Читать книгу Tormakas hertsoginna - Barbara Cartland - Страница 5

“Vabandage, teie hiilgus.”

Warminsteri hertsog tõstis pilgu raamatult, mida ta lõunat süües luges.

Postijaama kõrtsi privaatvõõrastetoa uksel seisev teine kutsar näppis kohmetult oma sametmütsi.

“Mis on, Clements?” küsis hertsog.

“Ilm näikse halvenevat, teie hiilgus, ja härra Higmani arvates pole mõttekas lahkumisega viivitada. Tema teada on järgmise võõrastemajani, kus võime hobuseid vahetada ja öömajale jääda, tükk maad sõita.”

“Hästi, Clements. Mul ei lähe rohkem kui mõni minut,” kostis hertsog.

Kutsar tegi kummarduse ja lahkus.

Hertsog sulges vastumeelselt raamatu ja napsas pokaali maitsetu veiniga, parimaga, mis kõrtsmikul pakkuda oli.

Lõunasöök oli olnud kesine – peale vintskevõitu lambaliha polnud menüüs suurt midagi.

Aga mida sa ootad maakolkast, kuhu sellisel aastaajal ühtki tähelepanuväärset külalist ei satu?

Hertsog teadis suurepäraselt, et temasuguse lugupeetava isiku kohta on ebatavaline reisida Šotimaale ajal, mil lumi pole jõudnud veel sulada ja ilmad on äärmiselt muutlikud.

Ent ta oli kibelenud viivitamatult Dalkeithi paleesse sõitma, et arutada Buccleuchi hertsogiga Warminsterist leitud käsikirju, mille kohaselt nad olid Henry VIII kaudu sugulussidemeis.

Seetõttu oli ta halvale ilmale vilistanud ja lõppkokkuvõttes vähimategi viperusteta Edinburghi jõudnud.

Ta oli veetnud mõne öö Edinburghi lossis ning läinud siis Buccleuchi hertsogi paleesse, kus leidsid aset nende pikad, põhjalikud ja erudeeritud vestlused, mida mõlemad asjaosalised vägagi nautisid.

“Warminster on liiga noor,” oli Buccleuchi hertsoginna oma mehele nipsanud, “et kaunite naiste piilumise asemel tolmustes köidetes tuhnimisele aega raisata.”

“Tema hiilgus väärtustab tänapäeva seltsielu asemel oma perekonna ajalugu,” oli hertsog naeratades vastanud.

Hertsoginna oli andnud endast parima, et äratada Warminsteri hertsogis huvi nende noorima tütre, meeldiva neiu vastu, kes oli andekas nii muusikas kui ka maalikunstis.

Ent noor hertsog oli väga taktitundeliselt selgeks teinud, et tema külaskäigu ainuke eesmärk on jutuajamine Dalkeithi palee isandaga.

Kodutee oli kulgenud täis rahulolu visiidi tulemusega ning veendumuses, et äsja alanud aprillikuus on tunda kevade hõngu.

Siiski puhus viimastel päevadel enneolematult tugev tuul, mis pani tõlla konarlikel, külmunud ja libedatel teedel ebakindlalt kõikuma.

Kuid hertsog oli oma raamatutesse nii süvenenud, et ei pannud säherdusi pisiasju tähelegi.

Ta oli ööbinud Thirlstone’i lossis Lauderdale’i krahvi juures ning veetnud paar ööd Floorsis, 1718. aastal Vanburghi rajatud suurejoonelises hoones.

Rohkem polnud tal kellelegi külla minna, mis tähendas seda, et enne piiriületamist ei võõrustanud teda ükski külalislahke pererahvas.

Ja nagu alati, nurises teenijaskond tülika teekonna pärast märksa rohkem kui hertsog ise.

Nojah, teine tõld, millega reisis hertsogi isiklik teener, sisaldas lisaks pagasile mõningaid luksusesemeid, mida polnud väiksema tähtsusega reisijaile ette nähtud.

