Читать книгу Armunäljas - Barbara Cartland - Страница 5

1817

„Harry, kuidas sa võisid saata korda midagi nii hullumeelset?“

„Ma tean, Araminta, et miski ei vabanda mind. Välja arvatud ehk see, et ma olin justkui ära nõiutud.“

„Ja just nüüd... kui meil pole pennigi!“

„Ma tean, ma tean,“ nõustus Sir Harry Sinclair lootusetult.

Harry Sinclair oli ülimalt kena välimuse ja hea kehaehitusega 20-ndates aastates noormees.

Riides oli ta viimase moe järgi, jalas St. Jamesi keigarite ja dändide seas ülipopulaarsed kitsad kollased pantaloonid, seljas hästiistuv lühike mantel, mille kõrge krae teravad nurgad ulatusid tema kandilise lõuani. Harry oli kahtlemata mees, kes pani iga naise südame kiiremini põksuma.

Aga tema õe Araminta ilme oli kohkunud, kui ta küsis pingutatult ükskõikse häälega:

„Kui... palju... sa kaotasid?“

„Kuussada naela!“

Araminta karjatas jahmunult. Seejärel sammus ta justkui enesega sisemist võitlust pidades akna juurde ja jäi silmitsema rahulikku Bloomsbury tänavat.

„Ma käitusin nagu hullumeelne, nüüd ma saan sellest aru,“ lausus vend tema selja taga, „aga Wayne võitis terve õhtu. Tal oli saatanlikult õnne. Igasuguse loogika kohaselt oleks ta pidanud selle mängu kaotama.“

Araminta ei vastanud ja Harry jätkas hetke pärast:

„Ta istub seal alati neetult üleoleval ilmel, nagu oleks isegi võitmine talle midagi ääretult alandavat. Temas on midagi, mis mind ärritab.“

„Kellest sa räägid?“ küsis Araminta tuhmi häälega.

„Wayne’i markiist. Ma ei usu, et sa oled temast kuulnud, aga ta on väga mõjukas seltskonnategelane. Dändid jäljendavad tema kaelasidemeid ja keigarid püüavad tema vägitükke korintlaste kombel järele teha.“

„Kõlab, nagu ei meeldiks ta sulle.“

„Ma vihkan teda!“ vastas Harry kirglikult. „Nagu ma juba ütlesin, Araminta, ärritab ta mind kohutavalt. Ta jalutab klubisse, nagu oleks ta selle omanik, kuigi jumal teab, et seal on tunduvalt tähtsamaid liikmeid kui tema.“

„Ja ikkagi ei mõista ma, miks see sind nii palju häirib, et sa otsustad temaga kaardimängus rinda pista!“

„Nüüd ma mõistan, et see oli metsik ja hull tegu,“ tunnistas Harry. „Wayne võidab alati! Kõik klubis viskavad selle üle nalja. Aga selles, kuidas ta mind vaatas, kui ma lauda istusin, oli midagi...“

„Kas sa võiksid selgitada, mida sa sellega... mõtled?“

„Oh, ma arvan, et see kõlab tobedalt, aga ta pani mind tundma, nagu oleksin ma mingisugune „maakas“ – mingi „algaja“ – mida ma ka kahtlemata olen!“

Harry Sinclair neelatas.

„Ma tahtsin ennast tõestada ja vaata, missugusesse ebameeldivasse olukorda see mind viis!“

„Mitte ainult sind,“ ütles Araminta vaikselt.

Tema vend toetas selja vastu tooli seljatuge ja tõstis käed näole.

„Aita mind, Araminta. Sul on täielik õigus minu peale pahane olla, aga taeva pärast, aita mind!“

Harry ahastav palve sulatas Araminta südame. Niikuinii ei suutnud ta oma armsale vennale kunagi vastu panna.

Ta jooksis üle toa ja põlvitas venna tooli kõrvale.

