Читать книгу Hertsog hädaohus - Barbara Cartland - Страница 5

Harlingtoni hertsog saabus Harlingtoni majja Berkeley väljakul ja vaatas rahulolevalt ringi.

Maja oli silmanähtavalt heas korras ning ta vaatas uhkusega esivanemate portreesid, mis rippusid seintel ja trepi kohal.

Seal olid ka eelmise hertsogi kogutud maalid, mille hulgas terve hulk Prantsuse meistrite töid.

Ta saabus just Prantsusmaalt, kus oli õppinud hindama Prantsuse kunstnike geniaalsust, mida ta enne sõda Napoleoniga polnud osanud.

Sõja lõpust saadik oli tema silmaring laienenud nii mõneski valdkonnas, mis teda varem sugugi ei huvitanud.

Ta oli pikk, väga ilus mees, kelle kõnnakusse ja ilmselt ka silmavaatesse olid sõduriaastad jätnud oma jälje.

Naised, keda oli tema elus palju olnud, olid talle öelnud, et ta näib alati otsivat midagi silmale nähtamatut, kuid harilikult pettub selles.

Ta ei olnud päris kindel, mida nad selle all silmas peavad, kuid, tõsi, ta oli õppinud hindama nii mehi kui ka naisi pigem nende isikupära kui väliste omaduste järgi.

Ka oma väga tähtsa positsiooni Wellingtoni armees saavutas ta tänu võimele mõista inimloomust.

Ta polnud mitte ainult juht, vaid, nagu keegi kord ütles, tal oli eriline külgetõmbejõud, mis on omane vaid suurimatele valitsejatele.

See kompliment ajas hertsogi naerma. Samal ajal lootis ta – kuna ta polnud üldse upsakas –, et see on tõsi.

Nüüd, kui ta kõndis vestibüülist alla elutuppa ja sealt raamatuid täis raamatukokku, mõtles ta, et vähestel meestel on elus niimoodi vedanud kui temal.

Ta oli ilma vähimagi kriimustuseta üle elanud viis kurnavat aastat Portugalis ja Hispaanias, siis Prantsusmaal ja lõpuks Waterloo all, samal ajal kui paljud tema sõbrad ja kaaslased tema kõrval tapeti.

Seejärel, ja mitte ainult silmapaistva sõjamehena, vaid ka diplomaadina, oli ta olnud Raudsele Hertsogile^[1.] okupatsiooniaastatel hädavajalik mees.

Tagasivaadatuna oli see kahtlemata keeruline aeg täis pettumusi ja poliitilisi draamasid mitte ainult Inglismaal, vaid kogu Euroopas.

Kuid nüüd, uskumatu küll, oli see möödas ja aasta lõpuks – Waterloost oli möödunud kolm aastat – pidi okupatsiooniarmee koju tulema.

Pärast kõiki dramaatilisi vaidlusi, hetki, kus kannatus katkemas, tehtud ja tegemata otsuseid, mida saatis liitlaste omavaheline lõputu köievedu, suutis hertsog vaevu uskuda, et ta on nüüdseks vaba mees.

Ees seisis küll veel kongress Aix-la-Chapelle’is, mis pidi toimuma oktoobris, armee pidi aga Prantsusmaalt väljas olema 30. novembriks.

Harlingtoni hertsogil olid nüüdseks käsil aga hoopis isiklikud probleemid, kuna Wellington oli tal suve alguses vastumeelselt armeest lahkuda lubanud, et ta saaks oma asjadega tegelema hakata.

Üllatavalt meeldiv oli Londoni saabudes leida, et vähemalt Harlingtoni maja on tõeliselt heas korras.

Ta oli saatnud ühe oma adjutandi, äärmiselt usaldusväärse mehe juhtnööridega ette, et teenijaskond teaks tema saabumiseks valmis olla.

