Читать книгу Armastus võidab kõik - Barbara Cartland - Страница 5

1868

Rosina Clarendon lebas voodis ja luges raamatut, kui kuulis koputust uksele.

„Direktriss soovib teid näha, preili,” ütles koolis teateid edastav neiu.

Rosina viskas pilgu peeglisse, et kontrollida, kas ta näeb korralik välja, ja leidis, et tema välimus peaks kotkasilmsele preili Baxterile meeldima.

Rosina ei osanud aimata, miks direktriss teda kutsus, kuid ei kartnud hetkekski, et ta mingisse pahandusse on sattunud. Kohaliku parlamendiliikme Sir Elroy Clarendoni tütrena omas Rosina teatud privileege. Teda koheldi mitmel moel eriliselt, näiteks anti talle omaette tuba veidi eemal teiste tüdrukute magamistubadest.

Rosina ei tahtnud kunagi oma soositud seisundit ära kasutada, ent ta ei olnud üllatunud, kui preili Baxter ta oma kantseleis naeratades vastu võttis.

„Rosina, siin sa oledki. Kutsusin su vaid seepärast, et sulle on külaline. Sir John Crosby toob sinu lugupeetud isalt tervisi.”

Kui Rosina Sir Johni nime kuulis, oli ta üllatunud ja hetkeks ei suutnud ta naeratust maha suruda. Sir John oli kena noormees ja Rosina unistas temast tihti, kuigi asjaosaline ei teadnud sellest midagi.

„Sir John Crosby?” küsis neiu süütult. „Imelik, et ta siia tuli.”

„Ta ise räägib sulle,” vastas preili Baxter ja tõusis laua tagant püsti. „Ta seisab su selja taga.”

Rosina pöördus ja nägi Sir Johni naerul nägu.

„Kuidas ma... kuidas ma teid kohe ei näinud,” kogeles neiu.

Rosina mõtles õudusega, et ta vist punastab ja kõik mõtted avalduvad tema näol. Kuid ta valitses end ja tervitas noormeest rahulikult.

„Kas midagi on ema või isaga lahti?” küsis neiu seejärel murelikult. „Kas te toote halbu uudiseid?”

„Üldsegi mitte. Teie perega on kõik korras. Lihtsalt see kant jäi mulle ette teel valimisringkonda ja olin nõus teile vanematelt sõnumeid tooma.”

„Te olete väga lahke!” hüüatas Rosina.

Noormees pöördus direktrissi poole ja naeratas võluvalt.

„Preili Baxter, ma tean, et see on reeglitevastane, aga ma sooviksin preili Clarendoniga nelja silma all vestelda.”

„Ma ei tea...” kõhkles preili Baxter. Rosina ei olnud enam laps ja tal seisis peagi ees debüüt kõrgseltskonnas.

„Äkki võime aias jalutada,” käis Sir John peale. „Lubame, et jääme teie vaatevälja.”

„Sel juhul olen nõus. Sir John, te loomulikult mõistate, et peame sellist kena noort neidu, keda peagi debüüt ees ootab, väga hoidma...”

„Muidugi mõistan ja võite kindel olla, et seisan hea tema reputatsiooni eest.”

Rosina oli veendunud, et ükski naine ei suuda Sir Johni naeratusele, tema viisakale käitumisele ega hääle värelusele vastu panna. Noormees käitus, nagu elu oleks lust ja lillepidu ning tema kavatseks seda kõike täiel rinnal nautida.

Ka direktriss ei suutnud Sir Johni sarmile vastu seista.

„Võite aias ringi jalutada,” lubas ta. „Ainult mitte liiga kaua.”

Rõõmu varjata püüdes astus Rosina noormehe kõrval päiksepaistelisse aeda.

„Ära ole rumal,” sarjas ta end mõttes ägedalt. „Tema jaoks oled tühipaljas kooliplika.”

Varsti saab Rosina täisealiseks ja on valmis oma debüüdiks. Ballil kannab ta roosa- ja valgekirjut satiinkleiti, juuksed ehitud roosiõitega ja kaelas ema pärlikee.

Kui küps ta siis välja näeb! Oma ilusates unistustes nägi Rosina imeline välja – heledad juuksed, sügavsinised silmad, pikk sale keha ja särav virsikukarva jume. Ja Sir John, kes ka loomulikult on ballil, armub temasse keeletu ja meeletuna.

