Читать книгу Armastuse vang - Barbara Cartland - Страница 5

Nuneatoni hertsog krabistas hommikulehega, enne kui lausus ärritunud häälel:

“Selgub, et Winsfordi krahvile on antud Sukapaela orden. Jumal teab, mis ta selle saamiseks tegema pidi.”

Ta asetas rääkides ajalehe hõbedast hoidjale, mis seisis tema ees söögilaual, ja keskendus taldrikutäie piimaliha söömisele. Ta tegi seda kombel, mis paljastas mõlemale naisele tema kõrval, et ta on ülimalt ärritunud.

“Krahv oskab kindlasti seda sukapaela oma kasuks pöörata!” ütles hertsoginna.

Ta rääkis rahustava häälega, aga tema mees tõstis pilgu taldrikult ja ütles teravalt:

“Sa võiksid ju vaesekese kaitsjaks hakata! Kuninglikul ballil oli üsna selgelt näha, mis sa temast arvad.”

Hertsoginna kergitas kulme ja vastas häälel, mida tema kasutütar kutsus “väikese tüdruku häälekeseks”:

“Mida sa sellega öelda tahad, kallis Edmund? Minu arusaamise kohaselt oled sa alati soovinud, et ma oleksin meie lähedaste naabritega viisakas.”

Hertsog urises midagi oma nina alla ja jätkas hommikueine söömist.

Sorilda mõistis, et tema onu on armukade, ja mõtles, et see pole sugugi üllatav.

Sorildale, nagu kõigile teistele lossielanikele, oli suureks üllatuseks, kui hertsog kolm kuud tagasi, vaid nädal peale oma kuuekümnendat sünnipäeva teatas, et kavatseb abielluda endast kolmkümmend viis aastat noorema lesega.

Alguses mõtles Sorilda, et oleks päris tore, kui majas oleks mõni peaaegu temaealine ja et nad võiksid onunaisega sõbrad olla.

Tema illusioonid purunesid kiiresti.

Iris ei vajanud enda kõrvale naisi, eriti selliseid, kes oleksid võinud rivaalideks osutuda.

Sorildale ei tulnud mõttessegi, et tädi võiks teda rivaaliks pidada. Ta oli valmis uue hertsoginna ilu kogu südamest imetlema. Õige pea aga selgus, et Irise ilu oli, kui kasutada Sorilda lapsehoidja sõnu, vaid “väline”.

Kuus kuud pärast onu abiellumist seisis Sorilda silmitsi tõsiasjaga, et kodu, mille ta peale vanemate surma oli leidnud, oli tema jaoks muutunud armetuks ja õnnetuks kohaks, kus ta iga päev hirmu tundis.

Hertsog oli pimestatud, nii nagu ainult vanem mees võib olla pimestatud noorest naisest, ega näinud muud kui vaid abikaasa võrgutavaid võlusid. Tal polnud aimugi, et teiste lossielanike jaoks oli naine tuldpurskav lohe, kes külvas kõikjale pisaraid ja õnnetust.

Sorilda meelest oli see imekspandav, et samaaegselt kui Iris välispidiselt vastas kõigi ettekujutusele inglist, oli ta seespidiselt kurat ise.

Sorilda oli noore tütarlapse kohta harukordselt intelligentne. See tuli sellest, et ta oli lapsepõlves veetnud palju aega oma isa seltsis, kes oli silmapaistvalt tark mees.

Sorilda isa oli Etoni kindluse kapten, akadeemilist kraadi kaitses ta Oxfordis. Kui ta parlamenti sai, räägiti temast kui oma põlvkonna kõige silmapaistvamast noorest poliitikust.

Kogu rahvas pidas seda tõeliseks tragöödiaks, kui lord Lionel Eaton ja tema naine hukkusid rongiõnnetusel Prantsusmaal, olles teel poliitilisele konverentsile.

Sorilda elu kukkus sel hetkel ootamatult kokku.

Kuigi Sorilda onu oli olnud lahke ja võtnud ta elama oma lossi Northamptonshires’is, ei suutnud tüdruk pikka aega teha muud kui kurvastada vanemate kaotuse üle, keda ta oli südamest armastanud.

