Читать книгу Saatuslik öö - Barbara Cartland - Страница 5

“Kas see on kõik?” küsis Davita.

“Kahjuks küll, preili Kilcraig,” vastas advokaat. “Ülimalt kahetsusväärne, et teie isa oli oma viimastel eluaastatel nii pillav. Õnnetuseks eiras ta nii minu kui ka mu partnerite kõiki nõuandeid kokkuhoiu suhtes.”

Davita ei vastanud, teades, et tegelikult püüdis härra Stirling öelda, et kuna viimasel aastal oli isa olnud nii ametis oma murede pudelisse uputamisega, polnud ta kellegi juttu kuulda võtnud.

Neiu oli mitmel korral püüdnud isaga nende majanduslikust olukorrast vestelda, kuid isa oli tal alati keelanud sekkumast, ja nüüd, mil too oli surnud, sai kardetu teoks.

Arved olid järjest kuhjunud.

Neid oli olnud palju juba enne võõrasema lahkumist, kuid pärastpoole näis isa nautivat eriti tobedal viisil raha raiskamist või siis oli ta viskist nii läbi imbunud, et ei teadnudki, mida tegi.

Kuid Davita polnud ka kõige suuremas masenduses kujutlenud end leidmast vaid veidi alla kahesaja naelaga, mis oligi praktiliselt kõik.

Mitu sajandit Kilcraigidele kuulunud loss oli võlgade katteks kõrvuni panditud ning järelejäänud mööbel nüüdseks maha müüdud.

Paremad esemed, nagu maalid ja mõned üsna kvaliteetsed kullatud raamidega peeglid, oli isa müünud peatselt pärast Katie Kingstoniga abiellumist.

Läinud aastal, kui isa oli muutunud järjest süüdimatumaks, mõtles Davita sageli, et peaks oma võõrasema vihkama, kuid hoopis tunnistas endale, et Katie säärasel teol olid olnud mõjuvad põhjused.

Kolm aastat tagasi, kui Davita oli kõigest viieteistaastane, suri ta ema ning isale näis üksindus talumatu. Seega läks ta kõigepealt Edinburghi ja seejärel Londonisse meelelahutust otsima.

Davita oli isegi tollal mõelnud, et mõistab isa igatsust noore mehena – enne baronetitiitli pärimist, Šotimaale abielluma tulemist ning nagu inimesed seda kutsusid, paikseks jäämist – Londonis nauditud lõbusa elu järele.

Kuna isa oli oma abikaasasse väga armunud, näis talle elu iidses lagunevas lossis tuhandete viljatute rabanõmmeaakrite keskel ja vaid väheste naabrite seltsis üsna vastuvõetav.

Mingil moel oli Davita isal ja emal õnnestunud lõbusalt aega veeta kalastades, rabanõmmel jahti pidades ning aeg-ajalt Edinburghis ja isegi Londonis osturetkedel käies.

Kuid ema muretses alati reisi peale kuluva raha pärast.

“Me ei saa seda endale tegelikult lubada, Iain,” tavatses ta öelda, kui abikaasa tegi ettepaneku jätta Davita teenijate hoole alla ning minna “uuele mesinädalale”, nagu ta seda kutsus.

“Oleme noored vaid kord,” vastas harilikult isa.

Seepeale unustas ema oma südametunnistuse piinad, rutuga pakiti nende parimad rõivad ning nad sõitsid minema, näides Davita meelest tõepoolest nagu värske abielupaar.

Kuid ühel külmal talvel, kui Põhjamerelt ning lumega kaetud mäetippudelt puhuvad tuuled näisid haaravat inimestel kõrist, Davita ema suri.

Isa oli sellises meeltesegaduses, et õigupoolest tunti kergendust, kui too teatas, et ei suuda enam Šotimaa süngust taluda ning kavatseb lõunasse minna.

“Mine Londonisse, papa, ja külasta oma sõpru,” ütles Davita. “Minuga on kõik korras, ja kui ma vanemaks saan, võin ehk sinu juurde tulla.”

Isa naeratas.