„Kõik saab korda, Harry,“ ütles ta rahustavalt, nagu räägiks lapsega. „Me ajame selle asja korda. Sa tead ju, et sul on perekond, kes sind toetab.“

„Ema...“ ütles Harry ja võttis käed näo eest.

„Jah, ma tean,“ vastas Araminta, „aga me ei räägi talle midagi... igal juhul mitte enne, kui oleme selleks sunnitud.“

Ta tegi väikese pausi, enne kui küsis:

„Kui palju on meil... raha leidmiseks... aega?“

Harry hääl oleks nagu kurku kinni jäänud, enne kui ta vastas:

„Kaks nädalat.“

„Oo ei!“ karjatas Araminta. „See on võimatu! Kuidas suudame me nii lühikese ajaga niivõrd suure summa kokku saada?“

Araminta istus rääkides taas oma kandadele ja vaatas üles venna poole, kes omakorda talle otsa vaatas.

Nende silmad kohtusid ja need pidasid aru! Nad mõlemad teadsid täpselt perekonna rahalist olukorda.

Kui nende isa, Sir Gilbert Sinclair, suri Waterloo lahingus saadud haavadesse, avastasid nad, et isa varandus ületas vaid veidi tema võlgasid.

Nende vanaisa, teine baronet, oli olnud kirglik hasartmängija, kes lasi enamuse perekonna varandusest tuulde. Oma vanemale pojale pärandas ta vaid lagunenud härrastemaja Ampthilli lähedal Bedfordshire’is ja paar aakrit maad selle ümber.

Õnneks sai leedi Sinclair oma isalt elatusraha.

Isa oli olnud tütre abielu vastu ja keeldunud talle kaasavara andmast.

„Et sinu mees ei saaks minu raha maha mängida,“ oli ta öelnud, „saad sa minu käest elatusraha, mida ma maksan kvartali kaupa. Ja ma ei anna sulle pennigi rohkem, isegi siis mitte, kui sa rentslis nälgiksid!“

Leedi Sinclairi väikene varandus aitas neil Bedfordshire’is kokkuhoidlikult, kuid suhteliselt mugavalt hakkama saada.

Tegu oli vaese maakonnaga ja sealsed kulutused polnud eriti suured, isegi mitte lihtsama rahva jaoks.

Igatahes, Sir Gilbert ja tema naine olid koos väga õnnelikud. Nad rahuldusid täielikult pretensioonitu seltskonnaeluga, mis koosnes läbikäimisest naabritega, ega tundnud puudust Londoni ekstravagantsuste ja luksuse järele.

Aga Harry oli teistsugune.

Harry oli noor ja leidis, et Bedfordshire on äärmiselt igav koht, mida see ka kahtlemata oli. Tema jaoks olid hobused, millega ta isa sõitis, liiga aeglased.

Harry asus aasta alguses Londonisse elama ja seadis end sisse üürikorteris, mida ta kirjeldas oma perele kui „parimas vormis“ olevat.

Tänu Bedfordi hertsogi soosingule valiti Harry White’si klubi liikmeks. Araminta mõtles nüüd, et see oligi tema venna languse põhjuseks.

White’s oli Londoni kõige eksklusiivsem ja peenem klubi.

See polnud mitte ainult noorte energiliste keigarite ja kergatsite lemmikkoht, vaid ka poliitikute, riigimeeste ja lausa asevalitseja enda meelisklubi.

Harry oli oma kirjades kodustele lõbustatult märkinud, et Wellingtoni krahv võeti klubi liikmeks alles 1812. aastal – „Seega pole ma,“ oli ta lisanud, „sugugi mitte kõige noorem liige, muidugi vanuse poolest välja arvatud.“

Kuna klubi asus St. Jamesi tänaval, kuulusid klubisse kõrgema seltskonna säravamad ja teravmeelsemad liikmed, nagu näiteks lord Alvanley ja ka jäljendamatu Beau Brummell, kes oli sunnitud aasta eest oma võlgade pärast Inglismaalt lahkuma.

