Читать книгу Armastuse otsingul - Barbara Cartland - Страница 5

1889

Cunninghami krahv oli lõpetamas oma hommikust ratsasõitu ja tema pilgule avanes Cunningham Hall, suurejooneline hoone, mis oli juba aastaid kuulunud tema perekonnale.

Hoone oli ehitatud 17. sajandi alguses ja järgmise paarisaja aasta jooksul oli sellele lisatud mitu tiibhoonet. Nüüd helendas see kauni, imposantse ja suursugusena hommikupäikeses.

Robertile, järjekorras kuuendale krahvile, oli see tiitel kuulunud kaheksa aastat, ning tema tegevus vastas ta seisusele nii hästi, et naabrid siin Kenti nurgakeses pidasid temast väga lugu.

Robert oli mees parimais aastais. Veidi üle kolmekümne aasta vana, ilusa energilise näo ja sügavsiniste silmadega. Tema suu oli kindlajooneline, aga ta võis ootamatult naerma puhkeda ja täiesti teiseks muutuda.

Tol hommikul tallide poole galopeerides märkas ta kohe kellegi tõlda, milles tundis ära Sir Quentin Sudbury, Kenti maakonna lord-asevalitseja sõiduki.

Krahv ägas.

Kui üldse oli midagi, mida ta ei sallinud, siis olid need inimesed, kes külastasid teda enne hommikusööki. Ja kui üldse leidus kedagi, kes oli tema meelest tüütu, siis oli see just lord-asevalitseja.

„Tahaks teada, mis küll täna viltu on?” küsis krahv endalt majja astudes.

Kui tegemist on vaid rahaga, siis tuleb tal arvatavasti kukrut kergendada. Krahv Robert oli rikas, isegi pärast seda, kui oli õdedele kaasavara välja jaganud.

Õdedest kaks olid temast vanemad ja olid abiellunud juba isa eluajal. Kaks olid peaaegu tema enda vanused kaksikud ja viies, temast palju noorem, oli abiellunud alles aasta tagasi.

Isa meelest kujutasid viis tütart endast suurt rahalist koormat. Niisuguseid mõtteid põhjustas aga see, et ta oli meeletult ekstravagantne ning aina ostis hinnalisi maale ja mööblit.

Pärast tema surma leidis aga Robert, et paljud maalidest polnud need, mida nad teesklesid olevat. Isal polnud kogemusi võltsingute kindlakstegemisel ja paljud tema „parimaist” ostudest olid väärtusetud.

Samuti leidis Robert, et mõisaski on vaja palju ümber korraldada. Talud olid mõnevõrra hooletusse jäetud. Isegi aed vajas rohkem tähelepanu ja kujutlusvõimet, et muutuda nii silmapaistvaks, kui see peaks olema.

Sama käis ka metsa ja isegi läbi mõisamaade voolava jõe kohta.

Krahv oli mõned ehtsad maalid maha müünud, koju jäänud õdedele nende osad kätte andnud ja ülejäänud raha investeerinud mõisa kordaseadmisesse, sest isa polnud majapidamise eest kuigi hästi hoolt kandnud.

Lõpuks olid krahv Roberti jõupingutused vilja kandnud. Tema sissetulekud kasvasid, kuni ta sai jälle nii jõukaks, nagu Cunninghami krahvilt oodati.

Ta mäletas oma uhkustunnet, kui onu James ütles: „Kui sa suudad kõike seda teha juba praegu, mis siis veel kahekümne aasta pärast saab? Missuguse vägeva päranduse jätad sa oma pojale!”

Krahv naeris ja vastas: „Kõigepealt pean ma poja saama!”

„Noh, kiirusta siis ja vali mõni daam välja. Milline pruut ei tahaks tulla sellisesse kodusse?”

„Ma pean olema kindel,” sõnas krahv, „et too daam armastab mind, mitte üksnes mu maja.”

Onu James naeris selle peale.

