Читать книгу Elu mõte on armastus - Barbara Cartland - Страница 5

1871

„Vabandage, preili, kuid proua Palmer soovib teid kohe oma kabinetis näha.”

Teenijatüdruk tegi kniksu ja leedi Novella Crownley pani ohates raamatu käest.

„Huvitav, mida ta tahta võiks,” mõtles ta mööda koridore direktrissi kabineti poole kõndides.

Viimased aastad olid leedi Novella jaoks rasked olnud. Pärast Chelfordi Noorte Daamide kooli õpilaseks olemist, oli ta oma isa, Crownley krahvi surma järgselt sinna õpetajana tööle jäänud.

Tema ema oli arvanud, et kuni krahvist maha jäänud keerulised varalised olukorrad lahendatud saavad, on Novella parim võimalus kooli edasi jäämine.

Novella oli ainus laps ja tütar, seega ei olnud seaduse järgi tema pärimisõigus iseenesestmõistetav. Kergendus oli tulnud siis, kui ta oli teada saanud, et tema isa oli jätnud endast maha äärmiselt kindlasõnalise testamendi, milles tema ja krahvinna olid pärijad.

Kuid see oli olnud kaheksateist kuud tagasi, seetõttu imestas Novella, miks proua Palmer teda oma kabinetti kutsus. Olukord meenutas talle vägagi seda päeva, mil ta oli saanud kohutava teate oma isa äkilisest surmast ning Novella lootis siiralt, et ta ei kuule sedasama oma ema kohta.

Värisevi käsi koputas ta proua Palmeri kabineti tammepuust uksele. Pärast pikka vaikushetke paluti tal siseneda.

„Ah, Novella, tänan, et nii kiiresti tulid,” ta tegi pausi, et võtta välja prillid, mis ta kohe ette pani. „Minuni on jõudnud kiri sinu emalt.”

„Ma loodan, et mitte halbade uudistega?” küsis Novella, endal süda kurgus.

„Sinu jaoks võib-olla mitte, kuid Chelfordi kooli jaoks pole see küll parimate killast.”

„Ma kardan, et ei mõista.”

„Su ema palub sind sinu kohustustest kooli ees vabastada, et saaksid naasta Crownley Halli.”

„Kas ta kirjutas ka miks on mul praegu õige aeg koju tagasi minna?” küsis Novella.

„Ma kardan, et täpsem informatsioon siin kirjas puudub,” vastas proua Palmer prille eest võttes, „kuid ma olen kindel, et sa oled õnnelik koju tagasi pöördumise pärast. Novella, sinu koolis viibimine on olnud suurepärane, kuid ma teadsin alati, et sa ei jää siia igaveseks tööle. Tüdrukutel on kindlasti kahju, et sa lahkud – sa oled nii populaarne kui ka meeldiv – ja ma tahaksin sind tänada pühendumuse eest, mis sa õpilaste harimisse oled pannud. Sinu palk on välja arvestatud kuu lõpuni, kuid soovi korral võid kohe lahkuda.”

„Aga tüdrukud,” kogeles Novella, sündmuste pöördest rabatuna, „ma tahaksin neile head aega öelda.”

„Sel juhul,” teatas proua Palmer püsti tõustes, „teen ettepaneku korraldada sinu lahkumine homme pärast kogunemist. See annab sulle aega täna pärastlõunal viimased tunnid anda ja oma asjad kokku pakkida.”

Ebatavalisel kombel astus see pikk naine Novella juurde, heitis käed ümber tüdruku ja kallistas teda.

„Sinu täiskasvanuelu algus on olnud raske, Novella,” ütles ta teda lahti lastes, „kuid sa oled näidanud üles imetlusväärset jõudu ja ma olen kindel, et see tuleb sulle välismaailmas kasuks. Ära kahtle selles, mu kallis, et skolastilises maailmas elamine varjab sind mõningate elu ebameeldivuste eest, kuid ma olen kindel, et ükskõik, mida sa ka edasi teha ei kavatseks, oled sa selles edukas.”

Nüüd Novella juba nuttis. Ta oli koolist lahkumise pärast äärmiselt kurb – see oli koht, kus ta leidis seltsi ja peidupaiga pärast isa surma. Silmi pühkides lahkus Novella proua Palmeri kabinetist. Sama teed pidi, neid samu koridore mööda tagasi minnes suutis ta vaevu uskuda, et kohe jätab ta kõik siinoleva igaveseks selja taha.

