Читать книгу Armastus, lordid ja lõbuleedid - Barbara Cartland - Страница 5

Esimene parempoolne hobune rakendis hakkas lonkama ja krahv Staverton kirus kuuldamatult. Ta pingutas ohje ning sundis hobused paigale, faetoni tagaistmelt hüppas maha tallipoiss ja tõttas vaatama, milles on asi.

“Küllap see on kivi, milord,” ütles poiss rõõmsalt. “Teed on kohutavalt halvad.”

“Tõesti halvad!” kordas krahv, jättes kangemad väljendid pruukimata.

Ta sidus ohjad faetoni esiotsa külge ja astus maha.

Tee oli tõepoolest äärmiselt kivine ja polnud midagi imestada, et üks kivike oli hobuse kabja sisse tunginud.

Ta mõtles, et oli ehk liiga hoolimatult ja kiiresti nii konarlikul teel sõitnud, kuid tal oli kiire, et jõuda Londoni, et pääseda igavusest, mida ta pidi taluma St. Albansi lähedal mõisas, kus ta peatus, et jälgida kahe hästituntud poksija matši.

Matš oli olnud suurepärane ja krahv oli võitja peale välja pannud suure summa raha. Kuid seltskond ja toit, mida võõrustaja pakkus, olid otsast lõpuni üksainus pikk haigutus.

Muidugi, krahvi polnud kerge lõbustada, tema arust oli väga palju asju ja suur hulk inimesi põrgulikult igavad.

Oli meeldiv kevadhommik. Tee ääres rohus kasvas palju lilli ja hekkide all õitsesid priimulad, ning stsillad katsid puudealuse helesinise vaibaga.

Krahv jälgis, kuidas tallipoiss õngitses ettevaatlikult kabja seest välja terava kivikillu, nii et raud ei hakkaks loksuma.

Krahv silmitses heal meelel oma rakendit. Kaks paari ideaalselt kokku sobivaid pigimusti läikivaid hobuseid, nii toredaid loomi polnud Nelikrakendi Klubis kellelgi vastu panna.

Et jalgu sirutada, jalutas krahv kõrges rohus, hoolimata sellest, et õietolm hakkas tema läikivate Hesseni ratsasaabaste külge, mida oli šampanjaga läikima löödud, nagu soovitas Beau Brummell.

Ühel pool tee ääres seisis harilikust kõrgem telliskivimüür, mis piiras mõne tähtsa aristokraadi parki.

Kitsaste ja algselt punast värvi telliste värv oli ajapikku mahenenud, nii et nüüd oli müür tumeroosa, mis ütles krahvile, kes oli muististe alal asjatundja, et see pärineb Elizabethi ajast.

Ilus oli vaadata, kuidas kevadpäikese kiired telliskividel mänglesid. Krahv mõtles parajasti, et müür, mis ümbritses Stavertoni mõisat Oxfordshire’is, võiks olla sedasama värvi, kui äkitselt lendas tema peast paari tolli kauguselt mööda mingi raske objekt.

Objekt potsatas krahvi jalge ette maha ja mees nägi hämmastusega, et tegemist oli nahast käsikohvriga, mis polnud küll kuigi raske, kuid osutunuks kahtlemata ohtlikuks relvaks, kui ta oleks sellega pihta saanud.

Mees vaatas, kust see kohver lendas, ja nägi parajasti üht naisterahvast üle müüri ronimas.

Kõigepealt paljastusid üpris siivutus ulatuses ütlemata sihvakad jalad, siis maandus jalgade omanik nõtke graatsiaga, mis hoidis teda üle selja siruli lendamast, nagu oleks võinud karta.

Neiu maandus, nägu müüri poole, ja alles ümber pöördudes märkas krahvi, kelle jalge ees maas seisis tema kohver.

“Igatahes ütlemata ohtlik tegu,” mainis krahv külmalt. “See oleks võinud mu nokki lüüa, kui oleks tabanud.”

“Kust mina võisin teada, et keegi seisab selle ainsa paiga lähedal, kust on võimalik üle müüri ronida?” küsis neiu.

Ta astus lähemale ja mees märkas, et neiu hoidis kübarat käes, juuksed olid tal aga kuldsed, punaka helgiga.

