Читать книгу Salasadam - Barbara Cartland - Страница 5

Grania lippas trepist üles ja jäi üleval kuulatama.

Maja oli pime, ent teda ei kohutanud üksnes pimedus.

Teda kohutasid söögitoast kostuvad hääled ja pingeline, et mitte öelda kuri õhkkond.

Möödunud kuul oli Grania oodanud peaaegu lapseliku põnevusega Grenadale naasmist, tundes, et sõidab koju ja et kõik on jälle samamoodi nagu kolme aasta eest pärast tema lahkumist.

Ent kui nad olid jõudnud rohelistele saartele, mis olid Grania meelest alati sarnanenud sinist merd raamistavate smaragdidega, hakkas kõik viltu kiskuma.

Kui isa ütles, et viib ta koju, oli Grania veendunud, et kogeb samasugust õnne kui aastail, mil ta elas, nagu talle alati oli paistnud, maagilisel saarel.

Talle tundus, et selle olid asustanud mitte üksnes rõõmsad inimesed, vaid ka mägede tipus elavad jumalad ja jumalannad ning haldjad ja kääbused, kes liikusid muskaatpähkli- ja kakaopuude vahel nii väledalt, et Graniale jäi ainult tunne, nagu oleks keegi vilksatanud.

„Nii põnev oleks jälle Salasadamasse jõuda,” oli Grania oma isale öelnud pärast Atlandi ookeani tormide läbielamist.

Sile ja selge meri sädeles päikesepaistes ja Graniale tuttavaid laule lauldes mastidele ronivad madrused moodustasid osa tema lapsepõlvest.

Isa ei vastanud ja hetke pärast vaatas Grania talle küsivalt otsa.

„Kas miski valmistab sulle muret, papa?”

Viimastel päevadel polnud isa nii palju joonud kui reisi alguses, ent hoolimata tema „priiskavast eluviisist”, nagu Grania ema oli öelnud, nägi ta ikka veel hämmastavalt kena välja.

„Grania, tahan sinuga millalgi rääkida,” kostis Grania isa, „sinu tulevikust.”

„Minu tulevikust, papa?”

Isa ei vastanud ja siis, otsekui välk selgest taevast läbis Graniat hirmusööst ning ta sõnas: „Mida sa... räägid? Mu tulevik on... sinu juures. Hoolitsen su eest... nagu mamma... ja kindlasti saame... koos väga õnnelikuks.”

„Mul on sinuga teised plaanid.”

Grania vahtis isale umbusklikult otsa.

Siis tuli üks laevaohvitser nendega rääkima ning isa eemaldus Graniast viisil, mis andis mõista, et ta ei soovi vestlust jätkata.

Terve päev murdis Grania pead selle üle, mida isa silmas pidas ja talle öelda kavatses.

Grania oli tahtnud seda isaga õhtul arutada, ent nad sõid kapteniga õhtust ja pärast seda polnud isa võimeline kellegagi arukat vestlust arendama.

Samasuguseks kujunesid ka järgmine ja ülejärgmine päev, ning alles siis, kui laev oli jõudnud juba Graniale niivõrd tuttavate kõrgete mägede lähedusse, õnnestus tüdrukul tabada isa üksi laeva reelingu ääres seismas ja temalt nõuda:

„Papa, sa pead mulle enne kojujõudmist rääkima, mis sul plaanis on.”

„Me ei lähe kohe koju,” vastas Kilkerry krahv.

„Ei lähegi koju?”

„Ei. Leppisin Roderick Maigriniga kokku, et jääme paariks päevaks tema poole.”

„Miks?”

See oli terav küsimus, mis näis Grania huulilt peaaegu purskuvat.

„Ta tahab sind näha, Grania, tõtt-öelda ta lausa kibeleb seda tegema.”

„Miks?” küsis Grania uuesti ja nüüd tundus temast vallandunud heli otsekui õhus värelevat.

Isa näis enne vastuse kuuldavale toomist pingule tõmbuvat. Siis ütles ta kimbatusest pahural toonil:

„Sa oled kaheksateistkümneaastane. Sul on aeg abielluda.”

Hetke vältel oli Grania võimetu reageerima ja isegi hingama.

Seejärel sõnas ta talle mitteomasel häälel:

„Kas sa... tahad öelda, papa... et härra Maigrinil... on plaanis minuga abielluda?”

Isegi küsimust esitades tundus Graniale see liiga uskumatu, et seda üldse kaaluda.

Ta mäletas Roderick Maigrinit, kellest ta ema polnud lugu pidanud ja keda tal oli õnnestunud Salasadamast eemal hoida, väga hästi.