Charles James Fox, kelle alamkojas peetud kõned meelitasid kohale enam inimesi kui ühegi teise oraatori omad, oli samuti klubi liige. Seda olid ka Sir Robert Peel, kes esindas Londoni politseid, ja Shaftesbury kuues krahv, kes vaevas kõrgseltskonda jõledate märkustega, mis olid suunatud seltskondlikult kõrgemale rühkivate noorukite vastu, ning õelate naljadega, mis käisid lõbumajade kohta.

Tegelikult võis White’sis leida iga tüüpi karaktereid ja isiksusi, kes muutsid Londoni kõrgseltskonna säravaks ja kadestamisväärseks kogu Euroopas.

Aga klubis toimus ka kõige meeletum mängurlus, õhtust õhtusse kaotati ja võideti seal suuri varandusi.

Harry oli Bedfordi hertsogile tohutult tänulik, et too tutvustas teda selle härrasmeeste paradiisiga. Aga Araminta mõtles endamisi, et võib-olla oleks olnud targem, kui ta vend oleks pidanud ootama senikaua, kuni ta oleks Londonis korralikult jalad alla saanud.

„Kuussada naela!“ ütles Araminta valjusti. „Kas sul on veel elatusrahast midagi alles?“

Pärast isa surma olid nad otsustanud ema igakvartalise elatusraha omavahel osadeks jagada.

Harry sai poole elatusrahast. Teine pool jäi leedi Sinclairile ja tema kahele tütrele. Suure kokkuhoidmise ja säästmisega elasid nad sellest kenasti ära.

Sel aastal seisid nad aga probleemi ees. Käes oli Araminta debüüdi aeg.

Tegelikult oleks see pidanud toimuma juba eelmisel kevadel, kui Araminta sai kaheksateist. Kuna perekonnas valitses lein, ei suutnud nad mingisuguste meelelahutuste peale isegi mõtelda.

Peagi pidi Araminta saama üheksateist. Ta oli arvestanud, et võtab osa vaid kohalikust ballist ja veel mõnest Bedfordshire’i pidustusest.

Siis aga oli Bedfordi hertsoginna, kes oli leedi Sinclairiga sõbrasuhetes, ootamatult teatanud, et hertsog soovib pakkuda neile Londonis elamiseks ühte oma möbleeritud maja, ning seda terveks hooajaks. Nõnda oleks Aramintal olnud võimalik debüteerida hoopis Londonis.

„Hertsoginna teatas, mu kallis, et ta kavatseb sind tutvustada ka Almackidele,“ ütles leedi Sinclair vaimustunult, „ning tänu tema hiilguse soosingule võime kindlad olla, et kõik auväärsed võõrustajad kutsuvad sind oma ballidele.“

Esimest korda elus lahkusid Araminta ja tema noorem õde Caro rahulikust Bedfordshire’ist.

Woburne Abby ei asunud nende kodust just mitte eriti kaugel, aga sellest hoolimata olid nad Bedfordi hertsogi ja hertsoginnaga, kes elasid enamjaolt Londonis, kohtunud vaid õige põgusalt.

„Üks asi on elada uhkes majas, ema,“ ütles Araminta, „aga sa tead sama hästi kui mina, et ma ei saa ilmuda Londonisse omatehtud kleitides. Minu üle hakataks naerma. Ja kindlasti hakkavad nad mind kutsuma „piimatüdrukuks“ või leiutavad mõne muu sama õela hüüdnime.“

„Sulle võib see üllatusena tulla, aga ma olen selle peale mõtelnud!“ ütles leedi Sinclair rahustava häälega. „Tegelikult säästsime me isaga aastaid raha nii sinu debüüdi kui ka abiellumise jaoks, kuigi me seda sulle kunagi ei maininud.“

„Sa säästsid raha, ema?“ hüüatas Araminta üllatunult.