Näiteks ei reisinud tema hiilgus kunagi isiklike narmasvoodilinadeta, pehmest lambavillast tekkideta ja eriliste hanesulgedest patjadeta.

Tal oli ka mõni pudel parimat punaveini ja brändit, mis tugevast raputamisest hoolimata olid tunduvalt maitsvamad kui külakõrtsides saada olev joogipoolis.

Paraku oli teine tõld keskpäevaks, mil hertsog tegi vahepeatuse Rabapüü ja Ohaka võõrastemajas, peremehest tublisti maha jäänud.

Vahemaa pikkuses polnud põhjust kahelda, sest hertsogi esimene kutsar Higman oli parimad postiveohobused endale ahnitsenud, mis tähendas seda, et teine tõld pidi läbima tee märksa viletsamate suksudega.

“Ma ütlema tema hiilgusele juba alguses,” sõnas kolmas kutsar kibestunult, “et nii barbaarsel paganatemaal nagu Šotimaa ei olema lootustki korralikke loomi saada. Aga kas mind kuulati? Ei!”

Tema kaeblemist kuulsid ülejäänud teenrid Warminsterist lahkumisest saadik juba sajandat korda.

Kutsari nördimust ei leevendanud seegi, et hertsog ise oli sõitnud Šotimaale jahtlaevaga ning alles Berwick-on-Tweedis tõlda istunud.

Seevastu hobuseid, kes polnud just parimad, ei paistnud teekonarused ja lõikav tuul heidutavat, samas kui lõuna poolt pärit suksusid oleks säärane ilm kahtlemata häirinud ja võib-olla isegi töövõimetuks muutnud.

Hertsog tühjendas veinipokaali, tõusis lauast, kõndis läbi toa ja võttis oma karusnahkse ääristusega reisikeebi.

Vaevalt oli ta selle sülle kahmanud, kui avanes uks ja tuppa astus lihtsat mütsikest kandev teenijanna – nähtavasti majaomaniku tütar –, kes talle kniksu tegi.

“Mul on teie hiilgusele üks palve,” teatas näitsik tahumatu šoti aktsendiga.

“Milles asi?” küsis hertsog ja hakkas keebi kallal kohmitsema, sest ihuteenri äraoleku ajal pidi ta ise riietuma.

“Siin olema üks vana daam, teie hiilgus, kes lootma teie lahkusele ja soovima saada küüti järgmise postijaamani. Tema tõld läks katki ja teie hiilguse abita ei jõudma ta kuidagi sinna.”

Hertsog jättis nööpide kinnipanemise pooleli.

Väljavaade kellegagi tõllakabiini jagada, iseäranis võhivõõraga, ei meeldinud talle põrmugi.

Ta eelistas reisi ajal raamatutesse süüvida või mõtiskleda projektide üle, mis tal oma maavalduste asjus parajasti käsil olid.

Juba mõte sellest, et ta on kohustatud järgmise postijaamani jäänud lõputute miilide vältel kellegagi seltskondlikult vestlema või tema jutuvada taluma, oli ärritav.

“Kindlasti,” lausus ta ettevaatlikult, “on leedil teisigi vahendeid sihtpunkti jõudmiseks?”

“Ei, teie hiilgus,” vastas teenijanna. “Postitõld käib ainult kord nädalas ja tuleb järgmine kord alles pärast sabatit.”

Hertsog öelnuks meelsasti, et tõllas pole ruumi, kuid teadis, et tema silmapaistev tuliuus sõiduriist äratas huvi ja kogus imetlejaid igal pool, kuhu ilmus.

Tõenäoliselt oli vanaprouagi jõudnud tõlla seestpoolt üle kaeda.

Seepärast ohkas hertsog ja vastas, suutmata oma pahameelt varjata: “Hea küll. Öelge leedile, et võtan ta rõõmuga peale, kuid arvestagu, et ma lahkun kohe.”