Ta tahtis selleks ajaks juba oma katuse all olla, kui asevalitsejale külla läheb, ja kui kuningas on küllalt terve, siis ka tema majesteedile Buckinghami paleesse.

Kummaline oli olla tagasi Inglismaal peale pikki välismaal veedetud aastaid, veelgi kummalisem oli teada, et tema positsioon elus on nüüd hoopis teine, kui see oli olnud viimati siin viibides.

Viimati, Inglise armee ühe noorima koloneli Ivar Harlingina, oli ta siin leidnud nii mõndagi, millega end lõbustada, enamiku lõbustuste jaoks jäi tema kukkur aga paraku liiga kõhnaks.

Nüüd, Harlingtoni hertsogina, polnud ta mitte üksnes lugupeetud aristokraat koos paljude sellega kaasnevate kohustustega, vaid ka äärmiselt rikas mees.

Kadunud hertsogi pangaametniku kirjadele, mis olid teda Pariisis ees oodanud, oli lisatud nii nimekiri selle kohta, mis nüüdsest kõik talle kuulus, kui ka teadaanne rahasumma kohta, mis oli tema nimele kirjutatud.

Summa oli uskumatult suur, kuid kuna sel ajal oli veel nii palju Wellingtoni heaks teha, heitis noor hertsog oma isiklikud asjad kõrvale ja eelistas seista oma kodumaa eest.

Kui ta raamatukokku jõudis, jäi ta seisma ja silmitses nahkköites raamatuid, mis muutsid seinad värvikirjuks, ja imetles Stubbsi väga peenelt tehtud hobustemaali kamina kohal.

Sisse astus ülemteener, vanem meesterahvas.

Talle järgnes teener, kes kandis hõbedast kandikul perekonnavapiga kaunistatud veinijahutajat, mille sees avatud pudel šampanjat.

Kui hertsogi klaas oli täidetud, pani ta automaatselt tähele, et teenrile ei istu tema livree eriti hästi selga ja tema sukad on lontis.

Ta pidi end kõvasti tagasi hoidma, et sellele mitte tähelepanu juhtida ja meest end korrastama saata.

Kui teener oli kandiku toa nurka lauale asetanud ja ülemteener kuidagi ebalevalt seisis, tundis hertsog, et peab midagi ütlema.

“Teie nimi on vist Bateson?” küsis ta.

“Jah, teie hiilgus. Nii see on.”

Peale pausi alustas ta pisut kõheldes uuesti:

“Ma loodan, et kõik on teie hiilguse meele järele, kuigi meil oli vaid kolm päeva aega teie tulekuks valmistuda ja kuus viimast aastat on maja seisnud suletuna.”

“Ma just mõtlesin, et see paistab nii heas korras olevat,” vastas hertsog rahulolevalt.

“Oleme ka kõvasti vaeva näinud, teie hiilgus, ja kuigi ma söandasin palgata mitu naist kõiki neid tubasid koristama, mida te võiksite soovida kasutada, seisab terve hulk töid veel ees.”

“Ma eeldan, et kuna kadunud hertsog oli oma viimastel eluaastatel nii haige,” lausus hertsog mõtlikult, “ja ei tulnud kordagi Londonisse, kuulus siinsesse teenijaskonda vist õige vähe inimesi.”

“Ainult mina ja minu naine, teie hiilgus.”

Hertsog kergitas kulme.

“Seda on kahtlemata vähe nii suure maja kohta. Siiski,” lisas ta lahkel häälel, “näeb see välja just selline, nagu ma ootasin.”

“Seda ma lootsingi teie hiilguselt kuulda,” vastas ülemteener, “ja kui mul on teie luba edaspidi teenijaskonda suurendada, olen kindel, et me suudame varsti luua majja sellise korra, nagu see oli vanadel headel aegadel.”

“Muidugi!”

Hertsogi huuled tuksatasid ülemteenri sõnade peale.