Jässakas, alkoholilembene, karmi häälega meesterahvas, keda Grania mäletamist mööda peeti oma istanduses julmaks kupjaks.

Ta oli peaaegu sama vana kui Grania isa ja mõte temaga abiellumisest tundus niivõrd jabur, et kui Grania poleks olnud kohkunud, oleks ta selle peale naerma pahvatanud.

„Maigrin on hea mees,” ütles isa, „ja väga rikas pealekauba.”

See, mõtles Grania hiljem, polnud kogu vastus.

Roderick Maigrin oli rikas ja Grania isa kimbutas nagu ikka rahapuudus, mille tõttu tuli tal rummi joomisel loota ainult oma sõprade heldusele.

Just isa alkoholilembus, hasartmängukirg ja istanduste hooletusse jätmine sundis ema tema juurest kolme aasta eest lahkuma.

„Milline on sinu lootus siin haridust saada, kullake?” oli ema tütrele öelnud. „Meil pole silmapiiril kedagi peale sinu isa kombelõtvade sõprade, kes innustavad teda jooma ja mängivad kaartidega maha kogu tema sissetuleku?”

„Papal on alati kahju, et ta sind pahandab, mamma,” oli Grania vastanud.

Viivuks ema silmad mahenesid ning ta ütles:

„Jah, tal on kahju ja ma andestan talle ja olen alati andestanud. Ent nüüd pean ma sinu peale mõtlema.”

Grania ei mõistnud ja ema jätkas:

„Oled väga ilus, mu kullake, ja peaksid saama võimaluse, nagu oli kunagi minulgi, kohtuda omasugustega ning käia ballidel ja pidudel, milleks su positsioon sulle õiguse annab.”

Taas ei saanud Grania ema jutust aru, sest Grenadal pidusid ei toimunud, kui isa ja ema just oma St. George’si või Charlotte Towni sõpru ei külastanud.

Ent Grania oli Salasadamas orjade lastega mängides väga õnnelik, ehkki temavanused käisid juba tööl.

Enne veel, kui Grania toimuvat mõistis, viis ema ta minema, lahkudes ühel varahommikul, mil isa veel oma eelmise õhtu joomingust tingitud alkoholiväsimust välja magas.

Kindluselt paistvas ilusas St. George’si sadamas seisis suur laev, mis siirdus peaaegu kohe, kui nad pardale olid jõudnud, avamerele, eemaldudes saarest, mis oli Graniale kodu tähendanud sellest ajast peale, kui ta oli olnud kuueaastane.

Kui nad Londonisse jõudsid ja ema paljude vanade sõpradega kokku puutus, mõistis Grania kohe, kui seiklushimuline oli olnud ta ema kaheksateistkümneaastasena nägusa Kilkerry krahviga abielludes ja kuus aastat hiljem temaga ühele Kariibi mere saarele sõites, et alustada uut kummalist elu.

„Su ema oli väga ilus,” oli üks ema sõpradest Graniale öelnud, „ja tema lahkudes tundsime, nagu oleks London kaotanud särava juveeli. Nüüd on ta tagasi, et särada nagu varem, ja meil on ütlemata suur rõõm teda jälle näha.”

Ent Grania taipas peagi, et elu ei olnud samasugune nagu varem, sest ema isa oli nüüd surnud, teised sugulased vanaks jäänud ega elanud enam Londonis ning neil puudus Walesi printsi ümber koondunud kirevasse seltskonnaellu sisenemiseks raha.

Kilkerry krahvinna tegi kuningale ja kuningannale niksu ning lubas, et niipea, kui Grania saab piisavalt vanaks, teeb ta sedasama.

„Vahepeal, mu kallike,” tähendas ta, „tuleb sul palju tööd teha, et kõik, milles sa oled maha jäänud, järele õppida.”

Grania töötas tõesti hoolega, sest ta tahtis emale meele järele olla ja talle meeldis õppida.

Pärast koolipäeva andsid mõned õpetajad Graniale väikeses majas, mille ema oli Mayfairil üürinud, lisatunde.

Granial ei jätkunud peale õppimise peaaegu millekski aega, ent ta mõistis, et emal on palju sõpru, kelle juures ta tihti bankettidel ja õhtusöökidel käis ning kes teda Itaalia ooperimajja ja Vauxhalli aedadesse viisid.

Graniale tundus, et ilma pideva mureta isa liigjoomise ja hasartmängude mängimise pärast nägi ema tunduvalt noorem ning kindlasti ka ilusam välja.

Peale selle olid uued riided, mis ta endale kohe pärast Londonisse jõudmist oli ostnud, väga kaunid.

