Читать книгу Armastus lõpeb keskööl - Barbara Cartland - Страница 5

Rong, mis oli Victoria sõlmjaamast veerandtunnise hilinemisega välja sõitnud, püüdis kaotatud aega tasa teha.

Xeniale tundus, et vagun rapub kuidagi ebaloomulikult.

Kuigi see talle tol hetkel polnud meeldinud, oli ta nüüd rõõmus, et proua Berkeley oli tungivalt nõudnud akende korralikku sulgemist vältimaks suitsu sissepääsu.

Oma tööandja vastas istudes mõtles Xenia juba vähemalt tuhandendat korda, kui õnnelik ta oleks võimaluse üle teisele poole La Manche’i sõita ja Prantsusmaad külastada, kui vaid proua Berkeley talle seda kogu aeg meelde ei tuletaks.

“Enamik noori inimesi oleks vaimustuses, et saab Mandri-Euroopat näha, kuid sina peaksid olema eriti õnnelik,” ütles ta karmi ja närvidele käiva tooniga.

Xenia teadis, et need sõnad viitasid jälle kurvale tõsiasjale, et ta oli pärast isa ja ema surma jäetud siia maailma ainsagi sendita.

Xenia oli lootnud, et keegi tema sugulastest ehk hakkab tema eest hoolitsema, kuid juhtus hoopis nii, et neiukese võttis oma majja võõras naine, kes oma heategevuse üle väga uhke oli.

Austatud proua Berkeley oli mõisniku lesk samas väikeses külas, kus Xenia oli kogu elu elanud.

Suurem osa selle küla elanikest tegi tööd Berkeley mõisas, kuid Xenia isa oli olnud erand, ning piiga arvas, et proua Berkeley tundis südametunnistuse piinu sellepärast, et tal polnud võimalik Xenia isa ja ema eest hoolt kanda nii, nagu tal kombeks oli.

Siiski tunnistas Xenia oma mõttes, et sel lõputul helduse jagamisel oli mingi võidukas kõrvalmaik.

Näis täiesti võimatu, et proua Berkeley, kellel oli palju raha ja suur mõis, võinuks olla armukade vaikse tagasihoidliku proua Sandoni suhtes, kes ei teinud ainsatki pingutust, et end mingilgi moel maksma panna.

Xenia ju teadis, et vastupidiselt proua Berkeleyle olid tema ema armastanud kõik lihtsalt tema kaastundliku, mõistva ja lahke oleku pärast.

Proua Berkeley oli otsustanud hakata Sandonite eestkostjaks, ning tõsiasi, et nende ainus laps jäi saatuse hoolde, avaldas tema edevusele tugevat mõju.

“Mida sa oleksid peale hakanud, kui mina poleks sind oma majja võtnud ja sinust oma seltsidaami teinud, makstes sulle sealjuures selle vähese eest, mida sa minu heaks teed, väärilist palka?” ei väsinud ta küsimast.

Xenia arvates oli niisugune suhtumine ebaõiglane.

Ta leidis, et proua Berkeley seltsidaami kohustusi täites pidi ta varahommikust hilisõhtuni vahetpidamata jalul olema.

Alati oli vaja midagi tuua ja viia, alati oli vaja teateid edasi anda, rääkimata väikestest ülesannetest, mis kindlasti kuulusid hoopis toatüdruku kohustuste hulka.

Kõige hullem oli see, et ta pidi tundide kaupa kuulama proua kaebusi ja kriitikat mitte ainult enda, vaid ka teiste inimeste suhtes.

Proua Berkeley polnud mitte kunagi rahul. Ta ootas alati, et kõik oleks täiuslik, ja Xenia peas tekkis mässuline mõte, et proua Berkeley tõenäoliselt ei saaks ise arugi, kui ta selle täiuslikkuseni jõuaks.

Xenia oli olnud kohutavalt õnnetu pärast oma isa ja ema ootamatut surma, mille põhjustas kogu Inglismaal levinud ja ka väikese Little Coombe’i küla vallutanud gripiviirus.