Tagasi vaadates tundus Sorildale, et nende kodu oli alati täis valgust ja naeru. Seal valitses armastuse atmosfäär, mida Sorilda lossis elades ei leidnud.

Onu oli olnud kümme aastat lesk. Tema pojad olid täiskasvanud ja abielus. Vanim poeg, markii, tegi karjääri diplomaadina ja oli Indias asevalitseja.

Hertsog elas äärmiselt tegusat elu. Ta ei olnud mitte ainult kuninganna usin teener Buckinghami palees, vaid ka krahvkonna administratsiooniülem. Peale selle täitis ta krahvkonnas veel mitmeid teisi ametikohustusi.

Sorildale ei turgatanud kordagi pähe, et onu oli tegelikult üksildane. Ning et, nagu paljud mehed enne teda, igatses ka tema haarata kinni noorusmõnudest, enne kui ta nende nautimiseks liiga vanaks osutub.

Seetõttu oli onu sobiv sihtmärk proua Iris Handley taolistele inimestele, kes otsisid oma ilule vastavat positsiooni.

Irisel oli loomulikult terve hulk austajaid, aga enamik neist oli abielus, ega suutnud seetõttu pakkuda naisele seda, mida ta ihkas, nimelt veel ühte kullast sõrmust.

Iris oli hertsogiga tutvunud suurel vastuvõtupeol, kus ta sattus saatuse seletamatu viperuse tõttu hertsogi kõrvale istuma.

Hertsogi kõrvale plaanitud lauanaaber, üks mõjukas vanem naisterahvas, oli viimasel hetkel haigestunud. Selle asemel, et kogu laud ümber paigutada, pani võõrustaja vanadaami kohale hoopis Iris Handley.

Polnud sugugi üllatav, et hertsog, kes enamasti pidi, nagu ta ise ükskord mainis, saatma lõunasöökidel “linnapea naist”, leidis meeldiva üllatusega, et ta on pandud istuma kõige kaunima naise kõrvale, keda ta eales näinud oli.

Mehed olid tavaliselt pimestatud, kui nad Irist esmakordselt nägid.

Tema helesinised silmad, blondid juuksed ja roosakas-valge jume vastasid keskmise mehe arusaamadele sellest, kuidas üks naine peab välja nägema. Seda arvamust oli kujundanud kuninganna, tänu kellele oli moes kõik väike, armas ja naiselik.

Sellel õhtul hertsog veel ei aimanud, et ta oli kadunud mees alates hetkest, mil Iris talle oma sinisilmadega otsa vaatas.

Sorilda oli esimene, kes tajus, et onunaise välimus on vastuolus tema iseloomuga.

Irise ja hertsogi abielu sõlmiti nii kiiresti, et Irisel ei olnud aega külastada Nuneatoni lossi enne, kui temast sai hertsoginna.

Hertsog oli korraldanud Irisele traditsioonilised vastuvõtupidustused – lossielanikke kostitati Thyte Barnis piduliku söömaajaga, küla ning tee lossi oli kaunistatud pidulike auväravatega ja õhtupimedas korraldati uhke tulevärk.

Kui Iris sel päeval kaarikust välja astus, seljas kõige laiem krinoliin, mida Sorilda iial näinud oli, peal taftist mantel, mis sobis tema silmadega ning peas samas toonis jaanalinnusulgedega kaunistatud paeltega kübar, võttis tema ilu Sorilda hingetuks.

Siis jooksis ta onu juurde, pani käed ümber tema kaela ja ütles:

“Õnnitlused, onu Edmund! Ma tõesti loodan, et sa saad väga, väga õnnelikuks! Me kõik ootame põnevusega kohtumist sinu pruudiga.”

“Siis pead sa temaga kohtuma, mu armas,” vastas hertsog heatujuliselt.

Ta pöördus oma naise poole ja ütles:

“See on mu vennatütar Sorilda, kes elab siin minu juures. Ma olen kindel, et teist saavad head sõbrad.”

“Elab sinu juures?”

Selles küsimuses oli teravust, mis pani Sorilda kangestuma.

Onu oli ometi naisele rääkinud, et ta lossis elab? arutles Sorilda mõttes.

“Jah, jah,” vastas hertsog. “Sorilda vanemad hukkusid traagilistel asjaoludel. Mul pole siiani olnud aega sulle sellest rääkida, mu kallis.”

