Читать книгу Apolloni armuvalgus - Barbara Cartland - Страница 5

1874

“Ei! Ei! Ei! Ma ei tee seda – ei tee!”

Printsess Marigoldi hääl muutus viimasel sõnal kiledaks.

Ta tõmbas kingakese jalast ja viskas selle oma järelvaataja kolonel Bassetti suunas.

Kuid kuna mehega oli seda ka varem juhtunud, astus ta kiirel sammul kõrvale.

Kingake maandus vitriinkapil, lükates ümber ühe osa kaunist Dresdeni portselanserviisist.

Printsess Marigold lamas sohval ning ütles nüüd mõnevõrra vaiksemal häälel: “Te võite Tema Majesteedile teatada, et ma ei lähe Kreekasse ja jutul lõpp!”

Kolonel Bassett ohkas.

“Ma kardan, Teie Kõrgeausus, et te ei saa kuninglikust käsust keelduda.”

“Miks mitte?” küsis printsess Marigold teravalt. “See peaks olema vaba riik.”

Kolonel Bassett ei vastanud ning mõne aja pärast ütles tütarlaps tulivihaselt: “Vaba! Muidugi on see vaba kõigi jaoks, välja arvatud kellelegi minusugusele, kes peaks olema kuninglikku verd, kuid ilma troonita ning lootuseta, et keegi pööraks tähelepanu sellele, mida ma tahan või ei taha teha!”

Seegi oli midagi, mida kolonel Bassett oli juba varem kuulnud, ning ta vaikis edasi.

Siis avanes ootamatult uks ja üks hääl ütles: “Kas keegi on kodus?”

“Holden!” hüüatas printsess. “Jumal tänatud, et te tulite! Mis te arvate, mis on juhtunud?”

Prints Holden astus edasi tuppa, noogutas kolonel Bassettile ning kõndis printsessi suunas.

Prints Holden oli pikka kasvu, laiaõlgne, mõnevõrra germaanlike näojoontega kaunis noor mees.

“Ma kuulsin teid karjumas,” ütles prints, “seepärast teadsin, et midagi on lahti.”

“Midagi on lahti!” kordas printsess Marigold. “Oh Holden, Holden, mida ma küll tegema pean?”

Prints võttis printsessi käe ning tõstis selle oma huulte juurde.

“Te ärritate ennast,” ütles mees, “aga te lubasite mulle, et saan teie muredega hakkama ning te ei satu nende pärast ängistusse.”

“Ängistusse?” hüüatas printsess Marigold. “Muidugi tunnen ma ängistust! Kas olete kuulnud, mida see hirmus vana naine siin Windsori lossis tahab, et ma teeksin?”

Prints Holden pöördus kolonel Bassetti suunas.

“Mis on juhtunud?” küsis prints.

“Tema Majesteet,” vastas kolonel Bassett, rääkides mõnevõrra pompoossel häälel, “on Tema Kõrgeaususele teada andnud, et too peab esindama Suurbritanniat Tema Kõrgeaususe Malia printsi Eumenuse matustel.”

“Oi, kas ta on surnud?” küsis Prints Holden. “Ma kuulsin, et ta on haige.”

“Tema Kõrgeausus on surnud ja ta balsameeriti, nii et teda saaks kahe nädala pärast Ateenas matta,” ütles kolonel. “Kuigi ta ei olnud diplomaatiliselt eriti tähtis isik, tunneb Tema Majesteet, et teda ning muidugi ka Suurbritanniat peaks keegi tseremoonial esindama.”

Prints Holden kuulas hoolikalt.

Nüüd ütles ta printsessi poole pöördudes vaikselt: “Mu kõige kallim, te peate minema.”

“Ja teid jätma?” hüüatas printsess Marigold. “Kas te siis ei näe, mida kuninganna Victoria plaanib? Ta ei kiitnud meie kihlust heaks ning nüüd teeb kõik, mis on ta võimuses, et meid lahutada!”

“Kuninganna ei saa sellega kunagi hakkama,” ütles prints Holden.

Kuid siiski oli mehe silmis murelik pilk.

Pärast kuid kestnud arutelu oli kuninganna Victoria lõpuks lubanud printsess Marigoldil, kes oli tema lähisugulane, Allenbergi printsi Holdeniga kihluda.

Keegi ei saanud teeselda, et see oleks printsessi jaoks olnud prestiižne abielu.

Kuid naine oli prints Holdenisse meeletult armunud ning keeldus kindlameelselt kaalumast kihlust ühegi teise mehega, keda talle esitleti.