„See on tõsi,” nõustus ta. „Sa pead olema väga tähelepanelik. Naised armastavad tiitleid.”

Krahv oli selle tõe juba avastanud. Vanemad rääkisid avalikult oma soovist, et nende tütrest saaks mõisas uhket elu nautiv krahvinna. Seni oli Robert suutnud kõigiga distantsi säilitada.

Lord-asevalitsejast polnud aga võimalik eemale hoida ja seepärast astus krahv otsustavalt mööda koridori, mis viis elutuppa.

See oli kütkestav tuba, mille aknad avanesid aeda. Ühes nurgas ilutses 18. sajandist pärinev kirjutuslaud. Sellel olid asupaiga leidnud kullast tindipott ja kuldsed sulepead, millega tema vanaisa ja isa olid tähtsaid kirju allkirjastanud ning mida nüüd tema ise kasutas.

Robert oli siia toonud mõned väga väärtuslikud lemmikmaalid. Ta armastas seda ruumi täpselt samuti, nagu enne teda oli seda armastanud tema isa ja veelgi varem vanaisa.

Täna aga, nähes Sir Quentin Sudburyt ootamas, polnud tal hoopiski hea tuju. Lord-asevalitseja oli krahvi järel Kenti suurim maaomanik ja tüütas Robertit pidevalt ühe palvega teise järel.

Krahv oli alati säilitanud head suhted Sir Quentiniga. Ta oli andnud enam-vähem nii palju, kui temalt oodati, või osanud palveid nii võluval viisil tagasi lükata, et lord-asevalitseja oli tema juurest lahkunud päris rahulolevana.

Nüüd naeratas Robert vaevaliselt, sirutas käe välja ja ütles: „Te tulite väga vara või jäin ma ehk ise tavapärasest hilisemaks. Hommik on nii suurepärane, et ma vist ratsutasin kauem kui muidu.”

„Sul on õigus, Robert,” vastas lord-asevalitseja. „Hommik on imekaunis! Olin kindel, et sa oled läinud ratsutama. Jäin aga ootama, sest mul on sulle öelda midagi väga iseäralikku.”

„Mida te minult soovite?”

Valitses vaikus. Näis, et lord-asevalitseja ei teadnud, kuidas alustada, aga lõpuks ta sõnas: „Sellest peale, kui sa said päranduseks selle maja ja maavaldused, on sinust olnud meie maakonnale suur kasu ja sa oled kõige imetlusväärsemal viisil asunud oma isa kohale.”

Krahv tänas viisakalt, kuid imestas omaette, kuhu see jutt küll viia võiks. Ta mõtles, et Sir Quentin tundus väsinud ja nägi välja mitmeski suhtes palju vanem kui nende viimasel kohtumisel.

Nüüd pöördus külaline otse krahvi poole, sirutades käe nagu midagi anudes välja.

„Tulin siia, et rääkida millestki ebatavalisest,” ütles ta. „Lühidalt öeldes puudutab see minu tütart Vandat.”

„Teie tütart!” hüüatas krahv. „Mis lahti? Kas ta on haige?”

„Mul on heameel öelda, et ta pole haige. Ta on vägagi terve ja suudab ratsutada sama kiiresti kui sa ise.”

„See on tõepoolest tõsi,” nõustus krahv naeratades. „Olen teda alati imetlenud, kui ta hobuse seljas istub ja, veelgi enam, olen öelnud, et ta võib soovi korral ratsutada minu hobustega – isegi kõige parematega –, millal aga tahab. Seda ei lubaks ma aga mitte ühelegi teisele daamile. Ja vaid väga vähestele meestele.”

„Hobused on midagi, mis teid ühendab,” sõnas lord-asevalitseja. „See on hea.”

Ta jäi jälle vait ja tundus, et tal on raske otsustada, mida öelda järgmiseks. Lõpuks aga alustas ta uuesti: „Jään juba vanaks ja tahan, et Vanda abielluks kellegagi, kes astuks tema elus minu kohale. Kellegagi, kes hoolitseks tema eest nii, nagu see on õnnestunud minul.”