Nagu arvata võiski, nõudis haigus ohvriks hulga vanu inimesi, ent suri ka palju lapsi ja isegi tugevaid tööinimesi, nende seas tema vanemad.

See kõik oli juhtunud äkitselt ja Xenia suutis vaevu mõista, et on nüüd maailmas üsna üksi, et tal pole kedagi, kellest hoolida, ega kedagi, kes temast hooliks.

Ülimalt heasoovliku ristiemast haldjana oli proua Berkeley toonud ta Berkeley Towerisse, ning veel enne kui Xenia pisarad jõudsid kuivada, avastas ta, et teda kamandatakse, nagu rügemendiülem käsutab noort sõdurit.

“Nutmine ei tee sulle head,” ütles proua Berkeley teravalt. “Elu jooksul olen õppinud, et pole mõtet võidelda nende asjade vastu, mis on juba juhtunud, ja nende hulka kuulub ka surm.”

Ta vaikis viivu ja lisas siis armulikult:

“Sa peaksid juba ükskord selgeks saama, et oled eelkõige üks äärmiselt õnnelik noor naine, sest võtsin sind oma tiiva alla, ning sa peaksid üles näitama tänulikkust, püüdes teha kõik, mis ma sinult nõuan.”

Oleks palju lihtsam, mõtles Xenia, kui proua Berkeley nõudmised tähendaksid mingeid kindlaid protseduure või igapäevaseid kohustusi, ent tema soovid muutusid mitte päevade, vaid lausa tundidega.

“Te just äsja käskisite mul seda teha,” lausus Xenia mõnikord trotslikult, kui teda noomiti ja ninatargaks nimetati.

“Pole oluline, mis ma enne ütlesin, praegu ma tahan seda ja ma loodan, et sa teed nii, nagu ma tahan,” nähvas proua Berkeley.

Mõnikord hakkas Xenia juba ise uskuma, et ta ongi nii rumal, nagu proua Berkeley talle ikka ja jälle ütles.

Isa oli tütart alati pidanud taibukaks ning ema oli teda sedavõrd sügavalt armastanud, et ei leidnud oma kallis lapses ainsatki puudust.

Kui Xenia oli juba peaaegu terve kuu olnud proua Berkeley seltsidaamiks, jõudis ta järeldusele, et proua Berkeley otsib temas alailma vigu ainult ühel põhjusel – ta on tema arvates ülearu kütkestav.

Võimatu oli muuta seda ilu, mille Xenia oli oma emalt pärinud. Sama võimatu oli varjata asjaolu, et ta oli teistsugune kui teised temavanused tütarlapsed.

Inimesed hüüatasid teda nähes üllatusest ja ütlesid talle komplimente, mille peale proua Berkeley huuled vihast kriipsuks surus.

Xenia tööandja võis nüüd olla juba üle neljakümne, kuid nooruses oli ta olnud kaunis daam, ning loomulikult oli talle vastumeelt, et igaüks, kes Berkeley Towerisse tuli, jäi üksisilmi Xeniat vahtima.

Mõnikord küsis Xenia endalt, mis mõte on üldse kenal välimusel, kui see teda pigem kammitseb kui aitab.

Ent oli ka momente, mil meesterahva silmis sähvatanud imetlus pakkus väikest lohutust. Ükskõik kui vana see mees siis ka polnud.

“Võib-olla ühel päeval kohtan ma kedagi, kes mind armastama hakkab… Siis olen ma pääsenud.”

Xenia teadis, et on proua Berkeley suhtes tänamatu, aga ta pidi päevast päeva kuulama, kuidas proua tema nime hüüab, temaga tõreleb ja teda mõnitab.

See oli hoopis midagi muud võrreldes õnnega, mis teda kodus oli ümbritsenud.

Nende väikeses õlgkatusega majas oli elu kulgenud vaikselt, ent märksa mõnusamalt kui teistes Little Coombe’i onnides.