Kui tütarlaps pilgu tõstis, nägi mees, et neiul olid väga suured, pisut viltuse lõikega silmad, milles välgatas midagi üleannetut. Neiu huuled olid vibuna kaarjad ja andsid talle vallatu ilme.

Rangelt võttes polnud neiu ilus, kuid mehe arust oli tal tõesti kütkestav nägu, täiesti erinev kõigist neist neiunägudest, mida ta oli siiamaani näinud.

“Ma oletan, et te parajasti põgenete?” mainis krahv.

“Vaevalt küll hakkaksin ma üle müüri ronima, kui võiksin väravast välja kõndida!” kostis vastuseks.

Neiu kummardus reisikotti võtma, kui märkas krahvi hobuseid.

“Kas need kuuluvad teile?” küsis ta vaimustusevärinal.

“Kuuluvad küll,” vastas mees, “kuid esimesele parempoolsele läks kivikild kabja sisse, sest teie teed on lausa jälestusväärsed.”

“Need pole minu omad!” sähvas tütarlaps. “Aga hobused on toredad! Ma ei ole nii toredaid hobuseid näinudki!”

“Mulle teeb au, et te niiviisi mõtlete,” ütles krahv sarkastiliselt huuli kibrutades.

“Kuhu te lähete?”

“Juhtumisi Londonisse.”

“Siis palun... palun võtke mind kaasa! Ma soovin just sinna minna ja mulle meeldiks üle kõige sõita tõllas, mille ette on rakendatud nii haruldased hobused.”

Neiu astus hobuste poole, olles täiesti unustanud käsikohvri, mis seisis ikka veel krahvi jalge ees rohus.

“Pean oma kohuseks küsida, kelle eest te ära jooksete ja miks,” ütles krahv.

Tütarlaps seisis hobuste kõrval ja vaatas neid hiilgaval pilgul.

“Küll on toredad hobused!” ohkas ta. “Kuidas teil õnnestus nii oivaliselt kokkusobiv rakend kokku saada?”

“Ma esitasin teile küsimuse,” ei jätnud krahv.

“Mille kohta?” küsis neiu hajameelselt ja lisas siis:

“Ma põgenen koolist, ja kui ma ei taha, et nad avastaksid minu kadumise, peaksime liikuma hakkama.”

“Ma ei taha olla segatud millessegi laiduväärsesse,” ütles krahv.

“See kõlab väga kitsarinnaliselt,” vastas neiu halvakspanevalt, “aga kui teie mind kaasa ei võta, siis teeb seda ülemteener Jeb. Ta peaks iga hetk siin olema.”

Tütarlaps vaatas teele ja pööras siis pilgu taas krahvile.

“Palun võtke mind kaasa,” anus ta. “Mitte miski, mis te ütleksite või teeksite, ei sunni mind tagasi minema, nii et kas teie või Jeb. Aga mulle meeldiks palju rohkem teiega sõita.”

Samal ajal ajas krahvi tallipoiss selja sirgu.

“Korras, milord.”

Neiu ei pööranud pilku krahvi näolt.

“Palun,” anus ta peaaegu hingeõhuga.

“Võtan teid ühel tingimusel,” ütles krahv.

“Mis see on?”

“Te räägite mulle, miks te ära jooksete, ja kui ma ei pea põhjust küllaldaseks, toon teid tagasi.”

“Te ei saa olla ometi nii reetlik!” hüüatas tütarlaps. “Aga tegelikult on mul ärajooksmiseks piisav põhjus.”

“Oleks hea, kui oleks,” ütles krahv karmilt.

Ta aitas neiul faetonisse istuda ja sidus ohjad lahti.

Tallipoiss võttis maast reisikoti, asetas selle sõiduki tahaotsa ja hüppas hooga kõrgele teenripukki. Hobused võtsid paigast.

Natuke aega sõideti vaikuses ja krahv tajus, et teekaaslane ei mõtle temast, vaid tema hobustest.

“Ma ootan,” ütles ta.

“Mida?”

“Te teate väga hästi, mida nimelt, ja mul on tunne, et te lükkate selgitust nimme edasi, et lasta end oma koolist võimalikult kaugele sõidutada, enne kui räägite, milles on asi.”

Tütarlaps saatis mehele kavala naeratuse.

“Te olete üpris taibukas!”

“Ma ei ole nii nüri mõistusega, nagu te paistate arvavat,” vastas krahv sarkastiliselt. “Kellega te kokku saate, kui Londonisse jõuate?”

