Читать книгу Armastuse puudutus - Barbara Cartland - Страница 5

“Kardan, preili Selincourt, et mul on teile halbu uudiseid!”

“Oh ei! Lootsin kuulda teilt hoopis midagi muud!”

“Kinnitan teile, et olen teinud kõik, mis minu võimuses, ja veetnud palju unetuid öid, mõeldes, kuidas saaksin teile midagi muud teatada, kuid asi on lootusetu.”

Lawson, Cresey and Houghtoni vanema äriosaniku härra Lawsoni häälest kostis ilmselge siirusenoot.

Tütarlaps, kellega ta rääkis, istus ta vastas toolile, silmad ovaalses näos pärani ja murelikud, ohkas sügavalt ning küsis:

“Kas asjad on tõesti… halvad?”

Härra Lawson heitis talle kaastundliku pilgu ja sõnas siis:

“Te peate ise otsustama.”

Hallipäine umbes viiekümneaastane mees pidi prillid ette panema, enne kui suutis oma kirjutuslaual olevate paljude paberite seast leida vajaliku.

Ta hoidis seda enda ees ja luges ilmselt veel kord läbi, nagu oleks ta lootnud sel moel leida mõne silmatorkava asjaolu, mis tal enne kahe silma vahele oli jäänud.

“Te teate, preili Selincourt, et imetlesin väga teie õemeest lord Ronaldit ja olin väga uhke, et ta pidas mind oma sõbraks.”

Tamara Selincourt noogutas ja mees jätkas:

“Palusin teda palju kordi tungivalt, et ta teeks mõningaid korraldusi juhuks, kui ta peaks surema, kuid ta vaid naeris mu üle.”

“Aga miks ta oleks pidanud arvama, et sureb?” küsis Tamara. “Lõppude lõpuks oli ta ju kõigest kolmekümne kolme aastane, ja mu õde temast täpselt kuus kuud noorem.”

“Kolmkümmend kolm!” kordas Lawson endamisi. “Teil on õigus, preili Selincourt, kolmekümne kolme aastaselt ei mõtle keegi surmast.”

“Ja nende uut jahti peeti iseäranis merekõlblikuks,” hüüatas Tamara. “Lõpuks maksis see ju üsna palju.”

“Ma tean seda väga hästi,” vastas Lawson, “ja see on üks neid asju, mille eest tuleb nüüd maksta.”

“Ronald mõtles, et ta saab selle pealt veidi teenida, näiteks kaupa ühest sadamast teise vedades.”

Tamara ütles seda peaaegu nii, nagu oleks iseendaga rääkinud, ja hakkas siis äkitselt naerma.

“Tegelikult oli see rumalus, nagu me mõlemad teame! Ronald ja mu õde lihtsalt armastasid merd. Nad olid õnnelikud vaid siis, kui üle lainete sõitsid. Nad alustasid seda, mis neile näis erutava seiklusena ja… jätsid meid… maha.”

Tamara hääl värahtas viimaste sõnade juures. Siis lisas ta peaaegu sosinal:

“Mis… lastest saab?”

“Just see teebki mulle muret,” vastas Lawson. “Lõpuks on Sándor peaaegu kaksteist ja peaks varsti kooli minema.”

“Ta on väga terane poiss,” ütles Tamara. “Tegelikult on nad kõik tavatult arukad, milles pole midagi imelikku, kui tuletada meelde, kui tark oli mu isa.”

“Olen alati kahetsenud, et mul pole kunagi olnud meeldivat juhust temaga tuttavaks saada,” vastas Lawson.

“Ta oli lausa hiilgav!” hüüatas Tamara. “Ja ehkki ta raamatud ei toonud eriti palju sisse, hakatakse neist teadlaste tarbeks alati uusi trükke välja andma.”

“Olen selles kindel,” jäi advokaat nõusse, “ja ma olen ka veendunud, et Sándor on pärinud vanaisa mõistuse ning peab saama hea hariduse. Selle elluviimiseks on vaid üksainus tee.”