“See paik on tõepoolest peaaegu elamiskõlblik!” oli proua Berkeley öelnud, kui pärast matuseid majauksest sisse astus.

Ta vaatas üle ka maitsekalt kujundatud toad ja mööbli, mis Xenia isa ja ema olid sinna pikkade aastate jooksul kogunud.

Kõige rohkem rõhub siiski proua Berkeley armulikkus, otsustas Xenia.

Ta oli korduvalt pidanud end tagasi hoidma, et mitte öelda vanemale naisele tõtt näkku oma ema kohta, ning siis rõõmuga tema reaktsiooni jälgida.

Kuid see olnuks Xenia arvates püha saladuse reetmine.

Ta oli siis olnud neljateistkümneaastane, kui proua Sandon ühel päeval ütles:

“Küllap sa oled pead murdnud, mu kullake, miks ma pole sulle kunagi rääkinud oma isast ja emast või üldse oma perekonnast.”

Xenia oli talle päranisilmi otsa vaadanud ning ema jätkas:

“Kõik su isapoolsed sugulased elavad põhjas, kuigi enamik neist on juba surnud, aga ka minul on perekond.”

“Kui tore, ema!” hüüatas Xenia. “Miks sa sellest mulle varem pole rääkinud?”

“Sellepärast et minu minevik on saladus, ja see, mida sa nüüd kuuled, peab jääma saladuseks, Xenia. Sa pead mulle tõotama, et sa sellest mitte kellelegi ei räägi.”

“Miks siis mitte, ema?”

“Kui me sinu isaga kodunt ära jooksime, et üheskoos uut elu alustada, lõikasin ma läbi kõik niidid, mis ühendasid mind mitte ainult isa ja emaga, vaid ka oma kaksikõega.”

“Ema!”

Xenia näol peegeldus siiras hämmeldus.

“Sina jooksid koos isaga kodunt ära?” karjatas ta. “Kui põnev! Kui romantiline!”

“See oli tõepoolest väga-väga romantiline, Xenia,” ütles ema ja lisas naeratades: “Ma pole seda mitte kunagi kahetsenud. See polnud muidugi kõige arukam tegu, kuid tänu sellele on minust saanud kõige õnnelikum naine maailmas!”

Polnud tõepoolest mingit kahtlust, et Xenia isa ja ema elasid õnnelikult.

Xenial tarvitses vaid vaadata, kuidas ema näoilme isa tuppa astumisel muutus ja isa enda silmad leebusid, ning ta mõistis, et nad elasid iseenda õndsalikus maailmas.

“Olen sageli mõelnud, kust sa pärit oled, ema, aga kui ma seda sinult küsinud olen, pole sa midagi öelnud, arvan vaid, et kusagilt Mandri-Euroopast.”

“Kuidas sa selle peale tulid?” uuris proua Sandon.

Xenia puhkes naerma.

“Inimesed räägivad, et su juuksed on sama värvi nagu Austria keisrinnal, samuti seda, et meie soontes peab voolama ungari verd.”

“Mõlemad seisukohad on õiged,” ütles proua Sandon vaikselt.

“Räägi mulle… räägi mulle kõigest, ema, ning ma luban, et ma sinu saladust kunagi ei reeda.”

Proua Sandon vaikis hetke, siis jätkas:

“Minu isa – sinu vanaisa – on Slovia kuningas Constantine!”

Xenia vaatas talle otsa, suu ammuli.

“Ema, kas see on tõsi või ainult muinasjutt?”

“See on tõsi,” vastas proua Sandon naeratades.

“Miks sul siis tiitlit pole?”

“Kullake, just seda ma tahangi sulle selgitada. Ma loobusin kõigest, kui sinu isaga kodunt põgenesime.”

Xenia surus liigutatult käed kokku ja kuulas pingsalt, mida ema äraoleval pilgul rääkis:

“Soovin, et sa oleksid isa siis näinud, kui ta esimest korda paleesse astus. Ta oli nii ilus, nii kütkestav oma vormiriietuses. Kartsin, et mu süda jääb seisma. Arvan, et armusin temasse esimesest silmapilgust.”

