan teid, te teate, et armastan. Aga mul pole lihtsalt võimalik ilma Elvinaga abiellumata oma mõisat üleval pidada.“

Siis jäi kõik hetkeks vaikseks.

Siis kuulis Elvina, kuidas Margaret ütles:

„Kuidas te saate seda teha, kui me armastame teineteist? Ma armastan teid, Andrew, kogu südamest. Aga hoolimata sellest, mida ütlete, ei suuda ma uskuda, et armastate mind.“

„Ma tõesti armastan teid,“ vastas Andrew, „kogu ihust ja hingest. Aga mul on raha vaja. Aktsiaturul toimus kohutav krahh ja ma olen peaaegu rahatu.“

„Oh, see ei saa tõsi olla,“ ütles Margaret nuuksatades.

„See on tõsi,“ vastas Andrew. „Ma olen püüdnud seda vältida ja teeselda, et seda pole juhtunud, aga see on juhtunud. Ma pean müüma kõik oma hobused, maja ja kõik, mis mulle kuulub ja isegi siis olen ma ikka veel võlgades.“

„Ma ei mõista,“ ohkas Margaret sosinal.