Читать книгу Armastuse loss - Barbara Cartland - Страница 5

1857

Star of India purjetas Inglismaa poole.

Hugo, Ruveni krahv, seisis üksinda laevatekil. Ta nautis heli, mida tekitasid kerges tuules plaksuvad purjed, ja värsket soolamaigulist õhku. Tema kajut oli mugav, kuid väga väike. Lämbe ilmaga nagu see, mis paaril viimasel päeval oli valitsenud, läks seal talumatult umbseks.

Kerge meretuul sasis ta pakse musti juukseid.

Teised laevatekil jalutavad reisijad, eriti daamid, pöördusid temast möödudes ringi, et teda vaadata.

Hugo oli väga nägus mees. Ta oli pikk ja sale ning ta jõuliste joontega nägu oli pärast kümmet Indias veedetud aastat tõmmu. Ta oli seal olnud Üheksanda jalaväerügemendi ohvitser.

Nüüd purjetas ta koju Inglismaale.

Daamid oleksid väga tahtnud temaga vestelda, kuid mõistsid, et krahv soovis olla omaette. Kogu reisi kestel oli ta harva kellegagi mõne sõna vahetanud, einestades oma kajutis ja riskides sealt väljuda vaid siis, kui teisi reisijaid oli ringi liikumas vähe. Ainult kammerteener tohtis tema eest hoolitseda.

„Georgina, räägitakse, et näeme iga hetk Inglismaa rannikut,” ütles üks daamidest, krahvist möödudes kahetsevalt mehe kütkestavat kuju silmitsedes.

„See võib tõsi olla, Laetitia,” vastas sõbranna, „kuid lootkem, et ilm jääb püsima. Mulle ei meeldi nende tumedate pilvede väljanägemine.”

Laetitia viivitas hetke ja pöördus siis krahvi poole. Ta tundis end täna veidi julgemini kui tavaliselt.

„Kuidas arvate, härra, kas enne, kui me Inglismaale jõuame, võib puhkeda torm?” küsis ta.

Krahv ei pööranud peadki. Talle ei meeldinud naise võlts hääletoon. Indias oli ta tundnud nii palju samasuguseid naisi, ohvitseride abikaasasid, kes lõbustasid end peamiselt kuulujuttudega. „Madam, ma pole oraakel,” vastas ta külmalt. „Aga lainetus muutub tõepoolest tugevamaks.”

„Oh, olgu pealegi!” sõnas Laetitia. Ta pöördus järsult tagasi kaaslase poole. „Lähme teisele tekile ja otsime endale meeldivama seltskonna!”

Krahvi huuled kõverdusid irooniliselt, aga ta nägu oli endiselt pööratud mere poole. Laeva õõtsumine muutus järsumaks. Lained laksusid valjusti vastu vööri. Ta mõtles, et ehk algab tõesti torm, enne kui nad Inglismaale jõuavad.

Mees nõjatus käsipuule ja ohkas.

Saabumine Inglismaale kujuneb üksildaseks. Tema vanemad olid surnud, kui ta oli poisieas. Nad olid olnud Euroopa-reisil ja jõudnud just Napolisse, kui puhkes tüüfuse epideemia. Paari päeva jooksul olid nad mõlemad sellesse surnud. Isegi lapsena oli Hugo teadnud, et kumbki neist poleks tahtnud elada ilma teiseta.

Hugo ja tema vanem vend Crispian olid sel ajal Ruveni lossis oma lesestunud vanaisa, vana krahvi juures.

Crispian oli saanud siis tiitlipärijaks.

Pärast seda, kui poisid olid vanemate surmast toibunud, jätkus õnnelik lapsepõlv endist viisi. Nende vanaisa oli olnud toriseja, kuid leebe ja järeleandlik. Poisid magasid lastetoas koos hoidja Sarah’ga. Naine tõreles nendega halastamatult, kuid poisid teadsid, kuidas teda oma väikeste sõrmede ümber mässida.