Üksnes vanade heade aegade mainimine oli muutunud armees naljaks, nii ka diplomaatilistes ja poliitilistes ringkondades. Ta oli üsna kindel, et ka kodustes.

Igal maal – rahu väljakuulutamisest saati oli ta neid külastanud suurel hulgal – räägiti ainult vanadest headest aegadest ja sellest, kui tore kõik siis võrreldes praegusega oli.

Ta oli üsna kindel, et seda hakatakse talle Inglismaal ikka ja jälle kordama.

Kui Bateson mõistis, et hertsogil pole enam tahtmist temaga juttu jätkata, ütles ta:

“Lõunaoode saab kohe-kohe valmis, teie hiilgus. Loodan, et see on teie meele järele.”

Hertsogi meelest oli see mees lausa paatoslikult agar meeldima. Kui Bateson enda järel ukse sulges, arutles hertsog, kui vana ta võis olla.

Ta mäletas, et kui isa tõi ta väikse poisina siia majja, oli Bateson siin, ja talle jättis sügava mulje, kuidas ta neid, kuus ustavat teenrit selja taga, vestibüülis tervitas.

“See oli ammu,” ütles hertsog iseendale.

Nüüdseks peaks Bateson olema tublisti üle kuuekümne. Ta mõistis, et mees, kes on olnud terve elu hertsoglikus teenistuses, tahaks vaevalt midagi muud teha või varem pensionile minna.

Hertsog oli hästi kursis Inglismaal valitseva laialdase tööpuudusega, vanal mehel oleks siin ilmselt raske tööd leida.

Pealegi tuleb iga kuu tagasi mehi okupatsioonivägedest, see teeb olukorra veelgi raskemaks.

Ta mäletas, millist segadust oli külvanud hertsog Wellingtoni kavatsus vähendada armeed kolmekümne tuhande mehe võrra.

Sel hetkel lubas ta endale, et kuna ta on jõukas, ei ole tal mingit vajadust oma teenijaskonda koondada, vastupidi, ta kavatses teenijaid hoopis igasse oma majja juurde võtta.

Kui ta läks söögituppa lõunaeinele, mida Bateson talle kahe teenri abil serveeris, otsustas ta, et tema esimeseks ülesandeks on nüüd, kui ta on tagasi Inglismaal, oma uue kodu, Harlingtoni lossi külastamine Buckinghamshire’is.

Isegi praegu veel, kuigi ta oli mõtisklenud selle üle juba kaks aastat, suutis ta vaevu uskuda, et see on tema oma ning temast endast on saanud uskumatult ja ootamatult Harlingtoni viies hertsog.

Ta tundis ülimalt suurt uhkust, et kuulub perekonda, millel on olnud Inglismaa ajaloos tähtis roll juba ristisõdade ajast saati.

Siiski ei olnud ta kunagi, isegi mitte oma kõige metsikumates unenägudes arvanud, et temast saab hertsog.

Ta oli alati teadnud, et ta on üks täiesti tähtsusetu Harlingi suguvõsa liige. Tema isa oli olnud kõigest eelmise hertsogi nõbu, nende vahel, ja ühtlasi võimaluse vahel midagi pärida seisid kolm inimest.

Kuid sõjas, mis külvas hävingut ja viletsust paljudesse kodudesse üle terve Euroopa, sai Waterloo all surma ka eelmise hertsogi ainus poeg Richard.

Ivar Harling nägi Richardit veel enne seda lahingut, viimane oli suurepärases meeleolus.

“Kui me neid konnasööjaid seekord lõplikult ei alista,” ütles ta rõõmsalt, “võin ma õhtusöögi peale White’is ja kasti šampanja peale kihla vedada, et see sõda kestab veel viis aastat.”

Ivar Harling naeris selle peale.

“No veame, Richard!” ütles ta. “Mul on küll tunne, et mina kaotan, aga vähemalt eesmärk on üllas.”