“Ja kas tema armus sinusse, ema?” küsis Xenia.

“Otsekohe!” vastas proua Sandon. “Hiljem ta rääkis mulle, et nägi mind nagu mingi valge pilve sees, ja et mina olin just see, keda ta eluaeg oli otsinud, kuid seni polnud leidnud.”

“Ja ta rääkis sulle, et tundis niiviisi?”

“Mitte ainult üks kord,” vastas ema. “Meil polnud kerge kokku saada, aga kuidagimoodi me siiski kohtusime, ning kui me teineteisele otsa vaatasime ja tema käsi mu kätt puudutas, polnud sõnu vajagi: me tundsime, et kuulume teineteisele.”

“Mis siis juhtus?” küsis Xenia hinge kinni hoides.

“Me võitlesime selle tunde vastu. Me mõlemad võitlesime, sest teadsime, et see saab kaasa tuua ainult ängistust ja lakkamatut vihkamist.”

“Kas sa tahad öelda, et sinu kuningast isa arvates polnud minu isa sulle vääriline abikaasa?” küsis Xenia.

“Ta poleks suutnud ettegi kujutada, et niisugune liit võiks võimalik olla,” vastas ema. “Ta võib-olla isegi ei tajunud, et su isa üldse olemas oli.”

“Kuidas isa paleesse sattus?”

“Ta tuli Sloviasse ühe inglise kindrali adjutandina, kes viibis seal sõjalise ülesandega.”

“Kindlasti oli sul väga raske temaga kokku saada,” lausus Xenia kaastundlikult.

“See oleks olnud täiesti võimatu, kui me poleks kaksikõega täpselt ühte nägu olnud,” selgitas ema.

“Sa pole mulle kunagi rääkinud, et sul on kaksikõde,” torkas Xenia süüdistavalt vahele.

“Kui sa vaid teaksid, kuidas ma olen tahtnud sulle temast rääkida,” vastas ema. “Ma arvan, et sinna ei saa vist midagi parata, et kaksikud on teineteisele märksa lähedasemad kui teistele sugulastele, nii et kui ma sinu isaga, keda ma piiritult armastasin, kodunt põgenesin, jäi tilluke osa minust koos Dorottyniga maha.”

“Kui ilus nimi!” ütles Xenia. “Mulle on alati väga meeldinud sinu nimi, ema... Lilla.”

“Kui ma Inglismaale tulin, tahtsin selle muuta Lillyks, kuid su isa ei lubanud. Ta ütles, et Lilla sobib mulle hästi, ja nagu sa tead, teen ma alati nii, nagu tema tahab,” seletas ema.

“Ja tema teeb nii nagu, sina tahad,” naeris Xenia.

“Ma olen väga-väga õnnelik inimene,” lausus proua Sandon vaikselt.

“Ja sa ei kahetse sugugi, et lahkusid paleest ja jätsid oma perekonna maha?”

“Tundsin Dorottynist suurt puudust, ja mul on väga raske andestada isale ja emale seda, et nad mind oma elust täielikult maha on kriipsutanud ning käituvad nii, nagu poleks mind üldse olemaski,” vastas ema.

“Kuidas nad küll suutsid niiviisi teha?” küsis Xenia nördinult.

“Tagasi mõeldes tundub mulle endalegi, et minu käitumine võis nende meelest lausa pöörane paista. Mitte ainult, et ma armastasin lihtsat meest, olin ka loobunud soodsast liidust partneriga, kelle vanemad olid mulle välja valinud, sest nende arvates olnuks see abielu riigile väga kasulik,” rääkis proua Sandon.

“Kujutlesin, et kuninglikud abielud on alati ette planeeritud,” ütles Xenia.

“Ja väga paljud teisedki,” nõustus proua Sandon, “paraku arvatakse, et kuninglikel pruutidel pole ei tundeid ega kirgi, on vaid kohusetunne riigi ees.”

