Читать книгу Mägede jumalanna - Barbara Cartland - Страница 5

Printsess Thea läks lauldes trepist alla.

Ta viibis palee esindusruumides, kus toimusid kuninglikud vastuvõtud.

Peatrepi kullatud käsipuu ja sädelev kristall pakkusid ta silmale alati naudingut.

Thea armastas maale ja suurejoonelisi marmor­kaminasimsse, mida kaunistasid itaalia meistrite tehtud kujud.

Palee oli ehitanud Thea vaarisa ja kunagi oli see olnud Balkanimaade üks tähelepanuväärsemaid ehitisi.

Thea oli sageli mõelnud, et ilmselt oli ta vaarisa oma riigi väiksuse tõttu kannatanud alaväärsuskompleksi all.

Ta oli alati piinlikult jälginud, et teda ümbritseks kuninglik hiilgus ja toredus.

Ka oma lastele oli ta sama idee pähe tagunud ja printsess Thea ristinimi oli õigupoolest Sydel Niobe Anthea.

Paraku oli tüdruk sellele nimele vastu hakanud niipea, kui oli rääkima õppinud.

Ta nimetas end järjekindlalt Theaks. Nimi oli kiiresti omaks võetud ja omavahel olles ei nimetanud ükski pereliige teda kunagi teisiti.

Thea astus hommikusöögisaali.

See oli kena päiksepoolne, kuid tagasihoidlik ruum.

Printsessi vend Georgi oli juba hommikust sööma asunud.

Thea sisenedes vaatas ta üles ja ütles: “Sa jäid hiljaks.”

“Tean,” vastas Thea. “Kuid hommik oli nii kena ja Merkuur ületas takistusi nagu oleksid tal tiivad.”

Thea läks inglise hommikueineks kaetud kõrvallaua juurde ja tõstis üht-teist taldrikule.

Thea isa, Kostase kuningas Alpheus, oli nooruses pikka aega Inglismaal elanud.

Tal oli isegi Oxfordi Ülikooli teaduskraad.

Inglismaal elamine oli kuningale oma jälje jätnud. Tal olid inglase maneerid ja kombed ning ta nõudis, et ta lapsed räägiksid inglise keelt.

Theale ja Georgile, kes oskasid kõiki Balkanimaade keeli, ei valmistanud see mingit raskust.

Georgi oli kunagi öelnud, et erinevalt paljudest teistest Balkani keeltest on inglise keele õppimine lapsemäng.

Taldrik käes tuli Thea söögilaua juurde ja istus.

Ta mõtted olid ikka veel hiljutise ratsaretke juures.

Nuga ja kahvlit võttes ütles ta: “Muide, tarad peaksid kõrgemad olema.”

“Tean,” vastas vend. “Peaksid selle asja korda ajama.”

“Miks mina?”

“Sest mina sõidan homme ära.”

“Sõidad ära?” hüüatas õde. “Kuid miks? Kuhu?”

Georgi vaatas üle õla.

“Pariisi. Luba, et sa mammale ei ütle. Tema arvates olen poolametlikul vastuvisiidil Prantsuse armeesse.”

“Lähed jälle Pariisi?” küsis Thea. “Ma ei mõista, mida sa seal leiad.”

“Võin sulle öelda üht – Pariisis on lõbustusi jalaga segada ning sealsed naised on fantastilised!”

Thea vaatas venda üksisilmi.

“Tahad öelda, et lähed sinna ainult lõbutsema?”

“Lühidalt kokku võttes – jah.”

“Ja sa lähed… üksi?”

“Ma ei jää seal kauaks üksi.”

“Võta mind endaga kaasa! Palun! Võta mind kaasa!” anus Thea.

“Peaksid ainult kuulma, mis mammal selle kohta öelda on!” irvitas Georgi.

“Kuid… ütleme mammale, et peatun ühe su sõbratari juures.”

“Päris kindlasti pole mamma sellega nõus.”

“Miks mitte?”

“Sest kuigi mu sõbratarid on kahtlemata veetlevad ja silmatorkavalt ilusad, pole nad päris kindlasti sobivad kaaslased kõrgestisündinud ja hästikasvatatud printsessile.”

Thea oli pettunud.

“Miks ei sündinud ma poisina?”

“Usu mind, maailmas on hulk mehi, kes on rõõmsad, et sündisid tüdrukuna.”

Thea vaatas vennale pilklikult otsa.

