Читать книгу Vaimu hoiatus - Barbara Cartland - Страница 5

Sedela ratsutas läbi pargi ning lasi samal ajal silmadel ringi käia, lootes märgata tammepuude all mõnda hirve.

Kaugemal, järve teisel kaldal paistis Windle Court.

Hoone oli oivaliseks näiteks eelmise sajandi parimast arhitektuurist.

Iga kord, kui Sedela seda nägi, tundus maja talle veelgi kaunim kui varem.

Loss oli selle koha peal seisnud sellest ajast saadik, kui esimesed Windle’id Henry VIII valitsemisajal krahv­konda saabusid.

Iga põlvkond muutis maja juures midagi, nad kas lõhkusid osa sellest maha või lisasid olemasolevale juurde, kuni neljas markii kuuskümmend aastat tagasi kujundas ümber maja kogu fassaadi.

Nüüd nägi loss oma kahe keskosast välja sirutuva tiivaga hunnitu välja.

Ehkki Sedela tundis lossi alates sellest ajast, kui ta veel väike tüdruk oli, läbis teda seda nähes alati väike erutus.

Samasugune tunne valdas teda ka metsas, aedades ja kreeka templis, mis seisis järve teises otsas.

Sedela teadis, et praegune markii on Prantsusmaalt tagasi ja arvas nüüd, et varsti tuleb ta koju.

Nende vanusevahe oli üheksa aastat. Sedela oli seetõttu alles väike tüdruk, kui markii sõtta läks.

Ka enne seda ei kohtunud nad väga tihti, sest kui Sedela veel lastetoas ringi jooksis, käis noor markii juba koolis.

“Huvitav, kas ta mäletab mind?” mõtles Sedela.

Oleks kummaline, kui ei mäletaks, sest neiu isa, kindral söör Alexander Craven ja vana markii olid väga head sõbrad.

Pärast vana markii surma oli kindral väga nukker.

Sedela arvates tundis isa kõige rohkem puudust malest, mida kaks džentelmeni tavatsesid igal pealelõunal mängida.

Loomulikult arutasid nad ka sõja erinevaid tahke.

Sedela meenutas sageli isa suurt rõõmu, kui markii poeg Ivan sai Hispaanias üles näidatud vapruse eest medali ning pärast Waterloo lahingut ka õnnitlused Wellingtoni hertsogilt.

“Jumal tänatud, et sõda läbi on!” ohkas Sedela edasi ratsutades südame põhjast.

Ta ei suutnud meenutada aega, mil Inglismaa poleks Napoleoni vastu sõdinud.

Kolm aastat tagasi saabus rahu ning sellest ajast saadik oli maa püüdnud end taas majanduslikult järjele saada.

Sedela teadis, et kogu Euroopa püüab teha just sedasama.

“Nüüd saan ma vähemalt veenda papat rääkima ka millestki muust kui lahingute pidamisest ning sõjakoledustest,” mõtles ta.

Kuna kindralil ei olnud poega, andis ta oma ainsale tütrele hariduse, mis õigupoolest oleks pidanud antama poisile.

Sedela ei käinud koolis.

Kuid isa palkas talle koduõpetajad lähimast linnast ning isegi Londonist, et õpetada talle samu aineid, mida ta isegi Sedela eas oli õppinud.

Enne, kui Sedela käima õppis, oskas ta ratsutada.

Ta oli väga täpse käega, eriti vibulaskmises.

Sedela jõudis pargi teise serva.

Jäneseurgude tõttu oli siiani ohtlik kiiresti ratsutada.

Kuid nüüd võis ta tempot tõsta.

Sedela juhtis hobuse otse maja poole ning tegi siis pöörde paremale.

Mõned sekundid hiljem oligi ta tallide juures.

Munakivisillutisega kaetud õu oli veega üle uhutud. Kõik toimis samuti kui kadunud markii elu­ajalgi.

Hobuste pead vaatasid üle oma latrite pooluste õue.

Sedela tundis kõiki hobuseid ja talle näis, et nad tervitasid teda sõbralikult.

Tallipoiss tuli jooksuga ning haaras Firedragoni päitsetest.

“Omukust, preili Sedela,” ütles ta.