„See oli muidugi väga keeruline. Nagu sa tead, pole meil kunagi kuigi palju raha olnud,“ ütles leedi Sinclair naeratades. „Vahel me müüsime oma aia puuvilju, ja ükskord võitis su isa võiduajamistel raha, ning me panime sellest poole hoiule.“

Leedi Sinclairi silmad läksid niiskeks, kui ta oma mehest rääkis, kuid ta jätkas vapralt.

„Meil oli ka teisi võimalusi. Sellest rahast ei piisa mitte ainult sinu kleitide ostmiseks, Araminta, vaid meil on võimalus ka meile laenatud majas mõned vastuvõtud korraldada.“

„Ma suudan seda vaevalt uskuda, ema,“ hüüatas Araminta imetlusega.

„Ma pole sugugi selline tuulepea, nagu te Harryga arvate!“ vastas leedi Sinclair uhkusega.

Oli tõsi, et samaaegselt kui nad oma ema armastasid, pidasid nad teda kohati veidi hajameelseks.

Leedi Sinclairil oli raskusi kokkulepete meelespidamisega, samuti ei jäänud talle naabrite ja tuttavate nimed meelde enne, kui ta neid väga hästi tundis.

Ta hilines alati söögikordadele, kuna oli süvenenud vesivärvidega maalimisse, mis oli alati rõõmustanud tema abikaasat. Teinekord oli ta just alustanud lillede noppimist, et teha pot-pourri’d^[1.], samal ajal kui teda majja tagasi oodati.

Ta oli mitmeski mõttes nagu laps, kes igale säravale liblikale järele jookseb.

Kuna leedi Sinclairi õnn oli koondunud kodu ümber, püüdsid tema lapsed teha kõik, et säästa teda inetustest ja ebameeldivustest ning eriti hoida rahaliste raskuste eest.

Seepärast oli Araminta üsna üllatunud. Ema mitte ainult ei mõtelnud tulevikule, vaid oli ka teinud kestvaid jõupingutusi, et koguda aastate jooksul korralik summa Araminta debüüdi jaoks.

Veel üllatunum oli Araminta siis, kui kuulis, et see summa oli märkimisväärselt suur, ulatudes saja kümne naelani!

„Mis sa arvad, kullake, kas sellest piisab?“ küsis leedi Sinclair veidi kärsitult.

„Loomulikult, ema! Aga ma ei või seda kõike ju enesele raisata. Me peame ka Caro peale mõtlema! Ta on juba seitsmeteistaastane ja võib-olla leiab hertsoginna järgmisel aastal, et on Caro kord Londonisse minna.“

„Sa oled väga lahke ja isetu, mu armas,“ ütles leedi Sinclair hellalt, „aga ma loodan, Araminta, et sa leiad Londonis endale abikaasa.“

Hetkeks jäi Araminta ema ehmunult vaatama, siis aga ütles vaikselt:

„Jah, loomulikult, ema. Siis suudaksin ma Carot aidata. Ta peab saama oma võimaluse ja ma olen kindel, et ta näeb siis väga ilus välja.“

„Te olete mõlemad silmapaistvalt kaunid,“ ütles leedi Sinclair. „Me isaga kahetsesime pidevalt, et meie kodu asub Bedfordshire’is, mis on kahtlemata eriti igav maakond.“

Tänu hertsogi lahkusele asusid nad peagi elama kenasse majja, mis asus Russelli väljakul. Hertsog oli hankinud selle maja, et võimaldada oma sugulastel seal peatuda, kui need soovisid Londonit külastada.

„Mul on täpselt kaks kuud aega,“ mõtles Araminta, kui nad kaheksandal aprillil Londonisse jõudsid.

Kaks kuud, et ennast hästi tunda. Ja loomulikult lootis iga debütant saada abieluettepaneku – võimaluse korral väga rikkalt kosilaselt!

Aga nüüd, vaid päev pärast saabumist, mõistis Araminta, et tema plaan kukub kokku nagu kaardimajake.

Araminta mõistis kohe, kui Harry hommikusöögilauda istus, et midagi on korrast ära.