“Ma ei usu, et saaksid mu vanadesse lemmikpaikadesse kaasa tulla,” lausus ta, “kuid ma mõtlen selle peale. Vahepeal jätka oma õpinguid. Võiksid ühtlasi juba olla nii tark kui ka ilus.”

Viimast sõna komplimendiks pidades Davita punastas, kuid teadis, et on tõesti oma ema nägu ning keegi ei saanud eitada, et leedi Kilcraig oli olnud väga kaunis naine.

Salongis kamina kohal rippuvat ema portreed vaadates neiu palvetas, et kasvaks tema sarnaseks.

Naistel olid samasugused punakuldsed juuksed, mis polnud aga paljudele šotlastele omast koledat oranžikaspunast karva. Nende juuksed olid tumepunased kui esimesed sügislehed, mis näisid päikesepaistet talletavat.

Neiu silmad, jälle nagu ema omadki, olid ühe valguse käes hallid ja teises paistsid rohelised, ja kui Davita oli millestki huvitatud, muutusid nad selgeks ja süütuks nagu forellioja.

Kuna neiu oli verinoor, oli ka ta ilu lapselik. Võib-olla oli asi ta näojoontes või suu pehmuses, kuid temas oli midagi lillelaadset, vastuoksa ta punastest juustest ja rohelistest silmadest tekkivale muljele.

“Sinu värvidega,” oli isa kord öelnud, “peaksid näima võrgutava sireenina. Kuid selle asemel, mu lemmik, näid haldjalapsena, kes on jäetud maha seeneringi keskele, kus haldjad tantsimas käivad.”

Davita oli alati armastanud isa jutte Šoti renditalunike hulgas ringlevatest müütidest ja lugudest.

Nood olid omakorda kuulnud neid bardidelt ja pikkadel talveõhtutel rääkinud oma lastele edasi jutte klannipealikevahelistest vaenudest, sekka legende, ebauskumusi ja pärimusi, mis kõik kuulusid Šoti “ebamaisuse” juurde.

Kõik see oli olnud Davita lapsepõlve lahutamatu osa ning tihtipeale oli tal raske arvata, kus lõppesid teadmised ja algas ettekujutus.

Ema oli ta kujutlusi täiendanud, kuna vanavanemad – mõlemad šotlased – pärinesid Läänesaartelt ja vaarema oli iirlane.

“Su ema tõi härjapõlvlasi kaasa!” tavatses isa vahel nöögata, kui miski saladuslikult kaduma läks või kui ta emal oli eelaimus, et varsti juhtub midagi kummalist.

Davita polnud suutnud oma leinavat isa lohutada ning kujutles nüüd, et oli osaliselt süüdi isa uues abielus, mis leidis aset, kui too oli olnud Londonis ja üksindusest meeleheitel.

Näis mõeldamatu, et isa valiks oma teiseks naiseks Gaiety piiga, ent kui Davita kohtus Katie Kingstoniga, mis oli naise lavanimi, ja sai üle esimesest šokist, et mingi naine, pealegi veel näitlejanna, oli võtnud ta ema koha, hakkas too neiule meeldima.

Katie oli väga veetlev, kuigi ta mustaks võõbatud ripsmed, tulipunane suu ja punaseks värvitud põsed olid Šotimaal üllatuseks.

Kuid naise naer ja hääl näisid helisevat kogu majas kui pilvedest läbitungiv päikesepaiste.

Siis aga hakkas Katiel igav, nagu oligi oodata.

Davita mõistis, et üks asi oli olnud abielluda Londonis kõigi Gaiety esinäitlejate juuresolekul baronetiga, ja hoopis teine asi, kui vaatajaskond koosneb vaid mõnest renditalunikust, võõrastütrest ja abikaasast, kes nüüd jälle kodus olles veetis enamiku ajast sportides.

“Mida me täna teeme?” tavatses naine küsida Davitalt, tõustes suures tammises nelja sambaga voodis istukile, süües hommikueinet ja vaadates veidi trööstitult aknast paistvat rabanõmme.

“Mida sa teha tahaksid?” küsis Davita.

“Oleksin ma Londonis,” vastas võõrasema, “läheksin Bond Streetile sisseoste tegema, jalutaksin mööda Regent Streeti ja seejärel lõunastaksin mõne austajaga restoranis Romano’s.”

