Читать книгу Suudlus südamest - Barbara Cartland - Страница 5

1867

Noor lord Robert Templeton vaatas imestunult lastetoa aknast välja.

Väljas kattis paks jaanuarilumi Ledbury Halli aedade skulptuurseid elupuid, muutes need hiiglaslikeks lumepallideks, purskkaevudes aga oli vesi jäätunud. Kõik see oli justkui vandenõu, mis meelitas Robertit välja nähtut nautima.

„Palun, preili Jameson, kas ma võin õue mängima minna?“

Robert surus nina vastu külma klaasi ja tema hingeõhk muutis selle uduseks.

„Tulge aknast eemale! Te peate kõigepealt oma arvutused ära tegema, lord Robert,“ noomis preili Jameson teda kindlalt. „Ja siis – vaatame.“

Mõne hetke pärast astus majapidajanna, proua Sturrock lastetuppa ja kostis sosistamist.

„Hästi,“ kuulis lord Robert oma guvernanti vastamas.

„Jätka kaheksaga korrutustehteid, mul ei lähe kaua!“

Oodates, kuni kahe eemalduva naise hääled vaibusid, kasutas lord Robert tekkinud võimaluse rõõmuga ära.

Ta libistas end laua tagant välja ja haaras lastetoa ukse tagant nagist oma mütsi ja mantli.

Mõne sekundiga oli ta suurest trepist kikivarvul alla hiilinud, möödunud teenrist, kes oli ametis messinglaterna poleerimisega, ja keksis peagi põllu poole, kus tema sõber Miranda Whitby juba ootas.

Ta hingeõhk auras külma käes, kui ta jooksis Grange’i poole – suure kivimaja poole, kus Miranda elas ja mis asus kohe Roberti isa, krahv Templetoni valduste piiri taga.

Miranda isa Sir George Whitby oli kohalik magistraat ja krahvi sõber. Nii polnud mingi ime, et kümneaastane lord Robert ja Sir George’i seitsmeaastane tütar olid saanud samuti headeks seltsilisteks. Sõprus oli alguse saanud pärast tervet hulka tülisid, kui vanemad poisid olid väikest tüdrukut halastamatult narrinud.

Kui Robert maja juurde jõudis, nägi ta Mirandat lehvitamas.

„Kuhu sa nii kauaks jäid?“ turtsus tüdruk tigedalt. „Sa ütlesid, et saad välja mängima tulla. Ma olen siin juba terve igaviku oodanud!“

„Preili Jameson keelas mul tulla. Ta on igavene vana...“

„Robert!“ noomis Miranda, suured pruunid silmad poisile vastu vaidlemas. „Sa ei tohiks tema kohta selliseid asju öelda.“

„Noh, kui sa ei taha minuga mängida, siis ma peaksin koju minema!“ mossitas Robert.

Poiss oli ära hellitatud ja oma ea kohta titalik, samas kui Miranda oli temaga ühepikkune, kuigi noorem.

„Oota!“ hüüdis tüdruk, kui poiss talle selja keeras ja Ledbury Halli poole minema hakkas.

Poiss kõhkles hetke, just nii kaua, et Miranda tundis juba, et Robert võib ümber mõelda. Teeseldes, et uurib oma saapaid, kummardus poiss nüüd, haaras peotäie lund ja tegi sellest lumepalli. Ümber pöörates viis ta käe kavalalt taha ja viskas Mirandat lumepalliga, tabades tüdrukut otse keset pead.

Tüdruk kiljus, kui pulberjas pall villasel mütsil plahvatas ja ta ripsmed jäiste kristallidega kattis.

Robert purskas naerma, näitas näpuga ja naeris tüdruku kohmetuse üle.

„Igavene elukas!“ karjus Miranda talle järele joostes ja endal lund näo pealt ära pühkides. „Selle eest sa veel saad!“

Robert jooksis naerdes Grange’i tallide poole. Ta teadis, et on nii suur ja kiire, et tüdruk ei saa teda kunagi kätte.

Ta mõtles kogu aeg Miranda kelgust, mida tema teada hoiti tallis latrite rea lõpus.

Ikka naerdes põikas ta talli sissepääsu juures kangi alt sisse ja püüdis mitte munakividel libastuda.

Ta kuulis Miranda hõikeid, kui tüdruk nägi vaeva, et temaga sammu pidada.

Hingetuna jõudis ta talli, kus teadis kelgu leidvat, ja naeratas endamisi, kui märkas seda seina peal naela otsas rippumas. Ülespoole sirutudes tõmbas ta selle alla ja sööstis tallist välja, kelku järel vedades.