Ta naeris ja sirutas käed tütre poole.

“Oh, Xenia, kuidas ma küll suudaksin sulle seletada, milline õndsus oli abielluda sinu isaga ja tunnetada, et mind armastatakse minu enda pärast, ja miski muu pole üldse tähtis. Kuid ma ei toonud kaasa veimevakka – mul polnud mitte midagi!”

“Kas isa pidi rügemendist lahkuma?”

“Loomulikult,” vastas proua Sandon. “Me olime põhjustanud skandaali ja seda ei andestatud. Lugu püüti minu isa huvides summutada, kuid täiesti võimatu oli varjata, et üks inglise adjutant võis ära joosta koos kuningatütrega! Ma usun, et see tekitas ka sõjalise missiooni koosseisus ärevust.”

“Ja sellepärast te siis tulitegi Little Coombe’isse?”

“Su isa teadis seda paika ja kui ma nägin seda kaunist küla ja väikest maja, mis parajasti oli saadaval, tundus mulle, et olen sattunud paradiisi,” ütles proua Sandon.

Ta vaatas tütrele otsa ja jätkas:

“Kui sina, mu kullake, ükskord armud, siis mõistad, et rohkem kui midagi muud tahetakse olla koos armastatuga ja tema eest hoolitseda. Kõik muu on teisejärguline.”

“Olen kindel, et isa mõtleb just samuti.”

“Täpselt nii, kuigi ta kahetseb – ehkki selleks pole vähimatki põhjust –, et ta ei suuda mulle pakkuda kõiki mugavusi, mis mul olid Slovias.”

“Kas sellepärast, et sa kodunt ära jooksid, olemegi me alati olnud nii vaesed?” küsis Xenia.

“Jah, mu kullake, kuigi see pole mulle kunagi muret teinud; aga sulle tahaksime siiski anda kõike, mis vähegi võimalik.”

“Ma olen siin väga õnnelik,” lausus Xenia. “Kuni saan käia koos isaga ratsutamas ja sina õpetad mulle igasuguseid asju, olen ka mina õnnelik.”

Proua Sandon kallistas ja suudles tütart.

“Just seda ma tahtsingi sulle öelda, mu kullake, kui avaldasin sulle oma saladuse.”

“See on nii põnev!” kiljatas Xenia. “Aga miks siis õde sinuga kontakti ei otsinud? Küllap ka tema igatses sinu järele.”

“Ma tean, et Dorottyn tundis minust puudust nagu mina temastki, kuid tema jäi koju ning tal polnud mingit võimalust püüdagi sidet leida, sest niisugune oli isa korraldus. Igatahes poleks ta minu aadressi niikuinii kusagilt teada saanud,” nentis proua Sandon.

“Sa siis ei kirjutanud talle?”

“Ei kirjutanud. Ma teadsin, et see tekitab suurt segadust.”

“Ja nüüd on ta abielus?”

“Jah, muidugi. Nägin teadet tema abiellumise kohta Prusseni suurvürsti Frederichiga aasta pärast seda, kui Sloviast lahkusin.”

“Kõlab lausa suursuguselt.”

“See on tegelikult sama mees, kelle isa mulle kaasaks oli valinud, aga vannun sulle, kullake, et ma poleks mitte mingi hinna eest tahtnud oma kaksikõega kohti vahetada,” vastas ema.

“Kas tal lapsi ka on?” küsis Xenia uudishimulikult.

“Ma ei tea,” vastas proua Sandon kurvalt. “Sa ju tead, et Inglise ajalehed ei tunne eriti suurt huvi väikeste Euroopa riikide vastu. Mõnikord mainitakse Sloviat ja kaks aastat tagasi ma lugesin, et mu ema suri.”

“Kuid isa elab veel?”

“Jah, ta on vana mees ja viimati lugesin tema kohta, et ta tervis on vilets. Mõtlesin, et ehk ta tuleb mõne tähtsa riigipüha puhul Inglismaale, kuid ilmselt on ta reisimiseks liiga haige.”