“Ütlen edasi, teie hiilgus,” kostis teenijanna kniksu tehes ja lipsas toast välja.

Hertsog tahtis talle järgneda, ent siis saabus majaperemees arvega. Selle oli hertsog jõudnud unustada.

Alati, kui ta reisis saatjata, oli arvete tasumine teenri ülesanne. Hertsog ise ei soovinud oma pead sääraste asjadega vaevata ega liigset raha kaasas kanda.

Õnneks leidis ta vestitaskust mõned kuldsovrinid. Ühe neist kõrtsmiku kandikule pannud, andis ta mõista, et tagasi pole vaja.

Nähtavasti oli ta tasunud üliheldelt, sest peremees kukkus tänulikkusest lausa ebaloomulikult suure innuga kummardusi ja kraapse tegema ning avaldas hertsogit tõllani saates kibedasti kahetsust, et tema hiilguse tulek oli ootamatu, vastasel juhul olnuks teenindus märksa parem.

Hertsog, kes ei viitsinud teda kuulata, laskis jutuvadal ühest kõrvast sisse ja teisest välja voolata, ent tõlla juures naeratas ta südamlikult, pannes võõrustaja uskuma, et vastuvõtt oli olnud äärmiselt meeldiv.

Võõrastemaja nurga tagant ilmunud tuulepuhang oleks hertsogi peakatte äärepealt minema lennutanud. Ta kahmas sellest kõvasti kinni ja astus kiirustades tõlda.

Salongi tagumises nurgas istus tumedas reisikeebis naine. Karusnahkse äärega kapuuts oli tõmmatud silmadele, nii et tema nägu jäi varju.

Naine oli karusnahkse vaiba all ja kui hertsog istet võttis, mähkis teine kutsar ka tema jalgade ümber sooja teki. Hertsog tundis taldadega jalasoojendajat, mida oli äsja kõrtsis täidetud.

“Tere õhtust, proua,” kõnetas hertsog kõrvalistujat. “Mul on kahju, et teie tõllaga juhtus õnnetus. Sellepärast on mul hea meel teid sihtpunkti toimetada.”

“Tänan,” vastas naine nõrga ja väriseva häälega, millest hertsog järeldas, et reisikaaslane on muldvana ja väsinud, suigub peagi unne ega häiri teda terve teekonna vältel.

Kui nad olid aiast välja suurele maanteele pööranud, avas mees demonstratiivselt raamatu, et tema soovi poleks võimalik vääriti mõista.

Võrreldes hommikuga oli tuul kõvasti tugevnenud ja raputas tõlda vihaselt. Viletsamalt ehitatud sõiduki aknaklaasid oleksid kindlasti klirisenud.

Hertsog sättis end mugavalt istuma ja möönis, et kui keegi suudab neljast veohobusest maksimaalse sõidutempo välja pigistada, siis on see Higman.

Samas lootis ta, et teine tõld ei jää neist liiga kaugele maha, sest juhul, kui järgmine öö tuleb veeta mõnes teeäärses võõrastemajas, on ihuteenri kohalviibimine tema mugavuse huvides hädavajalik.

Trusgrove oli teeninud teda juba maast madalast ja nagu imeväel oli see mees võimeline igasugustes olmetingimustes kuuma vee, voodisoojendajad ja koguni söögikõlbliku õhtueine välja võluma.

Hertsog jättis mõtted teenrist ja teisest tõllast sinnapaika ning taipas järsku, et ehkki nad olid läbinud juba mitu miili, ei olnud kaasreisija liigatanudki, rääkimata vestluse alustamisest.

Aga seda ta oli ju tahtnudki! Daam polnud heategijat hetkekski oma suuremeelsust kahetsema pannud.

Samal ajal vaevas hertsogit uudishimu küüdisaaja isiku vastu. Ta luges raamatust terve lehekülje, suutmata loetusse vähimalgi määral süveneda.

