Читать книгу Meeletu armastuseigatsus - Barbara Cartland - Страница 5

“Sa ei mõtle seda ometi tõsiselt, beau-pére!” hüüatas Valda.

“Mõtlen küll!” vastas Merlimonti krahv. “Arutasime seda põhjalikult sinu emaga, Valda, ja otsustasime, et sul on aeg abielluda.”

Valda oigas mõttes ja ütles kindlalt: “Beau-pére, mul pole kavaski abielluda teiste poolt väljavalitud mehega. Senini pole ma kohanud ühtki meest, kes oleks mind tõeliselt huvitanud. Kui abiellun, siis armastuse pärast!”

Rääkides vaatas Valda kasuisale trotslikult otsa. Praegu oli ta välimus isegi silmatorkavam kui harilikult.

Valda oli ebatavaliselt ilus – polnud ime, et ta ema ja kasuisa olid ta tuleviku pärast mures.

Peale selle tõsiasja, et Valdal oli Vienne’is nii armastatud sügavpunased juuksed, olid tal ka inglanna sinisilmad ja mustad ripsmed, mille kohta ta isa oli kunagi väitnud, et ta on pärinud need mõnelt tundmatult iiri esivanemalt.

“Üks on kindel,” mõtles krahv Valdat vaadates. “Päris kindlasti pole tal prantslanna välimus.” Ja nagu ta teadis, polnud prantslased Valdat Pariisis kohates talle komplimentide tegemisega kitsid olnud.

Kuid nagu poleks sellest veel küllalt, et loodus oli Valdat kauni näolapi, saleda ja nõtke keha ning särava mõistusega õnnistanud, oli ta ka rikas.

Valda isa oli pärandanud oma ainsale järeltulijale märkimisväärse varanduse, ja krahv, kes oli üliettevaatlik ja piinlikult täpne mees, ei muretsenud ilmaasjata kasutütre tuleviku pärast.

“Valda, tead sama hästi kui minagi,” ütles ta, “et Prantsusmaal on tavaks korraldatud abielud.”

“Sel juhul ei abiellu ma prantslasega!” ütles Valda teravalt.

“Ära arvagi, et Inglismaal käivad asjad teistmoodi,” jätkas krahv, kui Valda vaikis. “Inglise pärijannad abielluvad alati mõne lugupeetud aristokraadiga, kellel on tiitel, kuid raske oma maavaldust majandada.”

“Kas tõesti pole maailmas ühtki paika, kus abielu sõlmimisel peetaks tähtsaks eelkõige armastust?” küsis Valda.

Valda hääl oli nukker ning krahvi pilk mahenes. Ta vastas: “Iga inimene otsib armastust, Valda. Enamikul juhtudel avastavad samasuguse maitse ja huvidega mees ja naine pärast abiellumist pikapeale, et on teineteisesse sügavalt armunud.”

“Sina armusid emasse enne abiellumist,” rõhutas Valda.

“Tõsi,” vastas krahv. “Kuid su ema oli lesk, mitte kaheksateistkümneaastane neiu, kes ei tea isegi, mida tahab.”

“Miks sa nii arvad?” küsis Valda. Neiu trots oli tagasi.

Krahv naeratas.

“Sind on kõrgseltskonna reeglite kohaselt kasvatatud,” ütles ta. “Ja kuigi oled üksjagu reisinud, pole sa kunagi midagi ise teinud.”

“See pole minu süü!” vaidles Valda.

“Ma ei tahagi öelda, et see on sinu süü,” vastas krahv. “Tõtt-öelda pean seda ülimalt mõistlikuks. Kuid fakt jääb faktiks – sa pole kunagi ilma ema nõuandeta isegi kleiti valinud. Sa pole kunagi saatjaskonnata Pariisi sõitnud. Vaevalt, et sa sinna üksi teed leiaksid. Kas sa tõesti arvad, et kõike seda arvestades suudad sa endale valida mehe, kellega veedad koos kogu elu?”