Sorilda tegi reveransi ja jäi ootama. Ta märkas hertsoginna silmis järsku ilmet, mis tekitas tunde, nagu oleks äkiline külm tuulehoog temast üle puhunud.

Hertsog ei märganud midagi ja näitas õhinaga oma uuele naisele tema tulevast kodu.

Ta võttis Irise käe ja juhtis naise trepist üles suurde halli, kuhu oli tervituseks rivistatud suurem osa lossi teenijaskonnast.

Iris võttis lahkelt vastu häid soove ja õnnitlusi. Tema armsal näol säras naeratus. Sorilda arvates võis see ära petta kõiki, kes teda paremini ei tundnud.

Tundus lausa uskumatu, et üks naine suutis vaid mõne nädalaga muuta täielikult ajaloolist ja mõjukat atmosfääri, mis valitses lossis.

Ja ometi just seda Iris tegi.

Muutused ei tulenenud mitte ainult sellest, mida ta ütles. Iris haaras lossis võimu fanaatiliselt ambitsioonika naise apla ahnusega.

Miski ega keegi ei tohtinud tema teel ees seista. Kõik pidi olema täpselt nii, nagu tema soovis.

Loss oli alati olnud üsna sünge ja kõik toimus seal aeglaselt, nagu poleks ajal mingit erilist tähtsust.

Järsku oli loss äratatud uude ellu ja hoolimata sellest, et mõnedki uuendused olid teretulnud, oli viis, kuidas need ellu viidi, ning kuidas uus käskijanna neid juurutas, murranguline.

Mõned vanemad teenijad saadeti nii kiiresti pensionile, et nad ei jõudnud arugi saada, mis toimub. Ainuüksi see tekitas kõigis ebakindlust.

Sorilda tajus seda viisis, kuidas teenijad kiiresti ja närviliselt majas ringi liikusid. Talle tundus, et nende kindlustunne oli riisutud hetkel, kui nad seda kõige vähem ootasid.

Mis puutus Sorildasse, siis ei raisanud Iris eriti aega ja tegi talle vägagi arusaadavalt selgeks, et tal pole mingit soovi oma võõrastütre saatjadaamiks hakata.

Sorilda ei tähtsustanud ennast sugugi üle, kuid ta oleks olnud suisa loll, kui ta poleks aru saanud, et hertsoginna silmapilkse vastumeelsuse põhjuseks oli tema hea välimus.

Sorilda ema oli austria verd ja Sorilda oli emalt pärinud tumepunased juuksed, mis olid omased tuntud Viini kaunitaridele. Tema silmad olid selget rohelist värvi ja nahk, nagu võiski arvata, oli pehme kui magnoolia õieleht.

Nende kolme aasta jooksul, mis Sorilda pärast oma vanemate surma lossis oli elanud, oli viieteistkümneaastasest ilusast lapsest sirgunud kaunitar, kelle ilu oleks kahtlemata ülistatud, kui ta oleks Londonis elanud.

Hertsog ei näinud veel mingit vajadust Sorildat seltskonnaeluga tutvustada, kuna tütarlaps näis rahul olevat oma eluga lossis.

Kuigi ta ähmaselt tajus, et varem või hiljem tuleb tal Sorildat tutvustada Buckinghami palees kuningannale ja ta peab leidma mõne vähem vastumeelse sugulase, kes hakkaks Sorilda saatjadaamiks.

Hertsogit olid alati väsitanud lugematud Eatonid, kes enamasti lipitsesid, kui nad temaga kohtusid, või pommitasid teda kirjadega, mida ta harva lugema vaevus.

Vastupidiselt oma isale ei kujutanud hertsog end kunagi ette perekonnapeana, mingi isafiguurina, kelle poole kõik abivajajad võiksid pöörduda.

Selle asemel eelistas ta lävida vaid paari sõbraga. Teisi hoidis ta lihtsalt käeulatuses.

See tähendas, et lossi saabunud külalised olid enamasti hertsogi-ealised. Kuna hertsog ei püüdnud Sorildat kunagi kellelegi teisele tutvustada, kutsuti tütarlast harva krahvkonna pidudele.

Põhjuseks oli ka see, et enamik inimesi kartis Sorilda onu.