“Ja kuidas seda teha?” küsis Tamara.

Rääkides vaatas ta Lawsonile otsa ja mees mõtles, nagu oli mõelnud palju kordi varemgi, et neiu on erakordselt nägus.

Tamaras oli kindlasti niisugust ilu, mida väikesest Cornishi külakesest tavaliselt ei leia.

“Ta on nagu eksootiline orhidee,” ütles Lawson endamisi ja mõtles, kui palju noori mehi, kellel oleks vaid võimalus, samamoodi mõtleks.

Tamara polnud üldsegi inglase moodi.

Ta punased juuksed, niisugust tumedat punakaspruuni tooni, mis võis pärineda vaid Kagu-Euroopast, raamisid veatut näoovaali ja andsid ta nahale heleda läbikumavuse, mis oli samuti väga mitte-inglaslik.

Tamara silmad olid väga tumedad, peaaegu purpursed, ja Lawson ei saanud teisiti, kui pidi mõtlema, et vaatamata eksootilisele välimusele oli naises midagi väga noort ja väga süütut.

“Kui vana te olete, preili Selincourt?” küsis Lawson ootamatult.

Naine naeratas talle.

“Ma arvasin, et see on küsimus, mida ei tohiks kunagi daamilt küsida,” vastas ta. “Tõtt öelda, olen üheksateist aastat vana, kolmteist aastat noorem oma õest Maïkast, aga meie vahel oli veel üks vend, kes suri juba lapsena.”

“Üheksateist!” kordas Lawson omaette. “Te olete liiga noor, kui nii tohiksin öelda, et sellist vastutust enda õlgadele võtta.”

“Aga ma pean laste eest hoolitsema. Kes seda muidu teeks?” küsis Tamara. “Ja pealegi ma armastan neid ja nemad mind.”

Ta jälgis murelikku ilmet advokaadi näol ja sõnas:

“Olen valmis nende heaks töötama, tegema kõike, mida vaja; kuid lootsin teilt kuulda, et meil on küllalt raha, et me ei peaks nälgima.”

“Ma tean, et te seda lootsite, preili Selincourt,” vastas Lawson, “kuid kahjuks…”

“Mu esimene raamat, mille kirjutasin, tõi sisse nelikümmend naela,” katkestas Tamara teda. “Tol ajal tundus see suur summa olevat, kuid loodan väga, et mu teine raamat, mis praegu on kirjastaja käes, tuleb märksa tulukam.”

“Millal see ilmub?”

“Lähipäevil. Nad ei lubanud mulle täpset kuupäeva, kuid ütlesid, et kunagi juunis.”

Vanem mees heitis enne vastamist pilgu enda ees olevale paberile:

“Eeldades, et te saate jälle nelikümmend naela või isegi kaks korda nii palju, ei suuda te ikkagi iseennast ja kolme last selle rahaga üleval pidada.”

Sugenes vaikus. Siis küsis Tamara:

“Kas tahate öelda, et rohkem raha ei olegi?”

“Nii see on.”

Neiu silmitses advokaati uskmatult.

“Aga kuidas… Ma ei saa aru.”

“Toetust, mida teie õemees lord Ronald Grant sai iga veerandaasta lõpus, enam ei tule ja ma kardan, et viimane summa, mis nädal aega tagasi laekus, on juba ette ära kasutatud.”

“Et paadi eest maksta!”

“Täpselt!”

“Aga maja…?”

“Loodan, et te teate – majal on hüpoteek ja te olete erakordselt õnnelik, kui leidub inimene, kes on valmis seda ära ostma.”

Tamara silmitses advokaati ehmunud ilmel.

“Aga… ma arvasin, et me võime… siia jääda.”

“Te peate aru saama, et see on võimatu,” sõnas Lawson. “See maja on kogu aeg olnud liiga suur ja liiga kallis lord Ronaldi võimalusi arvestades, aga nii tema kui ka teie õde armastasid seda väga ja uskusid, et suudavad kuidagi ots-otsaga kokku tulla.”

Tamara vaikis.