Harry nägi väsinud välja, aga seda oligi oodata, mõtles Araminta. Kõik need hilised lõbustused, mida vend Londonis nautis, ja kohutav kogus veini, mida ta tarbis.

Loomulikult tahtis Harry elada samasugust elu nagu teised temaealised noored mehed.

Nendest mõtetest hoolimata vaatas Araminta Harryt veidi imestunult, kui vend, selle asemel et võtta talle pakutud tass kohvi, jalutas puhvetikapi juurde ja valas endale klaasi brändit.

Araminta ei ütelnud midagi, kuna kõigest hoolimata oli Harry nüüd perekonnapea ja iseenda peremees. Ja kui ta soovis hommikul brändit juua, polnud Araminta asi teda kritiseerida.

Samas tundis Araminta alateadlikult, et midagi on väga valesti. Ta mõtles ärevalt, mis see võiks küll olla.

Et aidata perel sisse seada, oli Harry veetnud eelmise öö ja ka üle-eelmise öö nende uues majas. Ta tegi seda, sest teadis, et see rõõmustab ema.

Täna kavatses Harry minna tagasi oma üürikorterisse. Araminta teadis, et ta ei nautinud seal mitte ainult vabadust, vaid ka suurepärase toapoisi tähelepanu, kelle Harry oli enda eest hoolitsema palganud.

Kohe pärast seda, kui leedi Sinclair lahkus söögisaalist, rääkis Harry Aramintale oma probleemidest.

„Kuussada naela!“ kordas Araminta taas hingetult.

„Ma olen mõtelnud,“ lausus Harry, „et kui ma loobuksin oma üürikorterist ja toapoisist, võiksin veidi raha säästa.“

„Ma küsisin sinult, kui palju sul elatusrahast järel on?“

Peale väikest pausi sõnas Harry vastumeelselt:

„Selle kvartali elatusrahast pole mul midagi järel.“

„Oh, Harry!“

Araminta suutis vaevu tagasi hoida etteheited, mis ta huulile tõusid.

Venna peale pahane olemisest pole mingit kasu, mõtles Araminta. Kui kõik raha on kulutatud, siis on see kulutatud: ka kõige siiram kahetsemine ei tooks seda tagasi.

„Üht-teist võiksin ma ju ka oma hobuste eest saada.“

„Oma hobuste?“ küsis Araminta.

„Selle pärast mul raha otsas ongi,“ vastas Harry. „Mul tekkis võimalus osta kaks väga head hobust. Nad kuulusid ühele tuttavale, kes pidi välismaale sõitma. Ta müüs hobused väga odavalt.“

Harry tegi väikese pausi, enne kui lisas:

„Ma peaksin nende eest rohkem saama, kui ma ise maksin.“

„Kui suure summa sa kokku... saaksid?“

„Ma olin terve öö üleval ja tegin mõttes arvutusi,“ vastas Harry, „kui ma müüksin maha hobused, isa kella, mansetinööbid ja lipsunõela, mille ema mulle enne Londonisse tulekut kinkis, siis peaksin kokku saama umbes kakssada ja viiskümmend naela.“

„Sa ei tohi sellest mingil juhul emale rääkida,“ ütles Araminta kiiresti. „Ei lipsunõelast ega isa kellast.“

„Ei, loomulikult mitte!“

„Seega on sul pool summast peaaegu koos,“ ütles Araminta. „Meil on veel sada kümme naela, mis ema minu kleitide jaoks säästis. Ma ju rääkisin sulle sellest.“

„Aga, Araminta, ma ei saa sinu raha võtta!“ protesteeris Harry.

Araminta naerupahvak kõlas hoopis nuuksatuse moodi.

„Sa ei kujuta ometi ette, et ma võiksin rahuliku südamega Almackide ballil tantsida, samal ajal kui sina võlavanglas mädaned!“

„Asi ei lähe nii kaugele,“ lausus Harry. „Vähemalt ma loodan seda.“

Aga tema hääles helises väikene kahtlusenoot.