“Kindlasti!” vastas Richard laialt naeratades, siis lisas: “Kuid tõsiselt rääkides, milline on meie võimalus?”

“Suurepärane, kui Preisi kaitsesalk õigeaegselt kohale jõuab.”

Mõlemad mehed olid hetke vait, teades, et tegelikult oli olukord palju kriitilisem, kui see paistis.

“Õnn kaasa!”

Ivar Harling pööras oma hobuse ringi ja galopeeris sinna, kus Wellington lahingut jälgis, ning nägi, et hertsog oli andnud ratsaväele korralduse vasturünnakuks.

Kui ta selle suure mehe kõrvale jõudis, pöördus hertsog oma adjutandi kolonel James Stanhope’i poole ja küsis kella.

“Kakskümmend minutit neli läbi.”

“Võit on minu! Ja kui Preisi omad nüüd peagi kohale jõuavad,” ütles Wellington, “on sõja lõpp käes.”

Juba siis, kui ta seda ütles, kuulis Ivar Harling kauges metsatukas preislaste esimesi püssipauke.

Kui lõunaaeg möödas, adus hertsog, kui vaikne see maja on.

Ta oli harjunud sellega, et tema ümber sagisid lakkamatult inimesed: oli harjunud nägema murelike nägudega riigimehi Wellingtoni peakorteris Pariisis sisse-välja voorimas, harjunud kuulma nii päeval kui ööl järsul toonil antud käsklusi ning harjunud tegelema lõputute kaebuste, nõudmiste ja raportitega.

Vastukaaluks pikaleveninud koosolekutele, kus muudkui räägiti ja räägiti, toimus ka pidusid, vastuvõtte, konverentse ja balle.

Need olid kahtlemata hetked täis õrnust, põnevust, huvitavaid juhtumisi ja suuri ahvatlusi.

Nüüd, mõtles hertsog põnevusega, kui ta on see, kes ta on, saab kõik olema veelgi kirevam ja ta hakkab kokku puutuma hoopis teistsuguste probleemidega kui sõja-aastatel.

Ta oli muidugi hästi kursis sellega, et naised pidasid teda, noort kindral Harlingit, kes oli saanud vapruse eest mitu medalit, ligitõmbavaks.

Need, kes olid kokku tulnud Pariisi, kas siis diplomaatilistel kaalutlustel või lihtsalt lõbu pärast, pidid temaga kokku sattudes harva pettuma.

Samal ajal, kui neil oli talle nii mõndagi pakkuda, polnud temal midagi vastu panna, kuni eelmise aastani, mil selgus, et ta ei ole enam mitte lihtsalt ratsaväe ohvitser, vaid ka Harlingtoni hertsog. See muutis olukorda kardinaalselt.

Ta teadis, et abiellumise seisukohast vaadatuna on ta nüüd tõeline saak.

Aga ka veetlevate, oivalistes kleitides haritud abielunaiste jaoks oli see, kui tema end nende jalge ette heitis, täpsemalt öeldes nendega voodisse läks, nende saavutuste krooniks.

Sõjakangelased olid loomulikult moes ja iga naine soovis endale vallutada peakangelast, hertsog Wellingtoni, või kui see osutus võimatuks, siis paratamatult Harlingtoni hertsogit.

Aeg-ajalt oli tal siiski raske hoida tagasi pilkavat naeratust pärast talle suunatud komplimente või neile vastates alla suruda küünilist nooti oma hääles.

Tema sõber major Gerald Chertson vormis kord sõnadeks selle, mida ta oli endamisi mõelnud.

“Küllap sa tead, Ivar,” ütles ta, “et niipea, kui koju jõuad, pead sa abielluma.”

“Miks põrgu päralt ma seda tegema peaksin?” küsis hertsog.

“Esiteks pead sa muretsema pärija,” vastas major. “See on hertsogite kohus! Samas pead sa takistama oma eriliselt ebameeldival sugulasel Jason Harlingil enda kannale astumast, mida ta suurima heameelega teeks.”