„Sa ei saa mind kätte!“ hüüdis ta, kui hingetu Miranda vaatevälja ilmus.

Ta jõudis põllule, mis lainetas nagu tohutusuur mänguväljaku liumägi, hüppas puidust kelgule ja liugles peagi esimesest künkast alla.

Miranda jõudis talle järele just siis, kui ta oli esimese liu lõpetanud. Tüdruk kõndis tusaselt ja jalgu järele vedades Roberti peatumiskoha juurde. Kohe tundis Robert, et oli nii isekalt käitudes õel olnud. Kas polnud ema talle palju kordi öelnud, et ta peaks alati lubama tüdrukutel esimesena minna?

„Võta,“ pakkus ta pahuralt, ulatades Mirandale kelgu takust nööri. „Mine järgmisena. See küngas on minu jaoks liiga igav, kui sa oled oma korra lõpetanud, tahan üles Flodderi nõmmele minna.“

„Sa tead, et see pole lubatud,“ vastas Miranda ja hakkas kelku tagasi künka otsa vedama. „Meil on mõlemal keelatud sinna minna, sest see on väljaspool valduste piire.“

„Rumalus. Ühel päeval kuulub see kõik mulle ja ma võin minna igale poole, kuhu tahan,“ vastas Robert muretult.

Kui Miranda oli mäest alla sõitnud, rühkisid nad edasi, lausumata sõnagi, vaikuses kostis vaid nende hingeldamist.

Nende ees laius Flodderi nõmme järsk nõlv, kus suvel oli lammaste karjamaa.

Orus seisis mahajäetud küün, sellele oli naelutatud silt: „OHT – HOIA EEMALE“.

Miranda värises, kui seda vaatas. Mitte külmast, vaid sellepärast, et tema jaoks oli küün koht, kus võisid elada tondid ja muud vastikud olevused.

„Tule nüüd, venivillem!“ hüüdis Robert, kui jooksis järsakut mööda üles, vedades kelku enda järel. „Tule tippu ja vaata mind!“

Miranda silmitses küüni ja kaalus, kas peaks poisile järgnema ja riskima isa meelepahaga, kui too teada saab, et ta on eiranud käsku Flodderi nõmmest eemale hoida.

Või peaks seisma aia taga ja olema sunnitud olema hirmutava küüni lähedal!

Ta ikka kaalus veel, kui Robert jõudis järsaku tippu ja hakkas kelgule ronima.

„Ole ettevaatlik!“ hüüdis Miranda, aga tema hääl kadus ootamatult tõusnud jäisesse tuulepuhangusse, mis lund keerutas.

Miranda süda tagus vastu ribisid, kui ta puhus kinnastele ja trampis oma väikeste jalgadega.

Ta teadis, et Robert käitus valesti, ja lootis, et metsavaht ei ilmu heki tagant välja, nagu tal tavaks oli, ega räägi ta isale, mille tunnistajaks oli olnud.

„Vaata mind! Miranda!“

Roberti nägu lõi õhetama, kui ta nüüd kelgule hüppas ja alustas pikka laskumist alla nõmmele. Kelk kogus üha kiirust ja nüüd lausa lendas orgu.

Samal ajal tõusis järjekordne tuuleiil, aga sel korral veelgi tugevam.

Robert tõmbas nööri, et kelku juhtida, aga see ei kuulanud sõna.

Õudusega nägi ta, et suundus otsejoones mahajäetud küüni poole!

Ta proovis, kuidas suutis, ent ei suutnud kelku pöörata.

Ta oli logiseva ehitisega kokku põrkamas.

„Tõmba nööri! Tõmba nööri!“ hüüdis Miranda, kes seisis ja vaatas pealt ning tundis end täiesti abituna.

„Ma ei saa!“ kriiskas Robert, nägu hirmunud.

Õõvastava mütsuga sööstis ta küüni ja lumi varises talle kaela. Mirandale tundus, et poisile pähe kukkuv lumi ei lõppegi, ja oli endiselt kohale naelutatud. Kui viimane kuhi lund oli Robertile peale varisenud, saabus surmvaikus.

„Ma pean ta välja saama!“ karjus Miranda, kui surus oma hirmu alla ja jooksis lumekuhja poole, mille alla ta sõber nüüd maetud oli.

Ei kostnud mingit heli, kui ta kraapis paljakäsi ja tegutses kindlalt, et Robert vabastada.

„Robert! Robert! Ma päästan su välja!“ kriiskas ta, kui kühveldas suuri lumepeotäisi kõrvale.

Lõpuks, kui käed juba valutasid ja tüdruk oli kurnatuse äärel, jõudis ta Roberti villase mütsini. Ta tundis läbi külma lume, et selle all on soe pea...