“Kui jätan otsustusõiguse sulle, kuidas saad sa kindlalt teada, et me tõepoolest omavahel sobime?” küsis Valda. “Mis siis, kui vihkan teda südamest?”

“Sel juhul ei sunni ma sind temaga abielluma, ükskõik kui kaugele pulmade ettevalmistused ka on jõudnud,” vastas krahv. “Kuna ma sind nii hästi tunnen ja armastan, Valda, luban, et otsin sulle mehe, kes vastab kõigile su nõudmistele.”

“Ma ei usu, et oleks eriti palju vabu täiuslikkuse kehastusi, kes ootavad pikisilmi, millal ma nende käte vahele langen,” ironiseeris Valda. “Kui nad on nii harukordsed, miks pole nad seni abiellunud?”

Krahv ohkas.

“Valda, oled arukas tüdruk. Ma ei hakka sulle valetama, et aadlik, kelle ma sinu jaoks välja valin, huvitub sinust, mitte su varandusest. Samal ajal oled sa aga väga ilus ja arvan, et sinusse ei armuks ainult kivist südamega mees.”

“Aga mis siis…, kui ta ei armu!” küsis Valda vaevukuuldavalt.

Ta mõtles, et peaaegu igal abielus prantslasel on lisaks abikaasale ka armuke.

Valda kasuisa ja ema oleksid surmani ehmunud teada saades, kui palju Valda tegelikult nende tuttavate ja sõprade intriigidest ja armulugudest teab.

Kuid teenijad ja isegi krahvinnad olid laste juuresolekul alati neist vabalt lobisenud, justkui oleksid need kurdid, ja kuna Valda vältis hoolikalt täiskasvanuile kahtlustamiseks alust andmast, oli tal vaba voli nende keelepeksu pealtkuulamiseks.

Merlimonti krahvi ja ta kaunitarist inglannast naise Pariisi maja ja mitmed maamõisad üle terve Prantsusmaa olid alati täis külasolevaid kõrgseltskonda kuuluvaid elurõõmsaid, elukogenud ja säravaid isiksusi.

Terve päeva pidi Valda vaikselt ülakorruse õppetoas püsima, kuid kell viis õhtul lubati tal külaliste juurde alla salongi tulla.

Londonis jõi Valda sel ajal emaga kahekesi teed, kuid Prantsusmaal kogunesid daamid siis tikkimistöödega salongi ja peksid keelt.

Tervitanud üleolevalt Valdat, pöördusid nad tagasi vürtsika klatši juurde, mille neiu sisenemine oli katkestanud.

Valda kuulas ja pani nii mõndagi kõrva taha.

“Markiil on uus cher ami. Markii on šarmantne mees ja hoolitsev abikaasa, kuid madame Boyer on nii igav! Madame pidas teda oma eraomandiks, kuni markii hakkas mujal ringi vaatama.”

“Olete kuulnud, et Rougementi krahv tuli ühel ööl ootamatult koju ja sattus raevu, leides oma naise Pierre’iga kahekesi? Seni ei pidanud keegi krahvi armukadedaks. Ehk saab ta nüüd aru, milliseid kannatusi ta ise teistele meestele põhjustas.”

“Nägin eelmisel nädalal Jacki. Ta oli koos ühe Folies-Bergéres’st pärit imekauni olendiga. Ta on tolle Rue St. Honoré’l stiilselt sisse seadnud ning muuhulgas kinkinud talle tõlla ja hoburakendi, mida kadestab terve Pariis. Mis tal viga – ta saab seda endale lubada!”

Esiotsa tundus sedasorti info Valdale tähtsusetu, kuid ajapikku asetusid need lood nagu piltmõistatuse tükid oma kohale. Koos raamatutest loetuga andsid need talle selge pildi kõrgseltskonna elust.

Ema ja kasuisa poleks pidanud neid raamatuid noorele neiule sobivaks lugemisvaraks. Valda teadis seda ja luges neid öösiti, kui kõik tuled olid kustutatud ja terve loss magas.