Krahv oli üllatunud.

„Te teate, et kui Vandal peaks iganes tekkima mingi mure, võite olla kindel, et ma olen tema sõber ja kaitsja.”

„Ma lootsingi, et sa nii ütled,” kostis lord-asevalitseja. „Ma ei saa teha muud kui vaid loota, et näen teda abiellumas kellegagi, kes tema eest hoolitseb ja ta kunagi õnnelikuks teeb.”

„Sellepärast pole teil kindlasti vaja muretseda,” sõnas krahv. „Vandat imetletakse väga ja tal on palju kavalere.”

„Hmm!” ütles külaline häälel, mis näitas liigagi hästi, mida ta neist kavaleridest arvas. „Kõik nad on ennasttäis poisikesed. Sellepärast tulingi sinu juurde abi saama.”

„Aga austatud härra, kas soovite, et ma hakkaksin Vanda eestkostjaks? Või ehk tema hooldajaks, kes kaitseb teda varanduseküttide eest?”

„Eestkostjaks?” nähvas lord-asevalitseja. „Hooldajaks? Armas taevas, muidugi mitte. Ma tahan, et sinust saaks tema abikaasa.”

Krahv oli rabatud.

Mõne hetke suutis ta lord-asevalitsejale vaid otsa vaadata, nagu ei usuks ta tolle sõnu.

Siis sõnas mees võõral häälel: „Te palute mind – Vandaga abielluda?”

„Just nimelt! Sina, Robert, oled mulle alati meeldinud, juba sellest peale, kui sa olid väike poiss. Ma ei suuda kujutleda ühtki teist suguvõsa peale sinu oma, keda tahaksin enda omaga ühendada. Teie mõlemad olete juba aastaid sõbrustanud ja mis võiks olla veel parem teie abiellumisest? Olen veendunud, et saaksite ülimalt õnnelikuks.”

Hetkeks jäi krahvil hing kinni.

Ta oli harjunud agarate vanematega, kuid keegi polnud temaga käitunud nii sirgjooneliselt kui Sir Quentin.

Mõne aja pärast suutis ta öelda: „Miks te nii kiirustate? Ta on noor ja tal on küllalt aega.”

„Ta on kakskümmend neli aastat vana ja liigagi põikpäine. Kardan, et mõni selline, kes mulle ei meeldi, ahvatleb ta abielluma.”

„Aga see mees peab ju meeldima Vandale,” tuletas krahv vanahärrale leebelt meelde. „Lisaks pean olema aus ja teile ütlema, et mul pole abiellumisega mingit kiiret.

Olen nii tihti näinud, kuidas mu sõbrad on vigu teinud. Mõned on mulle rääkinud, et on kohutavalt õnnetud, aga ei saa midagi parata.”

„Olen absoluutselt kindel, et sina ei saaks mu tütrega õnnetuks,” vastas lord-asevalitseja, nagu otsustaks see asja.

Tekkis vaikus. Krahv mõistis, et tal on tegemist kohutavalt kangekaelse mehega. Kuid temagi oskas olla põikpäine.

„Arvan, et seda võime otsustada ainult meie Vandaga. Mitte keegi, isegi mitte teie, ei saa seda meie eest teha.”

„Aga ma juba ütlesin sulle, et sa saad kindlasti õnnelikuks,” põrutas lord-asevalitseja kannatamatult.

„Kardan, et see nõuab enamat kui teie kinnitused,” sõnas krahv lühidalt.

„Siis ütle mulle, mida selleks veel vaja on? Kaasavara? Vanda on juba niigi jõukas noor naine ja kui ma suren, saab ta veelgi jõukamaks.”

„Tänan teid, aga mul pole vaja raha pärast abielluda,” kostis krahv külmalt.

Ta mõtles, et see oli küll kõige ebamugavam olukord, mida ta üldse suutnuks ette kujutada. Kuidas rääkida sellest, mida tunneb süda, mehele, kes võtab kõike sõna-sõnalt?