Poistel polnud teisi mängukaaslasi peale teineteise ja selletõttu olid nad väga lähedased. Nad mängisid lossi kõigis ruumides peitust ja hulkusid suvel ümbruskonna metsades. Kuigi Hugo oli noorem, oli ta alati juhiks. Crispian oli pelglik ja endassetõmbunud. Hugo oli see, kes sundis teda puude otsa ronima, kiirevoolulises jões ujuma, kohalikke koopaid uurima. Kui nad saadeti kooli, siis pidi Hugo tihti kaitsma arglikku Crispiani kiusajate eest.

Hugol kui nooremal pojal oli vaja elukutset. Kui see aeg saabus, siis soovitas vanaisa sõjaväge. Hugole see idee meeldis. Ta oli huvitatud reisimisest, kaugete maailmakolgaste nägemisest. Sellepärast sai temast Üheksanda jalaväerügemendi ohvitser ja kahekümneaastaselt asus ta teele Indiasse.

See oli viimane kord, mil ta nägi venda…

Krahv tundis, kuidas laev järsult tema jalge all kerkis ja siis lainetesse langes. Piisad piitsutasid ta nägu. Kõrval kostis kellegi hääl. See oli üks meeskonnaliige. „Palun vabandust, härra. Kapten arvab, et te võiksite alla minna. Pilved on peaaegu meie pea kohal ja tuul tõotab minna hullupööra tugevaks.”

Krahv noogutas. „Tänan. Tulen hetke pärast sulle järele.”

Meremees lahkus. Krahv toetus tugevamini käsipuule ja kuulas tuule vihinat mastitipus. Kaeblik heli näis vastavat tema mõtetele.

Miks oli tema tavaliselt arglik vend kindlaks jäänud sellele, et täita kohust ja astuda sõjaväkke, kui Krimmis algas sõda? Vana krahv oli sellele hirmsasti vastu olnud, et vanemat pojapoega sõtta lasta, kuid seekord oli Crispian väga otsusekindel. Lõppude lõpuks vana krahv nõustus ja jäi alatiseks seda kahetsema.

1856. aasta jaanuaris, mis oli sõja viimaseid kuid, suri Crispian koolerasse. Hugo oli sügavalt õnnetu.

Vanaisa tahtis, et ta kohe koju tuleks, kuid Hugo ei saanud ohvitseri ametikohalt lahkuda enne järgmist aastat. Siis, veidi enne tema lahkumist, puhkes sipoide mäss ja Hugo pidi oma postile jääma.

Nüüd oli ka vana krahv surnud ning Hugo saanud päranduseks tiitli ja Ruveni lossi.

Samuti oli ta saanud päranduseks Felice Delisle’i…

Krahv kangestus, tundes ära ebameeldivad hääled, mis talle lähenesid. Laetitia ja Georgina tulid tagasi koos ühe noore härrasmehega, kellega nad olid laevatekkidel jalutades tutvunud.

Laetitia kiljatas, kui tugevnev tuul ähvardas tal kübara peast viia.

„Jumala pärast,” hüüdis noormees, „hoidke kübarast kinni! Ma kohe kuidagi ei tahaks hüpata sinna lainetesse kübarat tagasi tooma, olgugi, et see on väga ilus kübar.”

Laetitia naeris lõbusalt ja väga valjusti, osalt selleks, et krahv seda kuuleks. „Oh, ma ei oota seda üldse mitte. Kuid teist on tõepoolest väga viisakas, et te sellele mõtlete! Ja ma nii imetlen mehi, kes on viisakad.”

„Kas me ei peaks nüüd alla minema?” kostis Georgina murelik hääl. „Too madrus ütles, et peaksime seda tegema. Ja mul hakkab sees veidi iiveldama.”

„Oh, kui sa just tahad,” vastas Laetitia. Ta heitis pilgu krahvi poole. Ta oli otsustanud mehele ühel või teisel viisil muljet avaldada. „Aga mulle ei tee ilm mingit muret. Leian, et see on päris erutav!”