Järjekordne tuulepuhang andis põhjust valjuhäälselt nentida: “Proua, kas te ei leia, et praeguse aastaaja kohta on ilm haruldaselt nigel?”

“Jah… on küll,” kõlas tuttav nõrk ja värisev hääleke.

Hertsog taipas, et leedi ei soovi vestelda. See pani teda muigama, sest endast hullemat erakut polnud ta varem kohanud.

Ta pööras raamatus eelmise lehekülje ja hakkas seda uuesti lugema.

Ent siis tegi maantee ootamatu käänaku ja tõld nõksatas värskelt sadanud lumes. Sõiduk vajus küljetsi ning vanaproua lendas nurgast välja hertsogile otsa.

Mees haaras kukkujast kinni, nii et tolle kapuuts näo eest libises ja kaks suurt säravat silma ning väike südamekujuline näoke nähtavale tulid.

Hertsog oli ehmatusest rabatud.

Tema reisikaaslane polnudki eakas daam, vaid suisa tütarlaps. Verinoor piiga! Neiu kattis näo kibekiiresti kinni ja vupsas nurka tagasi, ent oli juba paljastatud.

“Mulle öeldi,” venitas hertsog, “et abivajaja on vana naine.”

Veidi aega valitses tõllas vaikus. Viimaks ütles neiu – kes hertsogi arvates ei saanud kuigi vana olla – peaaegu trotslikult: “Kartsin, et… keeldute mind peale võtmast, kui selgub, et ma polegi vana ja… abitu.”

“Sinu kahtlused on õigustatud,” kinnitas hertsog. “Aga et nüüd on sinu teesklemisel kriips peal, siis võib-olla selgitad mullegi, mispärast sa üksinda reisid?”

Vastuse asemel lükkas tüdruk kapuutsi õlgadele ja paljastas erkpunase juuksepahmaka, mis oli sassis lokkidena ümber pea keerdunud.

Tema tumedad hallikasrohelised silmad olid merekarva ja isegi hämarus ei suutnud varjata kahvatut, selget ja õhkõrna näonahka.

Neiu naeratas ja lausus kelmikalt: “Küll on hea, et ma ei pea rohkem häält moonutama. Vedasin teid ninapidi, eks ole?”

“Tõsi,” möönis hertsog. “Aga mul polnud põhjust teie siiruses kahelda.”

“Kartsin nii väga, et keeldute mind aitamast,” kordas neiu. “Kuid nüüd oleme vähemalt kolm miili edasi sõitnud ja te ei saa minuga midagi teha.”

Tema toon oli nii rahulolev, et hertsog ei pannud kiusatusele vastu ja torkas: “Ma võin su iga kell tõllast välja tõsta!”

“Jätaksite mu välja surnuks külmuma?” imestas tüdruk. “See poleks teist kuigi härrasmehelik!”

Hertsog uuris reisikaaslase nurgelist näolappi ja selgeid näojooni ning jõudis järeldusele, et neidis pole küll iludus, kuid on väga kena. Tema naeratuses oli midagi lummavat ja silmad särasid erakordselt kelmikalt, ent üks oli kindel – tegemist oli kahtlemata noobli neiuga. Oma tähelepanekust veidi jahmunud hertsog ütles: “Parem oleks, kui räägid kõik ausalt ära. Tunnen huvi, mispärast sa üksi reisid. Kordan oma küsimust.”

Tüdruk piilus küsijat ripsmete vahelt ja vastas: “See on saladus, aga ma pean kiiremas korras Londonisse tähtsa teate edastama! Harilik kuller võidakse teelt kõrvaldada, kuid pole tõenäoline, et keegi mind kahtlustaks!”

“Väga põnev,” ühmas hertsog kuivalt. “Ja nüüd räägi, palun, milles tegelikult asi on!”

“Kas te ei usu mind?”