“Tere hommikust, Sam,” võttis Sedela tema tervituse vastu. “Kas kõik on korras?”

“Korras, preili Sedela,” vastas tallipoiss. “Eila tuli meile Londonist kaks uut obest.”

“Tõesti või?” hüüatas Sedela. “Kui põnev! Ma tahaksin neid väga näha, aga kõigepealt lähen ütlen hoidjale tere.”

“Ma olen siin, kui te mind vajate, preili Sedela.”

Sam võttis Firedragoni ning viis ta latrisse.

Sedela sisenes tagauksest majja. Käes oli tal pakk, mida ta enne oli enda ees sadulal hoidnud.

Sedela tundis igat tolli sellest pikast, kiviplaatidega kaetud koridorist.

Ta möödus jahutusruumist. Seal seisid marmorplaatidel suured avatud anumad, milles selitati piima.

Paremale jäi teenijate ruum ning vasakut kätt asus hiiglasuur köök. Sedela teadis, et seal ripuvad kõrgete talade küljes pardid, kanad, sibulad, jänesed, küülikud ja seakintsud.

Proua Benson, kes oli selles majas kokaks olnud juba kolmkümmend aastat, rõõmustaks kindlasti teda nähes.

Kuid Sedela läks edasi, sest ta tahtis alati esimesena oma hoidjatädile tere öelda.

Hoidjatädi oli väga eriline inimene.

Teda tundsid kõik inimesed majas, mõisas ja külas.

Igaüks rääkis temast ning ka kõnetas teda kui “hoidjatädi”.

Eeldatavasti oli tal ka nimi olemas, kuid Sedela kahtles, kas keegi seda üldse teadis.

Hoidjatädi palgati kakskümmend seitse aastat tagasi väga oodatud pärijat, noorhärra Ivani hoidma.

Viienda Windleshami markii pojana kummardati teda sünnihetkest alates.

Kui Ivan kasvas juba nii suureks, et enam hoidjat ei vajanud, kolis too küla lõpus asuvasse kindral söör Alexander Craveni majja.

Seal kandis ta Sedela eest hoolt.

Hoidjatädi jäi Four Gablesi seniks, kuni leidis, et Sedela guvernandid on väljakannatamatud ning avaldas siis soovi pensionile jääda.

“Minu pojal võib mõne aasta pärast sinu teeneid vaja minna, hoidjake,” ütles talle toona Windleshami markii, “nii et sa võiksid Windle Courti tagasi kolida.”

Hoidja oli rõõmuga nõus.

Suures majas leidis ta enesele hulgaliselt tegevust, millega aega sisustada.

Pealegi, kõik külaelanikud, kes vajasid head nõu või keda vaevas mõni haigus, tulid iseenesest mõistetavalt hoidja käest abi otsima.

Hoidja oli kursis kõigega, mis ümbruskonnas toimus.

Sedela teadis, et kui mõni kuulujutt lahti läks, levis see kulutulena igasse majapidamisse.

Ent suur osa neist sai alguse Windle Courti lastetoast.

Sedela möödus sahvrist.

Ülemteener Hanson oli Courtis olnud juba kolmkümmend viis aastat ja õpetas parajasti välja uut lakeid.

Billy oli pärit külast.

Tema isa oli mõisa puusepp.

Sedela mõtles, et kui ta hiljem jälle alumisele korrusele tuleb, uurib ta järele, kuidas Billyl läheb.

Sedela mäletas, et tema isa oli Billyt iseloomustanud kui head poissi.

Windle Courti traditsiooni järgi palgati lakeid külast.

Sedela läks mööda treppi neljandale korrusele.

Just seal asusid lastetoad.

Need olid sama uhked kui kogu ülejäänud majagi.

Suure lastetoa aknad olid idakaarde ning sellesse paistis hommikuti päike.

Seal oli ka kaks magamistuba, millest üks kuulus kunagi Ivanile ja teises magas hoidja.

Teisele poole koridori jäi veel kaks tuba.

Need olid mõeldud lastele, kes seal aeg-ajalt külas käisid.

Sedela avas lastetoa ukse.

Nagu ta oligi arvanud, istus hoidja kamina ees toolil ja heegeldas.

Kuna majas polnud last, kelle eest hoolitseda, oli hoidja kaunistanud peaaegu kõik majas leiduvad linad heegeldatud pitsiga.