Reisiseltsiline turtsatas korraks naerda.

“Kahjuks ei saa ma öelda, et mind ootab seal tuline austaja, aga võite mind uskuda: kui mul oleks kavaler, küll ma siis oleksin sundinud teda mulle kooli järele tulema, et poleks tarvitsenud loota Jebi või õnneliku juhuse peale kohata teiesugust võõrast.”

“Ei olegi kavaleri? Milleks siis nii tuline rutt Londonisse kihutada?”

“Sellepärast, et ma olen liiga vana kooli jäämiseks ja minu hirmus, lausa elajalik eestkostja nõuab, et veedaksin vaheajad Harrogate’is.”

“Mispoolest Harrogate halb on?” küsis krahv.

“Harrogate on iga asja poolest halb! Seal on igav, see on täis väga vanu haigeid inimesi. Kui ma jõuluvaheajal seal viibisin, ei kohanud ma peale vikaari ainustki meesterahvast!”

Neiu toon oli nii salvav, et krahv pidi tahes-tahtmata naerma.

“Ilmselt pidite seal talumatult piinlema,” ütles krahv, “aga kas teil siis kuhugi mujale minna ei ole?”

“Minu eestkostja poolest mitte,” vastas tütarlaps. “Too vastik olevus ei vasta isegi mu kirjadele, ja kõik, mis ma ette panen, lükkab tema advokaat tagasi.”

“Tundub olevat kalgivõitu mees,” soostus krahv. “Kui te Londonisse jõuate, kas kavatsete otse lõvikoopasse astuda, et temaga isiklikult kokku saada?”

“Kindlasti mitte! Mul pole vähimatki kavatsust tema lähedalegi minna, ma kahtlustan, et too mees ei taha mind näha ega minuga tegemist teha sellepärast, et raiskab minu varandust iseenda peale.”

Krahv silmitses neiut kaalutlevalt. Kui mees tema tumesiniste paeltega ilmetut kübarat ja fantaasiavaest kleiti vaatas, hüüdis tütarlaps kirglikult:

“Te arvate, et ma ei näe sugugi rikka pärijanna moodi välja, ja siin pole midagi imestada, kuna mu riided on minu jaoks välja valinud nõbu Adelaide, kes on ligi kaheksakümmend, ja nende eest maksnud minu eestkostja advokaat?”

Neiu pigistas huuled kokku, enne kui jätkas:

“Ma sain möödunud nädalal kaheksateist ja kõik mu sõbrannad – mu tõelised sõbrannad – tegid oma seltskondliku debüüdi juba mullu. Muidugi, ma kandsin alles papa pärast leina ja seega oli mingi õigustus, et mind ei lubatud esitleda õukonnas, aga tänavu olin ma kindel, et mul lubatakse Londonisse sõita.”

“Millised on teie eeskostja põhjendused keeldumiseks?”

“Ma ju ütlesin, et see tõbras pole mulle midagi öelnud ega kirjutanud! Ma kirjutasin talle pärast jõulusid mitu lehekülge, aga tema advokaat vastas, et ma pean seniks kooli edasi jääma, kuni mulle teatatakse.”

Tütarlaps ohkas ja jätkas:

“Ma ootasin tänase päevani – kolm kuud – ja langetasin siis tähtsa otsuse. Ma võtan asja oma kätte.”

“Ja mida te mõtlete Londoni jõudes teha?” küsis krahv.

“Ma hakkan lõbuleediks.”

“Lõbuleediks?” küsis krahv üle.

“Claire’i vend Rupert kutsub neid nii. Minu arust kutsutakse neid ka lehtsabadeks või Afrodite neitsiteks.”

Krahv oli nii rabatud, et laskis hetkeks ohjad lõdvaks, nii et hobused panid kappama.

Ta sundis hobused rahulikuks, enne kui küsis:

“Kas teil on ka õrna aimu sellest, mis te räägite?”

“Aga loomulikult!” kostis teekaaslane. “Kuna mul ei lubata asuda kohale, mis mulle seltskonnas kuulub, siis kujundan ma oma elu ise.”

“Ma ei suuda uskuda, et te teate, millele te vihjate.”