Ta oli tõepoolest aukartustäratav mees. Nooruses oli ta olnud äärmiselt kena ja aastad polnud sugugi vähendanud tema hinnangut iseenda tähtsuse osas.

Ta pidas end tavalistest inimestest peajagu paremaks ega näinud mingit põhjust seltsida kellegagi, kes teda ei huvitanud või lõbustanud.

See puudutas ka neid, keda lossi kutsuti. Sorilda oleks end väga trööstitult ja üksildasena tundnud, kui ta poleks aktiivselt enda harimisega tegelnud.

Koostöös hertsogi järelevaatajaga, kes oli tema isa poolt tööle võetud, õnnestus Sorildal saada endale mitte ainult koduõpetajanna, vaid ka terve rida noori tudengitest koduõpetajaid, kes tulid krahvkonna eri nurkadest, et talle eratunde anda.

Kui hertsog ka pidas tema haridust liiga kalliks, ei öelnud ta seda kunagi välja. Kuna Sorilda valis sellised õppeained, mis huvitasid teda kõige rohkem, omandas ta peagi hariduse, mis oleks sobinud pigem mehele kui noorele naisele.

Aasta tagasi, kui Sorilda oli saanud seitseteist, teatas koduõpetajanna, et tal on aeg lahkuda. Hiljem oleks tal oma vanuse tõttu olnud raske uut töökohta leida. Sestpeale tundis Sorilda end üpris üksijäetuna. Hoolimata koduõpetaja lahkumisest jätkas ta muusikatundidega. Samuti moodsate keelte ja klassikute teoste uurimisega.

Ometi teadis Sorilda, et peagi peab ta onule selgeks tegema, et teda kui täiskasvanud naist ei saa enam kauem klassiruumis kinni hoida.

Siis oli saabunud Iris ja ei võtnud kuigi palju aega, kuni Sorilda mõistis, et teda ei kavatsetud hoida mitte klassiruumis, vaid hoopis tagaplaanil.

Nagu paljud kaunid naised, oli ka Iris põhjendamatult armukade kõikvõimalike konkurentide peale.

Ta tahtis üksi tähelepanu keskpunktis olla, kogu aeg ja igal võimalikul hetkel, nii päeval kui ka öösel.

Ja iga naist, kes polnud tõeliselt vana või inetu, pidas ta võimalikuks rivaaliks. Seetõttu oli Sorilda välimus talle lossi jõudes ebameeldivaks üllatuseks.

Kui hertsog oli vastanud oma naise märkusele, püüdis Sorilda teda vaigistada, öeldes:

“Ma arvan, et põhjus, miks Winsfordi krahvile Sukapaela orden anti, seisneb selles, et ta on algusest peale toetanud prints Alberti plaani rajada Kristallpalee.”

“Kust sina seda tead?” küsis hertsoginna.

Enne kui Sorilda jõudis vastata, sekkus hertsog:

“Tüdrukul on õigus, see on algusest lõpuni olnud üks neetult rumal idee! Ainult kuutõbine võib endale ette kujutada, et klaasist on võimalik paleed ehitada. Ja rüvetada nõndamoodi Hyde Parki on suurim pettus ja kelmus, mis on selle maa rahvast tabanud!”

Hertsog rääkis vihaselt ja Sorildale meenus, et peaaegu samu väljendeid kasutas üks parlamendiliige alamkojas esinedes.

Hoolimata vastuseisust, mis tuli nii hertsogitaolistelt väljapaistvatelt inimestelt kui ka ajakirjanduse poolt, oli Kristallpalee ehitamine jätkunud.

“Pane mu sõnu tähele,” ütles hertsog häält tõstes, “kogu asi osutub inetuks läbikukkumiseks ja mind ei üllataks sugugi, kui palee kukuks kokku samal hetkel, kui Tema Majesteet seda avab!”

Ta lisas turtsatades:

“Mida rohkemat võikski oodata aednikupoisilt, kellele on antud luba end arhitektiks nimetada?”

Sellega osutas ta, mõistis Sorilda, Joseph Paxtonile, kes oli üks selle sajandi kõige märkimisväärsemaid mehi.