Kõiki käterätikuid ääristas kuue tolli laiune elegantne heegeldus.

Nüüd oli ta padjapüürid käsile võtnud.

Hoidja pea oli juba hall ja nägu muutunud kortsuliseks.

Ent soe, sõbralik pilk tema silmis ja päikeseline naeratus olid säilinud sellistena, nagu Sedela neid lapsepõlvest mäletas.

“Tere hommikust, hoidjake!” lausus ta. “Ma tõin sulle natuke sulatatud koorejuustu. Papa kutsus eile meile mõned inimesed lõunasöögile ja lasi seda selleks puhuks teha. Täna hommikul sõitsid nad koos mammaga nädalaks või kauemakski Leicestershire’i, sest mamma õde on väga haige. Ma tean, et sulle meeldib eriti just see juust.”

“Mul on vaja tõesti midagi, mis mu meele rõõmsamaks teeks,” sõnas hoidja jõuetul häälel.

Sedela vaatas talle küsivalt otsa.

“Mis su tuju rõõmsamaks teeks? Hoidjake, mis lahti on?”

“Ma ei teagi kohe, kuidas seda öelda, preili Sedela,” vastas hoidja, “ma tõesti ei tea! Ma ei suuda taluda, et just minu silmateraga midagi sellist juhtub.”

Viimaste sõnade juures tema hääl murdus ning ta tõstis taskurätiku silmade juurde.

Sedela kükitas hoidja kõrvale.

“Mis lahti, hoidjake?” küsis ta. “Mis sind niiviisi endast välja viis?”

“Ma teadsin, et tema Londonisse jäämisest ei tule midagi head,” ütles hoidja katkeval häälel. “Asjad, mis seal sünnivad, ei ole selliste vaprate ja väärt meeste jaoks, nagu seda on kõrgeauline lord.”

Kogu sõja kestel oli hoidja meeletult kartnud, et Ivan võib haavata või surma saada.

Sedela ei suutnud uskuda, et taas valdab hoidjat hirm ja ta on õnnetu.

Sest just needsamad tunded lasusid raske koormana nende kõigi südamel sellest hetkest alates, mil Ivan lahkus Inglismaa pinnalt, et ühineda oma rügemendiga.

Sedela võttis hoidja käe oma pihkude vahele.

Hoidja sõrmed olid kanged ja külmad.

“Räägi mulle, mis juhtus,” lausus Sedela rahustaval häälel, “ja hoidjake, palun püüa mitte nutma puhkeda. Sa ju tead, kui õnnetuks see meid kõiki muudab.”

Sedela mõtles tihti sellele, et kui laps näeb oma ema või hoidjatädi nutmas, häirib see teda niivõrd, et jätab tugeva jälje tema hingele kogu eluks.

Oma ema oli ta nutmas näinud ainult ühel korral.

See oli siis, kui ema ema suri.

Hoidjatädi nuttis, kui Ivan koolis pahandustesse sattus.

Kibedaid pisaraid oli ta valanud ka siis, kui noormees lahkus, et ühineda Wellingtoni armeega Portugalis.

“Et jumala viha seda prantsuse kuradit tabaks!” sõnas hoidja nuuksudes. “Kui tema pärast peaks kõrgeaulise lordi peast kasvõi üksainuke juuksekarv langema, siis palun ma jumalat, et ta põrgus põleks!”

Vänged sõnad, mõtles Sedela tookord, kuid Ivan elas üle kõik sõjakoledused.

Ent sõja lõppedes jäi ta Wellingtoni hertsogi okupatsiooniarmee koosseisus Prantsusmaale.

Kolm kuud tagasi jõudis markii jällegi Inglismaale, kuid hoidjatädi meelehärmiks ei tulnud ta koju.

Tema saabumiseks oli kõik ette valmistatud.

Maja pesti ja puhastati seni, kuni see kindrali sõnade kohaselt läikis nagu prillikivi.

Kuid kõrgeauline lord jäi Londonisse.

Sedela meelest oli see kummaline, kuid tema isa arvas, et tõenäoliselt vajas sõjaministeerium veel markii teeneid.