“Mu parim sõbranna Claire tegi mulle kõik täpselt selgeks, enne kui ta möödunud aastal koolist lahkus. “Igal šikil kavaleril on südamedaam ja see tähendab, et daam, kelle ta valib, peab kuuluma ainuüksi talle ja mitte kellelegi teisele. Lõbuleedi võib ise valida. Kui üks mees ta ära tüütab, võib ta leida teise, kes on huvitavam.”

“Ja te usute tõesti, et niisugune elu sobiks teile?” küsis krahv hoolega sõnu valides.

“See on kindlasti palju lõbusam kui istuda tolles surmigavas pansionaadis, kus ma olen õppinud juba kõike, mida nad on võimelised õpetama. Muidugi mõista valin ma väga hoolikalt meest, kellega ma oma aega veedan.”

“Loodetavasti!” märkis krahv.

“Mõelge vaid, kui tore on teha seda, mis mulle meeldib, ja mitte lasta inimestel pidevalt epistlit lugeda, et kõik, mis ma teha tahan, on vale ja ebakonventsionaalne.”

“Mida te oma meelest siis teha tahate?”

“Käia Vauxhallis, seda esiteks, vaadata tulevärki. Sõita omaenda faetoniga pargis, tantsida igal õhtul, omada maja, et ma ei peaks muudkui muretsema, kas ma saan mehele või ei.”

“Teil pole soovi mehele minna?”

“Loomulikult mitte! See oleks veel hullem kui olla kellegi armuke – igaveseks mõne meesterahvaga seotud! Claire ütleb, et seltskond polegi tegelikult midagi muud kui abieluturg.”

“Mida teie sõbranna Claire sellega öelda tahab?”

“Ta ütleb, et kõik debütandid püüavad üksteise võidu kätte saada mõnd tiitliga tobukest või paksu punase näoga vanameest, sest too on rikas. Vähemalt selle pärast ei pea mina muretsema. Mul on endal hiigelsuur varandus.”

“Kui see oleks tõsi, siis lubaks teie eestkostja teil kindlasti sellest natuke kulutada?”

“Ma ju ütlesin teile, et ta ei vasta minu kirjadele. Tema advokaat käsib mul saata arved ja need makstakse kinni. Aga mina tahan ise oma raha kasutada.”

“Minu arust võiks olla paremaid viise raha saamiseks kui asuda ametisse, millest teie räägite.”

“Amet?” imestas tütarlaps. “Kas leedilinnuke on amet – nagu arst või advokaat? Kui huvitav!”

Krahvil oli keele peal hulk väledaid vastulauseid, millega oleks võinud vastata elukogenumale naisterahvale, kuid selmet midagi öelda, juhtis ta rakendit, kulm sügavalt kortsus.

Mida öelda sellele impulsiivsele lapsele, kel polnud vähimatki aimu – selles oli krahv kindel –, kuhu ta ennast mässida kavatseb.

Polnud raske ette kujutada, millisesse hädaohtu oleks võinud neiu sattuda, kui ta oleks leidnud end mõne liiderliku elumehe seltsist, kes kihutab ühelt võiduajamiselt teisele ja ajab taga erutavaid seiklusi.

“Te pole mulle oma nimegi öelnud,” ütles krahv hetke pärast.

“Petrina...” ei lõpetanud neiu lauset.

“Teil on veel teinegi nimi.”

“Kuna ma olen teile endast juba nii palju rääkinud, ei oleks minu arust tark teile rohkem usaldada. Pealegi võisite te kuuluda minu isa sõprade hulka.”

“Millisel juhul ma püüaksin kahtlemata veenda teid sellest sündsusetust ideest loobuma.”

“Nüüd ei hoia mind enam miski tagasi,” vastas Petrina. “Ma olen otsuse teinud, ja kui ma olen ennast sisse seadnud, võtan võib-olla ühendust oma eestkostjaga.”

“Kujutan ette, et peate seda tegema, kui vajate raha.”

Petrina turtsatas.

“Mõtlesin kohe, et te niiviisi arvate. Ma mõtlesin ise ka, ja sellepärast ootasingi nõnda kaua, enne kui Londoni poole teele asuda.”

“Ja mis te siis tegite?”

“Ma panin puhta kavaluse abil kõrvale päris kopsaka summa.”

“Kuidas nii?”

“Ma saatsin advokaadile arveid, mis olin ise koostanud.”

“Mis arveid?”

“Raamatute peale, koolivormi peale, kõiksugu pudi-pani peale. Kartsin, et nad hakkavad kahtlustama, aga nad maksid kõik ilusti kinni.”