Pidulikud musliinseelikud, satäänist ehisvööd ning ema õlgu raamivad pitskraed erinesid tuntavalt kleitidest, mis nad olid endile Grenadal õmmelnud.

St. George’sis puudus materjalivalikuks piisav võimalus ja Grania oli kandnud heledaid jämedakoelisi puuvillaseid riideid, mis olid põliselanikest naiste au ja uhkus.

Londonis arendas ta oma maitset mitte üksnes kleitide, vaid ka mööbli, maalide ja inimeste osas.

Siis, kui Grania oli peaaegu kaheksateist ja ema kavatses teda kuningale ja kuningannale tutvustada, jäi krahvinna haigeks.

Ehk olid selle põhjuseks sompus ilmad ja külm talv, mis avaldasid talle suuremat mõju kui ta sõpradele, sest ta oli pikka aega elanud soojas kliimas, ehk olid selleks Londonis pidevalt valitsevad reetlikud palavikud.

Ükskõik, mis selle põhjuseks ka oli, jäi krahvinna aina nõrgemaks, kuni ütles Graniale meeleheites:

„Arvan, et peaksid oma isale kirjutama ja paluma tal kohe meie juurde tulla. Keegi peab pärast minu surma sinu eest hoolt kandma.”

Grania karjatas hirmust.

„Mamma, ära mõtle suremisele! Sa paraned niipea, kui talv möödas on. Lihtsalt külm ajab sind köhima ja muudab sind haiglaseks.”

Ent ema jäi endale kindlaks, ja kuna Graniale tundus, et isa peaks ema raskest haigusest teada saama, kirjutas ta talle.

Grania oli teadlik, et võib kuluda tükk aega, enne kui kirjale vastus tuleb, nagu see oli juba aastaid olnud, kui nad olid isast kuulnud vaid hooti.

Vahel läksid mõned kirjad merel kaduma, ent need, mis kohale jõudsid, olid pikad ja tulvil informatsiooni maja, istanduste, muskaatpähklisaagi või kakaoubade eest saadud tasude ning banaanihooaja kohta.

Teinekord, pärast kuudepikkust vaheaega, täitsid kirjapaberit ainult varesejalad, mille olid tekitanud sulepea hoidmiseks mitte piisavalt kindel käsi.

Kui sellised kirjad saabusid, reetsid ema huulte pinguldumise viis ja näoilme Graniale ta veendumust, kui õigesti oli ta mehe juurest lahkudes toiminud.

Ta teadis, et jäänuksid nad koju, oleksid jätkunud samad stseenid isa joomisest, samad vabandused, sama andestamisprotsess pärast kordamist samu lubadusi, mida mees pidada ei suutnud.

Kord küsis Grania emalt:

„Mamma, kuidas tuleb papa toime, sel ajal kui meie kulutame su raha Inglismaal?”

Hetkeks arvas ta, et ema ei vasta. Siis kostis krahvinna:

„See pisku, mis mul on, kulub sinu peale, Grania. Su isa peab ise suutma end ülal pidada. Kui ta õpib sõltuma pigem endast kui minust, on see parim, mis võib juhtuda.”

Grania ei lausunud midagi, ent teda valdas tunne, et isa leiaks alati kellegi, kellest sõltuda, ja kui see polnud ema, siis oleks see mõni ta sõpradest, kellega ta koos jõi ja kaarte mängis.

Ükskõik, kui halvasti isa käitus, kui palju ta jõi või kui palju ema temaga oma valduste ja tema hooletusse jätmise pärast tõreles, jäi krahvile iiri sarm ja võlu, millele keegi tema tuttavatest ei suutnud vastu panna.

Grania teadis, et kui isa parajasti ei joonud, oli ta tunduvalt lõbusam ja huvitavam kaaslane kui kes tahes teine talle tuttav inimene.

Graniale meeldis isa nakkav naer ja viis, kuidas ta suutis kõige kohta mõne loo jutustada ja igas asjas midagi naljakat leida.

„Anna oma isale kaks kartulit ja puust kast ning ta paneb su uskuma, et tegu on tõlla ja hobustega, kes viivad su kuningapaleesse!” oli keegi isa sõpradest Graniale öelnud, kui too alles väike oli, ja Grania polnud seda kunagi unustanud.

See vastas tõele.

Tema isa pidas elu lõbusaks seikluseks, mida polnud võimalik tõsiselt võtta, ja kõigile tema seltskonnas viibinuile valmistas raskusi teisiti mõelda.

Ent nüüd adus Grania, et need kolm lahus veedetud aastat olid isa muutnud.