Xenia hingas sügavalt sisse.

“Ema, sind on kuningatütrena väga raske ette kujutada.”

“Olen selle asjaolu juba ammu unustanud ja sinagi pead unustama.”

“Ma ei taha unustada,” vastas Xenia. “Ma tahan seda hästi meeles pidada. Nüüd ma siis tean, miks isa sind su aristokraatliku nina pärast narrib.”

Xenia hüppas püsti ja tormas seinal rippuva peegli juurde.

“Minu nina on täpselt samasugune nagu sinul,” ütles ta. “Tegelikult olen ma oma punaste juuste ja roheliste silmadega sinuga väga sarnane. Kas ma sinu arvates olen aristokraatlik?”

“Ma loodan, et sa käitud alati nagu sina ise, mis tähendab, et oled ühtaegu uhke ja vapper, arvestad teiste inimestega ja püüad neid mõista,” ütles proua Sandon.

“Täpselt nagu sina,” lausus Xenia. “Ema, ma püüan, ma tõepoolest püüan! See kõik on nii põnev!”

“Tegelikult ei ole,” vastas proua Sandon. “Ja pea meeles, Xenia, et sa ei tohi mitte kellelegi öelda, kes ma olen. Minu isa nagu emagi, kui ta veel elas, käitus nii, nagu oleksin ma ammu surnud.”

Nukker noot ema hääles liigutas Xeniat sügavalt, ta jooksis ema juurde ja põimis käed talle kaela ümber.

“Pole midagi, ema. Sul oleme meie isaga ja me mõlemad armastame sind väga-väga,” sõnas ta.

“See ongi kõige tähtsam,” ütles proua Sandon. “Mina omakorda võin sulle, Xenia, kinnitada, et hoopiski parem on elada väikeses majas, mis on tulvil armastust, kui suursuguses kogu maailmale avatud palees.”

Xenia meelest oli ema rääkinud puhast tõtt, kui ta ütles et suures Berkeley Toweris polnud kohta armastusele ja ka teiste inimestega arvestati seal üpris vähe.

“Armas taevas, mu tüdruk, kus sa küll nii kaua olid!” lausus proua Berkeley rahulolematult, kui Xenia tõi talle asja, mida proua oli palunud tuua, kuid mida tuli tükk aega otsida.

“See oli kõige ülemisel korrusel,” selgitas Xenia vabandades.

“Olen kindel, et sinu eas pole mõni korrus üles joosta mingi probleem!” nähvas proua Berkeley. “Kui ma juba midagi küsin, tahan ma seda otsekohe! Pead end kokku võtma ja täitma käsu võimalikult kiiresti.”

“Ma kiirustasingi,” oleks Xenia tahtnud öelda.

Aga ei maksa vaielda, mõtles ta. Proua Berkeley leiab ikka vigu, kui ta vaid tahab.

Mõnikord tegi ta Xeniale etteheiteid, et see jookseb treppidest üles-alla ja annab teenijatele halba eeskuju.

Öösel, lamades suures mugavas magamistoas, mis Berkeley Toweris tema kasutusse anti, sest see asus ta perenaise toa lähedal, nii et tüdruk oli iga kell kuuldeulatuses, igatses ta väikese kaldus laega magamistoa järele, nagu tal oli olnud kodus.Tolles tibatillukeses majas oli valitsenud rahu ja üksteisemõistmine, millest Xenia sai aru alles siis, kui seda enam polnud.

“Sa isegi ei kuula, mida ma püüan sulle selgitada, Xenia,” kähvas proua Berkeley.

“Palun vabandust,” lausus Xenia kähku. “Rattad teevad nii suurt müra.”

“Ma ei kavatse üht ja sama asja kellelegi kaks korda öelda. Praegu rääkisin sulle, et pead olema väga ettevaatlik meie käsipagasiga, kui Doverisse jõuame. Suurel maal on kõik vargad ja röövlid ning ma ei taha oma väärtasjadest ilma jääda, kuna sina lihtsalt niisama logeled.”