“Kas sa tahad öelda, et Jason Harling pretendeerib minu tiitlile?”

“Just nimelt,” vastas Gerald Chertson. “Vähemalt kelkis ta sellega hiljuti valjult ja selgelt üle kogu Pariisi.”

“Ma pole kunagi selle peale tulnud, aga tundub, et ta tõesti pretendeerib!” nentis hertsog.

Talle meenus, et Richard Harling ei olnud mitte ainuke perekonnaliige, kes hukkus Waterloo all. Teine onupoeg, kadunud hertsogi noorema venna poeg, sai ka juba varakult lahinguväljal surma, kuigi sellest teatati alles kolm päeva hiljem.

Pärast neljanda hertsogi surma 1817. aastal oleks tiitel läinud Ivari isale, kui ta oleks elus olnud. Nüüd siis oli see tema oma.

Praegu, kui Gerald sellest rääkis, meenus talle, et järjekorras järgmine tiitli pärija oleks perekonna veelgi kaugema haru esindaja Jason Harling.

Tema oli üks selline sugulane, kelle pärast hertsogil oli häbi.

Ta tundis alati suurt kergendust, et ta ei pidanud sõjatandril Jasoniga kokku puutuma.

Nad olid kohtunud Pariisis alles pärast seda, kui sõda oli võidetud.

Hertsog oli teda alati pidanud talumatuks lapseks ja täiskasvanuna oli temast saanud veelgi talumatum mees.

Sõjaga ei pidanud ta just palju kokku puutuma, sest tal õnnestus alandaval moel pugedes ja lipitsedes saada endale turvaline ja mugav ametikoht.

Temast sai ühe vana, tugitoolis istuva kindrali adjutant, kes ei lahkunud Inglismaalt enne, kui prantslased olid relvad maha pannud.

See, kuidas Jason võimukandjatele puges, ajas enamikel meestest südame pahaks, kuid see tagas talle väga mõnusa äraelamise.

Ta sai liikuda parimates ringkondades ja ei lasknud kunagi mööda võimalust enda seljatagust kindlustada.

Hertsog oli kuulnud jutte tema altkäemaksu võtmistest ja teistest moodustest, kuidas ta oma sooja kohta ära kasutas, aga ta oli endale öelnud, et see pole tema asi. Nii ta üritas neid jutte mitte kuulata.

Kuid nüüd perekonnapeana teadis ta, et ei saa Jasonit ignoreerida nii nagu enne. Ta polnud varem selle peale tulnud, et kui tal ei sünni poega, saab Jasonist tema pärija.

Valjusti ütles ta aga oma sõbrale Gerald Chertsonile nii:

“Kui on midagi, mis teeb mind abielu suhtes sallivamaks, siis see on võimalus kustutada Jasoni lootused minu kannale astuda.”

“Kuulsin, et ta on laenanud raha, tagatiseks võimalik pärandus.”

“Uskumatu!” hüüatas hertsog. “Kes on nii loll, et laenab Jasonile raha lootuses, et minul ei sünni pärijat?”

“Alati on olemas liigkasuvõtjaid, kes on valmis andma riskantset laenu ülikõrge intressiga,” nentis Gerald.

“Sel juhul peavad nad olema segased,” ütles hertsog vihaselt. “Pealegi pole minu jalg veel sugugi haua äärel, ma olen pere loomiseks suurepärases vormis. Küllap mul on peagi vägagi suur pere.”

“Muidugi, sõltub lihtsalt sellest, kas sa elus oled.”

“Millele sa vihjad?”

Gerald tegi pausi, enne kui vastas:

“Ma kuulsin, kuid ei pööranud tollel hetkel sellele tähelepanu, et pärast Richardi surma Waterloo all sõlmis Jason suurepanuselise kihlveo, et ka sina ei jää ellu.”