Sellest saadik, kui ta oli väike olnud, oli printsess Marigold olnud keegi, kellest kuninganna Victoria mõtles kui probleemist.

Printsess oli tulnud ema ja isaga Inglismaale pärast seda, kui prints Dimitri oli Panareost välja heidetud.

See oli Kreeka saar, kus tema vanemad olid põlvkondade kaupa valitsenud.

Kuninganna Victoria jaoks oli see perekond kui kivi südamel.

Alguses oli prints Dimitri Tema Majesteeti aina uuesti ja uuesti anunud, et too saadaks tema uuesti troonile aitamiseks Briti laevu ja relvi.

Kui kuninganna keeldus seda tegemast ning prints Dimitri suri, oli printsi abikaasa Helene, kes oli inglane ja kuninganna nõbu, surnud südamevalusse.

Tegelikult polnud ta kunagi kuninganna Victoriale andestanud, et viimane ta abikaasa palvet polnud täitnud.

Õukondlased sosistasid, et naine olla enne surma pannud kuningannale Kreeka needuse.

Vastas see tõele või mitte, aga kindlasti jättis ta kuningannale murelapse oma väikese tütre näol.

Printsess ristiti Mary Gloriana Amethyst Victoriaks.

Nimed valiti tüdruku vanavanemate, ristivanemate ja Suurbritannia kuninganna auks.

Niipea kui tüdruk rääkima hakkas, keeldus printsess Mary, nagu oldi otsustatud, et teda nimetama hakatakse, reageerimast ühelegi teisele nimele kui Marigold.

Keegi ei saanud päris täpselt aru, miks just see nimi talle nii meeldis.

Kuid tüdruk kinnitas ikka ja jälle oma hoidjale, guvernandile ja ükskõik kellele, kes kuulama juhtus, et tema nimi on Marigold.

Laps ei kuuletunud millelegi muule kui nimele, mille ta ise valinud oli. Teda õige nimega kutsuda muutus võimatuks.

Kõigepealt andsid järele hoidjad, siis guvernandid ja õpetajad.

Lõpuks, puhtalt meeleheitest, murdus ka kuninganna Victoria ise.

Siis sai temast printsess Marigold ning ta oli kahtlemata oma heategijale kui pind näpus.

Printsess kasvas üles Windsori lossis.

Selles tohutus, kobakas ehitises oli vajaduse korral piisavalt ruumi ka tosinale lapsele.

Kuid tihti tundsid need, kes läheduses olid, et loss on printsess Marigoldi jaoks liiga väike.

Ta oli alati mingit sorti pahandustes.

Siiski kasvas ta äärmiselt kauniks naiseks.

Ta meenutas heledate juuste ja inglaslikult roosakasvalge jumega oma ema.

Kuid ta silmad olid kindlasti kreeklaslikud, tumedad, väljendusrikkad ja väga ilusad.

Kombinatsioon oli nii rabav, et ükskõik, kes teda nägi, ei suutnud temalt enam pilku pöörata.

Seetõttu otsustas kuninganna Victoria, et ta paneb printsess Marigoldi mehele nii kähku kui võimalik.

See oleks kindlasti tähendanud, et lossis hakkab valitsema vaiksem ja vähem pöörane õhkkond.

Tema Majesteet oleks võinud siiski aimata, et ükskõik kelle ta oma tülikale sugulasele ka ei määraks, on viimane printsessile vastuvõetamatu.

Tavaliselt otsustas printsess Marigold juba enne, kui oli järjekordset meest näinud, et ei abiellu temaga.

Üksteise järel soovitati talle kroonprintse, kellest kõik, nii palju kui kuninganna Victoria teadis, tahtsid vägagi innukalt olla tihedamalt seotud Britannia ja tema aina kasvava impeeriumiga.

Printsess Marigold ütles: “Ei! Ei! Ei!”

Printsid kutsuti Inglismaale.

Nad tulid – upsakad, enesega rahulolevad ja ette kindlad, et lähevad koju, olles abielu kaudu Briti trooniga lahutamatult seotud.

Nad lahkusid saba jalge vahel.

Terav, õrn hääleke ütles nüüd “Ei! Ei! Ei!” kõigele, mis nad välja käisid.

Siis, üsna ootamatult, ilma et kuninganna Victoria oleks midagi plaanitsenud – tegelikult juhtus see lausa ilma tema teadmata –, kohtus printsess Marigold Allenbergi printsi Holdeniga.