„Kas sa tahad ütelda, et markii ei kaebakski sind kohtusse, kui sa talle oma võlga tasuda ei suudaks?“

„See oleks küll ennekuulmatu tegu,“ vastas Harry. „Samas, sa tead sama hästi kui mina, et kaardimängu võlg on auvõlg. Seda tasumata jättes oleksin ma sunnitud häbiga klubist lahkuma. On üsna kaheldav, kas mõni klubi liige minuga siis enam iial suhtleks.“

„Seda ei tohi kunagi juhtuda,“ sõnas Araminta otsustavalt.

„Ma ei näe mingit võimalust, kuidas seda ära hoida,“ tunnistas Harry vastumeelselt.

Taas tõstis ta käed näo ette.

„Oo, jumal! Araminta, kuidas ma võisin olla nii neetult rumal? Kuidas ma suudan kõik asjad alati nõnda vussi keerata?“

„Aga mis siis, kui sa... veenaksid markiid... kui sa selgitaksid talle olukorda... ?“

„Veenaksin Wayne’i markiid?“ küsis Harry irooniliselt. „Ma võiksin sama hästi üritada Gibraltari kaljut veenda. Markii on kõva nagu graniit, kogu tema loomuses pole kübetki lahkust. Teda võidakse ju imetleda tema välimuse, positsiooni ja saavutuste pärast, aga ma olen päris kindel, et terves Londonis pole kedagi, kellele ta tegelikult meeldiks.“

„Miks ometi?“ nõudis Araminta.

„Jumal seda teab,“ vastas Harry. „Temas on lihtsalt midagi – selline kõigest üleolek. Ma pole ainus, kes leiab, et markii on väljakannatamatu.“

Peale väikest pausi lisas ta mõtlikult:

„Ta justkui peaks meid kõiki põlastusväärseteks.“

„Sel juhul, kui me ei suuda teda ümber veenda,“ jätkas Araminta, „peame kokku kraapima iga võimaliku penni. Ja lubama, et maksame puudujäänud summa osade kaupa.“

„See talle ei meeldiks,“ pomises Harry.

„Pole tähtsust, mis talle meeldib ja mis mitte,“ vastas Araminta. „Küsimus on selles, kui palju me suudame talle anda. Niisiis, kui me saame sinult kakssada viiskümmend naela ja liidame sellele sada kümme naela, mis ema minu kleitide jaoks kõrvale pani, ning minu mäletamist mööda peaks meil pangas olema kolmkümmend või nelikümmend naela, saame me lõppsummaks peaaegu nelisada naela.“

„Aga kuidas me siis ise järgmise kvartalini vastu peame?“

„Jah, seda küll,“ nõustus Araminta õnnetult.

Järsku ta kangestus.

„Meil on veel ema kihlasõrmus!“

„Oo ei, seda ei saa ma temalt paluda,“ väitis Harry vastu.

„Selle eest peaks üle saja naela saama,“ ütles Araminta. „Ema on seda sõrmust alati alles hoidnud, ükspuha kui rasked ajad neil isaga ka poleks olnud. Ema armastab seda sõrmust nii väga.“

„See on küll viimane asi, mida ma emalt paluksin.“

„Ma olen kindel, et ta parem loobub sellest, kui näeb sind avalikult häbistatuna.“

Araminta tõusis ja hakkas rahutult mööda tuba käima.

„Kui meil oleks ometi midagi muud, mida müüa. Midagi, mida me võiksime teha.“

„Ma olen samuti selle peale mõtelnud,“ vastas Harry. „On naeruväärne, et minusugune haritud mees ei oska muud teha kui raha raisata. Võib-olla leiaksin ma tööd hobuste eest hoolitsejana või postitõlla kutsarina.“

„Ma olen kindel, et sellega ei teeniks sa just eriti palju.“

„Aga mida me siis teeme?“ küsis Harry meeleheitlikult.

