Читать книгу Armastus varemete vahel - Barbara Cartland - Страница 5

1884

Mimosa Shenson vahtis üksisilmi kirja, mida ta käes hoidis, suutmata selle sisu uskuda.

Nende äraolekul oli üks Tuneesia naine hoolitsenud ta isa renditud väikese majakese eest Tunises. Maja oli korras ja puhas, kuid Mimosa tundis end seal kuidagi piiratult, justkui vangis.

Ta astus akna juurde, kust kuum pärastlõunapäike sisse paistis.

Mimosal hakkas kohe palav ning ta pühkis juuksed laubalt kõrvale.

Ta vaatas kirja oma käes ning luges selle uuesti läbi.

Kas see sai tõsi olla?

See tundus võimatu.

Naine heitis pilgu kuupäevale, kiri oli kirjutatud mitme nädala eest.

See oli saabunud ilmselt vahetult pärast seda, kui Mimosa oli koos isaga kaamelikaravaniga Thuburbo Majuse poole teele asunud.

Isal oli olnud kindel soov lisada oma raamatusse ka see endine Rooma linn.

Seni oli seda aga veel üsna vähe taastatud.

Nad olid väljakaevamistööde lähistele laagrisse jäänud. Mehed olid püstitanud telke sinna, kus leidsid vähegi tasasemat pinnast.

Mimosa oli seda kõike kogenud juba paljudes teistes endistes Rooma asumites.

Ta teadis, kui elevile läheb isa iga leiu pärast, mis võib ta raamatusse üht-teist jutuainet lisada.

Kohe pärast seda, kui Mimosa ema oli umbes nelja aasta eest surnud, oli isa karmil häälel öelnud: “Kui arvad, et jään siia, et iga minut su ema taga nutta, siis eksid.”

Kuna Mimosa teadis, kuidas isa tegelikult kannatab, vastas ta: “Mida sa teha tahad, isa?”

“Ma lähen välismaale,” oli isa vastanud. “Ma kirjutan raamatu Rooma poolt vallutatud linnadest. Olen seda ammu plaaninud, ehk aitab see mul ilma su emata elama õppida.”

Isa oli olnud piinatud häälega ning Mimosa teadis, et ta ei saanud teha muud, kui kõigega nõustuda.

Tundus uskumatu, et ema oli nii äkki ja ootamatult surnud. Ema oli talvel kopsupõletikku jäänud, kuid keeldunud seda tõsiselt võtmast, kuni oli juba liiga hilja.

Mimosa oli kaunis Elizabethi-aegses majas, kus ta kogu elu elanud oli, ringi vaadanud, suutmata uskuda, et isa kavatses sealt igaveseks lahkuda.

Sir Richard Shenson oli aga maja koos väikese krundiga esimesele huvilisele maha müünud.

Inglismaalt lahkudes olid nad võtnud kaasa ainult reisil vajalikud riided.

Taoline impulsiivne käitumine oli Mimosa isale väga iseloomulik.

Just sellise olekuga oli mees Mimosa ema juba esimesel kohtumisel jalust rabanud.

Sir Richard oli veennud oma tulevast naist endaga koos põgenema.

See oli romantiline lugu ning Mimosale oli meeldinud seda lapsest saadik kuulata.

Mimosa leidis, et tõenäoliselt oleks isa ise valinud just sellise surma, mis talle osaks sai: ootamatu ja kiire lõpp maohammustuse tõttu linnavaremete vahel.

Pikale veniv hääbumine vanas eas oleks isa õnnetuks teinud. Tugev maomürk oli toonud surma paari tunniga.

Mimosa oli taibanud, et peab ohjad haarama. Tuneeslastest kaameliajajad olid olnud nii kabuhirmul, et ei julgenud Mimosa isa laipa puudutadagi. Seda nähes oli Mimosa otsustanud, et isa keha ei saa tagasi Tunisesse toimetada. Isa maeti hoopis Thuburbo Majuse varemete vahele, mis olid teda esimesest silmapilgust piiritult võlunud.

Ta oli sealt oma raamatu jaoks juba kõvasti materjali kogunud. Inglismaalt lahkudes olid nad esiteks külastanud paljusid Rooma impeeriumi endisi tugipunkte Lõuna-Prantsusmaal.

Sealt olid nad Egiptusesse sõitnud, edasi Liibüasse ning lõpuks Tuneesiasse.

Mimosale oli see kõik meeldinud.

Teda huvitas ajalugu ning see, kuidas roomlased olid omal ajal suutnud vallutada nii suure osa maailmast.

Mimosat oli rõõmustanud ka see, et isa oli paistnud olevat natuke vähem õnnetu.

Ta teadis, et miski ei suuda isale korvata naise kaotust. Ta oli abikaasat jumaldanud esimesest silmapilgust alates.