Mees oli tulnud Inglismaale sõpradele külla.

Tema visiidist polnud Buckinghami paleesse ega Windsori lossi kuningliku sündmusena teatatud.

See oli juhus, et printsess Marigold mõtles ühel pärastlõunal, kui tal polnud midagi teha, et läheb Ranelagh’sse polot vaatama.

Marigoldi oli sinna mitu korda kutsutud, kuid ta leidis polo üldiselt üsna igava olevat.

Siiski vaatas ta oma märkmikku ning nägi, et tal pole sel päeval midagi erilist teha.

Seega otsustas ta impulsi ajel Ranelagh’sse sõita.

Nägus noor hertsog, kellega ta oli eelmisel õhtul tantsinud, oli printsessile öelnud, et ta mängib meeskonna vastu, kelle on kokku pannud Saksa saatkond.

“Mulle tundub, et nad arvavad endast üsna palju,” oli hertsog öelnud, “kuid ma olen üsna kindel, Teie Kuninglik Kõrgus, et me võidame. Me oleme suurepärases vormis ning me oleme võitnud sel hooajal siiani kõik mängud.”

Mees vaikis hetke ja lisas siis: “Meile oleks see loomulikult suur au, kui te meid homme vaatama tuleksite.”

Printsess Marigoldil oli tol õhtul lõbus olnud.

Keegi polnud talle peale käinud, et ta peaks varakult koju minema, või öelnud talle, et ta ei tohi järjest kolmandat tantsu sama partneriga tantsida.

Nii et ärgates oli ta jaganud käske Ranelagh’sse minekuks.

See tähendas, et peab õuedaami kaasa võtma.

Õuedaam, kelle kord oli kätte jõudnud, hädaldas kibedalt. “Mul on peavalu!” ütles ta teisele õuedaamile. “Miks ei võiks see väsitav tüdruk jääda siia, selle asemel et põgeneda polot vaatama kuskile, kus ma pean kahtlemata päikese käes istuma.”

Ta ohkas ning jätkas siis: “Ja siis pean ma terve sõidu koju kuulama tema kurtmist, et tal oli igav!”

See pidi küll üllatus olema, et printsess Marigold hiljem nii heas tujus oli.

Eriti seetõttu, et kui nad lõpuks Windsori lossi tagasi sõitsid, oli juba üsna hiline õhtupoolik.

“Ma pean teid homme nägema,” oli prints Holden öelnud, kui ta printsessi tõlda aitas.

“Te ei unusta?” oli printsess Marigold õrnal häälel vastanud.

“Kuidas te võite kujutleda, et võiksin unustada midagigi, mis on teiega seotud?” oli mees küsinud.

Nad olid teineteisele silma vaadanud.

Suurima vastumeelsusega oli prints eemale astunud, et lakei saaks tõllaukse sulgeda.

Printsess Marigold kummardus ära sõites ettepoole, et mehele lehvitada.

Prints seisis tõlda jälgides, kuni see silmist kadus.

Järgmisel päeval oli ta Windsori lossi läinud, et kuninganna Victoriale austust avaldada.

Kuninganna oli ta erilise innuta vastu võtnud.

Allenberg oli väga väike printskond Lõuna-Saksamaal, mitte just eriti tähtis.

Siiski oli Tema Majesteet otsustanud kindlameelselt ennetada venelaste südametunnistuseta püüdu rakendada oma mõjuvõimu mitmes Balkani riigis.

Serbiasse ja teistesse Põhja-Balkani riikidesse olid nad juba sisse tunginud.

Bulgaariat vallutades ei olnud Vene tsaari õnneks edu saatnud.

Battenbergi prints Alexander oli keeldunud olemast venelastele marionetiks.

Lõpuks olid venelased printsi röövinud ning sundinud teda püstoliga ähvardades troonist loobuma.

Kuninganna Victoria oli olnud tulivihane.

“Venemaa käitub ja on käitunud häbiväärselt!” raevutses ta.

Just Bulgaarias juhtunu tõttu oli ta lõpuks hakanud soostuma mõttega, et printsess Marigold abiellub prints Holdeniga.

Siiski oli Bulgaaria väga suur riik, samal ajal kui Allenberg oli väga väike.

Ikka ja jälle rääkis kuninganna printsess Marigoldile, kui kasulik oleks tal abielluda mehega, kes võiks temast kuninganna teha.

Siiski avastas kuninganna oma suureks üllatuseks, peaaegu esimest korda pärast prints Consorti surma, et ta ei saa oma tahtmist.