Rosina kujutas ette, kuidas noormees teda vaimustunult vaatama jääb, kui ta esile astub, ega jõua ära imestada, kuidas ta pole varem säärast jahmatavat ilu märganud.

Rosina mõtles igatsevalt tulevikust. Praegu oli tal seljas sinisest saržist koolivorm, mis muutis ta keha lamedaks nagu laua. Uhke kõrge soengu asemel olid ta juuksed siledaks kammitud ja paelaga kokku seotud.

„Lähme kõnnime ojani,” ütles Sir John. „See pole majast kuigi kaugel.”

„Kui ta vaid mu käest kinni krabaks ja me koos metsasallu jookseksime,” unistas Rosina. „Kui ta vaid tahaks minuga kahekesi olla ja minult suudluse varastada.”

Kuid ilmselt noormees ei soovinud seda. Rosina noogutas nõusoleku märgiks.

„Hea mõte.”

Oja kaldal oli mahalangenud puuront ja kuna ilm oli kuiv ja ilus, said noored sellel istet võtta.

„Londonis asjad susisevad, nagu võite isegi arvata,” sõnas Sir John.

„Tean, et peaminister Disraeli sai paari seaduseelnõu tõttu lüüa,” vastas Rosina. „Nüüd peavad tulema uued valimised ja isa on üsna põnevil, sest tahab järgmises valitsuses ministrikohta saada. Tean seda kõike, kuna ta kirjutas mulle ja rääkis sellest ise. Siin me ei tohi ju ajalehti lugeda.”

„Olen kindel, et teie astute sellest keelust üle,” ütles Sir John särasilmil.

„Loomulikult. Vahel ostan lehe külast või lubab preili Draycott enda omi lugeda. Sellest ei tohi keegi midagi teada, muidu ta satub pahandustesse.”

„Kes see preili Draycott on?”

„Muusikaõpetaja. Ta on päris noor ja väga armas.”

„Kas te tahate öelda, et teda ei šokeeri teie üldsegi mitte naiselik huvi poliitika vastu?” narritas noormees.

„Kuna tema isa on parlamendiliige, siis ta mõistab mind. Ka preili armastatu tegeleb poliitikaga või vähemalt tahab sellega algust teha.”

„Tõesti? Kes?”

Rosina raputas pead.

„Ma ei tohi seda öelda. See on võõras saladus. Ma ei oleks tohtinud teile preili nimegi mainida ega oleks seda teinudki, kui oleksin peaga mõelnud. Palun unustage see jutt.”

„Hüva. Kuid loodetavasti on sel mehel piisavalt raha.”

„Ei ole tal midagi,” ohkas Rosina.

„Huvitav, millest nad siis elama hakkavad?” uuris noormees. „Kui ta saabki parlamendiliikmeks, ei maksta ju selle eest palka. Tal on muud töökohta lisaks vaja. Kas ta on advokaat või midagi sellesarnast?”

Rosina isa oli edukas advokaat, kes oli aastaid oma tulutoovat õigusalast äri alamkojas istumisega kombineerinud. Sir John ise oli rikas maaomanik, kes ei pidanud raha teenima.

„Pole ta mingi advokaat,” ohkas Rosina uuesti. „Ta tahtis selleks saada, kuid kukkus eksamitel läbi. Ta tervis ei olnud sel ajal kõige paremas korras,” lisas ta kiirelt, „ja see polnud tema süü.”

„Pole tähtis, kelle süü,” vastas Sir John tõsiselt. „Fakt on see, et tal pole mingit sissetulekut ega saagi olema, kui ta eksameid ära ei tee. On tal see võimalus olemas?”

Rosina raputas pead.

„Tal läks seal väga kehvasti,” vastas neiu. „Öeldi, et ei tasu enam tagasi tulla.”

„Kas tal rikkaid sugulasi on?”

„Üks onudest toetab teda mingil määral, kuid vahepeal ajab ta ka onul südame täis.”

„Pole mingi ime. Tundub, et ta on üks nõrguke tegelane.”

„See nüüd küll aus ei ole,” ägestus Rosina. „Teie pole kunagi haige ega vaene olnud, seepärast te ei suuda kunagi säärast olukorda mõista!”