Järsku jäi Araminta toa keskele seisma.

Päikesekiirte valguses, mis langesid suurest kandilisest aknast, nägi ta eriti kaunis välja.

Päike sillerdas Araminta kuldsetel juustel ja pani tema murelikud hallid silmad kummaliselt särama. Järsku lausus Araminta häälel, mis oleks nagu kõigilt neljalt seinalt vastu kajanud:

„Mul on idee! Oh, Harry, mul tuli suurepärane idee!“

* * *

Kindral Sir Alexander Bracknell istus oma Half Mooni tänaval asuvas üürikorteris ja luges parasjagu Morning Posti, kui tuppa sisenes teener.

„Hallis ootab üks daam ja palub teie jutule, armuline härra,“ ütles teener selge ja kõlava häälega. Vaieldamatult kuulus see hääl mehele, kes oli kunagi sõjaväes teeninud.

Kindral tõstis üllatunult silmad.

„Üks daam?“ küsis kindral.

„Noor daam, milord. Ütleb, et soovib teiega rääkida äärmiselt tähtsais asjus.“

„Sel juhul pean ma ta kahtlemata vastu võtma,“ vastas kindral. „Juhata ta sisse, Hawkins.“

„Hästi, milord.“

Hawkins lahkus kiiresti toast. Kindral asetas ajalehe lauale ja tõmbas pintsaku hõlmad koomale.

Kindralit peeti üheks Wellingtoni armee parimaks väejuhiks. Teda ei mäletatud mitte ainult taibukuse, vaid eelkõige populaarsuse pärast.

Wellingtoni armees oli olnud kaks kindralit, keda sõdurid mitte ainult ei imetlenud, vaid ka armastasid.

Üks neist oli lord Hill. Kõik, kes temaga koos poolsaarel teenisid, kutsusid teda „isake Hilliks“. Teine oli kindral Bracknell, keda eranditult kõik hüüdsid „onu Alexiks“.

Kindral arutles oodates, et kindlasti oli tegu mõne tema väesalgas teeninud sõduri naise, lese või emaga.

Hoolimata sellest, et sõda oli lõppenud juba kaks aastat tagasi, ei möödunud kindralil nädalatki, ilma et keegi poleks vajanud tema nõuandeid või veelgi sagedamini rahalist toetust.

Ainult väga vähesed lähedased tuttavad teadsid, et kindral ei saanud endale lubada mingisugust luksust, kuna tema abikaasa oli viimased viis aastat vaimuhaiguse käes kannatanud.

Kogu kindrali pension ja kõik muu, mis ta oli oma silmapaistva karjääri jooksul kogunud, kulus leedi Bracknelli ülalpidamise ja arvukate doktorite peale, kes hoolimata pingutustest ei suutnud naise tervislikku olukorda parandada.

Seetõttu oli kindral külalist oodates veidi ärevas meeleolus. Ta mõtles endamisi, et kui tulija poleks nõnda vara saabunud, oleks ta juba Hyde Parkis oma tavapärasel jalutuskäigul.

Uks avanes.

„Preili Araminta Sinclair, sir!“

Araminta seisatas korraks naeratades ukselävel, enne kui tormas käsi välja sirutades üle toa kindrali poole.

Araminta nägi eriti armas välja oma kõrge äärega kübaras, mis oli lõua alt kokku seotud. Kogenud seltskonnategelasena mõistis kindral, et kuigi Araminta nägi võluv välja, olid nii tema kleit kui ka kübar vanamoodsad.

„Mu armas Araminta!“ hüüatas kindral ja tõusis püsti. „See on tõesti meeldiv üllatus!“

„Ma kartsin, et sind polegi kodus,“ lausus Araminta. „Oh, onu Alex, ma lihtsalt pidin sind nägema!“

„Harry mainis, et te tulete Londonisse. Tegelikult oli mul plaanis sinu ema juba täna õhtupoolikul külastada.“

„Tal oleks väga hea meel sind näha,“ vastas Araminta, „aga mulle oli ülimalt tähtis kohtuda sinuga nelja silma all.“

Kindral juhtis Araminta vana, kuid mugava sohva juurde, mis seisis kamina kõrval.