Robertil oli hea meel, kui uks avanes ja ülemteener lausus: „Kõrgeaulise lordi hommikueine ei kõlba varsti söömiseks ja kokk soovib kõrgeauliselt lordilt küsida, kas ta peaks valmistama uue söögi?”

„Ei, muidugi mitte,” vastas krahv. „Tulen kohe einestama.”

Ülemteener kummardas ja lahkus toast, jättes ukse lahti.

Krahv pöördus lord-asevalitseja poole ja ütles: „Mõtlen kindlasti teie sõnade üle järele ja annan oma vastuse. Aga seda ei saa mitte mingil juhul otsustada paari minuti jooksul. Tegelikult kulub mul selleks arvatavasti mitu nädalat.”

„Kui sa vaid mõistaksid…”

„Seni aga ei tohi ma teid kinni pidada,” kostis krahv meeleheites. „Tean, et teil on palju ülesandeid. Tegelikult on mul tunne, et teil on poole tunni pärast linnas kokkusaamine. Te ei tohiks sinna hiljaks jääda.”

„Kavatsesin sinu kaasa võtta,” ütles Sir Quentin.

Robert surus maha oma pahameele sellise jultumuse üle ning ütles vaid: „Aga mina otsustan koju jääda. Head päeva, härra.”

Ta surus lord-asevalitseja kätt ja lahkus toast, andmata mehele võimalustki veel midagi öelda. Söögituppa jõudes sulges ta ukse enda järel kindlalt.

Ta istus laua äärde ja ülemteener asetas hommikusöögitaldriku kiiresti tema ette. Krahvi nägu ajas teenrile hirmu peale ning too oleks tahtnud teada, mis võis küll juhtuda, et kõrgeauline lord endast nii väljas on.

Kui krahv üksi jäi, ohkas ta sügavalt ning ta viha haihtus, andes teed ärritusele.

Kuidas oleks ta võinud arvata, kuidas oleks ta võinud hetkekski kujutleda, et kõigist inimestest just lord-asevalitseja peaaegu nõuab, et Robert tema tütrega abielluks?

„Praegusel momendil pole mul mingit soovi kellegagi abielluda,” ütles ta endale. „Vandat tunnen sündimisest saadik, aga kordagi pole ma mõelnud temast kui oma abikaasast.”

Ajal, kui Robert krahvitiitli päris, käis Vanda koolis. Sellest alates olid nad olnud head naabrid. Nad olid kokku saanud jahiretkedel ja mees oli neiuga tihti tantsinud ballidel, mida maakonnas eriti jõuluajal korraldati. Aga ta polnud Vandasse armunud.

Tegelikult nad hoopis nääklesid teineteise kallal, vaatamata oma kindlale sõprusele.

„Nagu vend ja õde,” mõtles krahv. „Ja kui ma üldse peaksin abielluma, siis tahan olla meeletult ja kirglikult armunud, kuid olen kindel, et temasse ma iialgi niimoodi ei armuks.”

Einestades mõtles ta naistele, kellest oli olnud sisse võetud. Ausalt öelda oli suurem osa neist olnud juba abielus, seega ei saanud tekkida küsimustki, et ta mõne neist altari ette oleks võinud viia.

Nad olid tema jaoks olnud enamasti naised, kellele öeldakse „tere” ja üsna varsti „head aega”.

Üks neist oli Irene, kes Roberti meelest oli väga kütkestav. Õigupoolest oli Irene mitte ainult teinud mehe õnnelikuks, vaid pannud ka tundma, et elu ilma selle naiseta oleks väga tühi.

Naine oli aga juba abielus. Tema abikaasa oli sõjaväes ja seepärast harva kodus. Robert ja Irene olid veetnud ühe talve, kohtudes mitu korda nädalas. Mees oli salaja saanud tema armukeseks ja jälginud hoolega, et keegi nende saladust ei avastaks.

