Читать книгу Murdmatu loits - Barbara Cartland - Страница 5

Rocana istus akna all ja õmbles ruumis, mis varem oli olnud lossi klassituba, kui uks pärani lendas.

Ta tõstis pilgu oma nõo armsale näole ning taipas kohe, et midagi on viltu.

“Mis lahti, Caroline?” küsis ta.

Hetkeks näis, et leedi Caroline Brunt ei suuda talle üldse vastata.

Siis pahvatas ta Rocana poole astudes raevukalt:

“Ma ei tee seda! Ma ei kavatsegi temaga abielluda, mida iganes papa ka ei ütleks!”

“Abielluda!” hüüatas Rocana. “Mida sa nüüd räägid?”

Caroline vajus aknaalusele istmele ning vastas käsi kokku lüües:

“Sa ei usuks iialgi, mis on juhtunud!”

Rocana pani käest paela, mida oli imetillukeste pistetega hertsoginna kleidi serva külge õmmelnud.

“Räägi siis ometi,” ütles ta õrnalt. “Ma näen, et see on sind pahandanud.”

“Pahandanud!” hüüatas Caroline. “Ma olen vihane ja täiesti endast väljas, aga ma ei tea, mida peale hakata!”

Tema viimastes sõnades oli midagi kaastunnet äratavat ning Rocana kummardus ettepoole ja pani oma käe Caroline’i omale.

“Räägi mulle,” palus ta.

“Papa ütles mulle just praegu, et on kutsunud Quorni markii meile jahivõidusõidule, mis toimub kolmapäeval,” vastas Caroline, “ja markii olevat talle usaldanud, et kavatseb mu kätt paluda!”

“Quorni markii!” hüüatas Rocana. “Oled sa kindel?”

“Jah, muidugi olen! Ja kui ma ütlesin, et ei kavatse temaga abielluda, vastas papa ainult: “Ma ei taha selle üle vaielda, Caroline, sa pead kõnelema oma emaga!””

Mõlemad tüdrukud jäid vait, teades, et hertsoginnaga on võimatu kõnelda, sest kui too on midagi juba pähe võtnud, siis ei suuda miski ega keegi teda ümber veenda.

Natuke aega valitses vaikus, kuni Caroline uuesti püsti hüppas, et karjatada:

“Ma ei abiellu temaga! Ei abiellu! Sa tead, et ma armastan Patrickut ja et tema ootab ainult võimalust papaga rääkimiseks.”

Rocana ei öelnud midagi, sest ta oli alati kindel olnud, et Caroline’il ei lubata ealeski abielluda Patrick Fairleyga.

Patrick oli nende lähim naaber, baroneti poeg ja väga võluv isiksus ning tema juures polnud midagi laita peale selle, et hertsoginna oli oma tütre suhtes äärmiselt ambitsioonikas ja seadis sihid tavalisest provintsidžentelmenist tunduvalt kõrgemale.

Harilikult oli Caroline vaikne ja ema soovide suhtes kuulekas ning igas mõttes eeskujulik tütar.

Rocana üksi teadis, kui palju oli armumine Caroline’i muutnud – tüdrukus tuli nüüd esimest korda elus nähtavale väike osa tema ema tugevast tahtejõust.

Polnud midagi üllatavat selles, et neiu oli armunud Patrickusse, poissi, keda oli tundnud kogu oma elu, sest alles kaks kuud tagasi oli Caroline klassitoast välja pääsenud, et seltskonnas debüteerida.

Enne seda polnud tema jaoks mingit seltsielu korraldatud ning vastavalt kindlaks kujunenud tavadele ei võtnud neiu osa ka pidudest, kui hertsog ja hertsoginna külalisi kutsusid, vaid sõi koos oma nõo ja guvernandiga ülemisel korrusel.

Seetõttu oli vältimatu, et kohates Patrick Fairleyt peaaegu iga päev, kui tüdrukud oma hobuseid treenimas käisid, ei armunud mitte üksnes noormees Caroline’isse, vaid ka Caroline Patrickusse.