Noorest häälest kõlas niipalju võidurõõmu, et krahv pidi paratamatult muigama.

“Ma näen, et te olete äärmiselt leidlik, Petrina.”

“Tuleb olla,” vastas neiu. “Nüüd kus mu papa ja mamma on surnud, pole mul ühtegi sugulast peale nõbu Adelaide’i, kes on juba ühe jalaga hauas.”

Krahv ei vastanud ja hetke pärast neiu jätkas:

“Olen kindel, et mul jätkub raha enda sisseseadmiseks. Ja kui siis terve linn minust räägib, siis ei jää eestkostjal muud üle, kui mu varandus mulle kätte anda.”

“Mis siis, kui ta keeldub?”

Petrina ohkas tasakesi.

“Muidugi võib ta seda teha ja sellisel juhul pean ma ootama, kuni saan kakskümmend üks, siis saan kätte poole, või kakskümmend viis täis, siis saan kätte kõik.”

“Mul on tunne, et testamendis on klausel abiellumise puhuks, nagu enamasti ikka.”

“Loomulikult,” nõustus Petrina, “ja sellepärast mul polegi kavatsust abielluda ega anda oma raha abikaasale, kes võib sellega teha, mis tahab.”

Neiu pidas pausi, enne kui põlglikult lisas:

“Ta võib osutuda samasuguseks nagu minu eestkostja ja hoida kõik endale, nii et mina ei saa midagi.”

“Kõik mehed ei ole sellised,” tähendas krahv leebelt.

“Claire ütleb, et seltskond kubiseb noortest varandust jahtivatest aristokraatidest, kes otsivad rikast naist, kes neid ülal peaks. Leedilinnukesena tulen ma palju odavamalt läbi. Selles olen ma päris kindel.”

“Kuna teil on meessoost nii halb arvamine,” tähendas krahv, “siis ma ei kujuta ette, et mehed, kellega te läbi käite, võiksid teile eriti meeldivad olla.”

Petrina mõtles pisut, enne kui ütles:

“Ma ei pruugi neile liiga suuri finantsilisi nõudmisi esitada. Claire’i vend rääkis talle, et tema armuke läheb talle iga aasta maksma terve varanduse. Nõuab tõldu, hobuseid, maja Chelsea’s, tohutu hulga ehteid, palju suurema summa eest, kui mees võib endale lubada.”

“Ma ei tea, kes võiks olla Claire’i vend,” ütles krahv, “aga ma ei võtaks tema kirjeldust beau monde’ist täiesti tõesena.”

“Ta on vikont Coombe,” ütles Petrina, “ja Claire ütleb, et ta on tõeline dändi.”

Krahv mõtles, et siiamaani on see üks väheseid asju, mida Petrina tõesti paistab teadvat.

Krahv tundis vikonti ja pidas teda meeldivaks, kuid üpris rumalaks noormeheks, kes pillab tuulde kogu raha, mida isa, markii Morecombe talle annab. Taoline raharaiskamine polnud St. Jamesi klubides märkamata jäänud.

Petrina oleks nagu teadnud, mida mees omaette mõtles.

“Te tunnete Rupertit!”

“Oleme kohtunud,” möönis krahv.

“Claire’i arust sobiks ta mulle hästi abikaasaks, eriti seetõttu, et ta on alalises rahapuuduses. Aga ma tegin talle selgeks, et ma ei taha abikaasat, vaid tahan olla iseseisev.”

“Minu arust peaksite katsuma mõista, et see on absoluutselt võimatu,” ütles krahv.

“Kuidas siis teistest naistest saavad leedilinnukesed?”

“Nemad pole harilikult rikkad pärijannad, seda esiteks.”

“Mis kasu on olla rikas pärijanna, kui sa ei saa oma raha näpuotsagagi puudutada,” vaidles Petrina vastu halastamatu loogikaga.

“Kui te minu nõu kuulda tahate,” ütles krahv, “siis mina soovitan teil enne, kui midagi drastilist ette võtate, oma eestkostjaga rääkida.”

“Mis ma sellest saan?” küsis Petrina. “Kahtlemata on ta nii vihane, et ma pansionist ära tulin, et saadab mu relvastatud valve all sinna tagasi. Siis pean ma jälle põgenema.”

