Читать книгу Tiivuline võlujõud - Barbara Cartland - Страница 5

“Mina, sa pead mulle appi tulema!”

Väikese magamistoa uks läks lahti ja tütarlaps tuhises sisse.

Ta oli oma mõttesse nii süvenenud, et ei märganud kõnetatava käitumises paugupealt midagi ebaharilikku.

Kui ta viimaks Mina silmis pisaraid märkas, oli ta üsna jahmunud: “Mis lahti on? Mis sind niiviisi endast välja viis? Nutmine pole sulle omane.”

Ta sööstis tuppa ja kaelustas voodil istuvat ning nägu käte vahele peitvat sõbratari.

“Ütle ometi, mis on juhtunud? Ma pole sind varem sellisena näinud.”

Christine Lydfordi hääl oli murelik ja tema tumedaist silmist õhkus kaastunnet.

Tumedate käharate juuste ja valge nahaga Christine oli äärmiselt meeldiv, ent siiski mitte ilus. Kuid tema veetlevalt üleannetu näoilme võlus enamikku inimestest, kes teda nägid.

Tänu põselohukestele mõjus tüdruk alati naerusuisena ning kahtlemata oli ta Proua Fontwelli Noorte Daamide Seminari populaarseim neiu.

Mina, keda ta oli kõnetanud, neelas pisarad alla, võttis käed näo eest ja lausus murest murtud häälega: “Mu… isa on… surnud!”

“Oh, Mina, kui kahju!” hüüatas Christine. “Aga kuidas ta suri, ja kus?”

“Sain onu Osbertilt kirja,” vastas Mina. “Ta kirjutab, et papal oli mingisugune liivakärbsepalavik. Tal oli olnud ülikõrge kehatemperatuur, ja et selles Egiptuse piirkonnas polnud ühtki kvalifitseeritud arsti, siis suri ta enne onu kohalejõudmist.”

“Kui kahju!”

Christine teadis, et juhtunu on sõbratarile suur hoop, sest Mina ema oli surnud alles aasta tagasi.

Mina oli talle jutustanud, et muserdatud ja õnnetu isa sõitis pärast abikaasa kaotust Aafrikasse metsikut loodust uurima – eeskätt linde, sest ta oli harrastusornitoloog.

Ja Mina pandi kooli.

Keegi oli härra Ian Shaldonile öelnud, et proua Fontwelli kool on kõige parem, mispeale isa saatiski oma tütre Ascotisse, kus koolimaja asus, et ta seal tema tagasitulekut ootaks.

Algul oli Mina üksildane ja kartis teisi tüdrukuid.

Ta oli seniajani koos ema ja isaga Huntingdonshire’i avarustes elanud ega olnud eakaaslastega kuigi palju lävinud.

Seetõttu oli tal hea meel, et Christine Lydford temasse lahkelt suhtus ja peagi said neist head sõbrad.

Tegelikult oli Christine Minast peaaegu aasta noorem, kuid nende vanusevahe oli täiesti märkamatu, sest välimuselt oli Mina alles laps.

Tänu sellele, et Christine’i isa oli pururikas lord Lydford ning tüdruk ise oli vanaemalt raha pärinud, oli temas parasjagu peenust, millest Minal tugevasti vajaka jäi.

Esmalt tegi kooliõdedele Christine’i hoolitsev suhtumine uustulnukasse nalja, ent suur oli nende imestus, kui tüdrukutest said lahutamatud sõbrad.

Christine oli kahtlemata eestvedaja ja Mina tema järgija, kuid nende hüüdnimeks sai Lahutamatud ja Christine’il tuli alatasa oma sõbratari teravkeelsete narrijate eest kaitsta.

Proua Fontwelli seminar ei sarnanenud ühegi muu kooliga.

Esiteks võeti sinna ainult aadliseisusest õppureid ja koolil oli hea maine – kui mitte muu, siis vähemalt luksuslike olmetingimuste pärast – vaatamata sellele, et õppemaks oli pööraselt kõrge.

Õpilased, kel selleks raha jätkus, võisid isiklikke teenijannasid pidada, oma hobuseid tallis hoida ja palju lisaõppeaineid võtta, kuid nende arved kasvasid iga semestriga.