Ta oli tõepoolest alustanud elu aednikupoisina, aga peagi oli temast saanud Devonshire’i hertsogi soosik ja ilma igasuguse arhitektuurialase hariduseta sai ta kuulsaks kui Catforthi konservatooriumi, hertsogi Derbyshire’i mõisamaja kujundajana.

Ajalehed osutasid halvakspanuga, et Paxton oli prints Albertile Kristallpalee projekti asemel esitanud lohaka skitsi, mis põhimõtteliselt kujutas ootamatult suuremõõtmelist kasvuhoonet.

Hertsog polnud sugugi ainus, kes ettevõtmisele hukatust ennustas.

Sorilda luges pidevalt ajalehti ja leidis lugematul hulgal artikleid, kirju ja ettekandeid, mis teavitasid, et palee variseb rahvahulga sammude poolt tekkinud vibratsiooni tõttu kokku.

Parlamendi liige ja tähtsaim konservatiiv kolonel Charles Sibthorp kuulutas oma südame suurimaks sooviks, “et see neetud ehitis, mida kutsutakse Kristallpaleeks, paisataks puruks”.

Teised olid kindlad, et rahesadu peksab kildudeks, äike purustab või vihm uputab palee. Aga Kristallpalee ehitamine jätkus ja Sorilda oli lugenud, et ehitustööd hakkasid lõpule jõudma. Ka kõige vaenulikumad kriitikud hakkasid aru saama, et juhtumas on midagi väga erilist.

Kuninganna pidi Kristallpalee avama 1. mail, kahe nädala pärast.

Hertsog oli päris algusest peale prints Alberti unistuse tuline vastane, kuigi Sorilda oli päris kindel, et Buckinghami palees ta nõnda ei väljendunud.

Sorilda oli veendunud, et see polnud mitte palee, mis onu ärritas, vaid tõsiasi, et ta oli Winsfordi krahvi peale armukade.

Sorilda oli teiste inimeste emotsioonide suhtes tundlik ja teadis, et tema onunaine ei varjanud mitte alati oma tundeid. Täie kindlusega tajus ta, et Iris tundis krahvi suhtes rohkem kui vaid heanaaberlikkust.

Alati kui krahvi nime mainiti, ja seda juhtus üsna tihti, ilmus Irise helesinistesse silmadesse pilk, mis Sorilda meelest erines tunduvalt tema tavalisest külmalt kalkuleerivast pilgust, millega Iris enamjaolt maailma põrnitses.

Poleks olnud sugugi imestamapanev, kui noor hertsoginna oleks olnud krahvist sisse võetud.

Sellest ajast, kui Sorilda lossi elama tuli, kuulis ta krahvist kõnelemas nii onu kui tema külalisi. Ka teenijate, mõisa talupoegade, jahimeeste, puuraiujate ja kõigi teiste ümberkaudsete hulgas oli ta tihti jututeemaks.

Esmakordselt nägi Sorilda krahvi iga-aastasel koertega jahiretkel, mida hertsog lossis korraldas, ja talle oli kohe selge, miks meest ümbritsesid nii paljud kuulujutud.

Krahv polnud mitte ainult äärmiselt kena mees, mis huvitas eelkõige naisi, vaid ta oli ka suurepärane ratsutaja. Ta ratsutas uhkemalt kui ükski mees, keda Sorilda eales näinud oli.

Edaspidi sai ta teada, et krahvi hobused olid sama silmapaistvad kui nende peremees. Krahv oli eelmisel aastal võitnud Ascoti karikavõistlused ja eeldati, et ta võidab ka sel aastal.

Hertsogi suhted krahviga olid enne hertsogi abiellumist rahumeelsed, kui mitte sõbralikud. Üleöö aga sai naabrist, kellega hertsog alati rahujalal oli olnud, ühtäkki vaenlane.

“Ma ütlen sulle ühte asja,” jätkas hertsog kärkival toonil, mida ta kasutas äärmise ärrituse korral, “mind üllataks üliväga, kui me avamispidustustelt tagasi tuleksime, ilma et me oleksime oma elu kaotanud või tuhandete langevate klaasikildude poolt lõhki kistud!”

Hertsoginna hakkas naerma.

“Mina ei karda, Edmund, ja ka sul ei maksa end üles ärritada, et tõestada selle ettevõtmise ohtlikkust.”