Siis tuli Irene’i abikaasa koju. Ta oli Inglismaa ühes teises piirkonnas saanud päranduseks maja ja lahkunud sõjaväest. Krahv eemaldus taktitundeliselt.

Irene oli tõepoolest olnud väga ahvatlev ja võluv. Praegu aga ei saanud krahv kuidagi öelda, et on sellepärast õnnetu, et oli naisest ilma jäänud. Tõtt öelda oli ta hakanud naisest tüdinema.

Alati oli olnud teisigi naisi, kes püüdsid tema enesearmastust kõditada ja olid meeleldi valmis tema embusse langema. Lõppkokkuvõttes näisid nad kõik üheks kokku sulavat, nii et mehel läksid meelest üksikasjad, mille poolest mõni neiu oli eriti ilus või mõni teine eriti lõbus.

See kõik oli olnud põnev ja mõnus. Üsna unenäo moodi, millest ta üles ärkas ja vaevaliselt meenutas, mida oli tundnud ja kelle vastu.

Ometi oli nüüd, mil ta seda kõige vähem ootas, lord-asevalitseja nõudnud talt midagi, milleks ta polnud üldse valmis.

„Mul pole mingit soovi abielluda,” sõnas ta omaette. „Kui aga see soov tekib, siis tahan olla absoluutselt kindel, et tegemist on kellegagi, keda ma armastan kogu oma ülejäänud elu. Ning kes armastab mind sama kaua.”

Kas see on aga võimalik või on see vaid asjatu unistus? Mees hakkas selles kahtlema.

Ta ohkas.

„Mida ma pean tegema?” küsis ta endalt. „Mida ma küll pean tegema?”

Siinkohal saabus temasse selgus. Ta peab nägema Vandat.

Ta peab neiult küsima, kas nad mingi ime läbi suudaksid leida väljapääsu sellest lõksust, mille lord-asevalitseja oli nende jaoks valmis seadnud.

Preili Vanda Sudbury oli tähelepanuväärselt kaunis noor daam, meelekindla karakteriga ja häirivalt nupukas. Kahekümne nelja aastasena oli ta juba viis aastat olnud isa majas perenaiseks ja sai selle ülesandega kergesti hakkama.

Tema ilu oli iseäralik. Ta polnud elegantsel naiselikul viisil kenake, vaid meeldiva välimusega, tumedate säravate silmadega. Naise juuksed olid rongatiiva karva mustad, andes talle mingi müstilise, peaaegu latiino väljanägemise. Mõnikord näis tema näole tekkivat sundimatult majesteetlik ilme, mis ei sobinud kokku tema kui Inglise provintsineiu eluga.

Mehed nimetasid teda tavaliselt toredaks nooreks naiseks. Nad ei langenud Vanda pärast minestusse ega pakkunud talle lillekimpe, kuid nad imetlesid teda ja nautisid tema seltskonda, olgu siis tantsupõrandal või jahiretkel.

Ballisaalis oli Vanda kergejalgseim ja lõbusaim kõigist tantsijaist, tema pikakasvuline kuju hõljus graatsiliselt partneri käte vahel. Hobuse seljas oli ta kartmatu, ületades iga takistust sama vapralt kui mees.

Paljusid härrasmehi oli kuuldud ütlemas, et preili Sudburyle pole daamide hulgas võistlejat, Jupiteri nimel. Aga seejärel hakkasid nad nihelema ja tunnistasid üles, et preili Vanda ajab neile veidi hirmu peale.

Vanda isa oli seisuse poolest lihtsalt rüütel, aga tema ametikohast lord-asevalitsejana, lisaks veel tähelepanuväärsest varandusest oli küllalt, et kindlustada preili Sudburyle koht seltskonnas.

Ükski härrasmees, vaatamata sellele, kui kõrge oli tema tiitel, ei vaadanud tollele otsekohesele daamile ülalt alla. Kui mõni oligi nii rumal, siis suutis Vanda oma imeliste silmade pilguga või mõne halastamatu naljaga ta täiesti pulbristada.