Sellegipoolest ei jätkunud koolis kõikidele soovijatele kohti ning proua Fontwelli ebatavalised harimismeetodid, mis teistes koolides kadedust tekitasid, tasusid end igakülgselt ära.

Vahel tuletas Christine Minale õrritavalt meelde, et too oli “napilt üle noatera” vastu võetud, sest tema isa oli baronet. Et Mina magamistuba oli üks kooli väiksemaid, siis oli ilmne, et proua Fontwell teenis tema pealt üsna vähe.

Seevastu Christine’i päralt oli avar kahe aknaga magamistuba, kust avanes vaade aeda, ning kõrval asuv elutuba.

Teenijanna hoolitses neiu elegantse välimuse eest, nii et too oleks enamasti võinud koolitundide asemel kas või Buckinghami palee aiapeole minna.

Proua Fontwell oli isegi klassiruumid omanäoliseks sättinud.

Osa neist meenutas eluruume, kus luulet või kirjandust tudeerivad õpilased tugitooliringi moodustasid. Laudade puudumine rõhutas mitteakadeemilist keskkonda veelgi.

Üks koolimaja kesksemaid ruume oli tantsusaal, kus tütarlapsed kogenud õpetajatelt kaks korda nädalas tantsutunde said.

See toimus muidugi tunniplaaniväliselt, nagu ka vehklemine, ujumine, sulgpall ja muusika- ning kunstitunnid.

Mina, kes võis endale vaid üksikuid lisaaineid lubada, ei teadnudki, mida see põhipakett üldse sisaldab.

Nüüd, Christine’ile vastates, olid tema emajuurekarva sinisilmad muret täis ja ripsmed pisaraist märjad: “Peale selle, et isa on… surnud, on veel… midagi, mis mind… õnnetuks teeb.”

“Mis nimelt?” tahtis Christine teada.

“Oma kirjas minule ja proua Fontwellile teatas onu, et isa oli… võlgades ja nüüd, kui ta on… surnud, pean ma endale mingisuguse… töö leidma.”

Christine vaatas hämmeldunult sõbratarile otsa.

“Kas see tähendab, et sa pead rügama hakkama?”

Mina noogutas. Siis valgusid tema silmad uuesti vett täis ning ta nuuksus läbi pisarate: “Proua Fontwellil on mulle üks… ettepanek… aga ma ei suuda seda taluda… ja ikkagi olen sunnitud… teda kuulda võtma.”

“Missugune ettepanek?” küsis Christine.

Ta ei uskunud oma kõrvu, sest oli ju mõeldamatu, et ükski nende kooli tüdruk peaks tööga elatist teenima või – veelgi hullem – vaesuses virelema.

Christine haaras kõnevõime kaotanud Mina viivuks tugevamini embusse ja lohutas: “Olen kindel, et olukord pole nii hull kui paistab. Räägi täpsemalt, mis juhtus.”

Mina sundis end hädise vaprusega pisaraid kuivatama ja jätkas mõne aja pärast: “Onu Osbert, kes on rügemendi kolonel, ütleb, et nüüd, kui papa on… surnud ega oma ühtki… poega, kuulub meie maja… talle ja ta kavatseb selle… kinni panna.”

“Miks ta peaks seda tegema?” küsis Christine ärritatult.

“Ta on poissmees ja vahetpidamata oma rügemendiga hõivatud. Ja nagu ta kirjutab, ei tule kõne allagi, et ma seal… üksi elan.”

“No on alles omavolitseja, et mitte öelda julmur!” tähendas Christine. “Räägi edasi.”

“Veel lubas ta papa… võlad ära klaarida, aga minule ei saavat ta anda rohkem kui viiskümmend naela taskuraha aastas, kuni ma ükskord… abiellun, ja siis jään… sellestki ilma.”

Christine mühatas põlglikult, kuid ei seganud vahele ning Mina jätkas tasase, hirmunud häälega: “Ta ütles, et pean endale… mingisuguse… töökoha leidma ja tegi proua Fontwellile kirjas ettepaneku, et ma võiksin… lapsi õpetada.”

“Ja mida Draakon talle vastas?” küsis Christine.