“Nõbu Victoria,” ütles printsess Marigold kindlalt. “Ma kavatsen abielluda prints Holdeniga, isegi kui ma peaksin selleks temaga põgenema ning kui mul ei lubata enam iialgi oma jalga Inglismaa pinnale tõsta!”

Lõpuks – vastumeelselt, sest ükskõik, mida ta ka ei öelnud, ei kõigutanud printsess Marigoldi – andis kuninganna Victoria alla.

Allenbergi prints Holdeni ja printsess Marigoldi kihlus pidi välja kuulutatama järgmisel nädalal.

Päev enne seda, kui kihlusteade oleks pidanud ajalehtedes ilmuma, suri kahjuks kuninganna ja printsessi eakas sugulane.

See tähendas, et nad leinasid kuus kuud.

Polnud mingit küsimust, et enne leinaaja lõppu ei võinud toimuda isegi väikene kuninglik pulm.

Seega otsustas kuninganna, et kihlust tuleb hoida salajas kõigi eest, kes ei elanud Windsori lossis.

Kihlusest teatatakse avalikult siis, kui tegelik pulmapäev on paika pandud.

Nüüd ütles printsess Marigold peaaegu hüsteerilisel häälel: “Kas te ei mõista, Holden, et Tema Majesteet kasutab prints Eumenuse surma ettekäändena, et meid leinamas hoida.”

Ta vaikis hetke, enne kui jätkas: “Ta loodab ja palvetab, et tüdineme ootamast ning siis saab ta mind naida mõnele tudisevale vanale kuningale, kelle troon on juba lagunemas!”

Prints Holden pani käe printsessi käele.

“Meil on veidi vähem kui kaks kuud veel oodata,” ütles mees, “ja ma ei usu, et prints Eumenus, kes polnud kuigi tähtis, võiks oodata, et sellest kauem leiname.”

“Aga ma ei jäta teid ega lähe Kreekasse,” vastas printsess Marigold. “Ma tean täpselt, kuidas Tema Majesteet mõtleb! Ta arvab, et kuna mu isa oli kreeklane, võiksin ma sealt leida kellegi, kes oleks tähtsam kui teie.”

Prints Holden teadis, et see on tõsi.

Kuid kuna polnud midagi, mida ta oleks võinud öelda, tõstis ta printsessi käe oma huultele.

“Samuti,” jätkas printsess, “lubasite te, et viite mu oma jahiga reisima. Ma pole veel kuningannale öelnud, kuid ma olen otsustanud, kelle me mu saatjana kaasa võtame – vana leedi Milne’i.”

Ta naeratas mehele ning jätkas siis: “Kui talle piisavalt juua anname, magab ta terve pärastlõuna ja õhtu ega sega meid üldse.”

“Keegi ei tee mitte kunagi midagi sellist,” ütles prints kindlalt.

“Kuid see on täpselt see, mida kuninganna teha püüab!” ütles printsess.

Nüüd oli viha printsessi hääles tagasi.

“Kindlasti on olemas keegi teine, kes võiks minna?” ütles prints Holden kolonel Bassetti poole pöördudes.

Too seisis ikka veel mõnevõrra ebamugavust tundes ukse juures.

Ta oli printsess Marigoldi jonnihoogudega harjunud.

Siiski ei suutnud ta kunagi otsustada, kas kõige parem oleks ilma loata ruumist lahkuda või paigale jääda.

Kui ta teeb viimast, peab ta kannatama printsessi raevutsemist tema või kellegi teisega.

“Isegi kui oleks, Teie Kuninglik Kõrgus,” ütles ta printsile vastates, “siis ma kahtlen, et Tema Majesteet muudaks meelt ning saadaks Tema Kuningliku Kõrguse asemel kellegi teise.”

“Sellele vaatamata te parem leidke keegi!” ütles printsess Marigold teravalt. “Sest mina ei lähe, isegi kui ma pean voodisse jääma ning ütlema, et olen reisimiseks liiga haige.”

“Ma tahan, et te minuga oleksite,” ütles prints Holden madalal, hellitaval toonil. “Ma nii ootasin seda, et saan teid viia üle Põhjamere Taani või ükskõik kuhu te parema meelega läheksite.”

“Ja mina tahan olla… teiega,” ütles printsess.

Ta vaatas mehele silma.

Hetkeks unustasid nad, et kolonel Bassett on samas ruumis.

“Ma tahan seista öösel tekil ja vaadata tähti,” ütles printsess, “ja ma tahan lugeda päevi, kuni me abielluda saame.”