Tagasi oma tuppa jõudes istus ta laua taha maha ja kirjutas emale kirja, andes talle teada, et lahkub Chelfordist ennelõunal ning jõuab kõigi eelduste kohaselt Crownley Halli samal õhtul.

Ta kirjutas:

Kallis ema!

Palun ütle Wargrave’ile, et mulle vankriga jaama vastu tuldaks. Ma ei suuda oodata, mil teid kõiki jälle näen. Olen igatsenud oma hobust, Salamandrit, rohkem kui väljendada suudan, ja esimese asjana pärast kohale jõudmist ja Sinu suudlemist, lähen teda vaatama.

„Ma loodan, et Sally on veel Hallis,” mõtles Novella asju pakkima hakates, „ja Henry ja Gerald.”

Ta mõtles kõigi teiste Crownley Halli töötajate peale, kes olid teda teenindanud sellest ajast peale, kui ta väike oli. Sally oli tema isiklik teenijanna ja kuigi Novella oli olnud liiga noor taolise daamide isikliku teenija jaoks, leidis ta Sally väga tubli olevat. Ta andis Sallyle sageli kingituseks riideid, millest ta oli välja kasvanud või enam kanda ei kavatsenud.

„Ma hakkan kõiki väga igatsema, kuid on saabunud aeg, mil pean astuma maailma. Proua Palmeril on õigus – ma olen noor ega peaks veetma oma päevi tüdrukute kooli sulgununa.”

Novella mõtles armastusest ja abielust. Kuigi ta polnud oma isa surmast saati kummastki absoluutselt huvitatud olnud, oli ta teadlik, et aeg käib oma rada ning perekond loodab järglase saamisel tema peale.

Kahekümneaastane Novella ei taibanud kui ilusaks ta oli kasvanud – samuti ei märganud ta pilke, millega noored mehed teda vaatasid, kui ta oma õpilastega linnas käis.

„Ma loodan, et emaga on kõik hästi,” ohkas Novella tema pilti kummuti pealt alla võttes, „ta ei kirjutanud oma tervise ega heaolu kohta, mis on kummaline, sest mõlemad on tema kinnisidee.”

Ta naeratas endamisi, meenutades, kuidas ta ema palus iga pisimagi asja puhul tuua endale lõhnasoolasid. Isa oli kirjeldanud ta ema kui „tundlikku” inimest, seetõttu oli Novella rahul, et oli pärinud pigem isa omadused kui ema omad.

Krahv oli olnud tugev ja kena mees, kes ka oma viimastel eluaastatel näis palju nooremana kui ta tegelikult oli. Just seetõttu oli olnud nii suur šokk, kui ta pärast jahilkäiku surnult maha langes. Ta isa oli alati hobuse seljas ning Novellat oli ta ka samas vaimus kasvatanud.

„Ma ei jõua ära oodata, mil jälle Salamandrit näen!” kordas Novella endale, „nii palju on möödas viimasest korrast kui temaga ratsutasin. Ma tõesti loodan, et tallipoisid on teda regulaarselt jooksutanud. Ta muutub pahuraks, kui ta lihtsalt aasale või talli jätta. Jah, kuigi ma ootan väga, mil jälle ema näen, ootan sama palju oma kalli Salamandriga kohtumist.”

Liiga ruttu koitis järgmine päev. Kunstitunnis oma lahkumisest teatades langes palju pisaraid – ja õpilaste reaktsioon liigutas teda sügavalt.

Viimane kogunemine oli väga emotsionaalne, paljud tüdrukud nutsid avalikult. Nad kinkisid Novellale suure kimbu lilli ja merevaigust ripatsi. Mõnele tüdrukule anti luba tundidest lahkuda ja Novella jaama saata. Ta poleks paremat ärasaatmist tahtagi osanud.

Kui rong Chelfordi jaamast välja sõitis, lehvitas ta pisaratest ja veduri suitsust pimestatuna oma taskurätikut, kuni platvorm silmist kadus.

End esimese klassi vagunis sisse seades jäi Novella varsti mõtisklema viimaste aastate juhtumiste üle. Ta oli olnud väga hea õpilane, kel oli võimalus minna edasi kunstikooli, kuni saabus see kohutav päev, mil proua Palmer ta oma kabinetti oli kutsunud, et teatada talle tema armastatud isa surmast.