“Ta lubas mul siia jääda tingimusel, et hakkan noorematele tüdrukutele maalikunsti ja muusikat õpetama ning nende tube korras hoidma.”

Christine tardus.

“Sa mõtled, neid teenima?”

“Just seda ta nähtavasti… mõtleski,” kostis Mina, “sest ta ütles, et on juba mõnda aega preili Smithi vallandamisele mõelnud, ja kui mina tube koristaksin, aitaks see… majahoidja arvelt… raha kokku hoida.”

“Ma pole iial midagi nii häbiväärset kuulnud!” räuskas Christine. “Sul on õigus, Mina. Sa ei suudaks seda taluda. Kõik ju teavad, mismoodi ta preili Smithi kohtleb!”

Nende sõnade juures meenus tüdrukutele verinoor preili, kellega proua Fontwell eluilmaski rahul polnud ja kes värises oma tööandja ees nagu hirmunud küülik.

Ükskõik, mida preili Smith ka ei teinud, ikka oli see halb. Teda alandati, hurjutati ja süüdistati lakkamatult, kuni kõikidel tüdrukutel temast kahju hakkas.

Samal ajal kardeti proua Fontwelli, kelle hüüdnimi oli Draakon. Mitte keegi ei julgenud ohvri eest välja astuda.

Christine teadis suurepäraselt, et kui Mina asub preili Smithi kohale, saab temastki hirmust värisev inimvare.

“Seda sa kohe kindlasti ei tee!” julgustas ta. “Ja teata Draakonile oma otsusest, enne kui ta Smithy töölt lahti laseb.”

“Sellega seoses on veel üks… murettekitav asi,” poetas Mina vaikselt. “Küsisin preili Smithilt mõne aja eest, mispärast ta… mujale ei lähe ning tema vastas, et on… orb ja et tal… pole kuhugi minna. Ta on kindel, et kui ta püüakski uut töökohta leida, ei annaks proua Fontwell talle soovituskirja.”

“See naine on pesuehtne türann!” lausus Christine. “Vaene Smithy, kes teda taluma peab! Aga sina ei tohi ometi niisugustel tingimustel siia jääda.”

“Mis mul… üle jääb?” küsis Mina hirmunult.

“Sa tuled minuga kaasa!”

Mina näol peegeldus hämmeldus ning Christine sõnas: “Just seda ma tulingi sulle ütlema. Ma lähen ära!”

“Kohe? Praegu?” oli Mina segadusse aetud. “Aga semester ju alles algas.”

“Jah, ma tean,” kostis Christine, “aga sa pole ainuke, kes kirja teel halbu uudiseid sai. Minuga on sama lugu.”

Mina karjatas vaikselt.

“Olen nii isekas, et lobisen ainult endast! Räägi ometi, mis sinuga juhtus.”

“Tegelikult polegi see nii kohutav,” selgitas Christine, “kuid ma tulin tõepoolest sinu abi paluma. Ja ehkki ka minu probleem pole kergete killast, on sinu oma tunduvalt hullem, nii et ma kavatsen sind omalt poolt aidata.”

Mina naeratas läbi pisarate.

“Sa oled nii hea. Aga ma ei tahaks sulle… tüli teha.”

“Sa ju ei teegi,” rehmas Christine, “kuid las ma avaldan sulle oma lahkumise põhjuse.”

Mina võttis taskuräti ja pühkis kiiresti silmi. Kui Christine oma käe ära võttis, keeras Mina end voodil küljetsi ja nad jäid istuma, näod vastakuti.

Christine hingas sügavalt sisse, justkui valmistudes midagi ülitähtsat ütlema. Ja siis ta alustas: “Sain kasuemalt kirja, milles ta teatab, et isa määrati Madrasesse kuberneriks ja tema peab silmapilkselt Indiasse sõitma.”

“Mul on su isa üle hea meel!” kilkas Mina. “See on kindlasti auväärne töökoht ja sa oled ta üle vist väga uhke.”

“Oleksin meelsasti koos temaga aasta tagasi Indiasse sõitnud,” kostis Christine. “Aga nüüd on juba hilja. Mul on hoopis teised plaanid.”