Nad olid kohtunud Crombe Castle’is, kus Mimosa vanaisa oli Mimosa ema ja ta kaksikõe auks balli korraldanud.

Crombefieldi krahv jumaldas oma poega, Crombe’i vikonti, kes oli talle tähtsam kui kogu ta vara kokku. Kuid ta oli siiski pidanud oma kohuseks ka oma kaks imekaunist tütart kombe kohaselt seltskonda tuua.

Mõtte korraldada ball Londonis oli ta siiski maha matnud. Kui seltskond tahab ta perega kohtuda, võivad nad võtta vaevaks end Crombe Castle’isse vedada, oli ta teatanud.

Oma valdustes valitses krahv nagu väike kuningas.

Sallimatult, ülbelt ja pompoosselt ootas ta kõigilt orjalikku sõnakuulelikkust. Seda mitte ainult alluvatelt, vaid ka oma lastelt. Poeg oli isa võimu alt pääsenud, minnes esiteks Yale’i ja siis Oxfordi.

Koolid lõpetanud, läks ta sõjaväkke.

Tütardel, leedi Winifredil ja leedi Emilyl sellist pääsemisvõimalust ei olnud.

Kui nad tahtsid mässata, polnud neil selleks erilisi võimalusi.

Leedi Winifred oli tütrele jutustanud, et ball oli juba alates selle välja kuulutamise hetkest kõvasti elevust tekitanud, kuna see pidi tulema uhke ja priiskav. Just sellist üritust oodati krahvilt ning Mimosa vanaisa polnud midagi poolikult teinud. Kõik naabruskonna majad pidid majutama võimalikult palju ballikülalisi ning loss ise oli täis krahvi kõige suursugusemaid külalisi.

Kutsutud oli ka hulk sobivaid väimehekandidaate.

Kohe, kui õed said piisavalt vanaks, et neid kuningannale esitleda, hakkas isa väimeeste järele ringi vaatama.

“Aga mis siis, kui me ei armu meestesse, kelle sa meie jaoks välja valid, papa?” oli Winifred küsinud.

Krahv oli kulmu kortsutanud ja vastanud: “Küll armastus tuleb pärast abielu. Teie kohus minu tütardena on abielluda sobivate meestega, kelle veri on sama sinine kui teie oma ning kes suudavad pakkuda teile elu, millega harjunud olete.”

Isa toon oli Emily, kaksikutest malbema, üle keha värisema pannud.

Kuid vapram Winifred hakkas vastu: “Ma arvan, et oleksin õnnetu, kui abielluksin mehega, keda ei armasta, papa.”

“Sa abiellud sellega, kelle ma su jaoks välja valin,” teatas krahv. “Ma ei taha midagi kuulda sellest moodsast rumalusest, et tüdrukud endale ise mehi valivad, kui neil on selle jaoks olemas isa.”

Leedi Winifred ei hakanud rohkem vaidlema.

Kui ta Richard Shensonisse armus, teadis ta kohe, et isa ei kiida seda abielu heaks.

Richard Shenson oli kõige nägusam ja sarmikam mees, keda Winifred oli endale ettegi suutnud kujutada. Ühed naabrid, kes elasid üsna lossi lähedal, olid ta kaasa kutsunud.

Kui ta oli leedi Winfrediga kolm korda tantsinud, oli ta veennud naist endaga järgmisel päeval kohtuma.

Nad leppisid kohtumispaigaks kokku metsatuka, mis lahutas krahvi valdusi Richardi sõprade omast.

Mees oli leedi Winifredile tunnistanud, et oli temasse esimesest silmapilgust armunud.

“Ma tean, et see tundub teile ehk veider ja sobimatu, kuid kinnitan teile kõige nimel, mida kalliks pean, et just teid olen kogu oma elu otsinud ning minu jaoks on ainus võimalus tõeliselt õnnelikuks saada see, kui te minuga abiellute.”

Leedi Winifred teadis, et mees räägib tõtt, kuna tundis ise sama.

Ta teadis aga ka, et isa isegi ei kaaluks Richard Shensonit oma väimehe kohale. Krahv oli juba käskinud tütrel olla eriliselt võluv Burfordi markii vastu, kes oli Belminsteri hertsogi vanim poeg.

Leedi Winifred oli markiiga tantsinud.

Kuid hetkest, kui mees käe ta pihale asetas, teadis Winifred, et ei suudaks kunagi selle mehega abielluda, ükskõik, mida isa teeks.

Markii oli jässakas, paks ja ilmetu noormees, kes oli oma tähtsusest liiga teadlik.

Mees oli rääkinud temaga üleoleval toonil, mida Winifred vihkas. Ta oli õele öelnud, et markii jutt ajab tal vere keema.

Üle tantsupõranda liikudes oli Winifred märganud oma isa hertsogiga elavalt juttu ajamas.