“Seda teen minagi,” ütles prints ja ta sõrmede haare printsessi sõrmede ümber muutus tugevamaks.

“Hakkame siis kuningannale vastu,” ütles printsess Marigold, “ja saadame kellegi teise minu asemel! Seni kuni on keegi, kes kannab sünget musta ja kelle peade kohal ripub Briti lipp, ei hooli keegi sellest, kas mina olen seal või mitte.”

“Ma olen nõus,” ütles prints, “kuid ma kahtlen, et on olemas kedagi, kes oleks piisavalt julge sind kehastama ja riskima Tema Majesteedi vihastamisega.”

“Keegi peab olemas olema, kui me ta ainult leiaksime,” käis printsess Marigold peale. “Kindlasti te teate kedagi, kolonel Bassett?”

“Ma kardan, et mitte, Teie Kuninglik Kõrgus!” vastas kolonel kiiresti.

“Teie Kõrgeausus on sellest väga hästi teadlik,” ütles kolonel, “et kui ma õhutaksin teid Tema Majesteedi käskudele vastu astuma, vabastataks mind kohe ametist, kui mind just reeturina Toweri vangitorni ei viida.”

Koloneli hääl oli muretu.

Samal ajal teadsid nii prints kui printsess, et mehe öeldus oli palju tõtt.

Justnagu ta arvaks, et oleks viga vestlust jätkata, ütles kolonel Bassett: “Kui Teie Kuninglik Kõrgus mind nüüd vabandab, siis on palju kirju, mis mu tähelepanu nõuavad.”

“Jah, jah, muidugi,” vastas printsess.

Sõnad olid vaevalt üle ta huulte jõudnud, kui kolonel Bassett toast välja kiirustas ja ukse enda järel kinni tõmbas.

Prints pani käed ümber printsessi ning tõmbas ta enda vastu.

“Ma armastan teid,” ütles ta, “ja on piin mõelda, et peate minu juurest lahkuma! Ma võiksin ehk tuua vabanduseks, et ka mina pean prints Eumenuse matustest osa võtma.”

“Kuninganna ei usuks seda,” ütles printsess, “sest ühel õhtul, kui ta teile mainis, et prints Eumenus on haige, ütlesite üsna rõõmsalt, et pole temast isegi kuulnud.”

Prints ohkas.

“Nüüd see meenub mulle ja ma ei suuda mõelda, miks ma küll oma suud kinni ei hoidnud!”

“See on midagi sellist, mida Tema Majesteet mäletaks,” ütles printsess Marigold. “Igatahes olen ma kindel, et ta ei lubaks teil koos minuga reisida – ma oletan, et lahinglaevaga, kui nad just ei ole põlastusväärselt kokkuhoidlikud ning mind rongiga ei saada.”

“Kui te esindate Tema Majesteeti, siis sõidate te meritsi,” ütles prints.

Kuna prints oli Saksa päritolu, tundis ta protokolli äärmiselt hästi.

Printsess oli kindel, et mehel on õigus.

“Aga ma tahan olla koos teiega, kallis Holden!” ütles ta. “Teie jahil ning kõigist teistest eemal, kaasa arvatud kõigist neist jubedatest vanadest tudidest, kes mulle pidevalt räägivad, et ma ei peaks teiega abielluma!”

“Ma kardan hirmsasti, kui peaksite nendega kunagi nõustuma,” ütles prints.

“Te teate, et ma ei teeks seda mitte iialgi!” vastas printsess. “Ma armastan teid, Holden, ja ma polnud kedagi varem armastanud, kuni kohtasin teid.”

Mees tõmbas printsessi oma embusse ja suudles teda kirglikult, kuni nad mõlemad olid hingetud.

Kui kuninganna oleks teadnud, et printsess võttis prints Holdenit vastu ilma õuedaami järelevalveta, oleks ta marru läinud.

Nad mõlemad teadsid, et neil vedas, et prints Holden oli Marigoldi tulnud otsima siis, kui too oli oma järelevaatajaga.

Kolonel Bassett oli olnud see, kes pakkus välja, et oleks parim, kui prints külastab printsessi hommikuti üksinda.

Muidu oleks koos printsessiga olnud kaks vananevat ja väga jutukat õuedaami.

Nüüd said nad isekeskis arutada plaane, milles nad isegi veel lõplikult kindlad polnud, ilma et sellest oleks terves palees räägitud.

Seega oli see printsile olnud kordumatu võimalus olla printsess Marigoldiga omavahel.