Mina mõistmatut ilmet nähes purskas tüdruk naerma.

“Indias ei oleks nii tore kui tundub. Selle eest hoolitseks mu võõrasema isiklikult!”

Mina teadis, kui väga Christine oma kasuema vihkab, sest naine oli lord Lydfordiga abiellumisest saadik andnud endast parima, et isa oma ainukest tütart üleliia palju ei armastaks.

“Seda sa juba tead,” jätkas Christine, “et kui mu isa esimest korda Indiasse läks, siis ta pidi asevalitseja huvides erimissioonil olles palju reisima ja leidis, et kuumuse tõttu oleks säärane eluviis kasuemale kurnav. Aga nüüd läheb too sinna kuberneriprouat mängima ja on valmis selle nimel nii mõndagi taluma!”

Tema häälde oli ilmunud trots. Mina, kellele see põrmugi ei meeldinud, puudutas vaistlikult sõbratari käsivart ning lausus: “Räägi… mis sai edasi.”

Christine muigas.

“Ma tean, et sulle ei meeldi stiil, kuidas ma oma võõrasemast räägin, aga kuula mind lõpuni.”

“Just seda ma tahangi.”

“Kasuema on otsustanud, et kuna tema läheb Indiasse, siis pean mina koolist lahkuma.”

“Lahkuma?” prahvatas Mina õudusega, taibates, et kui ta peale isa ka ainukese hea sõbra kaotab, siis on edasine elu mitte ainult üksildane, vaid lausa mõttetu.

“Ta teatas mulle,” jätkas Christine, “et nüüdsest elan ma – korraliku järelevalve all muidugi – Ventnori markii juures.”

“Aga mispärast?” imestas Mina. “Kas ta on teie sugulane?”

Christine naeris põlastavalt.

“Mitte päris. Tegelikult on ta kasuema viimane armuke!”

Viivuks näis Minale, et ta on Christine’i jutust valesti aru saanud. Ta lausus kogeldes: “Ma… ma ei… saa aru.”

“See ei üllata mind põrmugi. Ka mina ei taipaks mõhkugi, kui ma poleks aru saanud, mis kasuema ja markii vahel toimub, ja kui Hannah poleks minuga seotud plaanidest haisu ninna saanud.”

Niipalju Mina teadis, et Hannah oli Christine’i teenijanna juba viimase imikueast saadik. Praegugi oli ta rohkem lapsehoidja kui teenija eest ning lausa jumaldas Christine’i, kelle ümber tema elu keerles.

“Miks peaks markii sind enda juurde tahtma?” ei taibanud Mina.

“Kasuema ettekääne,” vastas Christine, “on raskused koolivaheaegade planeerimisel, kuni ta ise kaugel ära on. Tema süda olevat hulga rahulikum, kui mina olen ühe katuse all kellegagi, keda ta usaldab ja austab.”

Christine’i hääl pakatas sarkastilisusest, kui ta jätkas: “Sõbraga, kes jälgiks, et ma ebasobilike inimestega ei läviks ja veedaksin aega nii, nagu mu isale meeldiks.”

“Mulle näib, et ta soovib sulle ainult head,” ühmas Mina.

“Head?” röögatas Christine. “See mulje on petlik! Muidugi leiavad kõik, et see on suurepärane mõte, kuna markiil on arvukalt ihaldusväärseid eluasemeid ja kasuema sõnutsi ka eakaid sugulasi, kes suurima heameelega minu järele vaatavad, kuni tema ja isa Inglismaale naasevad.”

“Ehk hakkab sulle seal… meeldima.”

“See pole tema “headuse” tegelik tagamõte,” karjus Christine. “Kasuema tahab, et ma abielluksin markiiga!”

“Aga… sa ütlesid, et ta oli su kasuema… armuke.”

“Ta ongi. Neil on juba jõuludest saadik kuum armusuhe.”

“Ma ei usu… oma kõrvu!” oli Mina rabatud.

Tema oli isa ja emaga vaikses maakolkas elanud ega osanud aimatagi, kui amoraalselt võivad käituda kõrgseltskonna daamid ja härrad, enne kui Christine oli ta ilmaeluga kurssi viinud.