Ta teadis liigagi hästi, kuidas nii ta õde kui ka õemees olid alati valmis jätma kõik juhuse, hea õnne või lihtsalt lootuse hooleks.

Ta oli juba mitu aastat kahtlustanud, et nad olid sattumas üha lootusetumalt ja lootusetumalt võlgadesse.

Kuid lord Ronald oli peale käinud, et tuleb ehitada uus paat, sest vana polnud enam merekõlblik, ja jättis kergemeelselt kõrvale küsimuse, kuidas ta selle eest maksta kavatseb.

Nüüd oli torm toonud katastroofi ja tragöödia neile kõigile.

Lord Ronald Grant ja tema naine olid uppunud, kui pilvituna paistnud taevast oli lahvatanud ootamatu ja äkiline torm.

Nagu nad hiljem teada said, oli paat Sea Lark vastu kaljusid paiskunud ja põhja vajunud.

Šokk oli seda kohutavam olnud, et kulus kaks päeva, enne kui Tamara juhtunust teada sai.

Kui õde ja õemees tagasi ei tulnud, tundis neiu sisimas kohe, et oli juhtunud kõige halvem.

Mõned kalurid olid merele läinud niipea, kui torm oli raugenud, aga kõik, mis nad leidsid, olid vaid lainetel hõljuvad Sea Larki rusud ja leedi Ronaldile kuulunud väike kootud müts.

See kõik oli juhtunud nii ootamatult, nii äkitselt, ja Tamaral oli raske aduda, et tema heatujuline võluv õemees oli surnud ja et ta ei näe enam kunagi oma õde, keda jumaldas.

Nüüd, nagu oleksid ta mõtted tagasi pöördunud selle juurde, mida advokaat oli veidi varem öelnud, sõnas ta valjusti:

“Nad andsid mulle pärast isa surma kodu. Olin nendega nii õnnelik, ja teate, mister Lawson, et kui see jääb ka minu viimaseks teoks, pean tasuma neile selle võla.”

Tamara hääles oli varjund, mis näitas, et pisarad olid üsna lähedal, ja hetke pärast lausus Lawson:

“Ma mõistan väga hästi teie tundeid, preili Selincourt, ja seepärast kiidate vahest heaks teie seisukohalt ainsa aruka ettepaneku, mida kavatsen just teha.”

“Ja mis see oleks?” päris Tamara uudishimulikult.

“Te peaksite viima lapsed nende onu, Granchesteri hertsogi juurde,” sõnas mees aeglaselt.

Kui neiu ees oleks pomm plahvatanud, poleks ka see suutnud ta näole suuremat üllatusilmet manada.

“Viia nad hertsogi juurde?” kordas neiu, hääles uskmatus. “Kuidas te võite niisugust ettepanekut teha?”

“Kelle juurde siis veel?” küsis Lawson. “Nii palju kui mina tean, ei lävinud teie õemees mitte ühegi pereliikmega, ja kahtlemata on lapsed praegu, kui nad on orbudeks jäänud, Tema Hiilguse vastutusel.”

“See on võimatu!” protestis Tamara. “Te olete kindlasti teadlik viisist, kuidas hertsog on kohelnud oma venda… ja minu õde?”

Tamara hääles oli eksimatu vaenulikkusenoot ja advokaat ütles vaikselt:

“Ma tean kogu lugu liigagi hästi, kuid me ei saa panna praegusele hertsogile kogu süüd vana hertsogi suhtumise eest, pidades silmas lord Ronaldi abiellumist teie õega.”

“See oli ebainimlik! Barbaarne!” raevutses Tamara ja nüüd pildusid ta tumedad silmad tuld. “Kas te teate, mis juhtus, mister Lawson, kui Ronald kirjutas oma isale, et tahab Maïkaga abielluda?”

Lawson ei vastanud ja neiu jätkas vihaselt:

“Ta tormas Oxfordi, kus Ronald sel ajal elas, ja teatas talle, et kui ta Maïkaga abiellub, ei kavatse isa enam ealeski temaga rääkida!”