Vaatamata oma puudustele oli ta saanud mitu abieluettepanekut, mitte sugugi ainult õnneküttidelt. Mõnele mehele meeldis siiralt too dramaatiline atmosfäär, mis neidu ümbritses.

Vanda oli aga kõik need tagasi lükanud, mõnikord sellega isa vihale ajades. Sir Quentin oli auahne, pidades silmas tütart ja eelkõige iseennast. Kui Vanda sai ettepaneku ühelt vikondilt, siis oli vanahärra ekstaasis. Kui tütar aga sellestki ettepanekust keeldus, siis leidis aset plahvatus, mis pani kogu majarahva värisema.

Kõik peale Vanda. Teda ei kohutanud ükski mees. Pärast seda vihahoogu ütles neiu kosilastele ära ilma isale sellest rääkimata ja keelas kohutavate tagajärgedega ähvardades neil üldse Sir Quentini poole pöörduda. See, et siiani polnud ükski mees olnud küllalt vapper tema käsu trotsimiseks, räägib paljugi Vanda isiksuse tugevusest.

Tol hommikul oli ta üksinda, sest isa oli läinud asju ajama ja neiu teadis, et tal seisis ees töörohke ennelõuna. Lord-asevalitsejana oli Sir Quentin harjunud, et maakonna inimesed tulevad oma probleemidega tema juurde. Samuti oli ta harjunud mugava tundega, et võib kindel olla oma töökale tütrele, kes toimib tema mitteametliku sekretärina.

Vanda einestas üksinda ja seadis end raamatukogus laua ääres sisse.

„Kas isa lahkus õigel ajal, et jõuda kohtumisele?” küsis ta teenijannalt, kes talle umbes tund aega hiljem kohvi tõi.

„Ta lahkus varakult, preili, aga ei läinud linna poole. Tõld sõitis teises suunas.”

„Teises suunas…? Sa mõtled Cunningham Halli?”

„Jah, preili.”

Vanda tõmbas järsult hinge, omaette midagi pomisedes.

„Kui papa sõitis sinna, kuhu ma arvan, siis kägistan ta paljaste kätega.”

„Mida te ütlesite, preili?”

„Ei midagi. Kohv on suurepärane.”

Teenijanna ruttas minema, jättes Vanda vaatama kaugusse, mõtted peas kihamas.

Kui Robert läbi küla Sudbury Grange’i sõitis, kaalus ta erapooletult Vanda häid ja halbu külgi.

Nad olid alati olnud sõbrad. Neiu naeris tema naljade üle ja oli heatujuline külaline lõuna- või õhtusöögil.

Vandal oli anne inimestega hästi läbi saada ja neid naerma ajada. Tema suhtumine Robertisse oli alati olnud mõistlik, peaaegu seltsimehelik. Ta polnud nii nõudlik nagu teised naised.

Mees mõtles närviliselt, kas Vanda tahab temaga abielluda. Kas tema ehk ongi isa skeemi taga? Kui nad aga koos viibisid, polnud ta mehele sellest vähimatki märki andnud.

Robert imestas, miks oli neiu isa valinud tütrele abikaasaks välja just tema.

Kuid ta teadis vastust.

Auahnus.

Nagu kõik teised siin maakonnas, oli ka tema kuulnud Sir Quentini raevust, kui tütar oli keeldunud abiellumast vikondiga. Vanahärrale oleks väga meeldinud võimalus astuda seltskonnaredelil veel paari väärtusliku sammu võrra kõrgemale.

Vargsi imetles Robert Vandat selle eest, et neiu oli keeldunud abiellumast mingi tobuga lihtsalt sellepärast, et too on vikont, ning oli vastu astunud isa vihale.

Kuid krahv imetles Vanda südikat trotsi ainult teoorias. Kui tema viimaks abiellub, siis kavatseb ta endale valida naise, kes on kuulekam ja mitte nii valmis mehe tahtele vastu astuma.