Rocana üksi taipas, mis oli juhtunud, ning mõistatas, mida küll hertsoginna öelda võiks, kui asi välja tuleb.

Tegelikult ta ei mõistatanudki, vaid teadis seda niigi väga hästi.

Hertsoginna oli surunud abikaasat kõikvõimalikele auväärt ametikohtadele krahvkonnas ning sundinud meest vastu tolle tahtmist täitma ka päritud ameteid kuningalossis.

Hertsog oli muretu mees, kes oli oma eluga täiesti rahul, kui sai seda veeta maavalduste eest hoolt kandes ning hobustest ja koertest rõõmu tundes.

Tema ainsaks ekstravagantsuseks oli pidada suurt hulka võidusõiduhobuseid, kes harva esikohale tulid, ent andsid talle ettekäände võtta osa traavivõistlustest, mis tema naisele õnneks kuigi suurt huvi ei pakkunud.

Seal siis, mõtles Rocana nüüd, pidigi ta olema tutvunud Quorni markiiga, kes tavaliselt liikus Bruntwicki hertsogist ja hertsoginnast väga erinevates ringkondades.

Isegi kõige kaugemas provintsikolkas oleks olnud võimatu mitte teada midagi markiist, kes oli prints-regendi lähedane sõber, kuid samas nii erinev Tema Kuninglikku Kõrgust ümbritsevatest keigaritest ja kaunitaridest.

Markii polnud mitte ainult riigi üks rikkamaid aadlimehi, vaid edukas ka kõigis oma ettevõtmistes.

Isegi hertsog ei suutnud jätta ülistamata markii edu võidusõitudel, kust tolle hobused tavaliselt kõik mõeldavad auhinnad “ära ajasid”.

Samuti oli markii tuntud silmapaistva laskuri ning rusikavõitlejana, kes oli poksinud “härrasmees” Jacksoni ja Mendozaga, ning ta oli silma paistnud ka sõjas, kus sai vapruse eest mitu medalit.

Ta oli kangelane tallides, kellest samal ajal sosistati ka kõigis võõrastetubades.

Rocanale tuli meelde nii teenijate keelepeks kui ka tädi sõpradelt kuuldud jutud, mis polnud mõeldud tema kõrvadele.

Kuigi need jutud polnud teda eriti huvitanud, oli ta kuulnud markii arvukatest armulugudest, millest mõned lõppesid traagiliselt.

Kõneldi, kuigi see ei pruukinud tõsi olla, et rohkem kui üks kaunis daam oli pärast seda, kui markii ta maha jättis, enesetapu sooritanud, teised aga olid murtud südame käes vaeveldes täiesti otsa jäänud.

Nende armulugude tõttu oli markii maha pidanud suure hulga duelle armukadedate abikaasadega, kes olid ta oma au kaitsmiseks välja kutsunud ja keda ta oli alati võitnud.

Rocana jaoks oli mehest saanud mingi väljamõeldud raamatutegelane ning kuigi ta veenis ennast, et markii on liiga fantastiline, et tõeliselt olemas olla, tabas ta end ootamas markii lisanduvaid vägitegusid, nagu oleks igaüks neist järgmine peatükk sellest loost, mida neiu juba teadis.

Nüüd lõi uudis, et markii kavatseb Caroline’iga abielluda, Rocanal hinge kinni.

Kui neiu jälle rääkida sai, küsis ta:

“Kas sa tunned markiid?”

“Olen temaga umbes kolm korda kokku saanud, arvan ma,” vastas Caroline. “Leedi Jersey tutvustas teda mulle Almackis ja ma taipasin väga hästi, et ta tegi seda kiuste, sest markiil polnud mingit soovi debütandiga tantsida!”

“Mis sa talle ütlesid?”

“Midagi. Ma olin liiga häbelik,” vastas Caroline. “Pealegi põrnitses ta kogu aeg, sest ei tahtnud tantsida, kõige vähem veel minuga!”

“Millal sa teda järgmine kord nägid?”

“Mul ei tule meelde, millisel ballil see oli. Arvatavasti mõnel Devonshire House’i omal.”