“Mehi?” küsis ta. “Peale ühe jalaga hauas olevate õukondlaste ei näe ma siin kedagi.”

Georgi valas kohvitassi uuesti täis.

“Sul on omamoodi õigus,” ütles ta. “Kuid isa on su abielu korraldamisega juba algust teinud. Eile õhtul rääkis ta mulle sellest.”

Hetkeks ei saanud Thea sõna suust.

“Minu… abielu?” küsis ta vaikselt.

“Oled kaheksateist täis,” ütles vend, “ning papa arvates on aeg, et sa ühe meie tähtsama naaberriigi valitsejaga abielludes meie kodumaa tähtsust tõstad.”

“Kellega?” küsis Thea järsult.

“Tundub, et see on Kanarise kuningas Otho.”

Järgnes kohkunud vaikus. Lõpuks küsis Thea: “Räägid sa… tõsiselt?”

“Kedagi teist pole võtta.”

“Kuid… kuningas Otho on vana. Vanem kui papa!”

“Tema kuningriik on meie omast kaks korda suurem.”

“Kuidas… saan ma abielluda… nii vana mehega nagu kuningas Otho? Kui ma teda viimati nägin, olid ta hõredad juuksekarvad ja habe üleni valged!”

“See on sinu jaoks veidi raske,” oli vend nõus, “kuid – kellegagi pead sa ometi abielluma!”

“Tahan abielluda mehega, kes on noor ja… kellesse ma olen armunud!”

Georgi nõjatus tooli seljatoele.

“Thea, tead sama hästi kui minagi, et kuna oled kuningasoost, on paratamatu, et pead esmajoones mõtlema oma riigile ja alles seejärel endale.”

“Kui sa tõesti nii arvad, miks sa siis ise ei abiellu?” küsis Thea.

Järgnes pikk vaikus. Siis lausus Georgi: “Tean, et kunagi peab see sündima ja papa otsib mulle juba sobivat pruuti. Kindlasti on too inetu, paks ja surmigav!”

Georgi oli rääkinud tuliselt ja lisas nüüd veidi rahulikumalt: “Sellepärast ma Pariisi lähengi. Kuni see veel võimalik on, kavatsen elult võtta, mis võtta annab.”

Georgi hääl oli olnud kähe ja karm.

Thea küsis vaikselt: “Pean… ma tõesti… seda tegema?”

“Vastust tead sa isegi,” ütles vend.

“Peab leiduma ometi keegi, kes on kuningas Othost parem.”

“Täpselt nii ma eile õhtul papale ütlesingi,” vastas Georgi, “kuid ta rõhutas, et kõik meie naabrid on abielus ja vähemalt kuue lapse isad. Vallalised on ainult kuningas Otho, kes on lesk, ja kuningas Árpád, kes on misogüün.”

“Kes on misogüün?” küsis Thea.

“Mees, kes põlgab naisi,” selgitas vend. “Tavaliselt on põhjuseks õnnetu armulugu, mis teeb mehe naiste suhtes küüniliseks ja kibestunuks.”

“Kuid… keegi peab veel olema!” hüüdis Thea meelt heites.

“Mul on kahju, õeke,” sõnas Georgi, “kuid pärast seda, kui olime papaga uuesti kõiki võimalusi arutanud, ei leidnud me kedagi teist.”

“See on ebaõiglane!” karjus Thea. “Ma ei abiellu temaga! Ma… ma keeldun!”

Thea oli trotsi täis.

Ometi teadis ta südamepõhjas, et teist võimalust pole. Ta peab tegema seda, mida temalt oodatakse.

Thea teadis, et Kostase staatuse tõstmine on isa kinnisidee ja et ta peab sellest visalt kinni. Miski, mida ta isale põhjenduseks ette tooks, ei muudaks tolle otsust.

“Aita mind, Georgi! Palun… aita mind!”

“Sooviksin, et saaksin seda teha,” vastas Georgi, “kuid olen sinuga samas olukorras. Järgmisel kuul on mu kahekümne teine sünnipäev ning papa teatas, et järgmisel aastal pean ma abielluma, et kindlustada troonipärija.”

Thea tõusis.

“Kõik see… see ajab mul südame pahaks!”

Thea läks akna juurde ja vaatas kirevate kevadlilledega ülekülvatud hästi hooldatud aeda.

Kuid aia asemel oli neiu silme ees kuningas Otho nägu.

Ta nägi mehe valgeid hõredaid juukseid.