“Te peate aru saama,” sõnas advokaat leebelt, “et hertsog oli väga vaga mees ja tundis õudust kõige ees, mis oli seotud teatriga.”

“Ta rääkis nii sellepärast, et Maïka esines laval, sest ta oli näitleja. Aga tegelikult polnud ta üldse niisugune!”

Tamara hääl tundus helisevat, kui ta jätkas:

“Maïka oli laulja ja sel ajal, kui mu ema oli lootusetult haige ja isa ei suutnud maksta suuri summasid, mida parimad arstid küsisid, lauliski Maïka Opera Company’s.”

Lawson tahtis midagi öelda, aga Tamara jätkas:

“Kahe aastaga teenis ta küllalt, et maksta ravi eest, mida ema vajas.”

“Kindlasti selgitati seda omal ajal Tema Hiilgusele?” pomises advokaat.

“Kas te arvate, et ta kuulas?” küsis Tamara tulivihaselt. “Ta ei lubanud Ronaldil ühtki sõna minu õe kaitseks kosta.”

Neiu tõmbas hinge ja sõnas siis:

“Ronald rääkis mulle, et ta isa olevat suhtunud Maïkasse nagu prostituuti, seltskonna heidikusse, kelle Ronald olevat rentslist üles korjanud! Ta ei tahtnud teda ei näha ega temast midagi kuulda. Ta lihtsalt korrutas oma ultimaatumit!”

Tamara vaikis hetke ja jätkas:

“Kui Ronald teatas talle, et ükskõik mida isa ka ei räägi, kavatseb ta ikkagi mu õega abielluda, tormas hertsog minema ega rääkinud temaga enam kunagi!”

Neiu tõstis käed üles, enne kui küsis:

“Mis isa see oli? Mis inimene see on, kes ütleb lahti omaenese pojast, lubamata tal sõnakestki enda kaitseks öelda?”

“Hertsog suri juba mõnda aega tagasi,” märkis Lawson vaikselt.

“Praegune hertsog ei ole põrmugi parem,” nähvas Tamara. “Ta on vaid aasta Ronaldist vanem ja võiks arvata, et ta oleks võinud aru saada ning isegi kaasa tunda! Kuid tema leppis orjalikult isa otsusega, et perekond peab katkestama kõik sidemed “musta lambaga”.”

Viimaste sõnade juures neiu hääl murdus.

Tamara tõusis, astus akna juurde ja vaatas välja, võideldes pisaratega, ja jätkas siis:

“Te teate, kui armas, õrn ja imetore oli mu õde igas mõttes. Tegelikult ta vihkas näitelava ja kõike sellega seotut.”

“Nii ta mulle kord rääkis,” vastas Lawson.

“Niipea kui ta oli teeninud küllalt, et mu ema päästa,” jätkas Tamara nii, nagu advokaat polekski midagi öelnud, “tuli ta teatrist ära, et Ronaldi naiseks saada, nagu ta alati oli tahtnud, ja nad olid taevalikult õnnelikud.”

“Arvan, et ma pole vist kunagi kohanud paari, kes oleks nii õnnelik olnud,” nõustus Lawson ja tema häälest kostis kadedus.

“Ja nad ka surid koos,” pomises Tamara. “Ma ei usu, et kumbki neist oleks üksinda edasi jaksanud elada.”

Advokaat kohendas prille.

“Minnes nüüd tagasi selle juurde, millest alustasime, preili Selincourt,” sõnas Lawson kärmelt, “ja see on teie enda ning laste rahanduslik olukord. Ainus, mida teha saab, on viia lapsed sinna, kuhu nad kuuluvad.”

“Kas te tõesti arvate, et ma teeksin seda?” küsis Tamara. “Et ma alandaksin ennast ja lapsi, paludes abi mehelt, kes käitus omaenda vennaga nii jõledalt?”

“Missugune oleks alternatiiv?” küsis Lawson.

“Peab ju olema midagi… midagi, mida me… saaksime teha,” sõnas Tamara meeleheites.