“See ei ole mitte ainult ohtlik, see on selge hullumeelsus!” vastas hertsog. “Kui ma kaks nädalat tagasi Londonis käisin, kuulsin ma viimast idiootsust, mis selle inetu monstrumiga seotud on.”

“Mis see küll olla võiks?” küsis Sorilda innukalt.

Ta oleks nii väga tahtnud Kristallpaleed oma silmaga näha. Kui ta tegi ettepaneku, et võiks sel eesmärgil Londonisse sõita, selgitas onunaine talle kiirelt, et ta peab jääma maale ja tal on kategooriliselt keelatud peatuda nende Park Lane’il asuvas linnamajas.

Sorildale tundus see seda ülekohtusem, et kogu Northampton suundus maailmanäituse ajaks Londonisse.

Aga ta ei olnud sugugi üllatunud, sest onunaise tunded tema vastu muutusid nädal-nädalalt ja kuu-kuult üha vaenulikumaks.

“Onu Edmund, räägi ometi, mis toimub?” palus ta.

Sorilda oli uudishimust lõhkemas ja ignoreeris pahameelekurdu tädi külmade siniste silmade vahel, millega talle püüti märku anda, et tüdruk on liiga pealetükkiv.

Justkui rõõmu tundes, et tal avaneb võimalus ka veel maailmanäitust maha teha, jätkas hertsog:

“Selgus, et ristlöövis asuvad kolm suurt jalakat kubisevad varblastest ja kogu väljapanek võib nende poolt rikutud saada.”

“Miks nad ei mõelnud selle peale juba siis, kui nad otsustasid puud paleesse alles jätta?” küsis Sorilda.

“Seda mõtlesin minagi,” vastas hertsog. “Kogu idee on algusest lõpuni häbiväärne. Tõsiasi, et selle õnnetu projekti kallal töötab tervelt kaks tuhat töölist, paneb mind tugevasti kahtlema meie riigi selges mõistuses.”

“Mida nad varblastega tegid, onu Edmund?” päris Sorilda, soovides hertsogi jutu järge kuulda.

“Kuninganna nõudis, et kohale kutsutaks lord John Russell,” vastas hertsog, “ja lord John soovitas saata jalaväerügemendi sõdurid paleesse varblasi maha laskma.”

“See oleks ju kõik klaasid purustanud?”

“Sellele viitas ka prints,” vastas hertsog. Ta oli häiritud, sest Sorilda võttis tal sõnad suust.

“Mis nad seejärel tegid?”

“Keegi, ma ei tea täpselt kes,” vastas hertsog, “tegi ettepaneku kutsuda palesse Wellingtoni krahv.”

“Ja missuguse lahenduse tema pakkus?”

“Ta olevat maininud, et ta pole mingi linnupüüdja, kuid kuninganna palvel ilmus ta siiski Buckinghami paleesse.”

Sorilda suutis end vaevu tagasi hoida, aga ta mõistis onu hääletoonist, et kohe tuleb loo puänt.

Hertsog tegi väikese pausi. Seejärel, peale pilguheitu naisele, et kontrollida, kas ta ikka kuulab, ta jätkas:

“Wellington, nagu ma aru sain, ütles vaid neli sõna: “katsetage raudkullidega, armuline proua!””

Sorilda plaksutas käsi.

“Oo, see oli küll tark, väga tark temast!”

“Ja mis edasi juhtus?” küsis hertsoginna, teades, et talt seda oodatakse.

Ta polnud kõnelusest eriti huvitatud. Talle tundusid meeliköitvad vaid vestlused, mis puudutasid tema enda isikut.

Hertsog turtsatas naerma.

“Räägitakse, et varblased lendasid reas Kristallpaleest välja ja sellest ajast pole neid enam näha olnud.”

Sorilda naeris ja onu naeris ka. Sorilda mõtles, et nüüd on onu taas paremas tujus, sest ta nautis lugude jutustamist.

Hetkeks oli ta Winsfordi krahvi unustanud.

Hertsoginna tõusis lauast.

“Sorilda, ma olen kindel, et sul on parematki teha, kui siin hommikusöögilaua taga istuda,” ütles ta vastuvaidlemist mitte salliva häälega. “Tegelikult on mul sulle mitmeid ülesandeid, mida sa võiksid minu buduaaris teha. Tule minuga kaasa ja ma näitan sulle.”