Thea polnud kunagi kujutlenud, hetkekski mõelnud, et tal tuleb kellegi kuningas Otho taolisega abielluda.

Kuna Georgi käis koolis ja hiljem armees, oli Thea lapsepõlves palju üksi ja luges ohtralt muinasjutte.

Ta uskus neid. Muinasjutud olid osa ta elust.

Thea oli unistanud, et ühel päeval tuleb tema ellu pikk ja nägus prints.

Nad armuvad ja abielluvad.

Prints mõistab, kui palju Theale selle maanurga ilu ja Kostast ümbritsevad lumemütsidega kaetud mäetipud tähendavad.

Kui väga ta hoolib orus voolavast hõbedaselt sillerdavast jõest, mis mõlemal pool laiuvaid aasu niisutab.

Kohalik maarahvas oli vaene, kuid neil oli alati küllaga puu- ja juurvilju ning selle kandi naised olid tuntud oma kauni naha poolest.

Põhjas piirnes Kostas Ungariga.

Sajandite jooksul olid naaberrahvad segunenud, mistõttu paljudel siinsetel naistel olid ungarlastele iseloomulikud punased juuksed.

Ka Thea oli punapea, kuid ta juustel puudus Austrias nii tavaline pruunikas helk.

Need olid segu punasest ja kuldsest ning päikesepaistel tundus, nagu ümbritseksid ta pead tantsisklevad leegid.

Loomulikult olid Thea silmad rohelised.

Kui neiu oli endast väljas, lõid need sädelema ja tumenesid.Theal polnud aimugi, et vend teda vaatab.

Georgi mõtles, et viimase aastaga on õest saanud silmipimestav iludus.

Vanemaks saades võib ta veel ilusamaks muutuda.

Kahju, et talle pole ühtki sobivamat abikaasat kui kuningas Otho, kuid parata polnud midagi.

Ausalt öeldes oli Georgi niigi andnud oma parima.

Ta oli isale vastu vaielnud niikaua, kui kuningas oli ägestunud ja öelnud: “Ära räägi rumalusi! Kostas pole nii suur riik, et võiksime arvestada suurriikide monarhidega!”

Ja karmil häälel lisanud: “Thea kaasavarast ei piisa, et neis huvi äratada.”

Georgi teadis, et raha oli isa hell koht. Tal polnud iial nii palju raha, kui vaja.

Suuremalt osalt oli see tingitud eelmise kuninga suurtest ambitsioonidest.

Palee renoveerimiseks ja ümbritseva maastiku ümberkujundamiseks olid kulunud hiigelsummad.

Ja mitte ainult – hulk raha oli kulunud ka Kostase väikese armee varustamiseks kirevtoredate univormide ja kaasaegsete püssidega, mida iial ei kasutatud.

Georgi teadis, et kui just mägedest kulda või jõest pärle ei leita – mis oli ülimalt ebatõenäoline – peab perekond elu lõpuni piskuga läbi ajama ja püüdma kuidagi ots otsaga kokku tulla.

Ta teadis, et isa otsib talle kaasaks rikast printsessi.

Polnud tähtis, kas too on paks või peenike, ilus või inetu – luges ainult kaasavara suurus.

Mõte sellisele abikaasale kihutas Georgi Pariisi.

Sealsed kurtisaanid olid küll kallid, kuid oskasid unustust pakkuda.

Georgi mõtles tagasi eelmisele Pariisi-reisile ja meenutas, kui meeldivaks see visiit oli osutunud.

Ta tundis mitmeid filles de joie’sid, kes ta avasüli vastu võtavad.

Ja mitte ainult seepärast, et ta on prints ja maksab hästi.

Georgi oli nägus noormees ja Kostase meestel oli kirglike armastajate kuulsus.

Peale tõsiasja, et Kostase mehed olid head ratsutajad, oli see üks neid oskusi, mille nad oma ungarlastest esivanematelt olid pärinud.

Georgi tõusis ja läks õe juurde.

Pannud käed ümber sõsara õlgade, ütles ta: “Pea püsti, õeke! Kui oleme mõlemad abielus, leiutan mingi põhjuse, mis võimaldaks sul minuga koos Pariisi ja võib-olla isegi Inglismaale tulla.”

Thea kuulas vaikides ja Georgi lisas: “Abielunaisele on kaugelt rohkem lubatud kui noorele neiule.”

“Tahan sinuga praegu kaasa minna.”