Ta tuli tagasi kirjutuslaua juurde ja istus samale toolile, kus oli ennegi istunud. Tundus nii, nagu poleks jalad teda enam kandnud.

“Kui siin ka on teine võimalus, siis minul pole sellest aimugi,” sõnas advokaat. “Ausalt öelda, preili Selincourt, pean seda ainuõigeks ja õiglaseks, et hertsogit sunnitakse vastutama oma vennalaste eest.”

Tamara vaikis ja hetke pärast mees jätkas:

“Mister Trevena ütleb, et ostab maja ära, makstes piisavalt palju, nii et vabanete hüpoteegist ja kõigist teistest lord Ronaldi võlgadest, aga ainult eeldusel, et ostja saab omanikuks otsekohe.”

“Arvan, et ta soovib seda oma pojale, kes tahab abielluda,” sõnas Tamara loiult.

“Nii see on,” kinnitas Lawson. “Mister Trevena on raske iseloomuga mees, ja kui me ta eemale tõrjume, võib ta maja mujalt osta.”

Tamara vaikis, andes endale aru, et häärberisuurust maja Cornwalli üksildases nurgas pole kerge müüa.

Võib kuluda kuid, vahest isegi aastaid, ilma et leitaks mõnda teist ostjat, ja osutuks võimatuks lapsi toita, rääkimata nende riietest ja haridusest.

“Kas hertsog teab, et ta vend on surnud?” küsis neiu hetke pärast.

Advokaat paistis end veidi ebamugavalt tundvat, kui ütles:

“Ma ei ole Tema Hiilgust veel informeerinud.”

Tamara vaatas talle otsa. Äkitselt süttis ta silmis sädemeke.

“Ma tean, miks… sest te ootasite, millal Ronaldi toetussumma saabub. See oli teist väga lahke… väga lahke.”

“Ja väga ebaeetiline!” sõnas advokaat naeratades.

Hetkeks valitses vaikus ja siis küsis Tamara:

“Kas me peame seda talle teatama… praegu?”

“Kardan küll,” vastas Lawson. “Te ei taha ju, et ma käituksin sedavõrd ebaseaduslikul moel, et mind ei lubataks enam praktiseerida advokaadina.”

“Ei, muidugi mitte,” vastas Tamara, “ja te olete juba niigi vastutulelik olnud. Olen kindel, et mu õemees ei maksnud teie firmale kunagi nende paljude kordade eest, kui ta pidi teilt nõu küsima arvukate dokumentide osas, mis puudutasid tema kinnisvara ja muidugi paati.”

“Sel pole erilist tähtsust,” vastas Lawson. “Nagu ma juba ütlesin, hindasin ma sõprust teie õemehega ja ma ei usu, et keegi, kes teie õde tundis, poleks teda armastanud.”

“Kahju, et Granti perekond ei kuule, mida te räägite,” märkis Tamara.

“Kas peate seda minust väga häbematuks, preili Selincourt, kui ma teen ettepaneku, et Granchesteri hertsogiga kohtudes ei hakka te vanu asju meelde tuletama?” küsis Lawson. “Rahulduge sellega, et üritate panna teda huvi tundma kolme orvu vastu ja võtma neid kui oma ainuvastutust.”

“Eeldades, et ta keeldub üldse midagi nende heaks tegemast?” vastas Tamara. “Tõenäoliselt nii lähebki, arvestades seda, et nad on minu õe lapsed.”

“Ma ei suuda uskuda, et hertsog laseks nälga jääda kellelgi, kes kannab Granti nime,” kostis Lawson. “Kui vihane vana hertsog lord Rolandi peale ka ei olnud, ometi jätkas ta kõik need aastad toetusraha saatmist.”

“Mis jäi ikka niisama suureks nagu siis, kui ta oli veel Oxfordi üliõpilane,” vastas Tamara põlglikult.

“See oli aga üsnagi märkimisväärne,” märkis advokaat tungival toonil, “ja hertsog oleks tegelikult võinud oma poja sõna-sõnalt pennita jätta.”