„Pea vastu! Ma päästan su välja!“ hingeldas ta, kui kaevas meeleheitlikult poisi pea ümber.

Miranda ahmis õhku, kui poisi kahvatu nägu nähtavale ilmus. Roberti huuled olid tumesiniseks muutumas ja silmalaud lumekoorikuga kaetud.

„Robert! Robert! Kas sa kuuled mind?“

Silmad võbelesid ja Miranda hakkas veel kiiremini kaevama.

„Sa pead käsi liigutama, muidu ma ei saa sind välja tõmmata!“ puhkis tüdruk, kui poisi rindkere ümbert lund ära kraapis.

Lõpuks õnnestus tal Robert välja tõmmata.

Kelk oli olnud piisavalt toekas, et kokkupõrge üle elada, ja lebas nüüd mõne jala kaugusel ühele küljele vajunult, Miranda tõmbas selle kiiresti välja.

„Pööra ennast kelgule ja ma vean su tagasi tallide juurde,“ innustas ta poissi.

Miranda ei pannud oma läbimärgi kindaid tähelegi ega seda, et ta ei tundnud enam oma käsi.

Pool tundi hiljem komberdas tüdruk hingeldades ja surmväsinuna tallide juurde koos kelgu ja sellel oleva kurva külmunud lastiga.

„Appi!“ hüüdis Miranda nõrgalt, enne kui minestas ja sillutisele vajus.

Üks noortest tallimeestest tuli lähemale ja ahmis õhku, kui nägi, mis oli juhtunud.

Ta hüüdis kogu jõust appi, nii kuis kopsud võtsid, samal ajal meeleheitlikult lord Roberti külmunud keha hõõrudes.

Üks tallipoistest võttis Miranda sülle ja kandis Grange’i häärberi poole. Ta oli tüdrukust kõige rohkem kuus aastat vanem, aga raske töö oli muutnud poisi tema east tugevamaks.

Kogu tallide ümbrus ärkas ellu, kui mehed karjudes edasi-tagasi jooksid.

„Mine suurde majja ja ütle tema kõrgusele, mis on juhtunud,“ käskis vanemtallimees, kui viskas poisi endale õlale ja kiirustas häärberisse.

„Tänu taevale, leedi Whitby on kodus. Ta hoolitseb poisi eest seni, kuni ma arsti järel käin.“

Tund aega hiljem avas Robert silmad ja leidis, et ta lamab kummalises voodis ja arst kummardub tema kohale. Kui pilk selgemaks muutus, nägi ta, et ema seisis arsti kõrval ja Miranda oli voodijalutsis, ise teki sisse mähitud.

„Näete, ma ju ütlesin, et temaga saab kõik korda,“ hüüatas Miranda, kui poiss püüdis voodis istuli tõusta.

„Kullake!“ hüüatas Roberti ema. „Me olime nii mures, kui Sir George’i tallipoiss meile tuli ja rääkis, et õnnetus juhtus.“

„Mamma...“ alustas Robert nõrgalt.

„Tasa, kullake. Me ei peaks sellest rääkima enne, kui sa jälle terve oled. Sir George on lubanud sul lahkesti siin olla nii kaua, kuni tunned end piisavalt hästi, et mõisa tagasi minna. Sul on vedanud, et isa praegu Londonis on – tema ei oleks sellesse nii leebelt suhtunud, et sa tema käsku eirasid ja tunnist ära jooksid!“

Robertil oli enda pärast häbi. Ta vajus sügavamale voodisse ja tõmbas peenest puuvillast tekid endale lõuani.

Leedi Templeton suudles teda ja lahkus siis kleidi kahinal koos arstiga toast. Miranda astus lähemale ja vaatas voodis lebavat haiget sõpra tõsiselt.

„Mu ema on su peale nii vihane,“ teatas ta endale tekki ümber tõmmates. „Ta ütleb, et sul on halb mõju – mida iganes see ka tähendab.“

„See tähendab, et ma tõmban sind pahandustesse,“ sosistas Robert. „Ma arvasin, et suren ära,“ lisas ta. „Sa olid väga vapper.“

Miranda kehitas õlgu.

„Väga külm oli,“ ütles ta. „Arst ütles, et ma olen kangelanna ja mul on külmakahjustus.“

Tüdruk tõstis oma sidemeis käed.

„Näed?“

„Sa päästsid mu elu,“ pomises Robert, kui vaatas enda ees seisvat teki sisse mähitud tüdrukut. „Ma ei unustas kunagi, mis sa minu heaks tegid. Ühel päeval ma abiellun sinuga!“