“Sooviksin, et saaksin su kaasa võtta,” vastas Georgi, “kuid arvatavasti oleksid kohale jõudes šokeeritud. Ja see on midagi, mis mu põhimõtetega absoluutselt kokku ei käi.”

Thea taipas, mida vend silmas pidas.

Veidi aja pärast küsis ta vaikselt: “Mis sa arvad, kas papa võtab sinu äraolekul midagi ette?”

“Võimaluse korral püüan teda veenda, et ta seda ei teeks,” lubas Georgi. “Samal ajal ei taha ma anda papale ettekäänet mu reisi tühistamiseks.”

Thea ohkas.

“Jah, loomulikult.”

“Soovitan sul vabadust nautida,” jätkas vend, “kuni veel saad. Tunne rõõmu üle tarade hüppamisest ja kiirest ratsutamisest, sest kui sul kaaslane sabas tilpneb, ei tule see enam kõne allagi.”

Thea ahmis õhku.

“Tahad öelda, et kui olen abielus… pean ratsutamas käima mõne surmigava seltsidaami või kindraladjutandi saatel?”

Georgi ei vastanud, kuid Thea teadis vastust isegi.

Loomulikult valvatakse kuningannat paremini kui ühtki vangi.

Kuna palees oli teenijatest nappus, lubati Theal pargis üksi ratsutamas käia, kuid seda ainult siis, kui ta müüride vahelt välja ei lähe.

Üksi olles sai Thea mõelda ja Merkuuriga rääkida ilma, et keegi teda pealt kuulaks.

Thea taipas õudusega, et kui ta kord juba kuninganna on, on ta üksildastel ratsasõitudel lõpp.

“Kõik oleks teisiti,” mõtles ta, “kui minu kõrval ratsutaks keegi, keda ma armastan. Keegi, kellega ma saan rääkida.”

Unistustes oli ta abikaasaks alati muinasjutuprints, kes muuhulgas oli ka suurepärane ratsutaja.

Thea unistustes kihutasid nad tuuletiivul kaunite tuliste ratsude seljas ja keegi ei saanud neid kätte.

Külg külje kõrval ratsutavad nad tundmatu silmapiiri poole.

Mõeldes kuningas Othole oli Thea enam kui kindel, et mees pole suurem asi ratsutaja. Vähemasti mitte silmapaistvalt hea.

Samuti oli ta kindel, et kuningas Otho peab täht-tähelt protokollireeglitest kinni.

Printsess oli kõrvad sulgenud vana guvernandi õpetussõnadele, kui too alustas: “Printsess ei tohi teha seda – printsess ei tohi teha toda! – Peate meeles pidama, teie kuninglik kõrgus, et olete printsess!”

Thea oli kindel, et ilmselt hakkab sedasama leierdama ka ta abikaasa.

Sõnad on peaaegu samad, ainult printsessi asemel on kuninganna.

“Kuninganna ei tohi teha midagi, mida ta teha tahab.”

Nagu õe mõtteid lugedes kallistas Georgi teda ja sõnas: “Pean nüüd minema. Saadan papat paraadil, mis on täpselt samasugune nagu eelmisel nädalal, mis millegi poolest ei erinenud üle-eelmisel nädalal toimunust.”

“Kuid homme oled sa vaba?” küsis Thea.

“Tänan jumalat pisku eest, mis ta meile annab,” vastas Georgi. “Isegi kui tema annid on väga väikesed ja lühiajalised.”

Öelnud seda, Georgi lahkus. Thea ei järgnenud talle.

Ta vaatas mitte midagi nägeval pilgul aknast välja ja viimane kui üks ta ihurakk näis õudusest kisendavat.

Viimaks läks Thea muusikatuppa, kus õpetaja teda juba ootas. Neiu oli väga kahvatu.

Niipea, kui printsess oli saanud kaheksateistkümneaastaseks, lasti guvernant lahti.

Ometi jäid paar õpetajat ta haridust täiendama. Nood ei elanud palees, vaid käisid siin ainult tunde andmas.

Thea lemmikõpetaja oli vana professor, kes andis talle muusikatunde.

Enne erruminekut oli too Euroopas laialdaselt tuntud.

Kuninganna oli olnud piisavalt tark taipamaks, et just sellist õpetajat on tütrele vaja.

Professor õpetas Thead väljendama oma tundeid mängus ja omaloodud kompositsioonides.

Thea püüdis muusikasse valada ümbritsevat ilu, mis pani ta südame kiiremalt põksuma.