“Ma olen väga hoolas,” lubas Xenia.

“Seda ma loodangi,” vastas proua Berkeley. “Pealegi olen selle eest küllaltki palju maksnud, et sind reisile kaasa võtta.”

“Ma tean seda ja olen teid mitu-mitu korda selle eest tänanud,” ütles Xenia.

“Seda sa peadki tegema!” vastas proua Berkeley. “Juba su rüü üksi maksis kopsaka summa. Ma ei saa ju endale lubada, et mu reisikaaslane näeb välja nagu kaltsudes kerjus.”

Kogu see jutt oli Xeniale solvav ja ta põsed värvusid punaseks, kuid ta oli juba õppinud niisugust näägutamist vaikides taluma.

Riided, mis Xenia Berkeley Towerisse kaasa oli võtnud, naeris proua Berkeley halastamatult välja.

Muidugi olid ema õmmeldud rõivad odavast materjalist, kuid see-eest kaunid ja maitsekad.

Proua Berkeley oli Xeniale ostnud mõned mustad kehakatted, aga kui neiu oli juba viis kuud leinariideid kandnud, nõudis emand, et ta peab igasugustest mustadest riietest loobuma.

“Ma lausa jälestan seda värvi,” ütles ta. “Pealegi muudab see sind liiga teatraalseks, kui arvesse võtta sinu tavaliselt valget nahka ja silmatorkavalt punaseid juukseid.”

Kuulekalt pani Xenia selga riided, mida oli kandud enne ema ja isa surma, kuid siis hakati tema üle naerma ning ta ei teadnud, kuidas proua Berkeleyd selle eest tänada, et ta talle uued rõivad ostis.

Xenia mõistis ülihästi, et ka need pahandasid ta tööandjat, sest rõhutasid piiga heledat jumet ja punaseid juukseid.

“Kallis, tema nahavärv on täpselt samasugune nagu sinul,” oli ta kunagi kuulnud isa emale ütlevat. “See on nagu magnoolia, mida tuleb puudutada ja siis suudelda.”

Proua Berkeley riietevalik oli niisugune, mis Xenia magnooliakarva naha ära varjas, kuid juustega ei suutnud ta midagi peale hakata.

Need olid punakaspruunid, mis eriti kütkestasid kunstnikke, ning täpselt sedasama värvi, nagu Winterhalter oli maalinud Elisabethile, Austria keisrinnale.

“Nii et me oleme siis Euroopa kauneima kuninganna sugulased?” oli Xenia kunagi ammu ema käest küsinud.

“Kui päris aus olla, siis on ta meile kauge sugulane,” vastas ema, “aga sinus on ka ungari verd.”

Ta naeratas, kui jätkas:

“Nüüd sa siis mõistad, miks ma tahan, et sa õpiksid nii saksa kui ka ungari keelt. Isa arvas, et see pole tähtis, aga mina arvan, et on.”

“Ühel päeval võin ehk minagi Sloviasse minna.”

“Meie rahvas on kahe naaberrahvuse segu,” selgitas ema, “kuid me oleme oma keeled kokku sulatanud. Suur hulk sõnu on tulnud saksa keelest, veel rohkem ungari keelest.”

Ema näost oli selgesti näha, et ta oli äsja mõtetes rännanud kaugel minevikus.

“Meie isa ütles alati, et me peaksime keeli oskama, päris kindlasti ka oma naabrite keelt. Mulle meenus just praegu, et kui Luthenia kuningas meil külas käis, oli ta meelitatud, et nii Dorottyn kui ka mina oskasime nendega vestelda lutheenia keeles.”

“Kardan, et mina seda keelt küll nii selgeks ei saa nagu sina, ema.”

“Raske on keelt õppida, kui sa pole kunagi käinud selle keele kodumaal, aga kui sa seal oled, pole sugugi raske õppida rääkima kõiki Balkani maade keeli, eriti kui oskad juba saksa, prantsuse ja ungari keelt ja võib-olla natuke ka kreeka keelt.”