Krahv ei pööranud pead. Ta oli liigagi harjunud naistega, kes püüdsid innukalt tema tähelepanu pälvida. Lõppude lõpuks oli neid Indias olnud liigagi palju, nende hulgas oli nii ohvitseride tütreid kui isegi abikaasasid.

„Kas seal käsipuu juures pole mitte Ruveni krahv?” küsis noormees.

„On küll,” kostis Laetitia. Ta haaras noormehel käsivarrest, kui laev end tohutu suure laine peale hiivas.

„Kena mees!” ütles noormees.

„Jah,” vastas Laetitia tusaselt. Naist riivas see, kuidas krahv teda ilmselgelt ignoreeris.

Sel hetkel laskis Georgina kuuldavale valju hüüu. „Inglismaa rannik! Olen selles kindel. Seal, põhjakaares.”

Georgina ja tema kaaslased tormasid vööri, et Inglismaad näha.

Krahv kergitas pead. Ta näis tähelepanelikult kallast uurivat. Keegi ei märganud kibedat naeratust ta huultel.

Ta oleks palju maksnud võimaluse eest heita kas või üks pilk oma sünnimaale. See oli talle aga keelatud.

Sipoide mässu ühes esimeses lahingus oli ta saanud raskelt haavata.

Hugo, Ruveni ilus noor krahv, tuli koju tagasi pimedana.

Ruveni loss nägi välja väga imposantne. See valitses ümbritsevate metsade ja kaljurüngaste üle, mis olid iseloomulikud tollele Inglismaa kaugeimas põhjaservas asuvale maakohale. Loss oli ehitatud hallidest kividest ja suurelt osalt luuderohtu kasvanud. Üle lossi ümbritseva vallikraavi kaardus kivist sild. Sild ei viinud otse lossi, vaid maa-alale, mis oli kujundatud aiaks. Üle silla, läbi aia, otse lossi sissekäigu laiade trepiastmeteni viis valge sõidutee. Maja sees oli uhke suur hall väikese rõduga, kus vanasti mängisid muusikud.

Suur hall oli samal ajal ka lossi peasissekäik.

Siin seisidki paar päeva hiljem doktor Carlton ja tema tütar Jacina, kes olid lossi saabunud ponikaarikuga.

Kübarat peast võttes vaatas Jacina imetlusega suures hallis ringi. Talle meeldisid jahe kivipõrand ja läikima hõõrutud tammetahveldis. Teda kütkestasid perekonnaportreed, mis kaunistasid seinu.

Jacina tundis lossi hästi. Ta saatis sageli isa, kui see siin visiidil käis.

Neiu isa oli Ruvenite perekonna arst. Temast oli saanud vana krahvi hea sõber ning ta oli veetnud palju õhtuid koos vanahärraga kaarte mängides, laual karahvin portveiniga. Vana krahv usaldas arsti niivõrd, et tegi ta oma testamenditäitjaks.

„Kas võtan ka teie kübara, doktor Carlton?” küsis teenijanna, kes oli ukse avanud.

„Muidugi, tänan sind, Nancy,” ütles doktor Carlton. „Teil kõigil on täna hommikul vist palju tööd! Kas sellepärast Jarrold ei tulnudki ust lahti tegema nagu harilikult?”

Jarrold oli ülemteener.

„Jah, härra, just sellepärast,” vastas Nancy. „Ootame noorhärrat umbes keskpäeva paiku. Jarrold on ülakorrusel ja jälgib, kuidas krahvi isiklikke tube valmis seatakse. Arvasime, et kõige parem oleks osa mööblit välja viia, et see jalgu ei jääks. Kuna noor peremees on… on…”

Nancy ei suutnud jätkata ja puhkes nutma.

„Nonoh,” sõnas arst, osavõtlikult ta käsivart patsutades.

„Aga see kõik on nii kohutav, härra,” kaebles Nancy. „Vaene härra Crispian suri möödunud aastal Krimmis. Siis suri tänavu veebruaris vana krahv ja noorhärra Hugo oli nii kaugel. Ja siis uudis, et noorhärra Hugo on… on…”

Nancy ei suutnud ikka veel sundida end välja ütlema sõna „pime”.