Kuigi Novella pidi vaid mõne kuu pärast kooli lõpetama, heitis ta kõrvale mõtte kunstikooli minekust ja oli juba asju pakkimas, et sõita tagasi Surreysse, Crownley Halli, kui saabus ta ema kiri, mis ütles, et parim oleks, kui ta jääks edasi kooli.

„Mõelda vaid, et uskusin siis, et elu on läbi,” mõtles Novella endamisi aknast mööduvaid põlde silmitsedes. „Kui noor ja rumal ma olin.”

Kui proua Palmer pakkus, et Novella võiks Chelfordi koolis kunsti ja käsitöö õpetajana tööle asuda, haaras ta kohe võimalusest. Tüdrukutele pühendumine pani ta unustama oma südamevalu.

„Ja nüüd olen tagasiteel koju,” mõtles ta erutunult, „kuid huvitav, mida ma endaga peale hakkan nüüd, kus ma enam ei õpeta?”

Kuni selle hetkeni, kus ta isa testament oli kinnitatud, oli Novella palk ainuke sissetulek, millele ta kindel sai olla. Kuna ta oli sunnitud varem kokkuhoidlik olema isegi siis, kui ta omaenda raha teenima hakkas, jäi ta oma tagasihoidlike eluviiside juurde. Talle ei tulnud pähegi, et võiks veeta päevi ilusaid kleite või kübaraid ostes või et tal oli nüüd piisavalt raha, et osta terve tallitäis hobuseid.

Kui rong Crownley jaamas peatus, oli juba peaaegu pime. Novella oli väga väsinud, kuna ta oli pidanud kahel korral ümber istuma ja kaarikuga läbi Londoni Waterloosse sõitma.

Rongist välja astudes järgnes talle pakikandja, kes oli pagasi tema eest lahkesti kärusse laadinud.

Novella ei tundnud jaama peaaegu äragi, sest jõulude ajal oli ta reisinud vankriga – viimasest sealviibimisest oli möödas päris palju aega ja jaam oli põhjalikult renoveeritud. Seal olid lillekastid ja uus ootesaal.

„Kus on väljapääs?” küsis ta segadusseaetuna, kui oli avastanud, et ooteruum asus seal, kus vanasti oli olnud väljapääs.

„Siitkaudu, preili,” vastas pakikandja pahuralt.

Ta juhatas Novella jaama ette, kus teda tabas pettumust valmistav üllatus, sest ühtegi kaarikut polnud teda ootamas.

„Kas ma saan teile kaariku tellida, preili?” uuris pakikandja.

„See pole vajalik, tänan. Mu enda oma peaks varsti siin olema.”

„Preili, see oli viimane rong, seega lahkun ka ise varsti. Kui olete kindel, et teil kaarikut vaja ei ole, soovin teile head õhtut.”

„See on ülimalt kummaline,” mõtles Novella, kui kusagil kauguses kell üksteist lõi. „Ema oleks eeldanud, et olen viimasel rongil ja oleks kindlasti Harry või Geraldi mulle järele saatnud.”

Just siis märkas ta mehekuju varjudes enda selja taga.

„Vabandage, preili, kas te oskate öelda, mis kell on?”

„Aga loomulikult,” vastas Novella kätt tõstes, et paremini numbreid näha. Järgmisena toimunu näis juhtuvat ühe hetkega. Ta oli pikali maas ja tema kott oli kadunud.

„Pidage! Varas! Ta röövis mu koti!” karjus ta. Ta jooksis vargale järele, kuid mees oli kadunud. Läheduses polnud kedagi, jaam oli kui maha jäetud. Novella põski mööda hakkasid alla veerema pisarad.

Jaama sissepääsu poole tagasi pöördudes märkas Novella pakikandjat, kes väravat lukustas. Kui mees märkas teda erutunult enda poole jooksmas, laskis ta lukul langeda ja ruttas talle vastu.

„Preili, preili! Kas te olete viga saanud?”

Novella hakkas nuuksuma – ta tundis end seal seistes nii üksiku ja haavatavana.

„Mu, mu kott varastati ja kaarik pole saabunud,” kogeles Novella, „mul pole isegi taskurätikut, sest kõik oli mu kotis.”