Pärast seda, kui Xenia oma ema saladusest teadlikuks sai, hakkas ta usinasti keeli õppima, mis varemalt oli talle nagu isalegi tundunud aja raiskamisena.

Kui nad proua Sandoniga kahekesi olid, ei rääkinud nad kunagi inglise keeles.

Varsti hakkas Xenia unistama, et ühel päeval, olgu ka kõige odavamates ja raskemates tingimustes, võtab ta ette teekonna Sloviasse ja teistesse kuningriikidesse, mida ema oli nii hästi tundnud.

Ta mõtles, et ongi juba sammukese unistuse täitumise suunas edasi astunud, sest proua Berkeley võttis ta Prantsusmaale kaasa.

“Ma ei eeldagi, et sa prantsuse keelt oskad,” märkis ta tööandja.

Ta toon pani Xenia mõtlema, et proua on oma arvamuses kindel ja tahab sellega oma üleolekut näidata.

“Oskan küll prantsuse keelt,” kostis Xenia.

“Kas tõesti?” küsis proua Berkeley kulmu kergitades ning lisas siis: “Muidugi, sinus on ju võõrast verd. Selles pole mingit kahtlust. Sinu ema ei näinud inglase moodi välja ja ei näe ka sina.”

See ei kõlanud sugugi komplimendina ja Xenia ei saanud jätta selgitamata:

“Minu ema polnud inglanna! Ta oli pärit Balkanilt.”

“Ohoo – Balkanilt!” Proua Berkeley suus kõlas see nii, nagu olnuks kuuldus midagi alandavat.

Kuna Xenia kartis, et proua võib tõesti väga pahaseks saada, muutis ta kiiresti teemat.

Nüüd oleks ta tahtnud teada, kas ema oleks rõõmustanud selle üle, et Xenia on teel Prantsusmaale.

Üksi voodis olles rääkis ta sageli mõttes emaga, just nagu olnuks ema siinsamas tema kõrval. Xenia kurtis talle, kui õnnetu ta ilma emata on.

Samal ajal tundis ta selgesti, et tema poolt on väga isekas soovida, et ema oleks elanud ilma isata ja vastupidi.

Nad olid teda armastanud, selles ei kahelnud ta põrmugi, kuid nende armastus kuulus siiski teineteisele ning Xenia teadis, et kui üks neist oleks ellu jäänud, oleks teine soovinud ainult surra, et jälle olla koos.

Proua Berkeley vaatas kella.

“Ei peaks enam kaua aega minema,” ütles ta. “Tõepoolest, rongiga reisimine on äärmiselt väsitav. Olen kindel, et neile vaesekestele, kes peavad reisima teise ja kolmanda klassi vagunis, on sõit eriti kurnav.”

Xenia teadis, et see märkus oli mõeldud temale rõhutamaks, kui õnnelik ta peab olema, sest võib reisida sellistes mugavustes.

Ta kavatses just kuulekalt oma tänulikkust väljendada, kui äkki kostis midagi plahvatusetaolist, millega kaasnes kõva mürtsatus, mis pani terve vaguni rappuma. Proua Berkeley karjatas kriiskavalt ja vagun kukkus ümber.

Xenia ei karjunud, ta tundis vaid hirmu, mille ajel sirutas käed välja, et millestki olematust kinni haarata.

Siis paisati ta kusagile külgsuunas ning ta kaotas teadvuse…

Tasapisi hakkas Xenial reaalsustaju taastuma, ta kuulis kõrvus mingit uskumatult kummalist tagumist ning siis sai ta aru, et lamab maas.

Ta tajus ebamääraselt, et keegi tõstis ta üles, kandis natuke maad edasi ning pani seejärel rohu peale maha.

Silmi lahti tegemata kuulas ta hüüdeid ja karjeid, mis segunesid kusagilt välja paiskuva auru kimeda susinaga, mis omakorda muutis kõikide teiste häälte eristamise võimatuks.