„Nancy,” ütles doktor Carlton, „sa pead säilitama reibast tuju. See ei sobi, et noor krahv tuleb tagasi majja, kus valitseb sünge meeleolu, eks ju?”

Nancy raputas pead ja tõmbas nutuselt ninaga. „Ei, härra.” Ta võttis Jacina ja doktori kübarad ning kindad. „Kas astute edasi ja ootate raamatukogus, härra?”

„Teen seda tõepoolest. Kas sa laseksid tuua mulle teed?”

„Jah, härra. Aga preili Jacinale?”

„Aitäh, mulle pole vaja,” sõnas Jacina.

Nancy tegi niksu ja kiirustas minema. Arst pöördus tütre poole. „Oletan, Jacina, et sa lähed oma tavalisele külaskäigule.”

„Jah, isa.”

„Väga hea,” ütles arst. „Sa ju tead, kust mind leida.”

Doktor Carlton lahkus raamatukogu suunas.

Jacina jälgis isa mõtlikult, kuni see silmist kadus. Neiu teadis, et isa on sellest, mis Hugo Ruveniga oli juhtunud, häiritud palju enam, kui ta välja näitas.

Kui Jacina minema pöördus, jäi ta pilk pidama ühele portreele, mis rippus kivist kamina kohal. Ta läks selle juurde ja seisatas hetke, vaadates üles selle poole.

Ta tundis seda portreed hästi. See kujutas vana krahvi kaht pojapoega ja oli maalitud nende puberteediea lõpul. Crispian istus. Hugo nõjatus tugitooli seljatoele. Crispian oli kõhn ja kahvatu, kurbliku silmavaatega. Hugo vaatas mustade kulmude alt jõulisel pilgul. Ta nägi välja tugev ja enesekindel.

Jacina oli Hugoga kohtunud vaid kord elus. See oli siis, kui ta oli kaheksa-aastane ja isa külastas esimest korda vana krahvi, kes kannatas podagra all.

Jacina saadeti välja mängima. Oli tormine päev. Tuul sakutas tüdruku õlgkübarat, kui ta jooksis jõe äärde, mis voolas läbi lossimaade, suubudes vallikraavi. Laps vaatas vaimustusega, kuidas mööda libises valge luigepaar poegadega.

Äkki haaras tuul kübara, mis keereldes kukkus kiirelt voolavasse vette. Jacina karjatas. Ta jooksis piki jõge, pidades sammu kübaraga, mis kõikudes edasi liikus. Jacina ei teadnud, mida ta veel võiks teha, peale selle, et pidas seda silmas.

Ta jõudis kohta, kus jõgi pöörisena vallikraavi voolas. Kübar läks pöörisega kaasa. Kraavi vaiksemasse vette jõudes jäi see peaaegu seisma. Kahjuks oli see ikkagi väljaspool tüdruku haardeulatust.

Jacina vaatas meeleheitlikult ringi. Võib-olla leiab ta mingi oksa või aiareha? Ükskõik mille, mida võiks kasutada kübara väljaõngitsemiseks.

Siis märkaski ta pikakasvulist härrat, kes toetus lähedal kasvavale puule ja jälgis teda. Mehel olid tumedad silmad ja tema kõrgele laubale langes must juukselokk. Jacina ei saanud sinna midagi parata, et märkas mehe lõbustatud ilmet.

„See p… pole naljakas,” ütles tüdruk. Tema punakaskuldsed juuksed sädelesid päikese käes ja rohelised silmad leegitsesid pahameelest.

Härra näoilme muutus jalamaid. „Ei ole tõesti,” kostis ta tõsiselt, „ja ma palun alandlikult vabandust oma kergemeelse käitumise pärast. Et seda hüvitada, kas lubad, et ma päästan su kübara?”

Jacina vaatas talle kahtlevalt otsa. „Kuidas sa seda ilma teibata päästad?” küsis ta. Ta vaatas jälle vett ning ta alahuul hakkas värisema. „Tead, see on minu k… kõige parem kübar.”