“Ei!”

Viivuks tekkis vestluses paus, mille piiga esimesena katkestas.

“Ma ei soovi tõtt rääkida ja teil pole õigust seda minult nõuda!”

“Arvan, et mul on selleks täielik õigus,” vaidles hertsog vastu. “Lõppude lõpuks oled sa ikkagi minu tõllas ja ma ei kavatse end mingisuguse skandaaliga siduda.”

“Sedand küll ei juhtu!” piiksatas tüdruk rutakalt.

“Oled kindel?” küsis hertsog. “Võib-olla peaksin tõlla ringi keerama. Sinu tõld saab varsti korda ja niikaua võid Rabapüü ja Ohaka kõrtsis aega veeta.”

Väike salatseja vajus mõttesse ja küsis siis täiesti teistsuguse hääletooniga: “Kas lubate mind kindlasti aidata, kui ma teile tõtt räägin?”

“Ma ei saa midagi säärast lubada,” sõnas hertsog, “aga ma kuulan su ära ja püüan mõista.”

“Sellest ei piisa!”

“Ma ei mõtlegi rohkemat lubada!”

Jälle vaikus. Viimaks piiksatas tüdruk: “Ma… jooksin minema!”

“Seda ma arvasingi,” nentis hertsog.

“Kas ma olen nii läbinähtav?”

“Ükski daam – iseäranis Šoti daam – ei reisi saatjata ega palu võhivõõrastelt priiküüti!”

Neidis ei vastanud ning hertsog jätkas: “Noh, kas sa teed koolist poppi?”

“Muidugi mitte!” oli vastus kiire tulema. “Ma olen kaheksateist ja täiskasvanud inimene! Tõtt-öelda pole ma kunagi koolis käinud!”

“Kas sa põgenesid siis kodust?”

“Jah!”

“Miks?”

Kui tüdruk kõhklevalt vakatas, hoiatas hertsog: “Ma pean teadma täit tõde ja parem on, kui räägid vabatahtlikult kõik ära, nii et ma ei pea sind selleks sundima. Alustuseks võiksid mulle oma nime öelda.”

“Jacobina.”

Hertsog kergitas kulme.

“Sa oled siis jakobiit?”

“Muidugi!” kinnitas tüdruk. “Kuulun jakobiitide dünastiasse ja mu vanaisa hukkus 45. aasta ülestõusus.”

“Ja nüüd on noor troonipärija Charles Stuart samuti surnud,” lisas hertsog. “Mis mõtet on võidelda kuninga eest, keda pole olemas?”

“Aga tema vend James on elus!” nipsas tüdruk pikemalt mõtlemata, “ja ärge lootkegi, et lepime mingisuguste Saksa tõusikutega Londonis, kes arvavad, et on väärilised meid valitsema!”

Hertsog muigas.

Ta teadis suurepäraselt, kui ustavad on šotlased oma Stuarti-nimelistele kuningatele, ja oli nende söakusest varjamatult vaimustuses. Inglased polnud ikka veel saanud üle kangekaelsest imetlusest mehe vastu, keda nad nimetasid Bonnie Prints Charlieks.

“Noh, Jacobina,” ütles ta, “räägi veel endast.”

“Mind kutsutakse Jabinaks,” jätkas neiu. “Jacobina on mu ristinimi ja ma olen selle üle uhke, kuid see pole üldse suupärane.”

“Seda ma usun,” kostis hertsog, “aga kas sa arvad, et sinu vanemad oleksid praegu sinu üle uhked? Kindlasti on sind juba otsima hakatud.”

“Nad ei suuda mind leida,” oli Jabina kindel.

“Räägi nüüd kõik algusest lõpuni ära!” sõnas hertsog käskiva tooniga, millele tema teenijad oleksid kõhklematult kuuletunud.

“Ma ei taha sellest rääkida,” tõrkus Jabina.