“Mis siis juhtus?”

“Ta tuli papa juurde rääkima võidusõidust, milles nad eelmisel päeval osalesid. Seal oli mingi protest ühe hobuse jooksustiili suhtes või midagi niisama tüütut.”

“Räägi edasi,” ergutas Rocana.

“Kui nad olid mõnda aega vestelnud, ütles papa: “Kas olete kohanud mu tütart Caroline’i?” Markii kummardas ja mina tegin kniksu ja tema ütles: “Me tantsisime Almackis.” Ma olin üllatunud, et ta seda mäletas ning ütlesin: “Jah,” ning rohkem ta minuga ei rääkinud.”

“Mis järgmine kord juhtus?”

“Ta oli sunnitud minuga rääkima, sest olin tema lauanaaber, aga ta ei öelnud suurt midagi, sest oli hõivatud vestlusest oma teisel käel istuva daamiga, kes tegi kõik endast oleneva, et markii mulle liiga palju tähelepanu ei pööraks!”

Caroline jäi vait. Siis lisas ta:

“See mees on iseendast sisse võetud, üleolev ja tähtsust täis. Ja kui sa tõtt teada tahad, siis ei salli ma teda üldse!”

“Kuidas sa temaga siis abielluda saad?” küsis Rocana.

“Ma ei saagi! Ma ei saa!” kisendas Caroline. “Ma tean, see kõik on mamma töö! Kui ta ei suuda minu jaoks leida vürsti või hertsogit, siis sobib talle ka markii!”

Rocana mõtles endamisi, et selle põhjal, mis ta mehest kuulnud oli, on markii palju tähtsam kui mõni hertsog.

Kuid ta suutis ka mõista, et Caroline võib tunda end abitu ja äärmiselt tõrjutuna koos mehega, kes on nii ülbe ja niisuguse reputatsiooniga nagu markii.

Samas võis mees tõepoolest naist otsida, sest pidi varem või hiljem järglase soetama, kellele pärandada oma tiitel, rikkus ja tohutud maavaldused.

Kuigi Rocana polnud ühtki teist debütanti näinud, ei suutnud ta kujutleda, et mõni neist võiks olla Caroline’ist ilusam.

Tegelikult oli tema nõbu “inglise roosi” tüüpi kaunitar.

Tal oli täiuslik roosakas-valge nahk, suured, üsna heledad sinised silmad ning kaunid juuksed, mille värvuse kohta kõik luuletajad ütleksid “küpse vilja kuldne”.

Ta oli graatsiline ja tavaliselt väga leebe ning oleks olnud liig tahta, et kõigi nende heade omaduste tipuks olnuks ta veel ka silmapaistvalt intelligentne.

Kui nad koos tundides istusid, siis oli Rocana see, kes alati kõigis ainetes rohkem teadis, kui nende guvernant õpetada oskas, ning oli seetõttu ka otsustaja, millal nad tuima tuupimise pooleli jätavad ning ennast omal käel edasi harivad.

Algul, kui Rocana oma vanemate surma järel esimest korda hertsogilossi pidi tulema, siis mõtles ta, et see on nagu vangla, kuhu ta on terveks eluks mõistetud, ning tundis ennast nii õnnetuna, et oleks tahtnud surra.

Siis aga avastas ta tohutu raamatukogu, mis temas huvi äratas ning tunde tekitas, et tal on, mille pärast edasi elada.

Ema õpetas talle juba väga varases lapseeas, et tuleb uudishimulik olla, mistõttu ta tahtis alati rohkem teada saada kõigest, millest kuulis enda ümber kõneldavat.

Ema õpetas talle ka prantsuse keelt, mis oli tema enda emakeel, ning andis Rocanale teadmise, et vaatamata brittide suurelisele enesehinnangule, leidub maailmas veel teisigi väärikaid maid ja rahvaid.

“Sa pead olema eelarvamusteta, mu kallis,” ütles ema. “Mida rohkem sa teada saad ja õpid, seda paremini suudad taibata ka teiste inimeste vaatenurka ning mõista nende tundeid sama hästi kui enda omi.”