„Sinu kõige parem!” hüüatas mees. „Siis ei tohi enam aega kaotada.”

Ta võttis sametkuue seljast ja nahksaapad jalast. Seejärel, seljas vaid särk ja püksid, hüppas ta otse vallikraavi ja kahlas sellest läbi. Jacina oli hämmastunud.

Kraav oli aastate jooksul täitunud mudaga ja vesi ei ulatunud mehe õlgadest kõrgemale. Ta jõudis ilma ujumata kübarani. Tagasi kaldale jõudes hüppas ta rohule. Siis kummardas ta Jacina ees.

„Üks parim kübar,” sõnas ta peakatet ettepoole sirutades.

Kübar oli läbi ligunenud, aga Jacina surus selle enda vastu, nagu oleks see mingi ammukaotatud aare. „Ma ei t… tea, kuidas teid tänada, härra,” ütles ta.

„Sa võid mind tänada sellega, et ütled, mis su nimi on.”

„Jacina Carlton, härra.”

„Ahaa! Arvatavasti on su isa praegugi minu vanaisa juures.”

„Jah, härra.”

Härrasmees korjas oma kuue ja saapad üles. „Pean lossi tagasi minema ja enne õhtusööki riideid vahetama.” Ta kummardas veel kord sügavalt. „Hugo Ruven, alati teie teenistuses.”

Nende sõnadega ta pöördus ja kadus puude vahele.

Rohkem Jacina Hugo Ruvenit ei näinud. Vaid kaks päeva hiljem purjetas noormees minema, et liituda Indias oma rügemendiga.

See oli kümme aastat tagasi.

Sellest peale oli Ruveni perekonnas juhtunud nii palju halba…

Jacina heitis portreele viimase nukra pilgu. Siis seadis ta sammud lossi köögi poole. Talle meeldis käia tervitamas kokka, keda isa oli tihti ravinud sellest, mida kokk nimetas „kondivaluks”.

Köögis valitses segadus. Teenijad jooksid edasi-tagasi vaagnatega, millel olid mitmesugused road, mis tuli uue krahvi õhtusöögiks valmis teha. Seal oli suur seakints ja sama päeva varahommikul püütud tohutusuur lõhe. Seal oli kooke, pirukaid ja kooretarretist.

Kokk tampis sõrmenukkidega paksu tainatükki.

„Nii, see on ju preili Jacina,” sõnas ta. Naise nägu oli punane ja läikis. Ta tegi pausi, et tõmmata varrukaga üle lauba.

„Täna hommikul töötad sa isegi veel nobedamini kui tavaliselt,” tähendas Jacina.

„Ja töötangi,” vastas kokk. „Teen lõunaks pirukat küülikulihaga. Ilma vaevata korralikku pirukat ei saa, see on tõsi!”

„Te teete igasuguseid roogi,” sõnas Jacina, suuril silmil ringi vaadates.

„Teen niisuguseid toite, mis hästi ja tugevalt lõhnavad,” kostis kokk. „Sellepärast, et kui inimene ei näe…” Ta ei lõpetanud, aga raputas kurvalt pead.

Jacina lobises veidi ja jättis siis jumalaga. Ta lahkus köögist ja otsis üles tagatrepi, mis viis lastetuppa. Ta kavatses külastada vana Sarah’t. Sarah oli olnud Hugo ja Crispiani hoidja, kui need olid väikesed poisid. Jacina sai temaga tuttavaks siis, kui neiu isa käis ühel talvel Sarah’ külmamuhke ravimas.

Vana lapsehoidja istus üksinda lastetoas. Kõikjal tema ümber olid ta hoolealuste lapsepõlvest pärit mänguasjad. Seal oli suur valge kiikhobune. Seal oli puust Noa laev koos värvitud loomadega. Olid raamatud, pallid ja mängusõdurid. Vana Sarah säilitas lastetuba täpselt sellisena, nagu see oli olnud Crispiani ja Hugo poisieas.