Neis oli palju juttu armastusest, ning saanud seltskonda astumiseks piisavalt vanaks, oli Valda veendunud, et abiellub ainult armastuse pärast.

Kuna kasuisa ja ema õnn seisis iga päev Valda silme ees, ei tulnud talle hetkekski pähe, et kunagi tehakse talle ettepanek prantsuse kombe kohaselt abielluda mehega, kes on tema jaoks välja valitud ainult seepärast, et neil on teineteisele midagi anda.

Nüüd oli Valda veendunud, et arvestades ta varanduse suurust, vaatab kasuisa kõigepealt vana suguvõsaga markiide hulgas ringi – võib-olla otsib kellegi Baux’ krahvi sarnase, kelle esivanemate liin ulatub kaugele Prantsusmaa ajalukku.

Provence’i elu oli aga Valdat enam kui kõik muu veennud, et ta abiellub ainult armastuse pärast.

Suure põnevuse ja elevusega oli ta ahminud raamatuid Les-Baux’ vapratest rüütlitest, kellest pärast ristiretkede lõppu olid saanud luuletajad ja trubaduurid.

Nende Provence’i, Barcelonasse, Poola, Savoysse ja Inglismaale rännanud aadlisoost liidukaaslased vandusid, et põlvnevad otseliinis kuningast Balthazarist.

Baux’ krahvid olid ühed Euroopa mõjukamad ning Valda käis Les-Baux’ varemeid vaatamas nii tihti kui võimalik.

Ta oli veendunud, et kindluse müürijäänuste vahel hulguvad ringi vaimud, kes inimestena olid armastanud ja vihanud nii kirglikult, et polnud kartnud selle nimel surra.

Valda nägi vaimusilmas hõbedaselt helkivates raudrüüdes rüütleid kiivrite suletuttide ja vapilippude lehvides ratsutamas.

Niinimetatud Armastuse õukondades, millest Les-Baux’ oma oli kuulsaim, lõid trubaduurid laule ja luuletusi armastusest, millest hiljem kasvas välja Provence’i lüürika. Valda arvates jutustasid need kõigest sellest, mida ta oma ellu ihkas.

“Tahan romantikat, armastust, ilu!”

Valda teadis, et ei leia seda kunagi mehega, kes huvitub temast ainult raha pärast ning kellest Valda peaks huvituma esmajoones seepärast, et mehel on kõlav tiitel.

Valda läks akna alla ja vaatas künka tipust avanevat imekaunist vaadet.

Varasuvel oli Provence kaunim kui teistel aastaaegadel. Valda kasuisa maavaldused jäid Les-Baux’ ja Arles’i vahele. Nii kaugele, kui silm ulatus, laiusid lossi ümber rohelised aasad, mida ilmestasid kõrged tumedad küpressid ja punased mooniväljad. Kõige selle üle kummus sügavsinine pilvitu taevas.

“Valda, kas sa tõepoolest ei usu, et teen sinu heaks oma parima?” küsis kasuisa Valdalt. Mehe häälest kostis anuv noot.

Enne kõrvuni Sir Edward Burke’i leske armumist oli Merlimonti krahv olnud kurikuulus lühiajaliste armulugude poolest.

Pärast seda, kui teda Inglismaa külaskäigu ajal oli õhtusöögi ajal krahvinnale esitletud, polnud tema jaoks enam ühtki teist naist maailmas.

Leedi Burke oli ilus, kuid täiesti teistsuguse iseloomuga kui ta tütar.

Teda võis võrrelda Dresdeni portselaniga – ta oli roosa, valge ja kuldne, klassikaliste näojoonte ja sulni naeratusega, mis võlus igaüht, kellega ta kokku puutus.

Peale punase pea oli Valda isalt pärinud ka kirgliku iseloomu. Sir Edward oli olnud harukordne, keerulise iseloomuga isiksus.