Ta suutis ikka veel naerda ja välja mõelda lugusid, mille maagilisus pidavat need vastupandamatuks muutma, ent samaaegselt oli Grania kogu reisi vältel üle Atlandi ookeani tajunud, et isa varjab tema eest midagi, ja Grenadale jõudes sai ta teada, mis see oli.

Pärast ema surma oli Grania pidanud enesestmõistetavaks, et isa soovib temaga koos olla ja püüab õnnelikku kodu rajada.

Ent uskumatul kombel tahtis isa teda hoopis sundida abielluma mehega, keda ta lapsena polnud sallinud ja keda tema ema oli põlanud.

Laev, millega nad reisisid ja mis pidi St. George’si sadamas silduma, oli vastutulelikkusest, mis oli Kariibi merel tavaline, natuke kursist kõrvale sõitnud, et lasta nad maha seal, kus isa soovis.

Roderick Maigrini istandus asus St. George’si naaberkihelkonnas, mille britid olid nimetanud St. Davidiks.

Tegemist oli saare ainsa kihelkonnaga, kus polnud ühtki linna, see paiknes saare lõunaosas ning sarnanes oma maastiku ilu ja elanike poolest St. George’siga.

Westerhall Pointile, väikesele õitsevate puude ja põõsastega poolsaarele oli Roderick Maigrin ehitanud endale suure omajagu pretensioonika välimusega maja, millel olid Grania meelest kõik selle omaniku tunnused ja mis tekitas temas vaistlikult vastumeelsust.

Grania ei mäletanud selle külastamist lapsepõlves, ent nüüd, kui nad härra Maigrini paadis, mis tuli laeva juurde neid peale võtma, kaldale aerutasid, valdas tüdrukut kohutav tunne, et ta siseneb vanglasse.

Tal poleks võimalik põgeneda ja ta ei saaks enam olla tema ise, vaid alluks kogukale, punase näoga mehele, kes ootas, et neid tervitada.

„Rõõm sind jälle näha, Kilkerry!” hüüdis Roderick Maigrin valju, ülirõõmsa häälega, patsutades krahvile seljale.

Kui ta siis oma käe Grania poole sirutas ja too ta näoilmet nägi, tuli tüdrukul võtta kokku kogu oma tahtejõud, et mitte ringi pöörata ja hirmunult laeva juurde tormata.

Ent see seilas juba lääne poole, et sõita ümber saare tipu, enne kui pöördus põhja, jõudmaks St. George’si sadamasse.

Roderick Maigrin juhatas nad majja, kus teenija valas juba kõrgetesse klaasidesse rummist valmistatud punši.

Kui krahv klaasi huultele tõstis, tõusis tema silmi eriline kuma.

„Olen oodanud seda hetke Inglismaalt lahkumisest saadik,” möönis ta.

Roderick Maigrin naeris.

„Arvasingi, et sa seda ütled,” tähendas ta. „Nii et joo põhjani! Seda jätkub küllalt, ja tahan juua selle kauni tütarlapse terviseks, kelle sa endaga kaasa tõid.”

Kõneldes tõstis ta klaasi ja Grania tundis, kuidas mees oma verest punetavate himurate silmadega teda puuris, otsekui riietaks teda mõttes lahti.

Grania vihkas meest nii meeletult, et teadis, et ei suuda temaga samas ruumis viibida, ilma talle seda ütlemata.

Ta tõi ettekäändeks, et tahab oma tuppa puhkama minna, ent kui teenija ütles, millal õhtusööki serveeritakse, oli ta sunnitud end pesema, riided vahetama ja allkorrusele siirduma, püüdes käituda, nagu emagi oleks oodanud, väärikalt.

Nagu Grania oligi arvanud, oli ta isa selleks ajaks juba parajalt purjus, nagu ka nende võõrustaja.

Grania teadis, et rummipunšid olid mitte üksnes kanged, vaid ka üha suureneva mõjuga.

Õhtusöögi lõpuks ei teinud kumbki meestest katset süüa, nad üksnes jõid, tõstes endi ja Grania terviseks klaase ning andes selgelt mõista, et tüdruk peab abielluma niipea, kui ettevalmistused tseremooniaks on tehtud.

Kõige enam solvas Graniat see, et Roderick Maigrin polnud vaevunud teda isegi naiseks paluma, vaid oli pidanud seda endastmõistetavaks.

Grania oli Londonis õppinud, et tütar pidi leppima valikuga, mille vanemad ta abiellumisega seoses tegid.

Alguses pani teda imestama asjaolu, et isa pidas toorest, eakat, alkoholilembest meest nagu Roderick Maigrin talle parimaks partiiks.