“Ja kaotas oma raha,” ütles hertsog teravalt.

“Olen nõus, et praegu pole sul just eriti tõenäoline saada surma prantslaste kuuli läbi, kuid alati võib juhtuda... õnnetus.”

Hertsog viskas pea kuklasse ja naeris.

“Tõepoolest, Gerald, nüüd püüad sa mind hirmutada! Jason on liiga arg, et määrida oma käsi mõrvaga.”

“Need ei peagi olema Jasoni käed, mis määritud saavad,” vastas Gerald Chertson kuivalt. “Ära unusta, et ka Wellingtoni üritati veebruaris mõrvata lasta.”

“Seda küll. Kuid André Cantillon oli palgamõrtsukas, kes oli fanaatiliselt kiindunud Bonaparte’i.”

“Ma tean,” vastas Gerald Chertson. “Samas – ja see pole mõeldud sinu hirmutamiseks – Jason Harling on fanaatiliselt kiindunud iseendasse ja oma tulevikku.”

“Ma keeldun muretsemast nii absurdsete asjade pärast,” ütles hertsog kõrgilt.

Peale suurepärast söömaaega söögitoast raamatukokku jalutades torkas talle aga midagi pähe.

Ülima rahulolutunde kõrval, mille põhjustas see maja ja kõik muu, mis oli muutnud tema kohati vägagi raske elu nii roosiliseks, tundis ta rahutust Jason Harlingi pärast, kes ihkas endale ilmtingimata materiaalselt kindlustatud tulevikku.

“Ma peaksin vist ikka abielluma,” ütles ta iseendale.

See oli masendav mõte, tema silme ette kerkis imekaunis leedi Isobel Dalton.

Ta oli Pariisist lahkudes avaldanud väga selget soovi hertsogit järgmisel nädalal näha, kui ta Londonisse saabub.

Leedi Isobel oli ühe hertsogi tütar ja ühe liigsöömise ja -joomise tagajärjel südameataki saanud vana baroneti lesk, ülilõbus lesk.

Ta oli olnud üks neist paljudest naistest Pariisis – prantslastest, inglastest ja venelastest –, kes olid agarad trööstima sõjamehi pärast nende pikki metsas elatud aastaid.

Igal peol särasid nad nagu tuled pimeduses ning hertsog avastas, et Isobeli käed on liigagi innukalt ümber tema kaela ja naise huuled kutsusid tema omi juba enne, kui tal tekkis himu neid suudelda.

Võimatu oleks olnud külmaks jääda nende tuliste naudingute suhtes, mida leedi Isobel talle pakkus, ning nende meelituste suhtes, mis panid ta tundma, nagu oleks ta ainus mees maailmas.

“Ma armastan sind! Ma tahan sind!” ütles Isobel tuhat korda. “Ma armastasin sind juba hetkel, kui me tutvusime, ja nüüd, kallim, oled sa saanud tiitli, mida ma poleks osanud uneski näha. Ma armastan sind, sest sa käitud just nii nagu ühele hertsogile kohane.”

Hertsog tajus, kuidas naine end nii füüsiliselt kui ka vaimselt temale ikka lähemale ja lähemale surus ning kui ta temaga viimasel ööl enne Pariisist lahkumist pärast õhtusööki kahekesi jäi, tegi naine oma kavatsused väga selgesti teatavaks.

“Niipea, kui sul on kõik joonde aetud, ühinen ma sinuga,” ütles ta mahedalt. “Meil saab lõbus olema, me hakkame korraldama kogu Londoni kõige uhkemaid, moodsamaid ja mõjuvõimsamaid pidusid.”

Ta ohkas kergelt, enne kui ütles:

“Asevalitseja jääb üha vanemaks, kõrgseltskond vajab uut eestvedajat ning kes veel oleks nii kena, peen ja hinnatud kui sina?”