“Kui te arvate, et ma kavatsen nende perekonnale tänulik olla, siis… seda ma ei ole!” sõnas Tamara kalgilt. “Mis puutub praegusesse hertsogisse, siis kõige põhjal, mida ma temast kuulnud olen…”

Ta tegi kummalist häält ja pani käe suu ette.

“Mis viga?” küsis Lawson hämmeldunult.

“Mulle tuli just praegu meelde… Ma ei ole seni selle peale mõelnud, aga ma ei saa… Mina ei saa lapsi Granchesteri hertsogi juurde viia. Kui nad sinna lähevad, siis… ilma minuta!”

“Aga miks?” päris advokaat.

“Sest ma olen… oma romaani… kirjutanud temast!”

“Hertsogist?”

Tamara pani käe laubale, nagu üritades kainelt mõelda.

“Kas mäletate mu esimest raamatut, mis, kuigi väljamõeldis, oli kergelt satiiriline?”

“Muidugi, ja ma leidsin selle väga lõbusa ja originaalse olevat,” mainis Lawson.

“See uus raamat, mis iga hetk peaks trükist tulema, on romaan kiuslikust, kalgist, pahast hertsogist, kes tegelikult on praegune Granchesteri hertsog!”

“Aga te pole teda ju kunagi näinud ega tea temast midagi!”

“Ma tean seda, mida Ronald mulle rääkis, ja et ma asja vastu huvi tundsin, siis otsisin välja kõik, mis temast on kirjutatud ajalehtedes ja ajakirjades.”

Ta vaatas masendunult Lawsonile otsa ja jätkas:

“Kui Ronaldi Oxfordi-sõbrad meil käisid, rääkisid nad alati hertsogist igasuguseid lugusid ja ma jätsin need meelde.”

“Ja te arvate, et hertsog tunneb end ära?” küsis Lawson. “Sel juhul võib teie raamatut laimavaks pidada.”

“Ma ei usu, et ta tahaks ennast sealses kirjelduses ära tunda,” vastas Tamara. “Mul pole mingit põhjust arvata, et ta raamatut üldse kunagi loeks, aga…”

Ta vaikis ja hetke pärast küsis Lawson:

“Mida täpselt te kirjutasite niisugust, mis võiks sundida Tema Hiilgust end samastama karakteriga, keda olete portreteerinud?”

“Esiteks on romaani pealkiri “The Ducal Wasp – Hertsoglik herilane”, ja selles on üks kaabaklik hertsog, kes käib ringi ja teeb kõiki õnnetuks. Ta sõidab ringi tõldadega, mis on alati musta ja kollast värvi, ja ta teenritel on musta ja kollasega livreed.”

“Mis on Granti perekonna värvid,” lisas Lawson.

“Täpipealt!” vastas Tamara. “Ja, oh, seal on palju muudki, mida Ronald rääkis mulle temast ning lossist. On ka väljamõeldud intsidente, nagu võiduajamine, kus see kaabakas pidurdab favoriiti nii, et saaks ise palju raha, panustades teisele hobusele oma tallidest, kes loomulikult võidab.”

Lawson pühkis käega laupa.

“Miks te ei lasknud mul seda lugeda, enne kui kirjastajale saatsite? Kahtlemata hakatakse teid süüdistama laimamises ja sunnitakse maksma hiigelsuurt kahjutasu.”

Tamara naeris:

“See pole mingi probleem. Kui mul raha ei ole, siis ma maksta ei saa.”

“Sel juhul võite vangi minna.”

“Siis ma vannun, et iga sõna, mille kirja panin, on sulaselge tõde, ja seega õigustatud.”

Lawson ägas.

“See on küll niisugune asi, mida mitte mingil juhul juhtuda ei tohi! Te istute siin, preili Selincourt, just praegu, ja kirjutate kirjastajatele, et võtate oma raamatu tagasi!”

“Tagasi?” hüüatas Tamara. “Mitte midagi niisugust ma ei tee!”