“Arvesta, et ma pean teadma su plehkupaneku põhjust,” nõudis hertsog. “Kui hakkad salatsema, siis viin su Rabapüüsse ja Ohakasse tagasi ja jutul lõpp.”

Neiu uudistas kõnelejat suurte silmadega.

“Säärane jõhkrus poleks teie puhul tõesti välistatud!” nähvas ta viimaks. “Te olete ju inglane. Olen alati teadnud, et inglasi ei või usaldada!”

“Aga sa juba tegid seda!” vastas hertsog. “Ja et sa istud minu tõllas, siis olen ma praegu sinu eest vastutav. Mille eest sa põgened?”

“Abiellumise!” turtsatas Jabina vaikselt.

“Kas sa oled kihlatud?”

“Paps kavatses kihluse järgmisel nädalal välja kuulutada.”

“Kas sa ütlesid isale, et ei soovi abielluda?”

“Ütlesin… aga ta ei võtnud mind kuulda.”

“Miks mitte?”

“Talle meeldib mees, kelle ta on minu jaoks välja valinud.”

“Ja sulle ei meeldigi?”

“Ma jälestan seda vana, vastikut ja igavat kuivikut!” torkas Jabina vihaselt.

“Aga kuidas isa su kadumisele reageerib?” tahtis hertsog teada.

“Ta kogub meie tuhandepealise klanni liikmed kokku ja nad kõik sööstavad kaheteralisi mõõku viibutades mulle järele!”

“Tuhandekesi?” imestas hertsog. “Ega sa ometi liialda?”

“Võib-olla liialdangi,” turtsatas Jabina, “kuid igal juhul saab ta maruvihaseks ja asub mind jälitama!”

“See ei üllataks mind põrmugi,” kostis hertsog. “Ja mis puutub minusse, siis ma ei mõtlegi lasta ennast sinu abiellumisprobleemidesse kaasa tõmmata. Tõenäoliselt jõuame järgmisesse postijaama juba enne videvikku ja edasi pead endaga ise hakkama saama!”

“Ma pole teilt rohkem palunudki!” ütles Jabina. “See on piiri lähedal ja Inglismaal võin suvalise postitõllaga Londonisse sõita.”

“Ja mida sa Londonis teha kavatsed?” ei jätnud hertsog pärimist.

“Ega ma siis sinna jää,” sõnas Jabina veidi pahakspanevalt. “Ma sõidan Prantsusmaale. Nüüd, mil sõda Bonaparte’iga on lõppenud, võin oma tädi – mampsi õe – juurde elama minna. Ta on abielus prantslasega ja elab Nice’i lähedal.”

“Kas tädi on su plaaniga kursis?”

“Ei, aga kindlasti on tal mind nähes hea meel. Ma tean seda. Ta oli mu mampsiga väga lähedane, kuid papsiga sõdis vahetpidamata.”

“Kas su ema on surnud?”

“Jah, ta suri kuus aastat tagasi. Tema poleks lasknud papsil mind ühegi jõletisega paari panna!”

“Paljudel tütarlastel ei ole abikaasa valimisel sõnaõigust, Jabina,” venitas hertsog. “Kindlasti tahab isa sulle parimat.”

“Jätke see moraalilugemine!” lausus Jabina mürgiselt. “Te pole põrmugi parem kui lord Dornach!”

“Lord Dornach?” kordas hertsog. “Kas tema ongi su mehekandidaat?”

“Kas te tunnete teda?” küsis Jabina vastu.

“Ei,” vastas hertsog, “kuid see abielu tõotab olla tulus. Enamik noori neidusid just seda ihkabki.”

“Mina küll mitte,” torises Jabina.

“Kas lord Dornach on jõukas?”

“Minu teada on ta pururikas,” vastas Jabina, “aga ta ei meeldiks mulle isegi siis, kui ta oleks pealaest jalatallani teemantidega kaetud. Ma ju ütlesin, et ta on vana ja igav. Ma ei imestaks põrmugi, kui ta mind oma lossi maa-alusesse vangikongi pistaks ja surnuks peksaks!”