Sir John heitis Rosinale uuriva pilgu.

„Arvasin, et preili Draycott on temasse armunud, mitte teie.”

„Kuidas te julgete! Ma pole seda meest kordagi näinudki.”

„Palun vabandust. Ma ei oleks pidanud seda ütlema.”

„Ei oleks tõesti,” nähvas Rosina raevukalt.

Neiu ei saanud aru, miks ta alati Sir Johniga tülitseb. Kui noormeest läheduses ei olnud, siis Rosina unistas tema ilusast näolapist. Kui ta oli kohal, märkas Rosina vaid seda, kui vihaleajav Sir John olla võib.

„Unustame nüüd mu patud,” ütles noormees lepitavalt, „ja räägime veel tollest mehest ja sellest, kuidas ta peaks endale hea sissetuleku kindlustama, et ta saaks teie sõbratariga abielluda. Kuigi ma ei leia, miks terve mõistusega naine peaks üldse end siduma sellise... olgu, olgu,” lisas ta kiirelt, lugedes Rosina silmist etteheidet.

„Äkki leiab ta mõne rikka patrooni,” ütles Rosina, vaevu oma raevu kontrollides.

„Kas ta varem on neid leidnud?”

„Ilmselt mitte.”

„Siis ta peab rikka naise võtma.”

„Kuidas te võite niimoodi öelda!” ägestus Rosina uuesti.

„Kallis tüdruk, ma püüan teid vaid ohtude eest hoiatada. Kui see preili, kellesse te ilmselt väga kiindunud olete, loodab tõepoolest, et too mees temaga abiellub, siis minu meelest on see väga ebatõenäoline.”

„Kuid nad armastavad teineteist,” hüüatas Rosina. „Te peaksite nägema, mida ta mu sõbratarile oma kirjades on väljendanud.”

„Ei huvita,” sõnas Sir John süngelt. „Tundub, et see mees on paras kaabakas.”

„Te ei tea temast mitte kui midagi,” ütles Rosina vihaselt. „Ta armastab preili Draycotti tõeliselt, andunult, kirglikult...”

„Kas nii palju, et loobuks oma ambitsioonidest? Sest seda ta peab tegema, kui ei leia kedagi, kes teda rahaliselt toetaks.”

„Selleni asi ei jõua,” oli Rosina kindel. „Nad abielluvad ja leiavad endale patrooni...”

„Ilmub üks hea haldjas, vehib võlukepikesega ja nad elavad õnnelikult kuni surmani,” ütles Sir John kannatamatult. „Mu kallis laps, see on vaid romantiline fantaasia. Tegelik maailm on karm ja ma kardan, et teie sõbratar saab haiget.”

„Ma juba ütlesin, et nad armastavad teineteist,” kinnitas neiu kindlalt.

„Oh jaa... armastus,” vastas noormees pilkavalt.

„Miks te ironiseerite?”

„Ma ei ironiseeri, lihtsalt arvan, et anname „armastusele” liiga palju koormaid kanda, aga sellel puudub piisav jõud vastu pidamiseks. Mõne aja on armastus magus, kuid mees, kes sellele toetub, on loll.”

Sir Johni häälde oli hiilinud kibedus. Rosina ei pööranud temalt pilku.

„Me räägime ju hoopis naisest,” ütles neiu aeglaselt.

Tundus, et Sir John sai oma mõtetest jagu.

„Mees või naine, pole vahet,” vastas ta kiirelt. „On armastus ja on reaalsus ning parem on neid kaht mitte segi ajada.”

Rosina vaikis, olles üllatunud, et noormees söandas isiklikku kogemust jagada. Korraks kuulis neiu Sir Johni hääles tõelist valu.

„Minu arvates ei maksa eeldada, et kõik peavad sama kogema, mida teie,” ütles Rosina ettevaatlikult.

„Nagu mina?” kordas noormees teravalt. „Mida te silmas peate? Me ei räägi ju minust.”

„Minu meelest küll.”

„Ärge olge nii neetult ninakas!” ütles Sir John vihaselt. „Mida teievanused üldse elust teavad?”

„Ma tean, millal inimene endast kõneleb...”

„Mu kallis laps...”

„Ja ärge kõnetage mind nii,” jätkas Rosina raevukalt. „Ma ei ole mingi laps, ma ei ole ka teie oma ja mul pole tahtmist olla teie kallis ükskõik kes.”