“Ma arvan, et kui te talle seletate, et olete liiga vana pansionis õppimiseks, ja et kõik teie sõbrannad on juba seltskonnas debüteerinud, siis ta võtab aru pähe.”

“Aru pähe!” nuhatas Petrina. “Kui ta pole siiamaani aru pähe võtnud! Miks pidi papa kõigist maailma meestest valima just tolle minu eestkostjaks? Ma arvan, et ta on vana, kitsarinnaline ja takkapihta hirmus usklik, nii et ta põlgab kõike lõbusat!”

“Miks te arvate, et ta on selline?”

“Sellepärast, et papa, kes elas põnevat ja seiklusrikast elu, tahtis mind kaitsta. Ta kordas alailma: “Kui sa suureks saad, kallis, ei tohi sa iial teha neid vigu, mis mina tegin.””

“Ja kas ta tegi palju vigu?”

“Minu meelest mitte. Vähemalt mitte minu vastu,” vastas Petrina. Aga ta pidas maha suure hulga duelle ilusate daamide pärast ja ma arvan, et ta pidas silmas neid.”

Petrina hüüatas ahastavalt ja laiutas käsi.

“Nii või teisiti, nüüd olen ma käsist-jalust seotud tolle vana tõpra eestkostjaga! Kui ma mõtlen, et kogu mu raha on tema raudkapis luku taga või voodi alla peidetud, siis karju või appi!”

Natuke aega sõideti vaikides. Siis ütles krahv:

“Ma ütlesin teile, et mul pole vähimatki soovi olla segatud teie hullumeelsesse põgenemisse, ja ma ei anna mingeid lubadusi, kuid võib-olla, arvestades meie kohtumise asjaolusid, võiksin ma kõnelda teie eestkostjaga.”

Petrina pööras pead, silmad imestusest pärani.

“Kas te tõesti teeksite seda?” küsis ta. “See on teist väga lahke! Võtan tagasi kõik, mis ma teist halba olen mõelnud!”

“Ja mida te siis mõtlesite?” küsis krahv uudishimulikult.

“Mõtlesin, et te olete üpris ennasttäis ja suureline vana mees, kes on purukuiva tarkust täis ja kes vaatab armulikult alla iga plikakese peale, kes on tingimata eilane.”

Krahv pidi naerma.

“Nii parandamatut jõmpsikat nagu teie pole mina oma elus kohanud! Ma lihtsalt ei suuda uskuda, et teie kavatsused on tõsised, ja ometigi, kuna te olete nii etteennustamatu, ma peaaegu kardan, et teil on tõsised plaanid.”

“Mul on absoluutselt tõsised plaanid,” kinnitas Petrina. “Ja kui teie lähete minu eestkostjaga vestlema, peidan mina ennast ära, et juhul, kui ta ütleb ei, poleks tal võimalik mind leida ja mina saan oma plaane teostada.”

“Teie omad plaanid pole mitte ainult täiesti teostamatud, vaid ka äärmiselt laiduväärsed,” ütles krahv teravalt. “Ükski naine, kes nimetab ennast daamiks, ei kaaluks midagi niisugust.”

Petrina naeris.

“Seda ma arvasin, et varem või hiljem jõuame otsaga selle juurde, et ollakse daam. “Daam ei lähe välja jalutama, ilma et tal oleksid kindad käes.” “Daam ei haugu vastu.” “Daam ei käi saatjata väljas tänaval ega lähe tantsima, enne kui ta pole saanud täiesti täiskasvanuks.” Mul on kõrini sellest daamidejutust! Need soovitused viivad kõige igavamasse, halli, piiratud ellu. Mina tahan olla vaba!”

“Sedasorti vabadus, mida teie enda jaoks kavandate, on ju absoluutselt võimatu.”

“Ainult sellepärast, et te peate mind daamiks.”

“Noh, seda te ka olete, ja sinna pole midagi parata.”

“Välja arvatud sel juhul, kui ma käitun nagu leedilinnuke.”

Neiu vaikis hetke ja ütles siis mõtlikult:

“Ma muudkui mõtlen, kuidas nad küll käituvad, aga ma loodan neid Londonis hulganisti näha. Claire ütleb, et neid on kerge ära tunda, kuna nad on harilikult väga elegantsed, väga ilusad ja sõidavad pargis ilma saatjata.”