Naine ohkas, ja jätkas:

“Aga mis on parim: ma teaksin, et õhtul kell kuus pean tagauksest sisse lipsama ja minema trepist üles oma garderoobi grimmi tegema.”

Naise häälde sugenes igatsev toon, mida Davita hakkas tähelepanelikumalt kuulama ja mis süvenes, kui võõrasema jätkas jutustamist Gaiety lavatagusest elust.

Katie oli juba kolmekümne kuue aastane – veel üks põhjus, miks ta võimaluse avanedes mehele läks – seega oli ta aastate jooksul näinud Gaietys toimunud suuri muutusi.

“See oli ennenägematu vaatepilt,” rääkis ta kord Davitale, “kui Hollingshead, tollane ülemus, lasi teatrisse paigaldada elektrilambid.”

Katie jätkas siniste silmade särades:

“Elekter lülitati sisse 1878. aasta teisel augustil kell 9. Lambid särisesid ja vilkusid ning rahvahulk tormas Strandile Gaietyt vaatama.”

Peale teatri kirjeldas naine Davitale ka lavaukse-jorsse, noori mehi, kes saabusid kaherattalistes troskades, ülesmukitult õhturõivastuse juurde kuuluvates peleriinides, siidist ooperikübarais, valged kindad näpus ning kroomnahast saapad läikimas kui pigi.

“Pärast etenduse lõppu ootasid nad, et meid õhtusöögile viia,” rääkis Katie vaimustatult. “Nad saatsid lilli, mis täitsid me garderoobid, ja tegid sageli kalleid kingitusi.”

“See oli kindlasti väga põnev!” hüüatas Davita õhinal.

“Mitte kusagil ilmas pole veel olnud sära ja veetluse poolest meie, Gaiety piigadega võrdseid näitlejannasid!” kiitles Katie. “Ajalehtedes kirjutatakse, et “kehastame Londoni lustlikku vaimu”, ja seda me olemegi! Juhataja teab, et toome teatrisse tähtsaid ninasid, seega ei hoia ta meie arvelt kokku, oh ei! Gaiety piigadele kõlbab vaid parim!”

Katie näitas Davitale laval kantud kleite, mõned neist olid kingitused juhatajalt, George Edwardesilt, lahkumise puhul.

Kõik kleidid olid õmmeldud kalleimatest siid- ja atlasskangastest, alusseelikute allserva palistas ehtne pits, ja naise kübaraid kaunistasid parimatest parimad jaanalinnusuled.

“Meie, Gaiety piigad, oleme kuulsad!” hooples Katie.

Davita hakkas taipama, mida Katie tegelikult öelda püüdis: ükskõik, kas mees oli rikas või vaene, noor või vana, Gaiety piigat õhtusöögile viia, troskas koju või paadiga Maidenheadis sõidutada oli sama, kui puudutada näpuotsaga joovastava armuromaani aurat.

Seda, mis Katie Davitale ütlemata jättis, lisas pärast naise lahkumist Hector, pikaajaline tüdruku isa kammerteener, kes nüüd vanaks hakkas jääma.

“Laululindu ei saa puuris pidada, preili Davita,” lausus mees kõva šoti aktsendiga. “Need Gaiety piigad pole säärased nagu ülejäänud näitlejannad. Härrasmehed on nende pärast arust ära, ja pole ka mingi ime.”

“Ons nad tõesti nii kenad, Hector?” küsis Davita uudishimulikult.

“Neid valitakse välimuse järgi,” ütles Hector, “aga mõned neist on ka kavalad, ent endisaegsest varieteest pole neidudes küll miskit.”

Davital kulus veidi aega arusaamiseks, et varieteedes esinevad naised olid sageli toored ja labased, samal ajal kui Gaiety piigad olid näiliselt daamilikud ja elegantsed.

Emaga võrreldes ei leidnud Davita küll, et Katie oleks eriti elegantne.

Samas mõistis ta, et isa oli võlunud eelkõige naise joie de vivre^[1.] seepärast oligi too otsustanud Šotimaale naasta vaid koos Katiega.