“Ja loomulikult,” ütles kindral oma vankumatul toonil, “tahab poiss pärast nii paljusid aastaid võõrsil viibimist jälle kõiki oma sõpru näha.”

Kõik selle rääkis Sedela edasi ka hoidjale.

Sedelale tundus tookord, et hoidja, kes oli natuke snobistlik, arvas selle peale, et ilmselt on markii kutsutud ka Carlton House’i prints-regendi poole.

Võib-olla soovib tema kuninglik kõrgus kuulda markii jutustust sellest, kuidas too oli võitnud medali vapruse eest.

Nii või teisiti, hoidja suutis alati oma “armastatud lapse” käitumisele mingi vabanduse leida, ükskõik millega too siis hakkama sai.

Tundus uskumatuna, et nüüd, kui markii on elusa ja tervena Inglismaa pinnal tagasi, hoidja jälle nutab.

“Mis juhtus?” küsis Sedela uuesti.

“Ma sain kirja oma õetütre Lucy käest,” vastas hoidja.

Ta tõstis oma süles lebava paberilehe ja proovis seda lugeda, kuid tema silmad valgusid pisaraid täis ning ta ulatas kirja Sedelale.

“Palun loe ise,” ütles ta.

Sedela teadis, et hoidja õetütar oli leedi Esther Hastingsi juures kammerneitsiks.

Lucy oli hoidjatädi vanema õe tütar ja oli praegu juba peaaegu neljakümnene.

Ta oli teeninud erinevate aadlidaamide juures sellest ajast saadik, kui oli juba nii vana, et tööle minna.

Kiiresti järele mõeldes meenus Sedelale, et leedi Esther Hastings oli ühe hertsogi tütar.

Ta läks mehele sõdurile, kes hiljem sai Waterloo lahingus surma.

Sedela avas kirja.

Ta oli varemgi Lucy käekirja näinud ning teadis, et seda on mõnevõrra raske lugeda.

Tema õigekiri oli võimatu.

Sedela luges:

Armas tädi Mary!

Kirjutan sulle mõned read, et öelda, kui mures olen ma nende asjade pärast, mis siin sünnivad.

Nagu ma sulle teada antsin oma viimases kirjas, on kõrgeauline lord korrapärane külaline meie majas ja ma vaevu söendan sulle rääkida, et armuline proua on võtnud nõuks tema naiseks saada!

Kui ärra peaks tegema midagi nii mõtlematut, siis saan ma sulle öelda ainult üht, häda ja viletsus on tulemas ja pole kahtlustki, et seda sa tundma saad ning ka kõik ülejäänud suures majas.

Enamus teist jääb ilma oma kohast. Nigu ma juba varemalt sulle ütlesin, ei jää keegi armulise proua juurde pidama kauemaks kui mõneks kuuks ja nad ütlevad, et parem nälgivad kui tema juures edasi teenivad!

Ainult minuga on ta viisakas, sest ta ei leia nii kergesti kedagi teist, kes oleks sama osav nõelaga ümber käimisel kui mina seda olen ja seda tänu sulle.

Kõiki ülejäänuid kohtleb ta kohutavalt ja ta karjub nende peale, nagu ta oleks üks nende rämedate Sheperdi turu naiste hulgast, kuid mitte kunagi kõrgeaulise lordi peale. Oo ei! Ärra juuresolekul pole ta hoopiski selline. Ta jutt on magusam kui mesi, ta ise on õrn ning armas kui lilleõieke ja ärral pole vähematki arusaamist milline ta tegelt on.

Sa ilmselt ei usu kui ma sulle ütlen, et teised mehed magavad proua voodis kui ärral on muid kohustusi ja proua on kindel, et ta tagasi ei tule. Ma ütlen sulle, see on kohutav!

Siin on üks lord Bayford, kellele tõuseb sellest tulu kui armuline proua oma kavatsused teoks teeb ning kõrgesti austatud lordi naiseks saab.

Ma juhtusin parajasti ühel hilisel õhtutunnil magamistoast mööda minema kui nad omavahel rääkisid ja ma kuulsin kui lord B. ütles: “Sellest tõuseb tulu meile mõlemale, Esther kui sinust markiis saab. Sa võid minu peale loota. Ma kõrvaldan kõik takistused sinu teelt, isegi kui mul tuleb selleks keegi maha lasta!”