Neiu kuulas tähelepanelikult linnulaulu ja püüdis klaveril edasi anda kogu seda rõõmu, mida see kätkes.

Thea tulles istus professor klaveri taga ning mängis unistavat ja romantilist valssi.

See pani Thea taas mõtlema muinasjutuprintsile, keda ta ühel päeval oli lootnud kohata.

Mõte kuningas Othole tõi ta karmi reaalsusse tagasi.

Professor tervitas printsessi ja neiu istus klaveri taha.

Thea mängust hakkas kostma õudust, ahastust ja lootusetust, mis teda ees näis ootavat.

* * *

Õhtupoolikul toodi Theale kutse isa juurde.

Kuninga soovi edastas ülemkindraladjutant, kes oli kuningat palju aastaid teeninud.

Mees tuli elutoas istuva Thea juurde ja ütles: “Teie kuninglik kõrgus, tema majesteet käskis mul teile edasi öelda, et ootab teid oma kabinetis.”

Thea oli raamatut lugenud. Kutset saades tundus talle, et viimnepäev on kätte jõudnud.

Ta oli palvetanud, et isa lükkaks selle jutuajamise edasi vähemalt seniks, kuni Georgi on Pariisist naasnud.

Ta oli kirglikult klammerdunud venna lubaduse külge, et palub isal seda teha.

Nüüd oli Theale selge, et kuna kuningas oli tuntud kärsituse poolest, tahab ta asjaga kiiresti ühele poole saada.

“Enne kui taipan, kus ma olen,” mõtles printsess, “kõnnin juba abielunaisena kirikust välja.”

Thea kaalus võimalust kindraladjutandiga kuningale sõna saata, et on väga väsinud ja tunneb end liiga halvasti, et isa juurde tulla.

Samas teadis ta, et kui ta seda teeb, ei lubata teda homme ratsutama.

Merkuur ootas teda ja printsessil käis peast läbi mõte, et hobune on ainus, kes teda mõistab.

“Pean teie kuninglikule kõrgusele veel edasi andma teate prints Georgilt,” ütles kindraladjutant. “Teie vend palus edasi öelda, et viimasel hetkel muutis ta oma kavatsusi ja sõitis ära juba täna õhtul.”

“Tahate öelda, et ta on juba läinud?” küsis Thea üllatunult.

“Tema kuninglikul kõrgusel õnnestus viimasel minutil ekspressrongile jõuda. Ta palus minul teile oma hüvastijätusõnad edasi öelda.”

Ilma, et keegi oleks seda talle öelnud, teadis Thea, mis oli juhtunud.

Georgi oli palunud isal õe mehelepanekuga seni viivitada, kuni ta on Pariisist tagasi.

Kuna kuningas oli keeldunud, oli Georgi jalga lasknud.

Thea teadis, et vennale stseenid ei meeldi, eriti veel need, kus teised talle etteheiteid teevad.

Niisiis oli ta läinud kergema vastupanu teed. Thea ei süüdistanud teda selles.

Ta teadis, et vend on paratamatusega leppinud.

Georgi ei saanud midagi teha ja ta teadis seda.

Thea pani aeglaselt raamatu käest ja tõusis.

“Öelge, palun, tema majesteedile, et olen paari minuti pärast tema juures,” ütles ta.

Kindraladjutant kummardas ja lahkus.

Thea seisis hiilgava, amoreid kujutava kullatud raamis seinapeegli ette.

Oma peegelpilti vaadates küsis ta valjult:

“Peeglike, peeglike seina peal,

ütle mulle, mida tegema pean!”

Thea peaaegu lootis, et peegel talle vastab, kuid ainus, mida ta seal nägi, oli ta enda peegelpilt.

Sirge nina ja roheliste silmadega väike ovaalne nägu.

Loojuv päike pani ta juuksed kuldselt hõõguma.

Pooleldi oige, pooleldi nuuksega pööras Thea peeglile selja, läks ukse juurde ja suundus allkorrusele.

Kuningas oli end oma kabinetis mugavalt sisse seadnud.

Erinevalt palee põhiosa kullatud ja polsterdatud mööblist olid kuninglikus kabinetis suured mugavad nahktugitoolid.

Sohva oli pehme nagu udusulgedest madratsiga voodi ja laial, ühetasapinnalise plaadiga kirjutuslaual oli mugav kirjutada.

Kabineti seintel rippusid kõigi kuninglike esivanemate portreed.

Pildiraamid olid nikerdatud ja kullatud ning nende ülaosa kaunistas kroon.