Nüüd sundis isalt päritud iseloom Valdat ütlema: “Mida sa ka ei ütleks, beau-pére, ei kavatse ma abielluda, nagu oleksin ma üle poeleti ostjale ulatatav pakk!”

“Kas kavatsed vanapiigaks jääda?” küsis krahv teravalt.

“Loomulikult mitte!” hüüatas Valda. “Loomulikult ma abiellun, kuid enne tahan natuke ka elada.”

“Vallalise neiu jaoks on see ohtlik filosoofia,” ütles krahv surmtõsiselt.

Valda vaatas talle otsa ja puhkes naerma.

“Tean väga hästi, mille pärast sa muretsed,” ütles ta. “Sina ja ema sekeldate minu ümber, nagu oleksin ma veel väike plikatirts. Kardate, et tõmban endale kaela pahanduse nagu Villier’de tütar, kes abielumehega ära jooksis, või Hortense de Poinier, kes Montmartre’il oma ateljee asutas. Tõotan, et mina ei tee üht ega teist.”

“Hortense de Poinier’l on vähemasti mõningast kunstiannet,” ütles krahv.

“Arvad, et minul seda pole?” nähvas Valda.

“Ma ei tahtnud seda öelda,” vastas kasuisa. “Sul võib olla palju andeid, Valda, kuid ükski neist ei too raha sisse. Mitte et peaksid endale elatist teenima. Tänu jumalale, sul pole tarvis seda teha. Usu, rahateenimine pole nii lihtne nagu paistab.”

Valda tuli üle salongi kasuisa juurde graatsiaga, mis enamikul tema eakaaslastel puudus.

“Oled nagu mustlase püss, beau-pére,” ütles ta. “Ükskõik, mida ma ka ei ütleks, võtad sa seda märklauana, mille pihta tulistada. Samal ajal pole me põhiteemas sammugi edasi jõudnud – sina tahad sundida minda abielluma enda poolt välja valitud mehega, minul pole aga kavaski abielluda kellegagi, keda ma ei armasta!”

“Sel juhul on mul sulle järgmine ettepanek,” sõnas krahv. “Kutsume külla noormehi, kes minu ja sinu ema arvates peaksid sulle sobima. Õigupoolest kohtusid ühe kandidaadiga meie viimase Pariisi külaskäigu ajal.”

Valda mõtles hetke.

“Kas mõtled markii d’Artignyd?” küsis ta.

Pärast hetkelist vaikust sõnas krahv: “Mainisin teda su emale kui sobivat kandidaati.”

“Kui jäle!” hüüatas Valda. “Tegin temaga paar tantsu ja istusin õhtusöögi ajal tema kõrval. Jõudsin järeldusele, et ta pole elus ühtki raamatut lugenud ja kuigi väitis end hobustest huvituvat, teadis ta neist vähem kui meie tallipoiss.”

“Oled liiga karm, Valda,” lausus krahv. “Samal ajal kuuluvad talle suured valdused ja üks Prantsusmaa vanimaid losse. D’Artigny nimi äratab aukartust igas prantslases.”

Krahv vaikis ja jätkas: “D’Artigny markiisina oleksid sa seltskonnas Bourbonide järel teisel kohal.”

“Kuid selleks pean ma selle lestaga enne abielluma!” sõnas Valda vihaselt. “Ainult et abikaasana oleks kala tunduvalt huvitavam.”

Krahv ohkas.

“Kas tõesti piisab inimese üle otsustamiseks nii põgusast tutvusest? Luba mul d’Artigny külla kutsuda. Näita talle Provence’i ilu, tutvusta talle meie sõpru. Võib-olla lähema tutvuse korral su arvamus temast muutub.”

Valda vaatas kasuisale otsa ja ütles vaikselt: “Võid mind küll lapseks pidada, beau-pére, kuid nii rumal ma ka pole! Tead sama hästi minagi, et kui markii küllakutse vastu võtab, seome end tema suguvõsaga nii sügavalt, et mul on võimatu tema abieluettepanekule ei öelda isegi siis, kui ta mulle põrmugi ei meeldi.”