Ta oli Jacinat nähes alati rõõmus.

Kohe pani ta teekannu tulele. Ta oleks võinud helistada köögikella, kuid teadis, et neil on palju tööd. Peale selle oli ta veendunud, et teeb paremat teed kui ükski teine Ruveni lossis. Tal oli lastetoas oma isiklik teetoos. Toos oli pärit Indiast ja sellele olid maalitud pildid eksootilisest aiast. Jacina mõtles tihti, et ehk elab Hugo majas, mille ümber on just niisugune aed.

Sarah tõi puhvetist küpsisepurgi ja pakkus Jacinale muredat küpsist, oodates, kuni tee tõmbab.

Jacina istus ja sõi küpsist, samal ajal kui Sarah jutustas, mis toimus lossis.

„Sellest peale, kui kuulsime, et krahv tuleb koju, käib siin hirmus askeldamine. Minu vaene noorhärra Hugo.” Sarah kuivatas põllega silmi. „Sa heldene aeg, millisel julmal ajal me elame.”

Jacina pühkis küpsiseraasukesed seelikult ja vaatas mõtlikult Sarah’ poole.

„Kuule, Sarah.”

„Jah, kullake?”

„Mis saab nüüd… Felice Delisle’ist?”

„Jumal halasta, kas sa siis ei teagi viimaseid uudiseid?”

Jacina raputas pead. „Tean tegelikult ainult seda, mida sina, Sarah, mulle räägid. Sina tead rohkem kui keegi teine.”

See oli tõsi. Sarah teadis kõike, mis lossimüüride vahel toimus.

Just Sarah’ käest oli Jacina kuulnud esimest korda Felice’i täielikku lugu.

Felice oli monsieur le comte Delisle’i, krahvi vana sõbra tütar. Too oli lesk nagu vana krahvgi. Monsieur oli Prantsuse revolutsiooni ajal Šveitsi põgenenud. Ta oli kaotanud oma varanduse ega pöördunud sellepärast enam kunagi tagasi sünnimaale. Ta abiellus hilises eas, kuid siiski suri tema noor abikaasa enne teda. Mehest sai paadunud hasartmängur ja ta suri vaesuses, jättes oma ainsa tütre vana krahvi eestkoste alla.

Vana krahv tegi oma hoolealuse jaoks kõik, mis suutis. Ta määras tüdrukule elatisraha ja hoolitses selle eest, et ta käiks heas Šveitsi koolis.

1852. aasta suvel läks vana krahv reisile Euroopasse. Ta võttis pojapoja Crispiani endaga kaasa. Nad tegid peatuse Genfis, kus Felice koolis käis ja kavatsesid sinna jääda vaid paariks päevaks.

Nad lõpetasid sellega, et jäid sinna kauemaks kui kuuks ajaks.

Felice oli kena kuueteistkümneaastane tütarlaps. Tal olid kuldpruunid juuksed ja suured silmad ning madame Gravalt, kooli omanik ja direktriss pidas teda väga heaks õpilaseks. Felice’i ja Ruvenite tiitli ujeda pärija armumine näis olevat paratamatu. Krahv oli salajas selle üle rõõmus, kuid nõudis, et nad ootaksid abiellumisega. Lepiti kokku, et kui Felice on kakskümmend üks aastat vana, siis tuleb ta Inglismaale ja noored abielluvad.

Neiu aga ei tulnud.

1855. aastal läks Crispian Krimmi sõdima. Ta tahtis endale ja oma pruudile tõestada, et on vapper. Sama vapper kui tema noorem vend Hugo.

Ta suri veidi enne Krimmi sõja lõppu.

Nüüd oli ka vana krahv, Felice Delisle’i hooldaja, surnud.

Jacina mõtles, et see võib olla hirmus, kui sa oled orb ning kaotad oma peigmehe ja siis ka eestkostja. Seda silmas pidades oligi ta Sarah’lt küsinud, mis Felice’ist edasi saab.