Lõpuks pööras krahv Robert sissesõiduteele ja ratsutas mõlemat teepoolt palistavate tammede all. Ta lootis näha Vandat ratsutamas, nagu neiu harilikult tegi, eriti kui ilm oli ilus.

Vandast polnud aga märkigi.

Seepärast ratsutas krahv maja eesukse juurde, mis oli küll vägev, aga mitte nii heade proportsioonidega ja efektne kui tema maja oma.

Enne veel, kui ta hobuse seljast maha jõudis hüpata, kiirustas välja teda tervitama teener, kelle istekoht oli just avatud uste taga.

„Tere hommikust, härra.”

Krahv tundis ära Herberti-nimelise teenri, kes oli juba aastaid seda perekonda teeninud. Robertil oli ebamugav tunne, et Herbert vaatleb teda kuidagi uutmoodi, nagu teaks ta, mis on teoksil.

„Kas kogu majarahvas on sellest teada saanud?” mõtles mees. „Küllap vist.”

See mõte tekitas temas terava kohmetustunde ning ühe hetke jooksul pidi ta peaaegu ümber pöörduma ja siit põgenema.

Seni polnud ta aga mitte kunagi mingi ebamugava situatsiooni eest plehku pannud, niisiis surus ta hambad kokku ja astus majja.

Ta lootis Vandat kohata raamatukogus, sest ajalehed viidi hommikuti alati sinna. Seepärast suundus ta otsejoones raamatukokku ja leidis Vanda istumas diivanil, hommikused lehed põlvedele laotatud.

Neiu tõstis pilgu ja laskis Robertit nähes kuuldavale väikese üllatushüüde.

„Robert!” hüüatas ta. „Ma ei osanud sind hommikul siia oodata.”

„Tulin lootusega, et leian su siit üksinda,” vastas mees tema poole astudes.

Lükanud paar ajalehte kõrvale, istus ta neiu juurde.

„Kui sa poleks olnud üksinda,” sõnas ta, „siis oleksin kohe koju tagasi ratsutanud.”

Vanda vaatas mehele pärani silmi otsa.

„Mis viga?” küsis ta. „Räägi kiiresti.”

Krahv oli enda mõtetest niivõrd hõivatud, et ei märganud närvilist nooti neiu hääles.

„Asi pole küll selles, et midagi on halvasti,” seletas ta konarlikult, „aga tõin sulle lahendamiseks ühe probleemi. Probleemi, mis sinu isa sõnade kohaselt puudutab meid mõlemat.”

Pärast pikka pausi sõnas Vanda väga vaikselt: „Ega isa ometi pole sul palunud minuga abielluda?”

„Täna hommikul tuli ta minu juurde,” vastas Robert. „See, mida ta tahtis öelda…”

Ta jäi vait, olles jätkamiseks liiga suures kimbatuses. Nüüd, kus ta oli siin, näis ülesanne talle täiesti teostamatuna.

Hetkeks valitses vaikus.

Siis küsis Vanda tasakesi: „Kas isa tegi ettepaneku, et sina ja mina abielluksime?”

„Tegi jah!” vastas krahv. „Kas sa teadsid seda?”

Neiu ohe väljendas osalt meeleheidet, osalt tüdimust.

„Ma lootsin ja palvetasin, et ta ei tule sinu juurde,” sõnas ta järsult. „Ta on minu kallal närinud kogu viimase nädala. Kui ma kogu jõust püüdsin teda ümber veenda, lootsin samaaegselt, et ta jätab oma meeletud ideed endale.”

„Nii et sa püüdsid teda ümber veenda?” päris mees.

Vanda jäi talle ainiti otsa vaatama.

„Muidugi püüdsin! Loodan, et sa ei kujutle, nagu oleksin mina selle ettepaneku taga?”

Robert tundis, et punastab, sest see mõte oli tal tõepoolest peast läbi vilksatanud. Ta püüdis punastamist varjata, aga see ei õnnestunud. Vanda raevukad silmad vaatasid talle otse näkku.