“Arvan, et ta hakkab sulle meeldima,” tagus krahv rauda edasi.

“Ei iial! Ei iial! Ei iial!” hüüdis Valda. “Ja teades, et kavatsed mind talle mehele panna, vannun, et kui markii peaks siia tulema, teesklen kogu tema külaskäigu aja haiget ning ei sina ega ema saa öelda ega teha midagi, mis sunniks mind voodist tõusma.”

Krahv surus huuled kokku.

Ta oli kannatlik mees, kuid mõnikord pani kasutütar ta raskele proovile.

“Mul on tunne, Valda,” ütles ta pärast hetkelist vaikust, “et su isa saanuks sinuga paremini hakkama kui mina.”

Valda puhkes naerma.

“Arvan, et isa oleks jah-sõna minust välja peksnud,” sõnas ta. “Ta oli kirgliku iseloomuga. Seevastu sina, kallis beau-pére, oled minu vastu alati leebe ja lahke olnud.”

Valda läks kasuisa juurde, tõstis mehe näo ja suudles teda põsele.

“Sa ei suuda end üleöö türanniks muuta lihtsalt seepärast, et sinu arvates peaksin abielluma. Unustagem markii d’Artigny ja teised sobilikud kandidaadid, kellel on rohkem silma mu raha kui minu jaoks! Küllap keegi varem või hiljem ise välja ilmub.”

Krahv võttis Valdal piha ümbert kinni ja tõmbas kasutütre endale lähemale.

“Sa teed asja minu jaoks väga raskeks, kallis,” ütles ta. “Armastan sind nagu lihast tütart ja pean tegema, mis isa kohus. Olgu, unustame markii d’Artigny. Ta pole ainus noormees maailmas. Tunnen paljusid teisi, kelle seas on kindlasti keegi, keda pead oma armastuse vääriliseks.”

“Oled lootusetu optimist, beau-pére,” sõnas Valda kergel toonil. “Lähme parem hobuseid vaatama. Nad on tunduvalt pilkupüüdvamad kui noormehed, keda ma siiani kohanud olen. Kahju, et ma ei saa hobusega abielluda!”

Krahv naeris ning laskis Valdal meeleldi end lossi hästivarustatud tallide juurde juhtida. Nii temale kui ka Valdale meeldis ratsutada ning tihti tegid nad seda koos.

Õhtul voodisse heitnud, ei hakanud Valda lugema nagu tavaliselt, vaid lebas avasilmi voodis ja mõtles.

Ta teadis väga hästi, et kasuisa kandis nende vestluse sõna sõnalt emale ette ning ta oli kindel, et tema suhtumine teeb mõlemale tuska.

Samal ajal oli Valda kindel, et mõlemad teevad kõik, et talle mees leida ning ei lähe kaua, kui kõigist ta tõekspidamistest ja kavatsustest hoolimata on abielu tõestisündinud fakt.

“Pärast minu eelmise talve õnnestunud debüüti Pariisis,” mõtles Valda, “oli vältimatu, et nad hakkasid minu abielunaise tulevikule mõtlema.”

Prantsusmaa tavade kohaselt pidi debütant olema vaikne, tagasihoidlik ning hoidma vanemate daamide külje alla.

Valda-ealised neiud olid häbelikud, heas mõttes saamatud ja lasksid end oma säravatel, elukogenud ja šikkidel mammadel sõnagi lausumata ringi vedada.

Kuid peale selle, et Valda oli ilus, oli tal ka iseloomu. Inglannana tõusis ta julgelt püsti, kui teda ähvardas märkamatuks jäämine.

Ta oskas oma peaga mõelda, enda eest seista ning teda oli võimatu mitte tähele panna.

Paraku keerlesid tema ümber vanemad abielumehed, kuna nooremad hoidusid oma võimukaid abikaasasid pahandamast või kartsid liialt oma reputatsiooni pärast, et noorele debütandile tähelepanu pöörata.