„Võtke, preili,” ulatas lahke pakikandja talle enda suure taskurätiku, „ärge muretsege. Mul on siinsamas hobune ja vanker, sest elan ise linnast väljas. Lubage, ma viin teid politseijaoskonda, kus saate esitada avalduse selle põrgulise kohta, kes teie koti varastas.”

Novella pühkis silmi ja nuuskas. „See pole just kuigi paljulubav algus mu kojujõudmisele,” teatas ta. „Ma elan Crownley Hallis ja pole jõuludest saadik kodus käinud.”

„Vabandage väga, preili, ma ei teadnud, et armulisel proual on tütar. Ma pole siin kuigi kaua olnud.”

„Sellest pole midagi…” Novella vaatas teda ootavalt, sest ta ei teadnud mehe nime. „Jenkins, mu preili.”

„Tänan teid väga, Jenkins. Me peaksime kohe politseijaoskonda pöörduma ja seejärel pean koju ruttama. Ma ei oska arvata, mis mu kaarikut viibima sunnib, võib-olla juhtus teel õnnetus.”

Nõnda leidiski Novella end esimeste Surreys veedetud tundide ajal politseijaoskonnas turvaliselt varjus olevana. Ohvitser oli väga kaastundlik ja pakkus talle pärast paberite täitmist politseikaarikus küüti.

„Saadaksin teid hea meelega Halli,” sõnas ta, „sest on juba hilja ja tee on pime.”

Novella tänas pakikandja Jenkinsit ja tegi oma peas märke mehele vaeva eest tasuda. Oli peaaegu kesköö, kui logisev must kaarik Crownley Halli ees peatus.

Raskele uksele koputades tabas Novellat järsku kurnatus.

„Ma loodan, et Wargrave pole veel voodisse läinud,” ütles ta, kui uks lahti paisati. Kuid uksel ei seisnud Wargrave, vaid hoopis kummaline naisterahvas!

„Jah?” küsis naine ärritunult.

„Mina olen leedi Novella, krahvinna tütar,” vastas Novella veidi pahaselt. „Miks ei olnud mulle jaama kaarikut vastu saadetud? Minuga juhtus kohutavaid asju. Mingi kaabakas varastas mu koti ja ma olin sunnitud paluma, et mind koju sõidutataks.”

„Vabandage, preili, kuid mulle ei antud selliseid juhiseid.”

„Kus on Wargrave?”

„Kes?”

„Ülemteener!”

„Vabandage, preili, kuid ta ei tööta siin enam.”

Novella vaatas naist üllatunult. Ta ei hoolinud sellest inimesest üldse. Novellale tundus, nagu oleks naisel kuidagi hapu ilme.

„Kuidas on lood Harry ja Geraldiga?”

„Kas nemad olid lakeid? Ma pole nende asukohas kindel, preili.”

„Ja teie olete?” uuris Novella, keda ärritas naise upsakas olek.

„Proua Armitage, ma olen uus majapidaja.”

„Olgu, proua Armitage, ma ei hakka ema sellisel öötunnil segama ja suundun otse oma tuppa. Mul oli plaanis külastada tallis Salamandrit, kuid nüüd on liiga hilja. Kas temaga on kõik korras?”

Proua Armitage vaatas talle hetkeks tühja pilguga otsa, köhatas närviliselt ja vältis vastamist, öeldes: „Te näete kohe, preili, et kõik teie asjad on kolitud ümber sinisesse tuppa. Armuline proua seletab teile kõike hommikul.”

„Kuidas nii?” mõtles Novella rahulolematult, sest teda oli pagendatud kunagisse külalistuppa.

„Jõuludest saadik on pooled töötajatest kadunud ja mind koliti ümber teise tuppa?”

Proua Armitage juhatas Novella üles kolmandale korrusele tema tuppa. „Lasin ruumi õhutada ja voodisoojendaja seati sisse mitu tundi tagasi, seega ma ei saa lubada, et see endiselt soe on,” nähvas naine.

Novella tuletas endale meelde head kombed, tänas naist ja sulges tema järel ukse.

Sinine tuba oli piisavalt meeldiv, kuid see polnud tema oma. Sealt ei avanenud suurepärast vaadet parki nagu tema vanast magamistoast ning kõik lõhnas kopituse järele.

„Vähemalt on siia toodud kõik mu asjad ja mööbel,” nohises Novella endamisi, vaadates oma nikerdatud puitvoodit, millel oli suur tammetõrusid kandev kroon, lehed ja perekonna vapp.