“Sinu suurim puudus on liiga elav kujutlusvõime,” tähendas hertsog.

“Paps ütleb sedasama.”

“Mida su isa veel ütleb?”

“Et ma olen tormakas ja impulsiivne sekeldaja, kes vajab hädasti tugevat ja kindlat mehekätt!” deklameeris Jabina kergelt põlastava tooniga.

“Äärmiselt paikapidav kirjeldus, nagu näha,” nentis hertsog ilmetult.

Jabina heitis pea selga.

“Ja kuidas teile endale meeldiks abielluda inimesega, kes on spetsiaalselt valitud teid ümber kasvatama? Lord Dornach ei maininud poole sõnagagi, et ta mind armastab!”

“Arvata võib,” aasis hertsog, “et sa ei julgustanud teda eriti südant puistama!”

“Muidugi mitte!” nähvas Jabina. “Ütlesin lordile, et abielluksin pigem tursaga.”

Hertsog ei suutnud naeru pidada.

“Jabina,” ütles ta viivu pärast, “kardan, et sinu plaan ihuüksi Nice’i reisida ei lähe täide. Kahju, kui pead naituma mehega, kes sulle ei meeldi, aga võib-olla on isa su põgenemiskatsest nii rabatud, et koju naastes ootab sind hoopis parem vastuvõtt.”

“Ma ei mõtlegi koju minna!” kisendas Jabina. “Kas kuulsite? Ma ei lähe koju! Keegi ei saa mind sundida!”

“Nagu soovid,” kostis hertsog. “Aga meie teed lähevad järgmises postijaamas igal juhul lahku.”

“Te olete nagu Pontius Pilaatus,” põlastas Jabina. “Pesete oma käed supist puhtaks ainult sellepärast, et te ei oska kujunenud olukorras käituda.”

Hertsog jahmus. Ta polnud harjunud, et teda niisuguse tooniga kõnetatakse.

“Sinu probleemid ei puutu minusse,” lausus ta eneseõigustuseks.

“Ebaõiglus, julmus ja vägivald puutuvad igaühesse,” ei jätnud Jabina jonni. “Kui oleksite rüütellik noormees nagu romaanikangelased, siis oleksite valmis minu eest võitlema ja aitaksite mul pahade eest põgeneda. Võiksite mu isegi sõjaratsul oma lossi kanda!”

“Kõlab vägagi Frances Burney või proua Radcliffe’i moodi,” lausus hertsog. “Ent paraku on mu niinimetatud loss siit kaugel ja sinu sealviibimist oleks ka raske põhjendada.”

Ta naeratas ja lisas: “Ja rüütlitel, kes vanasti neidusid hädaohust päästsid, ei tekkinud küsimustki, mida nendega peale hakata!”

“Tõsi,” nõustus Jabina. “Aga mind üllatab, et teie niisuguse asja peale tulite!”

Hertsog ei lausunud sõnagi, kergitas ainult kulme. Veidi aja pärast lisas tüdruk kärsitult: “Vabandan oma ebaviisakuse pärast, kuid teie kopitanud raamat tundub väga igav olevat. Ma jälgisin teid, kui te vait olite. Jäi mulje, et midagi põnevat seal kirjutatud pole.”

“See on teatmeteos keskaegsetest käsikirjadest.”

“Vohh!” hüüatas Jabina. “Nüüd siis teate, mida ma silmas pidasin! Sellepärast ma ei kahtlustanudki, et võiksite midagi teada rändrüütlitest või hädaohtu sattunud neidudest.”

“Võib-olla on minu teadmistes tõesti lüngad,” soostus hertsog. “Kuid sellele vaatamata on mu kohus veenda sind isa juurde tagasi pöörduma, Jabina.”