Kõigest hoolimata oli Valda debüüt olnud edukas ning ta teadis, et mitmed vanemad naised, kes olid harjunud oma tahtmist saama, olid teinud tema kohta mürgiseid märkusi ning soovitanud emal ta võimalikult kiiresti mehele panna.

“Niipea, kui mu tütred koolitoa ukse enda taga kinni tõmbavad, panen nad kirikupinkide vahelt altari poole marssima,” oli üks Dowageritest Merlimonti markiisile öelnud. “Mida vähem nad maailma näevad ja mida kiiremini esimese lapse sünnitavad, seda parem.”

Valda polnud ema vastust kuulnud, kuid oli sealsamas otsustanud, et ei sünnita enne täisealiseks saamist.

“Tahan maailma näha,” oli ta mõelnud.

Nüüd meenus Valdale oma kaunilt möbleeritud magamistoas voodis pimedusse põrnitsedes, et ta oli alati uskunud, et täisealiseks saades avanevad talle uued väravad ja terendavad uued horisondid.

Kui väga ta oli eksinud!

“Kui beau-pére saab oma tahtmise,” mõtles ta, “abiellun mehega, kes minu raha eest lõbutseb, sel ajal kui mina kodus istun ja beebisid toodan.”

Valdas tõstis pead mässumeelsus. Talle meenusid kauged maad, mida ta tahtis külastada, ja kuulsused, kellega lootis kohtuda.

Kahjuks oli see ilma abikaasast saatjata võimatu ja Valda oli kindel, et kasuisale järele andes tüütaks see ta esimeste päevade jooksul surmani ära.

Valda mõtles Pariisi ballisaalides liikuvatele elegantsetele, elukogenud ja graatsilistele iludustele. Tundus, nagu sädeleks nende ilu ja vestlusoskus võidu nende valgeid luigekaelu kaunistavate kalliskividega.

Valda tunnustas nende sarmi ja sai täiesti aru noormeestest, kes pidasid neid veetlevamateks ja lõbusamateks vestluskaaslasteks kui tagasihoidlikes tualettides noori kohmetuid debütante, kelle häbelikkus tegi kidakeelseiks ja igavaiks.

Valda polnud küll kunagi Pariisi kabareedes või kasiinodes käinud, kuid oli plankaedadel näinud nende reklaamplakateid. Suuremal osal plakatitest olid jalgu üle pea pilduvad naised või üle palja õla väljakutsuvalt vaatav kaunitar.

See oli täiesti erinev vaiksest pereelust, ning mehed, kes sedasorti lõbustusi nautisid, pidasid teda kahtlemata sama igavaks kui tema neid.

“Ma ei tee seda!” ütles Valda valjult. “Mida beau-pére ja mamma ka ütleksid, ei lase ma end abielluma sundida!”

Valdale meenus, et kasuisa oli teda süüdistanud saamatuses ise endale tualetti valida ja suutmatuses omal käel Pariisi teed leida.

Tõsi, nii kaua kui Valda mäletas, oli teda valvanud, kaitsnud ja juhendanud guvernantide, õpetajate ja teenrite armee.

Ta kasutas teenrite abi niipea, kui hommikul silmad lahti tegi, kuni viimase asjatoimetuseni enne magama heitmist. Mis puutub nende Pariisis käimistesse, reisisid nad nagu pidulikku ringreisi tegev kuningaperekond.

“Kuid see veel ei tõesta, et ma üksi hakkama ei saa!” mõtles Valda trotslikult.

Neiu ei mõelnud oma lihasele isale kuigi sageli: ta oli olnud kaheteistkümnene, kui too oli Andide ekspeditsioonil hukkunud, ning nii kaua, kui ta mäletas, oli ta isa näinud ainult pikkade vaheaegade järel.

Nüüd tuli talle esimest korda pähe, et ilmselt mässas isa poputamise ja laiskelu vastu.