Neiu pidas pausi, heitis krahvile pikkade ripsmete varjust pilgu ja lisas:

“Kui neid ei saada mõni džentelmen.”

“Aga naised, kellele te viitate, ei ole daamid ja neil pole kindlasti niisugust varandust nagu teil, millele toetuda.”

“Aga mõelge, kuidas džentelmenid rõõmustavad, kui nad ei pea mind varustama tõldade ja suure hulga ehetega!”

Krahv ei vastanud ja hetke pärast küsis neiu:

“Kui palju läheb teie armuke teile maksma?”

Taaskord oli krahv nii rabatud, et pidi peaaegu kaotama kontrolli hobuste üle. Teraval toonil ütles ta:

“Teie ei tohi selliseid küsimusi esitada! Teie ei tohi niisugustest naistest rääkidagi! Teie peate viisakalt käituma! Kas te saate aru?”

“Sellepärast, et teie seda käsite?” küsis Petrina. “Ma ei ole teie jurisdiktsiooni all, nagu te väga hästi teate.”

“Ma võin keelduda teid edasi sõidutamast,” ähvardas krahv.

Petrina vaatas muiates ringi.

Nad olid jõudnud Londonisse viivale maanteele, kus oli piisavalt palju sõidukeid liikumas, mitte üksnes erafaetone, vaid ka postitõldu ja diližansse.

“Kui mul vähegi aru peas oleks,” ütles krahv, “siis ma paneksin teid siiasamasse maha ja laseksin teil, kurat võtku, oma teed minna!”

Petrina naeris.

“Ma ei karda, kui te seda mõtlete. Ma olen nüüd Londonile nii lähedal, et võin istuda postitõlda või üürida diližansi ning sõita kohale.”

“Ja kus te kavatsete peatuda, kui Londonisse jõuate?”

“Võõrastemajas.”

“Ükski viisakas võõrastemaja ei võta teid oma katuse alla.”

“Mina tean võõrastemaja, mis võtab,” nähvas Petrina vastu. “Rupert rääkis Claire’ile, et ta on seal mõnikord mõne leedilinnukesega viibinud, ma arvan, et nad ei ütle mulle ära.”

Vikont Coombe’iga on see häda, mõtles krahv vihaselt, et ta latrab oma õele kõik välja.

“Kas te olete kuulnud Griffin Hotellist Jermyni tänaval?”

Krahv oli kuulnud ja teadis, et see pole sedasorti koht, kuhu noorel naisel passiks üksinda minna, saati nii noorel ja elukogenematul nagu Petrina.

“Ma viin teid otseteed teie eestkostja juurde,” ütles krahv valjusti. “Ma räägin talle teie kimbatusest ja võin lubada, et ta vähemalt kuulab mu ära ja loodetavasti käitub mõistlikult.”

“Võib-olla käitub, kui te olete küllalt tähtis isik,” ütles Petrina hetke pärast. “Ja ma arvan, et oletegi, kuna teil on sellised hobused.”

“Mis teie eestkostja nimi on?” küsis krahv.

Petrina ei rutanud vastama ja krahv taipas, et tütarlaps kaalub mõttes järele, kas võib meest usaldada või mitte.

Mees tundis, et hakkab tütarlapse tõrksuse tõttu kannatust kaotama.

“Neetud! Ma püüan teid kõigest hingest aidata,” ütles mees. “Iga teine tüdruk oleks mulle tänulik.”

“Ma olengi teile tänulik, et sõidutasite mu nii kaugele,” kostis Petrina aeglaselt.

“Miks te siis tõrgute mind usaldamast?”

“Asi pole selles, ma mõtlen lihtsalt, et te olete nii vana, et olete unustanud, mis tunne on olla noor.”

Krahv ajas lõua ette.

Või vana! mõtles ta. Kolmekümne kolmeselt vana! Aga küllap üks kaheksateistkümneaastane laps just nõnda mõtlebki, oletas ta siis. See oli kainestav mõte.

Krahv vaatas Petrina poole ja märkas vallatut sädet neiu silmis.

“Te provotseerite mind nimme!” ütles krahv süüdistavalt.

“Noh, te olete terve tee käitunud üleolevalt ja kõrgilt,” kurtis neiu, “kõneldes minuga ülalt alla, nagu mul endal polekski mõistust peas. Ma võin teile öelda, et mind peetakse äärmiselt intelligentseks.”