Sorilda polnud küll veel kohvijoomist lõpetanud, aga ta teadis, et ei maksa viivitada ja järgnes alistunult hertsoginnale. Ta jälgis, kuidas krinoliin õõtsus hertsoginna väikese kogu ümber.

Ja äkki tundis ta ägedat pahameelepuhangut, kuna hertsoginna ettekirjutuste kohaselt ei tohtinud vaalaluust raam, mis tema enda kleiti toetas, olla laiem kui kaks jalga.

Tundus äärmiselt kahetsusväärne, et Iris oli tulnud Sorilda ellu ajal, kui ta hädasti uusi riideid vajas, sest oli vanadest välja kasvanud.

Tegelikult oli Sorilda plaaninud sõita Londonisse, et osta vajalikke kleite ja mantleid ning sinna juurde sobivaid kübaraid, mis järgisid kuninganna poolt juurutatud viimast moodi.

Siis aga toimusid hertsogi üllatuspulmad ja riided jäidki ostmata.

Peale uue hertsoginna range hirmuvalitsemise algust oli Sorildal võimatu osta midagi, mida tema onunaine heaks ei kiitnud.

“Ma olen alati ise oma riideid valinud,” protesteeris ta.

“Sa peaksid laskma minul otsustada, mis on sinu jaoks parim,” oli Iris rangelt vastanud.

Selgus peagi, et see, mida Iris “parimaks” pidas, oli Sorildale hoopis kahjulik.

Hertsoginna oli otsustanud teha kõik, et röövida Sorildalt tema hea välimus.

Hertsoginna lubas Sorilda kleitide valmistamisel kasutada vaid ebameeldivat kollakaspruuni kangast, mis muutis tütarlapse naha kahvatuks, ning igavat halli tooni, milles Sorilda nägi välja nagu kummitus.

Polnud mingit mõtet onule kaevata, kuna mees oli täielikult oma uue naise talla all. Ta oleks nõustunud kõigega, mida Iris ka välja poleks pakkunud, niikaua kuni naine naeratas ja meelitas teda viisil, mida hertsog pidas äärmiselt vastupandamatuks.

Mitte ainult riietevalikuga ei püüdnud hertsoginna Sorilda välimust muuta.

Sorilda oli üllatunud, kui ühel õhtul enne õhtueinet astus tema magamistuppa hertsoginna toatüdruk. Ta oli kõhn ja ebameeldiv naine, kes kandis hertsoginnale ette kõigest, mis allkorrusel juhtus.

“Tere õhtust, Harriet!” hüüatas Sorilda, oodates seletust tema ilmumise kohta.

“Tema kõrgeausus palus teie juuksed uue moe järgi soengusse seada, preili.”

“Ma olen oma praeguse soenguga väga rahul,” vastas Sorilda.

Harriet ei vaevunud isegi vastama. Kuna Sorilda teadis, et tegu oli käsu, mitte palvega, istus ta alistunult tualettlaua ette.

Harriet võttis välja portselankarbi. Sorilda jäi seda küsivalt silmitsema.

“Tema kõrgeausus arvab, et teie juuksed paistavad kuivad, preili,” seletas Harriet.

Ta avas karbi ja hakkas midagi, mis hilisemal vaatlusel osutus tumedaks pumatiks, Sorilda juustesse määrima.

Sorilda juuksed kaotasid tänu sellele oma värvi ning muutusid niiskeks ja pehmeks.

Seejärel seadis Harriet Sorilda juuksed kuklale tugevasse krunni, põskedele aga jättis ta kaks väikest ja inetut palmikut, mille ta siis neiu kõrvade juures rõngasse keeras.

Sorilda ei öelnud midagi. Ta teadis täpselt, mida onunaine plaanitses, aga ta ei teadnud sugugi, mida selle vastu ette võtta.

Võttes arvesse kogu oma praegust olukorda, taipas Sorilda ootamatult, et on täielikult ilma jäetud võimalusest kedagi kohata või kuhugi minna. Ja talle kangastus, kuidas ta veedab lossis kogu oma ülejäänud elu, ilma et tal oleks võimalik sealt kuidagi pageda.