Ta oli kindel, et sõbratar liialdab nagu tavaliselt.

Minale tundus uskumatu, et õukonnadaamid oma meestele sarvi teevad või et mõni härrasmees oma sõbra naisega armatseda suvatseb.

Ta pidas Christine’i skandaalimaigulisi lugusid sedavõrd pöörasteks ja ebatõenäolisteks, et liigitas need automaatselt sõbratari arenenud kujutlusvõime viljadeks.

Nüüdki sõnas ta stoilise rahuga: “Kullake, olen kindel, et sa eksid. Kui markii sinuga tõepoolest abielluda tahab, siis ta ei saa ometi sinu võõrasemaga… armatseda. Pealegi oled sa meheleminekuks liiga noor.”

“Ma saan kahe kuu pärast juba seitseteist,” vaidles Christine, “ja siis kavatsen ma abielluda!”

“Markiiga või?”

“Ei. Minu väljavalitu on hoopis teistsugune! Ma pole sulle temast veel rääkinud.”

Mina silmad läksid nii suureks, et peitsid enda alla terve näo.

“Christine! Kas sa räägid tõsiselt?”

“Ma tahtsin sulle rääkida,” vabandas Christine, “kuid Harry palus tungivalt, et see jääks meie saladuseks, ja nii ma siis lubasingi talle, et ei hinga sellest kellelegi.”

“Võib-olla sa ei peakski mulle sellest rääkima.”

“Pean küll,” vastas Christine. “Küll Harry mõistab, aga las ma jutustan kõigepealt markii loo lõpuni.”

Nähes, et Mina kuulab kõrvad kikkis, jätkas temagi: “Markiid saadab Londoni kõige esinduslikuma ja liiderlikuma mehe maine. Ta on olnud armuvahekorras tosinate kaunite naistega. Olen juba aastaid tema kohta kõikvõimalikke kõlakaid kuulnud.”

“Kas tõesti kõneldakse säärastest… asjadest… sinu kuuldes?” ei suutnud Mina uskuda.

Christine muigas.

“Ei, muidugi mitte. Mina olen kõigest laps.”

“Aga kust sa siis tead?”

“Tead, kallis Mina, teenrid lobisevad omavahel nii, nagu oleksid kõik lapsed kurttummad, ja teenrid teavad tõepoolest kõike!”

Sõbratari jahmunud nägu innustas teda edasi rääkima: “Peale selle on mul koduste asjadega kursis olemiseks omad kavalused.”

Ta muheles veidi ning lisas: “Tean, et sa niisugust käitumist heaks ei kiida ja sel põhjusel ma polegi sulle sellest varem iitsatanud. Et meie maja on väga vana, siis on seal lugematuid nurgakesi, kuhu kõrvaltoas toimuv imehästi ära kostab.”

“Kas sa tahad öelda, et tegeled… pealtkuulamisega?” küsis Mina.

“Kindlasti on terve Lydfordi suguvõsa seda juba põlvkondi teinud,” asus Christine kaitsepositsioonile. “Ema eluajal poleks see mul pähegi tulnud, aga mis puutub kasuemasse, siis on lood hoopis teised.”

Kasuemast kõneldes oli tema hääletoon jälle teravnenud, nii et Mina sõnas ohates: “Jutusta edasi.”

“Juba sellest ajast saadik, kui isa Indiasse sõitis, on kasuema markii järele arust ära. Harilikult on ta käinud külas, kui kutsutud on ka markii, või on osa võtnud tema korraldatud pidudest Vent Royalis – see on tema maja Hertfordshire’is –, aga kui markii meile külla tuli, siis oli kohe selge, et nende vahel asi susiseb.”

Christine vakatas viivuks ning teatas järsku raevukalt: “Mul läks süda pahaks, kui kuulsin neid suudlemas emale kuulunud tubades, ja seda just siis, kui isa oli Indias.”

Minale oli selge, et Christine on endast väljas, niisiis libistas ta käe sõbratari pihku ja ütles: “Mul on… väga kahju, et see sind niiviisi… ärritab, kullake.”