“Ärge raisake oma sõnu ja hingeõhku. Ma ei lähe koju, vaid tädi juurde.”

“Kas sul reisiks ikka raha jätkub?” uuris hertsog.

Tüdruk muigas ja hertsog märkas tema vasakus suunurgas naerulohukest.

“Te peate mind vist poolearuliseks,” oletas Jabina. “Mul on rahakotis viisteist naela. Näppasin selle majapidamisrahast, kui majapidajannat polnud parajasti nägemas. Peale selle on mul kaasas kõik ema juveelid. Ma ei saa neid praegu näidata, sest need on mu kleidivoodrisse peidetud. Aga ma tean, et need on väga kallid, ja kui ma Londonisse jõuan, siis müün need maha ja saadud rahaga võin lahedasti Nice’i sõita.”

“Sa ei saa ometi seda pikka maad üksi sõita,” manitses hertsog etteheitvalt.

“Miks mitte?” imestas Jabina.

“Esiteks – sa oled liiga noor.”

Tüdruk ootas veidi ja küsis muiates: “Ja teiseks?”

Et hertsog kõheldes sobivaid sõnu otsis, vastas Jabina oma küsimusele ise: “Ja teiseks – ma olen liiga kena. Tunnistage parem kohe, et see on nii. Tean seda, sest olen seda juba aastaid kõikjal kuulnud.”

“Kas sa ei leia, et oled upsakavõitu?” märkis hertsog.

“Mitte üks põrm!” ajas tüdruk vastu. “Ema oli imearmas ja mina olen temasse. Ta oli pooleldi prantslanna ja elas enne mu isaga abiellumist Pariisis.”

“Minu arvates sa küll eriti prantslaslik pole,” leidis hertsog.

“Ainult võhikud eeldavad, et kõik prantslannad on tumedapäised,” selgitas Jabina. “Minu ema oli samuti punapea. Ja kindlasti olete kuulnud, et ka Josephine’il, Napoleon Bonaparte’i naisel, olid punased juuksed?”

Jabina heitis uuesti pea selga – see oli tal sisseharjunud liigutus.

“Kahtlemata on mul Pariisis kõvasti lööki!”

Hertsog oli sõnatu. Ta otsis võimalust noorele sekeldisele selgeks teha, miks neiul ei sobi ihuüksi Pariisi sõita, ja et oodatav menu läheks vastuollu heade kommetega, mida talle oli maast madalast õpetatud.

Ent samas ei puutunud see raasugi temasse.

Keegi ei kohustanud teda sekkuma afääridesse, millest võis tulla räpane skandaal.

Lord Dornachi nimi oli talle võõras, ent kahtlemata oli tegemist noobli mehega. Kuulujuttude levimiseks andis alust juba pruudi põgenemine, rääkimata sellest, et Warminsteri hertsog oli neiule oma abistava käe ulatanud.

Hertsog nägi vaimusilmas kõikvõimalikke ohtusid, millesse ta ei soovinud end mässida.

Ta sättis ennast kindlamalt istmenurka ja ütles: “Sul on õigus, Jabina. Minul pole vähimatki õigust sinu asjadesse sekkuda. Järgmises postijaamas lähevad meie teed lahku. Ja parem on, kui me teineteisest midagi ei tea.”

“Ma tean küll, kes te olete,” torkas Jabina vahele. “Te olete Warminsteri hertsog. Kuulsin kutsari ja kõrtsmiku jutuajamist pealt, kui te saabusite. Tõtt-öelda pidasin seda alguses naljaks.”

“Naljaks?” ei saanud hertsog aru.

“Noh, aga hertsogitel pole kombeks reisida ainult kahe kutsariga, teenrite ja ratsakulleriteta.”

“Teine tõld on veidi maha jäänud,” vabandas hertsog mõtlematult. Tegelikult ei pidanud ta vajalikuks ennast ninaka plikanähvitsa ees õigustada.