„Tunnen täpipealt sedasama. Teiesugune okkaline ja näägutav olevus on viimane, keda ma... te peaksite olema ettevaatlik selles suhtes, kuidas te, Rosina, meestega räägite. Kui te oma debüüti teete, soovite ju ometi neile kõigile meeldida, aga sellest ei tule midagi välja, kui te neid vaid jalamatina kasutate, nii nagu praegu mind.”

„Mõned mehed lausa paluvad, et naised nende peal oma jalgu pühiksid,” nähvas neiu. „Ja selles peavad nad vaid ennast süüdistama.”

„Ja kas mina olen selliste meeste nimekirjas?” küsis Sir John põlevi silmi.

„Kas peaksite olema?”

Hetkeks arvas Rosina, et Sir John plahvatab vihast. Kuid siis hüppas noormees püsti, tõstis rusikad taeva poole ja hüüdis:

„Taevas, saada mulle kannatlikkust! Mul on kahju mehest, kes teiega, Rosina, abiellub. Tal ei ole kunagi mingit sõnaõigust.”

„See säästab mind igasuguste mõttetuste kuulamisest,” vastas Rosina trotslikult.

„Aga kui järele mõelda, siis on selge, et te jääte hoopis vanatüdrukuks.”

„See sobiks mulle imehästi.”

Hetkeks oli vaikus kõrvetav. Seejärel Sir John ohkas, istus tagasi Rosina kõrvale, tuju jälle hea.

„Kuidas me küll selliseid meeldivusi vahetama hakkasime?” küsis noormees Rosina kätt pihku haarates. „Ma ei tahtnud preili Draycotti kohta midagi halvasti öelda, soovisin teda lihtsalt sõbralikult hoiatada.”

„Ma tean,” ohkas Rosina. „Palun vabandust. Elu on nii ebaõiglane. Parlamendiliikmed võiksid mingit tasu saada, siis saaks preili armastatu seal koha ja nad võiksid abielluda.”

„Mõte on selles, et nad peavad olema piisavalt rikkad, et olla iseseisvad,” selgitas Sir John. „See hoiab sealt eemal mehed, keda ei peeta „piisavalt heaks”.

„See on nii ülekohtune.”

„Olen nõus, aga ühel päeval peab see muutuma. Sellised inimesed nagu teie isa ja mina ise võitlevad muutuste eest. Samuti meie juht härra Gladstone. Seepärast on ka tähtis, et liberaalid tulevased valimised võidaksid. Kuid ma kardan, et sellel paaril pole sellestki mingit kasu.”

„Ka naised peavad saama valimisõiguse,” ütles Rosina ägedalt. „Tegelikult peavad mehed meid ka parlamenti laskma.”

„See võib ühel päeval tõeks saada,” rahustas Sir John.

„Kas te tahate mind jälle üleolevalt kohelda?” küsis Rosina, taas valmis vihastuma.

„Seda ma küll ei julge. Ma lausa kardan teid. Olete kõige hirmutavamalt intelligentne naine, keda tunnen.”

Rosina ohkas sisimas. Nii palju siis Sir Johni iluga pimestamisest. Rosina oli intelligentne. Ja ta hirmutas noormeest.

„Ma ei saa sinna ju midagi parata, et olen intelligentne,” ohkas neiu.

„Mitte ainult seda, vaid ka hästi informeeritud.”

„Mis on ilmselt veel üks naise halb omadus,” tuletas Rosina Sir Johnile meelde.

„Teie taustaga ei saagi ju teistmoodi olla. Teie isa oli vist juba parlamendis, kui te sündisite?”

„Jah, ta sai koha 1846. aastal ja mina sündisin neli aastat hiljem. Kui mul oli teine sünnipäev, ei näinudki ma isa, sest just samal õhtul olid valimised.

Meie kodus on peamiseks jututeemaks poliitika,” jätkas neiu. „Ja onu William on isa sõber.”

Mees, keda Rosina nagu muuseas onu Williamiks nimetas, oli liberaalpartei juht William Ewart Gladstone.

„Onu William võidab tulevased valimised ning saab peaministriks,” lisas Sir John. „Vähemalt me kõik peame seda lootma ja selle nimel töötama. Ta on suur mees, tõeline reformija. Ta näeb, mis on riigis viltu ja mõtleb...”