Kui Katie püüdis uue eluga harjuda – Davita teadis, et alguses oli naine tõsiselt vaeva näinud – siis tõsiasjadele vaatas otse silma hoopis Violet, naise tütar, kes tuli pool aastat pärast abielu sõlmimist mõneks ajaks külla.

Davita pidas oma võõrasema veetlevaks, aga Violetti jäi ta lausa ainiti vaatama.

Tüdruk sai teada, et igas Gaiety etenduses osales kaheksa silmatorkavalt ilusat neidu, kes liikusid laval ringi, seljas hunnitud kleidid, kuid ei näidelnud mingilgi moel.

Nad ei kuulunud corps de ballet’sse^[2.], ega lausunud midagi; nad lihtsalt paistsid ja olidki imekaunid.

Violet oli üks neist, ja kui ta Šotimaale saabus, näis neiu Davitale nagu jumalanna teiselt planeedilt.

Neiul olid heledad juuksed ja sinised silmad nagu emalgi, ta näojooned olid täiuslikud, ja kui Violet naeratas, tundus, nagu oleks Milose Veenus äkitselt inimeseks kehastunud.

“Ma suutsin su telegrammi saades vaevu oma silmi uskuda!” hüüatas Katie tütart kallistades.

“Enne järgmise lavastuse proove on meil kahenädalane puhkus ning ma mõtlesin, et tulen sind vaatama. Võtsin Harry kaasa. Loodan, et sul on meile öömaja pakkuda?”

Harry oli ülimalt kena näitleja ning Katie võttis ta vastu sama külalislahkelt kui oma tütregi.

“Harryl asi susiseb,” ütles naine Davitale, kui nad mehest rääkisid. “Ta tahab saada esinäitlejaks, selmet püsida nooruslikes rollides, mis nõuavad palju laulmist ja tantsimist.”

Harryl oli läinud hästi ja teda oli viimases kolmes Gaiety etenduses reklaamitud esinäitlejana, samuti oli ta kujunenud tõmbenumbriks varieteedes.

Mehel näis olevat Katiega enamast rääkida kui ta tütrega, seega jäi Davita ülesandeks lõbustada Violetti.

“Kas sulle meeldib teater?” küsis ta.

Violeti sinised silmad lõid särama.

“Ma jumaldan teatrit! Ma ei lahkuks Gaietyst ka siis, kui hertsog paluks mind endale naiseks, baronetist ei maksa rääkidagi!”

Neid oli rääkinud mõtlematult, ja lisas vabandavalt:

“Arvatavasti poleks pidanud seda ütlema.”

“Ma mõistan,” lausus Davita naeratades.

“Ma ei tea, kuidas ema seda välja kannatab,” jätkas Violet. “Kõik see tühjus!”

Neiu heitis pilgu rabanõmmele.

“Mulle meeldib aknast maju näha. Talvel olete siin ilmselt täielikult kõigest ära lõigatud.”

Davita naeris.

“Enne talve oled juba tagasi Londonis.”

“Ma tõesti loodan seda!” hüüatas Violet kirglikult.

“Su ema on mu isaga väga õnnelik,” ütles Davita kärmelt, “kuigi vahel tunneb ta Londonist puudust.”

“See ei üllata mind!”

Violet näitas end kõige meeldivamast küljest ja ta meeldis Davitale.

Tegelikult polnud neil ealiselt suurt vahet, sest Violet, kes oli Katie sõnutsi seitsmeteistaastaselt hangitud “pisuke viga”, oli äsja tähistanud oma kaheksateistkümnendat sünnipäeva.

Davita polnud kunagi aru saanud, mis oli juhtunud neiu isaga, Katie esimese abikaasaga, kelle nimi oli Lock.

“Ta oli väga kena mees,” meenutas kord Katie, “tumedate silmadega, kus näis pesitsevat hõõguv tuli, ja seepärast publik temast vaimustuski! Aga taevas teab, et koju jõudes oli ta igavus ise! Olin väga noor ja väga rumal, kuid Violetil on pea kindlalt õlgadel. Selle eest ma hoolitsesin!”