„Oh,” sõnas Sarah, piiludes teekannu, et näha, kas tee on juba tõmmanud, „sa ju tead, et ta elas härra Crispiani surma üle väga raskelt ja oli kaua aega pärast seda haigena sanatooriumis?”

Jacina noogutas.

„Niisiis, pärast haigust läks ta elama madame Gravalt’ juurde, kes vahepeal oli Genfi koolist loobunud ja tõmbunud tagasi ühte mägikülla. Arvan, et tema oligi Felice’ile kogu perekond. Vana krahv kutsus teda siia, aga…” Sarah raputas pead. „Ta ei tahtnud tulla. Küllap tundus talle, et on liiga vara külastada kohta, kus härra Crispian üles kasvas.”

Sarah tegi jutus pausi ja valas välja kaks tassi teed. Jacina võttis oma tassi ja pani sinna veidi suhkrut. Sarah võttis tassist lonksu ja nõjatus ohates tooli seljatoele. Jacina segas teed ja ootas. Ta püüdis olla kannatlik, kuid leidis end segamast aina kõvemini ja kõvemini, kuni lusikas kilises valjusti vastu portselani. Sarah tõstis ehmunult pilgu.

„Mida ma ütlesingi?” küsis ta.

„Sa seletasid, miks sinu arvates Felice ei võtnud vastu krahvi kutset pärast Crispiani surma siia elama tulla…” ütles Jacina, kellel oli enda pärast natuke häbi, et oli vanaprouat nii ehmatanud.

„Ahjaa.” Sarah raputas murelikult pead. „Vaata, vana krahv oli hakanud teda väga armastama. Mitte ainult oma sõbra pärast, vaid neiu enda pärast. Felice oli see tütar, keda vanal krahvil kunagi polnud olnud. Olen kindel, et sellepärast ta hakkaski pärast noorhärra Crispiani surma ergutama noorhärra Hugot Felice’i vastu huvi tundma.”

Jacina märkas, et teda valdab kummaline rahu. „Ja kas noorhärra Hugo… tundis tema vastu huvi?”

„Ta muidugi polnud Felice’i näinud, kuid hakkas talle kirjutama ja tüdruk kirjutas vastu. Terve selle aasta, mil Felice toibus, vahetasid nad kirju.”

Sarah jäi vait. Jacina ootas. Ta ei suutnud mõista, miks näis ta süda nii kiiresti pekslevat. Ta vaatas, kuidas vana lapsehoidja ohkas ja põllega silmi pühkis.

„Nii et nad kirjutasid teineteisele,” ütles Jacina ette.

Hetkeks oli Sarah’l uimane ilme. „Kes, kullake?”

„Felice ja… Hugo.”

„Ohjaa, nad kirjutasid teineteisele. Ja paistab, et nende vahel arenes mingi vastastikune mõistmine. Sellepärast, et kui vana krahv jäi haigeks, siis palus ta noorhärra Hugot, et see talle teataks, millised on ta kavatsused. Niisiis kirjutas noorhärra Hugo kirja, kus lubas Felice’iga abielluda. Vana krahv rääkis mulle sellest veidi enne surma. See lubadus tegi teda väga õnnelikuks.”

Jacina hingas sügavalt sisse, enne kui rääkima hakkas. „Ja kas nad tõepoolest abielluvad, Sarah?”

Sarah kortsutas kulmu. „Nüüd räägitakse, et seda ei juhtu. „Milline noor naine tahaks sõlmida liitu vigase mehega” – niimoodi nad kõik räägivad. Aga nad on rumalad. Noorhärra Hugo on ikkagi suurepärane partii. Kui preili Felice peaks meelt muutma, siis on siin ümbruskonnas küll ja küll õilsat päritolu noori daame, kes noorhärrat tahavad. Aga preili ei mõtle ümber. Pane mu sõnu tähele. Noor krahv ja Felice Delisle abielluvad siin Ruvenis enne kui aasta läbi saab.”

Enne kui aasta läbi saab…

Veri valgus Jacinale näkku ja ta pööras pilgu kõrvale.