Sir Edward oli olnud seikleja ja maadeavastaja – alati üritas ta midagi võimatut teostada. Tema Pärsias avastatud iidse linna varemed olid arheoloogilistes ringkondades suurt elevust tekitanud.

Palju aastaid oli ta elanud Indias ja ajanud kokku märkimisväärse varanduse, kuid peale maise vara oli ta omandanud teadmisi mitmetest religioonidest ja käinud siiani laiale üldsusele tundmatutes salatemplites.

Ta oli käinud Babüloonias ja Samarkandis, külastanud Hiinat ja maskeerituna Mekasse pääseda üritades peaaegu elu kaotanud.

Mõeldes tagasi isaga koosveedetud aegadele, meenus Valdale, et nii elujõulisena kui isaga, polnud ta end kellegi juuresolekul tundnud.

Kui isa pajatas talle reisijutte, kujutas Valda tema nähtut selgelt vaimusilmas ette – nii eredad olid tema kirjeldused.

Leedi Burke’il oli aga lahusolekuid raske taluda.

Ta oli igas mõttes usaldusväärne naine, kuid vajas abikaasat, kelle najale toetuda. Edward Burke oli aga nii harva kättesaadav, et toetuspunktina ei tulnud ta arvesse.

Leedi Burke armastas ja imetles oma meest, kuid Valda taipas nüüd, et ilmselt oli see just üksildus, mis sundis ema vähem kui aasta pärast mehe surma Merlimonti krahviga abielluma.

Valda ei heitnud talle seda kunagi ette.

Beau-pére, nagu Valda võõrasisa prantsuse kombe järgi kutsus, oli alati olnud tema vastu lahke ning külvanud ta üle tähelepanuga nagu oma lihase tütre.

Praegu igatses aga Valda isa rohkem kui kunagi varem. Ta oli kindel, et isa poleks kunagi lootnud, et tütar lepib osavõtmatult abieluga, mis võib kujuneda õnnelikuks, kuid osutuda ka täielikuks katastroofiks.

Valda oli pähe võtnud mitte kunagi leppida abikaasaga, kes tõmbab ringi teiste naistega või peab mõnel Pariisi kõrvaltänaval armukest.

See võis olla küll prantsuse elustiil, kuid Valda oli inglanna. Abikaasa näol tahtis ta endale elukaaslast. Ta tahtis abielluda armastuse pärast, tahtis, et mees kuuluks ainult talle ja tema mehele.

Arvestades tõika, et kõik Valda ühiskonnaklassi kuuluvad targad prantslannad pidasid pärast abiellumist armukest, oli see mõnes mõttes idealistlik unistus.

Neile võisid küll intriigid ja abikaasa petmine lõbu pakkuda, kuid Valda pidas seda räpaseks. Sellel polnud midagi ühist täiusliku armastusega, millest laulsid Les-Baux’ Armastuse õukonna trubaduurid.

“Ma ei saa beau-pére’i tahtmist täita,” ütles Valda endale kindlalt, tõusis voodist ja läks akna alla. Tõmmanud kardinad eest, vaatas ta öhe.

Maastik oli mähitud sügavatesse varjudesse, kuid selge tähistaeva kumas oli see sellegipoolest väga kaunis.

“Kusagil,” mõtles Valda, “peab olema mees, kes hakkab mind armastama minu enda, mitte mu raha pärast.”

Esimest korda elus vihkas Valda isa pärandust.

Kuni tänaseni oli ta arvanud, et rikkus annab talle turvatunde ning välistab kartuse, et ta kunagi peaks elama vaesuses ja hoopis teistsugustes tingimustes kui need, milles ta üles kasvas.

Nüüd tundus rikkus talle koormana.

Nagu kasuisa oli märkinud, huvitab tema kosilasi rohkem tema raha kui isiksus.

Tema ilu peaksid nad ainult lisaboonuseks, kuid poleks ka lugu, kui ta oleks ilutu ja igav – raha tasandaks kõik puudujäägid.