Sõja ajal oli seda küll väga raske teha, sest kui inglased ema sünnimaa vastu võitlesid, ei pannud teda põlu alla mitte ainult paljud nende sõbrad, vaid ka mehe lähimad sugulased.

Alles tükk aega pärast seda, kui ta oli juba lossi elama asunud, sai Rocana aru, et kuigi see tundus uskumatuna, oli hertsog tegelikult armukade oma noorema venna peale ning hertsoginna Rocana ema peale.

Nagu inglise aadliperekondades kombeks, sai vanim poeg kogu vara endale. Bruntwicki hertsog päris oma tiitli, lossi ja suured maavaldused, noorem poeg sai väikese iga-aastase sissetuleku, mis tähendas, et ta oli pidevalt võlgades.

Kuna kõik armastasid Lord Leod, nagu teda üldiselt tunti, kuigi tema ristinimi oli Leopold, oli ta teretulnud kõikjal, kuhu läks, ning tõelised sõbrad aktsepteerisid ka ta prantslannast naist.

Rocana taipas, et ikkagi oli see raskesti talutav tema emale, kes jumaldas abikaasat ega tahtnud tema mainet kahjustada.

Ema oli 1802. aasta vaherahu ajal Inglismaal viibinud Prantsuse saadiku tütar. Lord Leo nägi teda Londonis peol ning teadis otsekohe, et see ongi naine, keda ta on kogu oma elu otsinud.

Lord Leo oli laitmatu välimusega, populaarne ja mehelik mees, kellest naised pööraselt võlutud olid ning kelle sarmile suutsid vastu seista vaid vähesed inimesed, loomad aga üldse mitte. Kui ta armus Yvette de Soissons’isse, polnud kellelegi üllatuseks, et Yvette ka teda armastama hakkas.

Vaatamata Bruntwicki hertsogi ja hertsoginna vastuseisule ning saadiku ärevale muretsemisele, olid nad juba mõne kuu pärast abielus.

Öelda, et nad olid õnnelikud, oleks vähe öeldud.

Nad olid joovastuses ning kõik oli täiuslik, kuni vaen Suurbritannia ja Prantsusmaa vahel taas lõkkele puhkes.

Saadik pöördus tagasi Pariisi ning kuigi ta oli rikas mees, ei olnud tal võimalik oma tütrele sugugi raha saata.

“Ma olen sulle ainult koormaks kaelas!” tabas Rocana kord oma ema ütlevat, teadmata, et tütar kuuleb.

“Miks ma peaksin raha tahtma,” küsis isa vastuseks, “kui sina andsid mulle kuu, taevatähed ja õnne, millest suuremat ka Midas ise pole tunda saanud?”

Isa oli ema käte vahele haaranud ning suudelnud seni, kuni nad mõlemad naerma puhkesid, sest neil oli nii imeline koos olla. Sellest hetkest alates Rocana teadis, et rahaga armastust osta ei saa.

Lossi saabumise hetkest peale mõistis Rocana, et ta on põlguse objektiks.

Harva läks mööda mõni päev, mil hertsoginna ei oleks rõhutanud, et ta pole mitte ainult orb, vaid pennitu orb, ning et ta peaks olema onule tänulik mitte ainult katuse eest pea kohal, vaid ka iga toidupala eest, mille suhu pistab.

“Ekstravagantne, vastutustundetu ja täiesti ettemõtlematu – niisugune oli su isa!” ütles hertsoginna põlastavalt. “Mis puutub su emasse...!”

Hertsoginnal ei läinud sõnu tarvis, et väljendada, mida ta mõtleb oma surnud sugulasest.

Kui Rocana vaatas peeglisse teadmisega, et on oma ema moodi, taipas ta väga hästi, miks hertsoginna neid mõlemaid vihkab.

Hertsog ise oli loomulikult sõlminud mõistuseabielu, nagu kombeks, ning kuna tegemist oli kahe suure perekonna liiduga, oli seda loetud väga kiiduväärseks.