Viis, kuidas mehed teda jälgisid, oli nende plaanidest tunnistust andnud.

Winifred oli kavatsenud Richard Shensonile öelda, et nende armastus on lootusetu.

Kuid mees oli käed naise ümber pannud ja teda suudelnud. Sõnad vaibusid Winifredi huultel.

“Ma armastan teid!” oli mees hüüdnud. “Lähen kohe teie isaga rääkima.”

“Sellest poleks kasu,” suutis Winifred pomiseda. “Mu isa ei laseks mul kunagi abielluda kellegagi, kellel pole… tiitlit ja keda… ta ei pea seltskondlikult endaga võrdseks.”

“Kui mu isa sureb, saab minust baronet,” oli Richard öelnud. “Aga sinna võib kuluda veel oma kakskümmend aastat.”

Leedi Winifred vaatas pisarsilmil üles.

“Kuidas see meiega juhtuda sai?” küsis ta murduval peenikesel häälel.

“Ainus, mis loeb, on see, et oleme teineteist leidnud,” teatas Richard Shenson. “Aga see tähendab, et sa pead olema väga vapper, mu kullake.”

Leedi Winifred vaatas meest uurivalt, mõistmata tolle sõnu.

“See tähendab, et me peame põgenema,” selgitas mees vaikselt. “Hangin meile loa ja kui juba kord abielus oleme, ei saa su isa enam midagi teha.”

“Ta ei… andesta mulle kunagi,” pomises leedi Winifred.

“On see sulle nii oluline?” küsis Richard Shenson.

Naine ei pidanud vastamagi.

Nad olid põgenenud.

Richard Shenson korraldas kõik nii kavalasti, et nad abiellusid juba teel Prantsusmaale, enne kui krahv taipas, et midagi juhtunud on.

Tema raev kajas lossi müüride vahel nagu põhjatuul ning ta oli nii vihane, et isegi köögipersonal värises hirmust.

Koeradki peitsid end laudade alla.

Krahv vandus, et ei räägi oma tütrega enam kunagi.

Ta lasi oma advokaadid kutsuda ja jättis tütre testamendist välja.

Oli ilmselt vältimatu, et leedi Emily kaksikõe jälgedes käis. Nad olid alati kõike koos teinud.

Nad olid nii sarnased ning teineteisesse niivõrd kiindunud, et olid rohkem nagu üks kui kaks eraldi inimest.

Leedi Emily ei rääkinud õest ja peitis kõik ta kirjad ära. Krahvil polnud aimugi, kui tihedalt ta tegelikult Winifrediga suhtles.

Kaks kuud hiljem järgis leedi Emily õe eeskuju ja põgenes mehega, kellesse oli armunud.

See löök oli krahvile isegi hullem.

Winifred oli isale vastu hakanud, abielludes mehega, keda ta armastas, kuid vähemalt oli tema valinud inglase.

Leedi Emily oli isa õuduseks abiellunud ameeriklasega.

Clint Tison oli Inglismaal külas. Kahekümne viie aastasena, seljataga terve rida armuafääre, ei olnud tal mingit kavatsust südant nii lootusetult kaotada.

Kuid ta oli esimesest silmapilgust mõistnud, et ta elu ei saa iial olla täiuslik ilma leedi Emilyta.

Ta võrgutas naise nii osavalt, et too jäi hingetuks ning sõnatuks. Clint rääkis, et soovib kogu maailma naise jalge ette tuua ega suuda ilma Emilyta elada.

Emily kaotas mehe ekstravagantsele hoiakule ning osavatele komplimentidele oma südame ning armus sama ülepeakaela nagu ta õdegi.

Koos südamega kaotas Emily Clintile ka võime vaielda vastu ühelegi mehe soovile.

Nad laulatati ühel varahommikul Grosvenori kabelis South Molton Streetil.

Õhtuks olid nad juba New Yorki suunduva laeva pardal.

Seekord jäi krahvi raevu kuulama ainult ta poeg.

Vikont põgenes majast kiiresti oma klubisse.

Leedi Emily kirjutas kaksikõele:

“Ma loodan, et papa saab oma vihast varsti üle, aga tegelikult pole sel tähtsust.

Clint on juba praegu väga heal järjel ning pealegi võib ta ühel päeval pärida suure varanduse. Kuid see kõik pole sugugi oluline. Oh, Winifred, ma olen nii õnnelik ja ma tean, et ka sina oled sama õnnelik. Mu ainus soov nüüd on see, et sa Clintiga kohtuksid.”

Leedi Winifred soovis sama innukalt kui Emilygi oma abikaasat õele tutvustada.

Ta pidas Richardit täiuslikuks meheks ning leidis, et keegi maailmas ei saa temaga võrdne olla.