“Osa asju, millest nad rääkisid, jäid mulle arusaamatuks,” pihtis Christine. “Paar korda kuulsin oma nime, aga seda ei juhtunud just sageli, nii et ma ei pööranud sellele suuremat tähelepanu.”

“Ja nüüd väidad sa… et pead temaga… abielluma?”

“Hannah rääkis mulle võõrasema sepitsustest, kui mulle täna hommikul kiri toodi. Sa ju tead, et minu ja Hannah’ vahel pole mingisuguseid saladusi.”

Mina noogutas.

“Pühendasin temagi võõrasema kavatsusse mind markii juurde elama saata,” selgitas Christine, “ja Hannah hüüatas: “See on siis tõsi, mida preili Parsons mulle eelmiste pühade ajal rääkis. Ja mina mõtlesin, et ta püüab mind hämamisega üksnes kihevile ajada!””

“Mida ta siis sepitses?” tahtis Mina teada.

“Seda, et kui kasuema Indiasse põrutab, peaksin mina markii juurde kolima ja vanemaks saades temaga abielluma.”

“Ja mis on selle tagamõte?”

“Näed nüüd, kui üksikasjalikult tal kõik paika on pandud!” võidutses Christine. “Kui markii ihkab endale noort, kõigega rahul olevat ja mitte midagi kahtlustavat kaasat, siis kes võiks olla parem kui kuueteistkümneaastane tütarlaps, kes tema arvates ilmaelust tuhkagi ei tea?”

Christine tõmbas hinge ja laskis samas vaimus edasi: “Hannah’ sõnutsi olevat preili Parsons, kasuema teenijanna, öelnud, et markii praalib kõikide lähedaste sõprade ees, et tema ei abielluks iialgi naisega, kes on niisama truudusetu kui tema ülejäänud naistuttavad.”

“Ah et see on tema arvates taunitav?” küsis Mina.

“Nimetatud reegel kehtib ainult tema abikaasa kohta,” põlastas Christine. “Selle vastu pole tal midagi, et teiste meeste naised temaga ulakusi teevad. Isal on vahel kombeks öelda: “Parim metsavaht on endine salakütt.””

Mina murelik nägu jäi tõsiseks.

“Aga siiski… ma ei taipa, miks markii peaks sinu valima?”

“Ta polegi mind valinud,” nähvas Christine. “Kasuema tegi seda tema eest! Kuidas sa aru ei saa, et tema arvates annab minu ja markii abiellumine temale vabad käed mehega kohtumiseks ja nii võib nende vahekord jätkuda, kui ta Indiast naaseb. Kinnitan sulle, et tal pole vähimatki kavatsust markiist loobuda.”

“Aga see on ju… ebaaus ja… hirmus!” karjatas Mina.

“Otse loomulikult!” soostus Christine. “Ja sellepärast ma abiellungi Harryga. Tema armastab mind tõeliselt, ja seda juba kolm aastat.”

“Abiellud… Harryga?” hüüatas Mina. “Kes see Harry on?”

“Hawkstone’i krahvi teine poeg,” vastas Christine. “Ta jutustas mulle, et armus minusse juba meie esimesel kohtumisel, kuid et olin alles viieteistkümnene, siis otsustas ta oodata, kuni olen suuremaks sirgunud.”

“Kas ta rääkis sulle oma tunnetest juba siis?” uudishimutses Mina.

Christine’i silmad lõid särama.

“Ei, aga ma teadsin, et ta mind veetlevaks peab ja kui me ükskord ratsutamise ajal kohtusime, siis armusin minagi temasse.”

“Aga sa olid ju nii noor.”

Christine muheles.

“Mõnikord näib mulle, et erinevalt sinust pole ma kunagi noor olnud. Igatahes pole ma olnud nii rumal ja süütu kui sina, Mina.”

“Minule oled sa alati väga elukogenud ja küpse mulje jätnud,” soostus Mina, “kuid arvasin, et selle põhjuseks on minu üksildane lapsepõlv. Ma olengi ju äärmiselt kogenematu.”

“Harrysse armudes sain suureks üleöö,” teatas Christine sundimatult. “Esialgu pidime oma tundeid teiste eest salajas hoidma, sest emale poleks kindlasti meeldinud, et ta mind nii tihti vaatamas käib.”