Tema naise isa, Hulli hertsog, oli andnud tütrele kopsaka kaasavara ning lisaks pidi too pärast isa surma pärima mitmeid kvartaleid ja tänavaid Londonis, millest igaühe aastane rent moodustas tähelepanuväärse summa.

Naine oli kinkinud hertsogile ihaldatud pärija ning intrigeerinud seni, kuni mees nimetati kuningliku ratsaväe ülemaks – ametipostile, kus tal valitseva kuninga surmani küll väga vähe teha oli.

Seejärel oli hertsoginna paar aastat hiljem saanud maha Caroline’iga, kes õnnekombel läks isasse ning päris tema suguvõsale omase kauni välimuse.

Sajandite vältel olid Bruntwicki hertsoginnad olnud väga kaunid ning kuna Rocana ema oli samuti väga kena, oskas Rocana oma inglise ja prantsuse esivanemate ilu ühendada viisil, mis muutis ta välimuse erakordseks.

Tädi jaoks oli see piisav põhjus tema eemalhoidmiseks perekonna kõikidest seltskondlikest üritustest alates hetkest, mil ta õhtul klassitoast välja astus.

Kuna neiu oli Caroline’ist ligi aasta vanem, tähendas see, et nende sõprus piirdus vaid magamistubade ja klassitoaga, ning Rocana ei tulnud alla ka söögiaegadeks, kui perekond just omavahel ei olnud.

Algul suutis Rocana vaevu uskuda, et tädi teda tõepoolest niisugusel moel isoleerida kavatseb, ning mõtles, et ehk pikendab tädi lihtsalt tema leina isa pärast, kes suri aasta hiljem kui ema.

Siis aga tegi hertsoginna talle selle väga lihtsalt selgeks:

“Ma pole su isast kunagi heal arvamusel olnud, Rocana,” ütles ta oma terava häälega, “ja nagu sa isegi tead, oli su ema meie maa vaenlane, võõras, kes minu arvates oleks tulnud selleks ajaks vangi panna, kui me sõjas olime. Sellepärast ma ei taha, et sa Caroline’i sõpradega kokku saad või ennast talle peale sunnid, kui me võõrustame külalisi.”

Ta tegi pausi ja jätkas vimmakalt:

“Sa võiksid proovida ennast kasulikumaks teha, kui sa praegu oled, aidates tal tualetti teha ja tuba koristades, kui toatüdrukutel kiire on. Kui me Londonisse läheme, siis jääd sa muidugi siia!”

See jutt sundis Caroline’i vana hoidjat Rocanale seletama, miks teda sellisel viisil koheldakse.

“Ärge nüüd nõnda muretsege, kullake,” ütles ta, Rocanat pisarates leides. “Tema kõrgus on lihtsalt armukade ja muud sõna ma selle jaoks küll ei tea.”

“Armukade?” küsis Rocana uskumatult.

“Ta pole kunagi ilus olnud, isegi nooruses mitte, ja nüüd, kus ta on kortsud näkku saanud ja paksuks läinud, võite küll vaevalt uskuda, et ta ei märka erinevust teie ema ja enda vahel!”

“Ma poleks kunagi arvanud, et ta võib mamma peale armukade olla!”

“Muidugi oli ta armukade!” vastas hoidja teravalt. “Samuti nagu hertsog oli armukade Lord Leo peale. Kuidas ta oleks saanud mitte olla, kui kõik teie isa armastasid? Ta ratsutas paremini kui tema armulisus ning võitis teda alati jahivõidusõidus, isegi kui nad veel poisikesed olid!”

Rocana seisis peegli ees ning uuris ennast. Kuigi tal olid Bruntwickitele omased heledad juuksed, polnud ta silmad, tumedad nagu emalgi, mitte Caroline’i kombel sinised, vaid veidrat värvi, mis teatud valguses võis peaaegu purpurina näida.

“Kannikesesilmad” kutsus isa neid ning kinnitas emale, et naise silmad on teda niivõrd võlunud, et ta ei suuda nende eest enam kunagi põgeneda.

Rocana mõtles, et muidugi võivad need veidrad tunduda sellel roosa-valgel taustal, mis on jällegi Bruntwickite pärandus.