„Mis on juhtunud?“ küsis ta murelikult.

Araminta tundus hetke kõhklevat, siis aga sõnas:

„Onu Alex, me oleme alati arvanud, et sa tunned kõiki kõrgseltskonda kuuluvaid inimesi.“

Kindral vaatas Aramintat veidi hämmeldunult.

„Inimesed on minu vastu väga kenad olnud. Ma võin ilma hooplemata väita, et ma olen oodatud külaline nii kõigis moodsates majapidamistes kui ka enamikul vastuvõttudel ja kokkutulekutel.“

Veidi kahetsevalt naerdes lisas ta:

„Minu eas mehel, kes on pensionil ja kellel pole perekonda, pole suurt muud teha, kui klubis istuda.“

„Mis teadagi on White’s!“ ütles Araminta veidi kalgi häälega.

„Just nii,“ vastas kindral, „mul on väga hea meel, et Harry meie klubi liikmeks võeti. Bedfordi hertsog pakkus tema kandidatuuri välja ja mina olin talle teiseks soovitajaks. Pärast seda oli võimatu teda liikmeks mitte valida.“

„Harry oli liikmeks saamise üle väga rõõmus ja erutatud,“ märkis Araminta. „Ja samas, onu Alex, just tänu klubile on ta nüüd kitsikuses.“

Kindral kangestus.

„Kaardimäng?“ küsis ta.

„Kahjuks küll.“

Esialgu ei mõistnud Araminta kindrali murelikku ilmet, siis aga hüüatas ta kohkunult:

„Oo ei, onu Alex! Ei, ma ei mõelnud seda nii! Sa tead, mis ka ei juhtuks, me ei paluks sinult kunagi raha! Ma vajan sinu abi ühes hoopis teises asjas.“

Araminta nägi, kuidas kindrali lihased lõtvusid, kui ta lausus:

„Sa tead, Araminta, et kui minu võimuses on sind kuidagi aidata, siis olen ma sinu käsutuses.“

„Ma tean, et sa ei jäta mind hätta, onu Alex,“ ütles Araminta. „Sa aitasid meid, kui papa suri. Ma tean, et papa austas sind. Ta ütles alati, et sinu väesalk oleks järgnenud sulle ka põrgusse, ja ma olen kindel, et nii see oligi.“

„Sa liialdad, mu kallis,“ vastas kindral, „aga ma olin tõepoolest sinu isasse väga kiindunud. Ja sa tead, et ma armastan nii sind kui ka Carot. Aga räägi mulle Harryst.“

„Ta kaotas suure summa raha,“ seletas Araminta, „ning meil pole eriti palju aega, et seda kokku saada. Aga, onu Alex, mul on idee!“

Kindral ei vastanud, vaid jälgis Aramintat, kui see jätkas:

„Sa käisid meil Bedfordshire’is tihti külas. Mis on see asi, mis sulle esimesena meenub, kui sa nendele külaskäikudele mõtled?“

Kindral naeratas.

„Sellele küsimusele on lihtne vastata, Araminta. Sinu isa pakkus oma külalistele alati suurepärast toitu. Teie kodus pakutud imehead eined on unustamatud.“

„Ma lootsingi, et sa seda ütled,“ sõnas Araminta, „kas sa ka tead, kes neid toite pärast vana vaese Bouvais’ surma valmistas?“

„Kipun arvama, et sina, Araminta.“

„Tõepoolest!“ noogutas Araminta. „Papa mahitusel õppisin ma Bouvais’lt kõike, mida ta oskas. Papa ütles alati, et ta ei suudaks enam kunagi ühtegi prantsuse kokka palgata. Aga tal polnud tahtmist hakata seda „seasolki“ sööma, mida enamikus inglise majapidamistes pakutakse.“