„Taevake küll!” mõtles Rosina. „Praegu ma tahaksin küll midagi muud kuulda.”

Kuid neiu nägi, et Sir John oli väga entusiasmi täis, ning ta ei söandanud teha või öelda midagi, mis lõpetaks nende kohtumise – kuigi Sir John muutis ta väga närviliseks. Rosina kuulas hoolega ja tegi intelligentseid märkusi, kuni noormees lõpuks lausus:

„Kena, et te mind kuulama soostusite. Mul sai vestluse ajal mitu mõtet peas selgeks.”

„Siis on tore,” vastas Rosina viisakalt.

Sisemuses neiu ohkas. Ta tahtis hoopis kuulda, kuidas Sir John kiidaks teda ilusaks ja ütleks, kui säravad on ta silmad.

Rosina teadis, et see kõik tuleb hiljem. Ta peab ootama, kuni saab täisealiseks.

„Ma ei jõua ära oodata, millal kool saab läbi,” sõnas Rosina, „tahaksin väga põnevast elust osa saada.”

„Põnevad ajad on tõepoolest ees,” nõustus Sir John. „Siin on mõned kirjad teie vanematelt. Usutavasti on neil palju öelda suviste plaanide kohta. Teie ema väitis, et kavatsete Itaaliasse sõita.”

„Kardan, et need mõtted matame nüüd maha,” ütles Rosina rõõmsalt. „Kes tahaks Itaaliasse sõita, kui selle asemel võib valimisvõitluses kõvasti peksa saada?”

„Vaat nii tulebki mõelda!” kiitis Sir John ja patsutas Rosinat südamlikult õlale. „Aga nüüd pean minema hakkama. Kindlasti me juhtume teineteist valimiskampaania ajal nägema.”

„Ka mina olen selles kindel,” vastas neiu viisakalt.

„Muidu,” mõtles ta, „ei tule ma sulle enne meelde, kui liberaalid on võitnud. Seejärel saad töö valitsuses ja mõtled mu peale järjest vähem.”

Kui noored koolimaja poole tagasi jalutasid, jõudsid nad tiiva juurde, mille teisel korrusel asus Rosina tuba. Üles vaadates märkas Rosina preili Draycotti oma toa rõdul seismas. Õpetaja lehvitas rõõmsalt Rosinale ja osutas oma käekellale.

„See ongi preili Draycott,” ütles Rosina Sir Johnile. „Ta tuletab mulle meelde, et mul hakkab temaga viie minuti pärast muusikatund.”

„Ma lahkun kohe,” ütles noormees. „Palun öelge direktrissile minu poolt head aega.”

Sir John kummardas kergelt ja eemaldus.

Rosina vaatas uuesti üles rõdule, lehvitas preili Draycottile vastu ja kiirustas koolimajja.

Preili Draycott erines teistest õpetajatest. Ta oli umbes 25-aastane ja väga kena. Tema tuba oli Rosina oma kõrval ja nii oli neil lihtne sõbruneda.

Vanusevahet nad varsti ei märganudki ja preili Draycott usaldas peagi Rosinale oma armastuseloo. Mehe nimi oli Arthur Woodward, kes oli väga ambitsioonikas ja soovis tipp-poliitikuks saada.

Noorukese Rosina jaoks oli nende lugu metsikult romantiline. Veel põnevam oli lugeda paari mehe saadetud armastust ja kirge täis kirja, mida õpetaja Rosinale lugeda andis.

„Oi, ma nii loodan, et ühel heal päeval kirjutab mõni mees ka minule selliseid kirju,” uneles Rosina.

Tol hetkel ei mõelnud ta konkreetselt Sir Johnist. Talle meeldis küll see soe ja erutav kiindumus, mida ta noormehe vastu tundis, kuid ta teadis, et see ei ole siiski kõikehaarav armastus, mida ta ühel päeval kindlasti leida loodab.

Päev, mil kuuldakse kauneid armastuseavaldusi, oli Rosina meelest iga naise elu kõrgpunkt.

Preili Draycott tundis kindlasti sedasama. Temast kiirgas midagi, millest Rosina enda arvates aru sai.