Ma ütlen sulle tädi, ole valmis halvemaks. Aga kui ta peaks sinu välja viskama, siis ma tean külas inimesi, kes kindlasti sulle peavarju pakuvad.

Kõike paremat soovides,

Lucy.

Sedela luges kirja läbi ja ei suutnud uskuda, et see kõik võib tõsi olla.

Kuidas võis Ivan ennast siduda naisega, kes teda teiste meestega petab?

Naisega, kes oleks halastamatu selliste vanade teenijate vastu nagu hoidjatädi?

Sedela voltis kirja uuesti kokku ning pani hoidja põlvedele tagasi.

“Võib-olla sai Lucy millestki valesti aru,” ütles ta mõne hetke pärast aeglaselt.

“Ta on alati aus tüdruk olnud, preili Sedela,” vastas hoidja. “Minu õde kasvatas teda hea ja kurja tundmise vaimus ja kui tema ütleb, et see naine on halb, siis seda ta ka on!”

“Aga kuidas suudab ta Ivani niimoodi ära petta?” küsis Sedela.

“Ühes eelmises kirjas ütles Lucy mulle, et leedit peetakse Inglismaa kõige kaunimaks naiseks.”

Sedela ei öelnud midagi ja hoidja jätkas:

“Siin pole midagi imestada, et noor mees, kes on oma kodumaa eest võidelnud ja seejärel Prantsusmaale jäänud, ümberringi ainult prantslannad, kes pole suurem asi vaatepilt, laseb peale kõike seda ennast ilusast näolapist ära petta.”

Jälle kord asus hoidja oma armastatud Ivani kaitseks välja.

Sedela teadis, et hoidja arvates polnud noorhärra kunagi süüdi.

Kuid samal ajal oli ta pabinas.

Sedela isa tegi tihti salvavaid märkusi seltskonnaelutegelaste käitumise kohta.

Teda kohutasid priiskavad peod, mida prints-regent Londonis korraldas.

Eriti sel ajal, kui sõda veel käis.

“Meie mehed,” lausus ta vihaselt, “võitlevad Pürenee poolsaarel, et päästa Inglismaa türann Bonaparte’i käest! Kas nende peale ei mõtle keegi?”

Sedela kuulis kord pealt jutuajamist, mis toimus nende kodus.

Isa kutsus pärast jahilkäiku sisse oma sõbra, et juua koos klaasike veini. Nad rääkisid Londoni pidustustest.

Pärast seda, kui ta sai kuusteist täis, osales ka Sedela kõigil ema poolt antud lõunasöökidel. Sedela juuresolekul valisid kõik külalised sõnu väga hoolikalt.

Kuid vahetevahel ununes neil tema juuresolek täiesti.

Näiteks sai ta teada, et seadus, mida tunti Beau Ton’i nime all, kohutas maal elavaid leskprouasid.

Sedela suutis mõista Ivani soovi pärast kõiki läbi elatud ohte ning viletsust elu nautida.

Samas näis masendavana, et ta sattus sellise naise võlude ohvriks, kes on Lucy kirjelduste kohaselt nii õel.

Sedela oli piisavalt arukas teadmaks, et teenritel oli kombeks liialdada.

Ja sarnaselt oma käskijatele nautisid ka nemad head klatši.

Ometigi oli Sedela üsna kindel, et Lucy ei oleks hoidjale sellist kirja kirjutanud, kui ta poleks ise selle õigsusesse uskunud.

See oli hoidja suhtes õiglane, et ta teaks, mida tulevikult oodata.

Kas Lucy kartused võivad tõesti tõeks saada? küsis Sedela endalt.

Kas tõesti võib leedi Esther Hastings teha ümberkorraldusi ladusalt sujuvas traditsioonilises juhtimisviisis, mille abil Windle Courtis elu korraldati?

Iga ala eest vastutas teener, kes oli seda tööd juba aastaid teinud.

Sedela arvates täitsid nad oma kohuseid sellise täiuslikkusega, et raske oleks millegi üle nuriseda.

Ta teadis aga liigagi hästi, et kui vanadele teenritele tundub, et neid noomitakse põhjendamatult, tekitab see neis suurt meelepaha.

Kogu struktuur võib kokku variseda.