Kulus aasta, enne kui kaksikõed taas kohtusid. Nad mõlemad olid selleks ajaks lapseootel.

Mõlemad naised pidasid seda elu põnevaimaks kogemuseks.

Kuna Clint ja Richard soovisid abikaasasid rõõmustada, ostsid nad lähestikku majad.

Clintil oli Ameerikas palju äriasju ajada, nii et ta ei saanud oma Inglismaal asuvas George’i stiilis häärberis kuigi palju aega veeta, kuid nad käisid seal siiski peaaegu igal aastal.

Clint oli abiellumisel seadnud oma pruudile ühe tingimuse. Ta soovis, et naine ei kasutaks oma aadlitiitlit. Kui äi teda oma väimehena ei tunnistanud, ei tahtnud Clint inglise aadliga mingit tegemist teha.

“Sinust saab proua Tison,” ütles ta leedi Emilyle.

“Ma ei tahakski olla midagi muud,” vastas naine siiralt.

Kui Winifredi ja Emily tütred kuu ajase vahega sündisid, said nad nii lähedasteks, justkui oleksid samuti kaksikud.

Kuna Clint ei saanud kaua Ameerikast eemal olla, ei kohtunud Mimosa ja ta nõbu Minerva vahel terve aasta.

Siis, kui leedi Winifred ootamatult suri, ei olnudki Mimosa nõbu üle aasta näinud.

Mimosa oli Minervale kohe kirjutanud, et teatada juhtunust ning ka sellest, et ta läheb koos isaga välismaale.

Ta kirjutas ka, et kuna isa oli maja maha müünud, polnud tal aimugi, mis saab siis, kui nad kodumaale naasevad.

Mimosa oli siis peaaegu kaheksateist ning oli teinud vanematega plaane seltskonda tulemiseks. Nad olid plaaninud, et kohe pärast õukonnas esitlemist, korraldatakse tema auks ball. See oleks pidanud toimuma aprillis.

Aga sel ajal, kui too aprillikuu kätte jõudis, oli Mimosa juba isaga reisil.

Nüüd, peaaegu neli aastat hiljem, mõtles Mimosa oma nõole.

Teda äkitselt tabanud kriisis polnud tal kellegi teise poole pöörduda.

Mimosa vaatas uuesti advokaadi kirja oma käes.

Kas see sai tõesti tõsi olla, mida mees kirjutas?

Kui nad Inglismaalt lahkusid, oli isa andnud oma advokaadile juhised saata raha igasse riiki, mida ta külastada plaanis.

Nii oligi neid kõigis pankades raha ees oodanud ning isa polnud kunagi muretsenud ühegi asja maksumuse pärast, mis teda ta eesmärgi saavutamisel aidata võis.

Kui nad parajasti mõne väljakaevamisplatsi kõrval telgis ei maganud, peatusid nad linna parimais hotellides või rentisid kuuks või paariks maja.

Neil puhkehetkedel kirjutas isa nähtut üles ning Mimosa kirjutas kõik oma kauni käekirjaga umber. Nii oli tekst loetav, juhuks kui saabub võimalus see trükki anda.

Kalleim vara, mida nad reisidel kaasas kandsid, olidki isa raamatu materjalid.

Mimosale tundus, et isal on nii palju öelda, et raamat võib venida mitmesse köitesse.

Kuna nad liikusid pidevalt ringi, ega omanud kindlat aadressi, oli neile keeruline kirju saata.

Kuid siiski oli isa enne Liibüast Tuneesia poole teele asumist advokaadile kirjutanud.

Ta oli käskinud saata raha Tuneesia panka.

Kuna tal oli Thuburbo Majuse külastamisega nii kiire olnud, polnud ta ise panka jõudnud, vaid saatnud ühe kohaliku teenija nende saabumise ajaks raha tooma.

Thuburbo Majus asus Tunisest ainult viiekümne miili kaugusel.

Sir Richard uskus, et sellest saab ta raamatu üks põnevamaid peatükke ega suutnud seega saabumist ära oodata.

Selle linna olid arheoloogid enese jaoks avastanud 1873. aastal.

Tol ajal ei põhjustanud see avastus aga sensatsiooni, mida ta tegelikult väärt oli. Tol ajal toimus Tuneesias liiga palju muud, mis tähelepanu endale tõmbas.

Võitlus piraatidega oli Tuneesia riigieelarvesse märkimisväärse tühimiku tekitanud, nii et majandus oli madalseisus.

Viletsuses elavad inimesed tõstsid mässu, mida suruti maha karmide repressioonide ning veriste rünnakutega. Sõjavägi võidutses, kuid majandus langes veel hullemasse kriisi, mis tõi koos põuaga kaasa aastatepikkuse näljahäda.

Viimaks tagandati ametist peaminister, kes kandis peamist vastutust kriisi tekkimise ees.