„Ma oleksin olnud väga pahane, kui oleksin võõras voodis magama pidanud.”

Voodi oli tema jaoks erilise tähtsusega, sest ta isa oli lasknud selle tema jaoks teha kohe, kui Novella oli piisavalt vana, et sõimest lahkuda. Talle meeldis see veel eriti seetõttu, et vanematel olid täpselt samasugused voodid.

Novella ei hakanud aega viitma – ta riietus kähku lahti ja lipsas voodisse. Linad olid veel soojad ning ta uinus kähku, unustades nõnda päeva sekeldused.

Järgmisel hommikul oli Novella nii väsinud, et magas kuni hetkeni mil löödi hommikusöögigongi.

„Oh jumal, on juba hilja!” hüüdis ta, vaadates kaminasimsil olevat kella.

„Kus on Sally? Miks ei ole ta tulnud mulle appi riietuma? Pole oluline, pean ise võimalikult hästi hakkama saama.”

Alla korrusele joostes mõtles Novella, kui rõõmsaks teda kalli ema nägemine teeb.

„Ma jooksen tema juurde ja kallistan teda,” ütles ta endale trepist alla tormates. Söögisaali jõudes oli ta juba üsna hingetu.

Ta ema istus juba ja sõi puuvilja. Ta silmad lõid särama, kui ta Novellat nägi ja neelanud greibitüki, hüüatas ta: „Kallis! Sa oled kodus! Me olime nii mures, kui sa enne magamaminekut polnud kohale jõudnud.”

„Ema, kallis!” vastas Novella talle innukalt põse peale musi tehes. „Mul on nii kahju, aga jaamas ei olnud kaarikut ja mu kott varastati.”

„Mu kallis, ega sa viga saanud?”

„Ei, ema, minuga on kõik korras.”

Alles siis märkas Novella, et nad ei olnud ruumis üksi. Tema esimene mõte oli, et see inimene on nende uus ülemteener, kuid tähelepanelikumal vaatlusel märkas ta, et see mees pole kindlasti teener – kuigi ta oli vanemapoolne, olid tema riided kallid ja maitsekad ning väikeses sõrmes oli suur teemantsõrmus.

Märgates, et Novella teda vaatab, mees kummardas ja jätkas endale einelaualt toidu tõstmist.

„Ema?” küsis Novella, „sa ei öelnud, et meil on nädalavahetusel külalised.”

Krahvinna punastas põhjalikult ja palus Novellal istuda. „Kallis, mul on sulle mõned uudised.”

Novella ei suutnud mehelt silmi pöörata – uurides iga viimast kui detaili. Ta tundis, kuidas süda peksma hakkab – talle ei meeldinud see mees mitte põrmugi.

„Kallis, ma ei tahtnud sulle kirjas öelda seda, mida on parem rääkida näost-näkku. Asi on nõnda, et ma abiellusin uuesti ja see on lord Buckton, sinu kasuisa.”

Novella naaldus toolil tagasi ja ahmis õhku. „Ema! Miks sa mulle varem ei rääkinud?”

„Kallis, ma olin pärast su isa surma nii üksik, et arvasin, et järgnen talle hauda. Anthony oli minu jaoks olemas juba matusepäevast alates ning jäi siia mulle seltsiks. Ma pole oma elus päevagi üksi olnud, kallis, ja ma ei suutnud seda taluda! Seega kui Anthony tegi ettepaneku abielluda, ütlesin ma jah.”

Novella silmad täitusid kiiresti pisaratega. Ta tahtis ema peale karjuda ja vihane olla – kuidas ta julges isa koha nii ruttu uuesti täita! Kuid ta oli hea tütar ja hoidis keele hammaste taga.

„Kallis, ära vaata mind sellise süüdistava pilguga, ma ei suuda seda taluda,” ütles krahvinna, olles vägagi teadlik sellest, mida ta tütar mõtles. Seejärel hakkas ta ema nutma ja Novella mõtles, et nüüd ei lähe enam kaua, kui krahvinna endale lõhnasoola tuua palub.

„Ma tahaksin, et oleksid õnnelik ja nüüd, kus sul on jälle kaks vanemat, on see võimalik,” kiirustas krahvinna ütlema. „Anthony on olnud su isa varade korrastamisel asendamatu ja ma ei oleks seda ilma temata teha suutnud.”