„Kas te saite jälle kirja?” sosistas Rosina ja õpetajanna noogutas rõõmsalt.

Tunnis oli veel kolm tüdrukut ja nad ei saanud oma vestlust jätkata. Pärast seda oli Rosinal geograafiatund, aga kohe, kui see sai läbi, tormas ta üles ja koputas preili Draycotti uksele.

„Sisse!”

Rosina astus tuppa ja nägi õpetajat väga õnnelikuna avatud rõduuksel seismas, kiri käes.

„Ja kes oli see kena noormees, kellega sa jalutamas käisid?” õrritas õpetajanna.

„Ah, see oli Sir John Crosby,” kehitas Rosina ükskõikselt õlgu. „Minu meelest pole ta eriti kena.”

„Tõesti?”

„Kuidas te siit vaadates aru saite? Me olime ju päris kaugel.”

Preili Draycott hakkas naerma.

„Sain aru, sest sa olid temast nii sisse võetud.”

„Ei olnud,” vastas Rosina turtsakalt.

Ta vaatas rõdult alla kividele, mis kohe nende all lebasid, ja teeradadele, mis viisid metsasaludesse ja oja äärde. Hetkeks hakkas tal kõrguse tõttu pea ringi käima.

„Astu servast kaugemale,” hoiatas preili Draycott. „Need rõdupiirded pole meiesuguste pikkade naiste jaoks piisavalt kõrged.”

Nad astusid tuppa ja sulgesid rõduukse.

„Mis härra Woodwardil öelda on?” küsis Rosina.

„Ta viib mu õhtul välja. Me läheme ühte ilusasse restorani sööma.” Õpetajanna osutas kahele rippuvale kleidile, üks neist sinine, teine roosa. „Millise ma peaksin selga panema?”

„Mina arvan, et roosa.”

„Jah, olen kindel, et Arthurile meeldin ma roosas rohkem, kuna sinist ma kandsin eelmisel nädalal, kui õhtust söömas käisime.”

„Aga tegelikult,” lisas Rosina, „ma arvan, et tema jaoks polegi tähtis, mis teil seljas on. Vähemalt siis mitte, kui ta teid tõepoolest armastab.”

„Oi, muidugi armastab, ma tean seda,” vastas preili Draycott. „Ja mina armastan teda samuti kõigest südamest. Ma loodan ja palvetan, et ta palub varsti mu kätt.”

„See kõik on nii põnev,” vastas Rosina. „Kui ta on juba parlamendis, saate endale Londonis maja. Siis tulevad peod ja teatrietendused, igal õhtul ootab ees midagi toredat. Väga huvitav elu!”

Preili Draycott naeratas.

„Väga huvitav on elu mehega, keda ma armastan ja kes mind armastab,” vastas ta.

Preili ütles seda väga tasasel häälel, nagu räägiks ta iseendaga.

Rosina vaikis viivu. Talle meenus Sir Johni hoiatus, et sõbranna armastatu vajaks kas rikast patrooni või rahakat naist.

Kuid ta veenis end, et Arthur Woodward armastab preili Draycotti. Mida tähendavad ambitsioonid tõelise armastuse kõrval?

Preili Draycott ohkas õnnelikult, mõeldes endast kui värskest pruudist.

„Arvan, et lasen pruutkleidi Londonis õmmelda,” ütles ta. „Pulmapidu on ikkagi naise elus kõige tähtsam päev. Tahan, et mu abikaasa meenutaks mind alati kui kõige ilusamat just sellel päeval.”

„Kindlasti arvab ta nii,” ütles Rosina.

Preili Draycott ohkas.

„Sooviksin nii väga rikas olla,” ütles ta. „Siis saaksin Arthurit igatpidi aidata.”

„Äkki ta saab midagi võiduajamistel või sureb mõni sugulane ja jätab teile päranduse,” lohutas Rosina.

Preili Draycotti häälest kostis järsku kibedus.

„Nii juhtub vaid raamatutes,” ütles ta. „Päriselus on vaja võidelda, et pea vee kohal püsiks, aga ilma rahata vajud põhja ja kellelgi pole sinust isegi kahju.”

Seejärel lõi ta nägu jälle särama, sest miski ei suutnud teda kauaks masendusse jätta, kuna teda ootas ees kohtamine mehega, keda ta jumaldas.