“Te peate! Te peate aru saama, et see on ainus võimalik tegutsemisviis,” käis advokaat peale.

Ta märkas sõjakat tulukest Tamara silmades ja sõnas vaikselt:

“Te peate mõtlema lastele! Teades, mida te hertsogi loomusest arvate, milline ta on, kas suudaksite taluda mõtet, et saadate nad omapäi Granchesteri lossi? Ma tean, et nad oleksid seal ilma teieta õnnetud.”

Järgnes pikk vaikus. Siis andis Tamara alla.

“Ei, teil on õigus. Ma saadan neile selle kirja.”

“Koostan teile mustandi,” sõnas Lawson. “Homme hommikul läkitan kiirteate hertsogile, informeerides teda venna surmast ja teatades, et lapsed tulevad järgmise nädala algul.”

“Kas… juba nii kiiresti?”

“Me peame meeles pidama mister Trevenat.”

“J-jah… muidugi.”

Tamara tõusis jälle ja kõndis akna juurde.

“Ma mõtlen,” sõnas ta, “et kui ma pean… nendega koos minema, ja ma saan aru, et Vava on liiga noor, et üksi minna, siis oleks vahest parem, kui ma ei läheks sinna… Maïka õena.”

Lawson mõtles hetke öeldu üle järele ja ütles siis:

“Ei, muidugi mitte, ma oleksin selle peale ka ise tulema. Kõige parem oleks öelda, et te olete nende eest hoolitsenud kui…”

“Guvernant,” torkas Tamara vahele. “Sel juhul peab ta mulle vähemalt palka maksma, nii et ma ei sõltu tervenisti temast.”

Lawson silmitses neidu ja nähes, kuidas päikesekiired ta tumepunastes juustes helkisid ja need leegitsevkuldseks muutsid, mõtles ta, et Tamara näeb tavaliste laste järele vaatavate guvernantidega võrreldes väga erinev välja.

Ta ei sõnastanud aga oma mõtteid valjusti ja küsis vaid:

“Kuidas ma teid kutsuma hakkan?”

“Mis tähtsust sel on?” küsis Tamara. “Ei, oodake, see peab olema midagi, mis lastele kergesti meelde jääb.”

“Näiteks preili Wynne?”

“Suurepärane. Ma räägin neile, et me nii teeme.”

“Kuid ma loodan, et te ei ürita võita lahingut hertsogi vastu,” lausus Lawson. “Oluline on, preili Selincourt, et talle meeldiksid lapsed. Ta on väga rikas ja mõjukas mees ning kui lapsed talle meele järele on, ei ole midagi, mida ta nende heaks ei teeks.”

“Ma arvan, et tõenäolisemalt heidaks ta meid vangikongi ning hoiaks meid seal vee ja leiva peal, kuni sureme,” sõnas Tamara dramaatiliselt.

Lawson naeris.

“Arvan, et kui niisugune asi ilmsiks tuleks, põhjustaks see skandaali, mis kaiguks üle kogu maa! Kinnitan teile, et selle järgi, mida ma hertsogist kuulnud olen, ei armasta ta eriti skandaale.”

“Ei, muidugi mitte,” nõustus Tamara. “See oli just see, mida hertsogi isa arvas – et Ronaldi abielu näitlejannaga tekitab skandaali.”

Neiu hääles oli ilmselge kibedusenoot ja Lawson ütles kähku:

“Palun tungivalt, et unustaksite mineviku. Tema Hiilguse lähedaste sugulastena saavad lapsed kõik, mida nad iganes ihaldavad, ja ainulaadse võimaluse ka tulevikus õnnelikud olla.”

Tamara ei öelnud midagi ja hetke pärast advokaat jätkas:

“Tundub veider, et oleme sunnitud rääkima sellest nüüd, kui Kadine on kõigest kümneaastane, kuid seitsme aasta pärast on ta debütant ja väga ilus pealegi. Kogu kõrgem seltskond on tema ja ta õe kui Tema Hiilguse vennalaste ees lahti.”