Ta tegi pausi, oodates, et hertsog ütleb: ja keegi pole nii ilus kui sina.

Hertsog mõistis, et teda provotseeritakse tundeid avaldama, kuid ta polnud veel otsustanud, kas ta üldse soovib abielluda, rääkimata abiellumisest leedi Isobeliga.

Kui ta sellele mõtles, teadis ta, et see oleks abielu, mis meeldiks tema paljudele sugulastele ja oleks laiema üldsuse poolt tervitatud kui “mõistlik tegu”.

Vaatamata sellele, et Isobel erutas teda ja äratas temas tundeid, mida olid suutnud esile kutsuda vaid vähesed naised, ütles miski, mida ta kutsus oma intuitsiooniks, et Isobel polnud mitte päris seda tüüpi naine, kellega ta sooviks veeta kogu oma ülejäänud elu.

Ta oli sõjas õppinud, et naised on lõbutsemiseks ning neil pole mingit pistmist ei mehe elu, võitluste ega kodumaa eest suremisega.

Leedi Isobel oli väga erinev neist kenadest noortest portugallannadest, kes pakkusid end väsinud meestele, kes vajasid puhkust pärast rasket võitlust Hispaania vabadussõjas.

Ta erines ka nendest ilusatest rõõmsatest väikestest prantsuse cocotte’idest, kes oskasid ükskõik kui väsinud mehe naerma ajada ja naljaks pöörata isegi selle, et nad tema rahakoti enne lahkumist pihta panid.

Naised on naised. Mees peab vahetevahel lõõgastuma sõja rusuvast reaalsusest, abielu on aga hoopis midagi muud!

Reisil tagasi üle Põhja-Prantsusmaa, läbi raskuste marutsevat kanalit ületades, leidis hertsog end, kui ta just oma värskest omandist ei mõelnud, mõtlemas Isobelist.

Isobel oli imekaunis ja kinnitas oma armastust tema vastu väga veenvalt.

Siiski oli siin midagi, mis oli sellest tugevam, miski, mida ta ei suutnud mõista ja mis hoidis teda tagasi tegemast ettepanekut, mida naine kuulda igatses.

“Ma pean olema koos sinuga, Ivar,” oli Isobel tuhat korda öelnud. “Ma ei suuda ilma sinuta elada ja ma tean, et ka sina oled ilma minuta kadunud ja üksik.”

Lihtsam oli katta tema huuled enda omadega ja teda suudelda, kui vastu vaielda.

Hertsog teadis, et tulles Londonisse, sulgeb Isobel oma maja, milles oli elanud Pariisis.

See oli tema ettekavatsetud plaani osa, sest ta oli nii kindel, justkui tema õrnas võrgutavas kehas oleks peidus terasesarnane tahe, et temast saab Harlingtoni hertsoginna.

Tema peale mõtlemine tegi hertsogi rahutuks.

Ta jalutas kamina juurde ja sikutas ägedalt peenelt punutud kellanööri.

Ta kujutas ette, kuidas juhe jooksis koridori mööda alla, kuni raudne kell nõksatas sahvri ukse ees vahekäigus edasi-tagasi, kus Batesonil ja teenritel oli võimatu seda mitte kuulda.

Ta ei pidanud kaua ootama, kuni uks avanes ja Bateson peaaegu hingetuna ukseavasse ilmus.

“Ma muutsin meelt,” ütles hertsog. “Ma otsustasin lossi külastada täna. Sinnasõit ei tohiks mul võtta rohkem kui kaks tundi.”

Ta nägi Batesoni näos ärevust.

“Kas teie hiilgus on leedi Alvinale oma hertsoglikust kavatsusest teatanud?”

“Ma kavatsesin vähemalt nädala lõpuni siia jääda,” ütles hertsog, “aga ma lähen siiski vaatan lossi üle ja tulen tagasi kas homme või ülehomme.”