Kuid tema nägu oli südamekujuline, nagu ta oli näinud oma prantsuse esivanemate paljudel piltidel, ning naeratades oli ta huultel üleannetu kaar, mis jällegi ei sarnanenud perfektse Cupido vibuga Caroline’i näol.

Tal oli meeles, et kord oli isa emale lausunud:

“Ma arvan, mu kallis, et sa oled nõid. Kindlasti oled sa mu ära nõidunud! Arvatavasti oled sa Morgan le Fay taaskehastus, kes keskajal koos teiste nõidadega tulba küljes ära põletati, sest rahvas kartis neid!”

“Kas sina kardad mind?” küsis ema vaikselt.

“Kardan ainult sind kaotada,” vastas isa, “ja sa tead sama hästi kui minagi, et ühel mehel pruugib sulle ainult korraks otsa vaadata, kui ta leiab su olevat vastupandamatu!”

Ema naeris ja vastas:

“Kui nad seda tõesti leiavad, on see ainult kompliment sulle, mu armas. Senikaua, kui mina olen veendunud, et maailmas on kõigest üks mees ning kasutan kogu oma nõidust, et teda vangis hoida!”

Justkui tüdruku mõtteid jälgides lausus Rocana selja taga seisev hoidja:

“Te olete liiga ilus ja see on tõsi! Ja ma leian ennast tihtipeale imestamast, et tema armulisus ei lase teil kunagi kellegagi kokku saada, et võiksite endale abikaasa leida!”

See oli masendav mõte, sest kaheksateistkümnendaks sünnipäevaks teadis Rocana, et tahab mehele minna kasvõi ainult sellepärast, et lossist pääseda.

Muidugi unistas ta, et kohtab säravas soomusrüüs rüütlit või printsi, kes näeb välja täpselt nagu tema isa, armub neiusse esimesest silmapilgust ning viib ta oma ratsu seljas minema.

Kuid Rocana teadis juba lossi tulekust saadik, et põhjus, miks ta ennast nii õnnetuna tunneb, pole mitte ainult tädi vastumeelsus, vaid ka armastuse puudumine selles kodus.

Kui Rocana elas koos isa ja emaga väikeses mõisas, mille hertsog oli üleoleva armulikkusega vennale loovutanud, oli nende kodu alati täis päikesepaistet ja õnne.

Isa ja ema andsid sellele soojuse, millel polnud midagi pistmist kaminates lõõmavate tohutute halgudega.

Aga lossis tundis Rocana end isegi suvekuumuses alati lõdisevat.

Kui Caroline oli selle aasta aprillis Londonisse läinud, ballide jaoks muretsetud uute kleitide pärast põnevil ning edulootusest õhevil, tundis mahajäetud Rocana ennast eriti üksildasena.

Siis ütles ta endale, et pole mingit kasu kuu poole ulumisest. Ta peab olema tänulik nendegi väheste lõbude eest, mis talle veel jäänud on.

Nendeks lõbudeks olid peamiselt hobused, kellega sai ratsutada, ning raamatud, mida ta võis lugeda, kuigi tihti polnud see võimalik, sest hertsoginna andis talle nii palju õmblustööd.

Luges ta tavaliselt õhtul, tihti kuni varaste hommikutundideni, sest päevasel ajal hoiti teda üpris kibedasti ametis.

Ratsutama minnes polnud tal kunagi saatjat, sest hertsogi arvates oli see puhas ajaraiskamine tallipoissi kas tema või Caroline’iga kaasa saata, kui neiud kõigest lossi maadel ringi ratsutavad.

Tavaliselt ootas teda siis Patrick Fairley, mures selle üle, et Londonisse sõitnud Caroline võiks ta unustanud olla.

“Kas te arvate, et Caroline armastab mind, Rocana?” võis ta üha uuesti ja uuesti küsida. “Ma mõtlen – tõesti armastab? Või et tal on meeles, et ta mulle kuulub?”

Rocana püüdis noormehele toeks olla, sest oli kindel, et Caroline armastab teda nii palju, kui on üldse võimeline kedagi armastama.