Davita ei saanud selles mõttevahetuses esinenud vihjetest päris aru, aga ta järeldas, et härra Lock oli Katie enne Violeti sündi maha jätnud.

Kuigi naine polnud teda enam kunagi kohanud, suri mees kõigest kolme aasta eest, jättes naisele Sir Iain Kilcraigiga abiellumiseks vabad käed.

“Sul oli kindlasti väga raske Violetti üksinda kasvatada,” lausus Davita kaastundlikult.

“Mul vedas, mul olid väga head sõbrad,” sõnas Katie lühidalt, ja jättis teema sinnapaika.

Violet õppis Šotimaal viibides kala püüdma. Ta sai kiiresti selgeks landiviskamise ja oli elevil esimese enda püütud lõhe üle.

Davita veenis teda rabanõmmede tippu kõndima ning neiu unustas viivuks, et oli Gaiety teatri näitlejanna, kes oli muutnud nüüd vaid liikumist või kuumal ajal Davitaga ojades aerutamist nautivaks nooreks piigaks.

Nad käisid ratsutamas kindlalt astuvatel väikestel ponidel, kellega Davita oli sõitnud lapsest saadik, ajasid renditalunikega juttu ning jalutasid lossist üle kahe miili kaugusel asuvasse külla sisseoste tegema.

Alles tagantjärele taipas Davita, et sellal kui tema nautis Violetiga seltsi, oli Katie veetnud aega Harryga.

Davita isa oli hõivatud, kuna käes oli tallede sündimise periood ning ta püüdis alati karjuseid aidata. Veelgi enam, kahjuks, nagu pärast selgus, tuli lõhe jõkke, see aga tähendas head kalasaaki, mistõttu ta veetis suurema osa päevast jõe ääres.

Sellegipoolest, Davita arvates oli juhtunu möödapääsmatu ja küsimus oli vaid selles, millal saabus Katie jaoks õige hetk.

Peatselt pärast seda, kui Violet Londonisse tagasi läks ja Harry koos temaga, kadus Katie.

Naine jättis abikaasale kirja, öeldes, et ei suutnud vastu panna tungivale soovile oma sõpru külastada, ja polnud talle seda silmast silma rääkinud, kuna ei tahtnud stseeni! Katie lubas talle hiljem kirjutada.

Kui naine lõpuks kirjutas, ja kiri saabus just siis, kui Sir Iain oli otsustanud teda otsima minna, ütles ta vaid, et ei saa kahjuks teatrist loobuda.

Katiel oli avanenud võimalus minna Ameerikasse ja mängida Broadwayl ning ta ei suutnud sellest keelduda.

Hector paljastas, et sinna suundus ka Harry.

“Ta rääkis sellest päris palju, preili Davita, kui ma ta rõivaid lahti pakkisin. Ta ütles, et säärane võimalus avaneb vaid üks kord elus ja tal polnud kavatsustki seda maha magada.”

Davita sai aru, et mingil moel oli see ka Katiele “vaid üks kord elus avanev võimalus”, kuid neiu isa käitus algul nagu nõdrameelne ning seejärel hakkas oma muresid pudelisse uputama.

Isa suri kopsupõletikku pärast seda,kui ta naasis külast viskit juurde ostmast ja koduteel kraavi kukkus, ning külmetus.

Ilmselt oli ta olnud nii purjus, et lebas seal terve öö ning hommikul leidis ta karjane ja aitas koju. Külmetus muutus aga kopsupõletikuks ja kui Davita arsti kutsus, polnud enam midagi parata.

Davita mõistis vapustatult, et talle ei jäänud sentigi, kuigi talle valmistas rahuldust teadmine, et vähemalt Hectori eest oli hoolt kantud.

Isa oli jätnud talle väikese talu ja pensioni, eraldi kõigest muust, mille eest tuli võlgu tasuda.

Davita oli arveid vaadates kohkunud, et ta isal õnnestus pärast ema surma Londonis viibides nii palju kulutada.

Arveid oli šampanja, lillede, kleitide, kübarate, karusnahkade, päikesevarjude eest – oletatavasti oli isa kõik need Katiele kinkinud.

Seal oli ka veel juveliiri arve. Kõigi isa riiete maksumus näis astronoomiline.