„Ema, miks on mind ümber kolitud sinisesse tuppa, mis on juhtunud Wargrave’i ja Harry ja Geraldiga? Miks Sally mulle täna hommikul appi ei tulnud? Miks olin ma sunnitud ise riietuma?”

„Sa pead harjuma enda eest ise asju ära tegema,” sekkus ta uus kasuisa järsult, „teenijate pidamine tähendab rahakulu ja raha meil ei ole, seega lasin ma nad kõik lahti. Wargrave oli vaid tudisev vana narr ja juba ühe jalaga hauas. Kuna siin olime vaid sinu ema ja mina, puudus vajadus sellise luksuse järele nagu lakeid ja isiklikud teenijannad. Mis sinu tuppa puutub, siis tahtsin ma seda endale. Sind polnud siin, seega ei näinud ma sellise vaate raiskamisel mingit mõtet.”

„Aga Wargrave oli siin juba enne seda, kui ema ja isa abiellusid,” protesteeris Novella püsti tõustes.

„Ja tema juhatuse all käis majapidamine alla, sest ta hoidis alal naeruväärset välisilmet,” vastas lord Buckton. „Ma sekkusin just õigel ajal, et takistada kogu perekonna sattumist vaestemajja!”

„Kuidas see võimalik on?” kogeles Novella. „Isa hoolitses selle eest, et jääks vara nii maja kui ema ülalpidamiseks. Tema arvel oli tuhandeid naelu.”

Lord Buckton astus Novella juurde ning vaatas teda pikalt ja pingsalt.

„Noored neiud ei peaks oma ilusaid väikesi päid taoliste teemadega kurnama. Raha on meeste, mitte naiste pärusmaa. Su ema laseb mul siin vabalt asju korraldada ja ma usun, et ei kohta sinult sel teemal vastupanu?”

Novella jõllitas lord Bucktonit, jälestades tema rikast, hästitoidetud nägu, millest kumas läbi liiderlikkus ja hoolimatus. Tema meelest ei kuulunud see nägu auväärsele inimesele. Ta hammustas huulde ja istus.

Teenijanna, kes sel hetkel lauda teenindas, nägi välja nagu sobiks ta pigem pesuruumi, mitte söögisaali, kuid Novella proovis selle peale mitte mõelda.

„Sa oled juba kohtunud proua Armitage’iga?” küsis lord Buckton kala ja liha täiskuhjatud taldrikuga laua taha istudes.

„Jah, olen küll.”

„Hea naine. Ta teenis mitmeid aastaid mu isa majas. Kui mina siia tulin, polnud tal loomulikult kuhugi minna.”

„Kas see tähendab, et te olete müünud oma maja ja maad?” küsis Novella, kes pidi pingutama, et olla võimalikult viisakas.

Krahvinna köhatas valjusti ja Novella tundis, et on esitanud kohatu küsimuse.

Seevastu lord Bucktonit ei paistnud see häirivat: „See oli kulukas kolihunnik, mis seisis jõude,” alustas ta peekonit lõigates, „ma ei usu asjade säilitamisesse sentimentaalsetel põhjustel ning mul oli vaja oma varad realiseerida, et maksta ära mõningad võlad, nii et jah, ma müüsin oma maja.”

„Kas see oli enne või pärast seda kui te mu emaga abiellusite?” küsis Novella nii ükskõikselt kui võimalik. Tema süda aga tagus metsikult ja sisimas kasvas põlastustunne.

„Ah, mul pole see täpselt meeles,” puikles kasuisa vastusest kõrvale. „Kahjuks on Crownley Hall veel kulukam kolikamber kui mu enda kodu.”

„Ma loodan, lordlik kõrgus, et te ei plaani teha Crownley Halliga sama, mida oma kinnisvaraga,” vastas Novella väljakutsuvalt.

„Kallis,” sekkus krahvinna, tajudes, et teemad muutusid arutlemiseks liiga tundlikuks, „sa ju tead, et su isa jättis maja ja sinu jaoks piisavalt vara. Tema testamendis on see täpselt selgeks tehtud.”

„Hah!” hüüatas Novella imestuseks lord Buckton, „sellel maal pole testamenti, mida mu advokaat ei suudaks vajaduse korral kahtluse alla seada.”