See polnud niisugune joovastunud, tormiline armastus nagu tema isa ja ema vahel, ent vahel kahtles Rocana, kas kogu Inglismaal üldse leidub kedagi, kelle tunded oleksid niisama tugevad.

Kui prints-regent juuni keskel Londonist Brightonisse sõitis ja hooaeg läbi sai, pöördus Caroline lossi tagasi ning polnud kahtlustki, et tal on hea meel jälle Patrickut näha.

Igal hommikul ratsutas ta koos Rocanaga pargist välja ja läbi metsa Patricku palju väiksemate valduste poole, millel oli hertsogi omadega ühine piir, ning noormees tuli neile poolele teele vastu.

Rocana ratsutas siis neid omavahele jättes taktitundeliselt üksi edasi, kuni saabus aeg koju tagasi minna.

Ta poleks olnud inimene, kui poleks samuti mõnikord igatsust tundnud kellegi järele, kes vaataks teda armastavate silmadega, nagu Patrick vaatas Caroline’i, ning kelle häälest kostaks sügavaid noote, mis olid nii erinevad sellest tämbrist, millega noormees tema enda poole pöördus.

“Arvatavasti pean ma lihtsalt vanaks jääma, ilma et kunagi kedagi kohtaksin või kuhugi läheksin,” mõtles Rocana mõnikord meelt heites.

Ta püüdis end unustada oma unistustes ja raamatutes, mida aastast aastasse üksteise järel raamatukogu riiulitelt alla tõi ja mis muidu oleksid puutumata jäänud.

Rocana teadis nüüd, et mida Caroline ka ei ütleks, kui palju ta Patrickut ka ei armastaks, ikkagi sunnitakse ta abielluma Quorni markiiga ning kui muud ei juhtugi, siis ehk leiab ta varsti mehe üpris põneva abikaasa olevat.

“Mis ma teen, Rocana?” küsis Caroline meeleheitlikult. “Ma pean Patrickuga abielluma! Sa tead, et pean! Igatahes ei saaks ma ealeski minna paari markii-taolise mehega, isegi kui ta mulle meeldiks!”

Rocana mõtles, et see on kahtlemata tõsi, ning küsis:

“Milline ta on? Kirjelda teda mulle.”

“Ma arvan, et ta on nägus,” ütles Caroline vastu tahtmist, “aga ta on liiga võimukas, liiga rõhuv, ning Londonis sosistasid teised tüdrukud aina temast ja ta armulugudest.”

“Ja nad rääkisid sulle temast?” küsis Rocana.

“Muidugi rääkisid,” vastas Caroline. “Keegi ei räägi Londonis millestki muust peale armastuse ning nad jutustavad alati, kuidas mõni naine nutab, sest markii on ta maha jätnud, või mõni teine rõõmust hõiskab, sest markii on järgmisena talle oma tundeid ilmutanud.”

Seda oli Rocana teenijatelt juba kuulnud ning ta küsis:

“Mis sa arvad, miks ta abielluda tahab?”

“Ma tean, miks.”

“Tead või?”

“Jah. Ta sekeldas mingi diplomaadi naisega ja püüab nüüd pääseda tagajärgedest, mis võiksid rahvusvahelise intsidendi põhjustada.”

“Kas sa tahad öelda,” küsis Rocana uskumatult, “et siis sellepärast palubki ta su kätt?”

Caroline vajus aknaalusele istmele.

“Kui ma Londonisse jõudsin, vatrasid kõik markiist – paistab, et nad ei tunne kunagi huvi kellegi teise vastu. Nad rääkisid, et ta olevat otsustanud mitte kunagi abielluda, sest elu koos ühe naisega tüütab teda juba nädalaga täiesti ära ning ta eelistab pidada neid karjakaupa nagu rebasekoeri!”

“Minu arvates kõlab see jubedalt!” hüüatas Rocana.

“Ma arvan sedasama,” nõustus Caroline, “aga tegelikult ei tundnudki ma tema vastu huvi, sest mõtlesin Patrickust.”