Jällegi, kujutlusvõimet rakendades sai Davita aru, et isa oli tahtnud paista elegantne, uljas ja noor, nii nagu enne abiellumist.

Peale selle oli isal oma troska, mis teda alati ootas, ta kuulus parimatesse klubidesse ja õhtustas iga päev, muidugi mitte üksi, Romano’ses, Rulesi või Continentali restoranides.

Kuid nüüd oli Davita ihuüksi ja mõtles hirmuga, et mitte miski ei kuulunud enam talle.

Härra Stirling ütles valjusti välja küsimuse, mis Davital meeles mõlkus.

“Mida te nüüd peale hakkate, preili Kilcraig?”

Davita viipas abitult käega ning teda silmitsev vanem meesterahvas mõtles, kui noor ja kena ta on.

Härra Stirlingile torkas järsku pähe, et neiu on nagu kaunis eksootiline lilleõis, ja ta kartis, et viimati vaeseke ei juurdu.

“Kindlasti on teil sugulasi?” küsis ta leebelt.

“Isa õde, kes oli temast vanem, on surnud,” vastas Davita. “Mul oli Edinburghis vanatädi, kuid ta suri juba ammu, ja ma ei mäleta, et oleksin kunagi ema sugulastega kohtunud, sest nad elavad nii kaugel.”

“Võiksite neile kirjutada,” soovitas härra Stirling.

“Mul oleks väga piinlik end neile kaela määrida,” vastas Davita, “ja ma ei usu, et nad on väga jõukad.”

Sellele mõeldes tundus Davitale, et Läänesaared on nagu teises maailmas.

“Te ei saa siia jääda,” lausus härra Stirling, “seega peaksite leidma kas sugulase, kelle juurde elama minna, või mingisuguse töö.”

“Töö?” küsis Davita. “Aga ma pole kindel, mida ma teha oskan.”

“Mõni mu partner oskab ehk midagi soovitada,” pani härra Stirling ette. “Teiesugusele noorele daamile peaks Edinburghis tööd leiduma, kuid hetkel ei suuda ma välja mõelda, milline see töö olema peaks.”

“Teist on väga lahke selle peale mõelda,” sõnas Davita naeratades, “kuid ehkki isa nõudis, et oleksin hästi koolitatud, näib erakordne, et mitte miskil õpitust pole praktilist väärtust.”

Davita naeratas mehele lühidalt ja pisut ebakindlalt, justkui otsustades oma raskusi pisendada.

“Loomulikult oleks parim, kui te abielluksite,” lausus härra Stirling.

“See oleks üsna keeruline,” vastas Davita, “kuna keegi pole mind oma naiseks palunud.”

Neiu mõtles, et see polnud sugugi üllatav, kuna naabruses polnud noori mehi, ja ta polnud kunagi Edinburghis pikemalt peatunud ega pärast ema surma ühegi sealse tuttavaga suhelnud.

“Teate, mis ma teen,” lausus härra Stirling. “Ma räägin oma naise ja partnerite abikaasadega. Ehk võiksite te laste eest hoolitseda või midagi taolist teha.”

“See on teist väga lahke,” vastas Davita, “väga, väga lahke, ja olen tõesti tänulik.”

“Võtan teiega varsti ühendust.”

Kui mees teda oodanud tõllas jaama poole sõitma hakkas ja oma vanamoelist madalat silindrit kergitas, mõtles Davita, et too nägi välja nagu kirikuvanem, ja ta süda vajus saapasäärde.

Neiu suutis liigagi selgelt ette kujutada, millised näeksid välja mehe naine ning ta partnerite abikaasad. Oli üsna kindel, et nad ei kiidaks teda heaks, kuna ta paistis nii noor, täpselt nagu nad polnud heaks kiitnud isa abielu Gaiety piigaga.

Davita teadis, et teatrilavaga seonduvat peeti äärmiselt halvaks tooniks, eriti Šotimaal. Ta nägi vaimusilmas Edinburghi daame õuduses käsi murdmas, kuna neiu oli suhelnud kellegi nii taunitava kui Gaiety teatri näitlejannaga.