Ent see, mida nad teineteisega rääkisid, ja Roderick Maigrini repliikides peitunud vihjed veensid Graniat, et mees maksab isale tütre kosimise privileegi eest ja isa oli tehinguga rahul.

Sellal kui üksteise järel toite serveeriti, istus Grania vaikselt laua ääres, kuulates õudusega neid kahte meest, kes kohtlesid teda nagu tunneteta ja oma arvamusteta marionetti.

Ta pidi abielluma, olenemata sellest, kas ta tahtis seda või mitte, ja temast pidi saama jälestusväärse mehe omand nagu orjadki, kes elasid ja hingasid üksnes sellepärast, et tema seda teha lubas.

Grania vihkas nii mehe sõnu kui ka kõnelemisviisi.

„Kas minu äraolekul on midagi põnevat juhtunud?” küsis Grania isa.

„See neetud piraat Will Wilken tuli öösel, varastas kuus mu parimat siga ja tosin kalkunit ning lõikas teda takistada üritanud poisil kõri läbi.”

„Noormehest oli vapper, et ta minema ei jooksnud,” nentis krahv.

„Kui sa minu arvamust tahad kuulda, siis oli ta igavene lollpea, et astus üksi Wilkeni vastu,” kostis Roderick Maigrin.

„Veel midagi?”

„Ringi luusib üks teinegi piraat, Beaufort’-nimeline prantslane. Kui ma teda näen, kihutan talle kuuli silme vahele.”

Grania kuulas juttu vaid poole kõrvaga, ja kui söömaaeg oli lõppenud ning teenijad olid mitu pudelit lauale pannud, klaasid täitnud ja ruumist lahkunud, avanes tal võimalus põgeneda.

Ta oli üsna veendunud, et isa ei pannud tähelegi, kas ta viibib seal või mitte, ja Grania arvas, et isaga koos jooki nautival Roderick Maigrinil valmistaks parima tahtmisegi korral talle järgnemine raskusi.

Seega ootas Grania senikaua, kuni oli kindel, et tema olemasolu oli unustatud ja lipsas siis kiiresti ning sõnatult toast välja, sulgedes enda järel ukse.

Siirdudes treppidest üles ainsasse kohta, mis tema arvates talle priivatsust võimaldas, küsis ta endalt, mida ta saaks teha.

Hirmust värisedes püüdis ta meeleheitlikult mõelda, kas saarel oli kedagi, kes suudaks teda aidata.

Siis mõistis Grania, et isegi kui nad oleksid valmis talle abi osutama, tuleks isa talle järele ja viiks ta minema, ilma et neil avaneks võimalust seda takistada või isegi vastu puigelda.

Sedasi trepimademel seistes ja pääsemisvõimalusi vaagides kuulis ta Roderick Maigrini naeru, mille kõla tungis tema teadvusesse nagu viimane õudus ja pani ta mõistma, kui abitu ta oli.

Grania adus, et naeru tõi kuuldavale mitte üksnes mees, kes oli palju joonud, vaid mees, kes oli oma saatusega rahul ja saanud selle, mida ihaldas.

Äkki, otsekui oleks keegi talle sõnadega seletanud, teadis Grania vastust.

Roderick Maigrin tahtis teda mitte ainult tema välimuse pärast, mida reetis mehe pilk, vaid ka sellepärast, et ta oli oma isa tütar ja seega sotsiaalselt võrdne Grenadal eksisteerivasse väikesesse mõningase tähtsusega ringkonda kuuluvate inimestega.

Siin peitub põhjus, mõtles Grania, miks mees oli ta isast huvitatud, mitte ainult sellepärast, et nad olid naabrid, vaid sellepärast, et Roderick Maigrin tahtis endale sõbraks meest, keda kuberner ja kõik teised olulised isikud võõrustasid, kellele nad nõu andsid ja keda austasid.

Enne saarelt lahkumist oli Grania hakanud aru saama ühiskondlikest peenutsemistest, mis avaldusid kõikjal, kus britid valitsesid.

Ent ema oli väga selgelt mõista andnud, et põlgas Roderick Maigrinit mitte üksnes tema kasvatuse, vaid ka käitumise pärast.

„See mees on harimatu ja vulgaarne,” mäletas Grania teda isale ütlemas, „ja ma ei taha teda siin näha.”

„Ta on naaber,” oli krahv muretult kostnud, „ja meil pole neid nii palju, et võiksime olla pepsid.”

„Kui asi puudutab sõprust, kavatsen ma olla, nagu sina ütled, peps,” oli krahvinna vastanud. „Meil on hulgaliselt teisi sõpru, kui leiame nendega kohtumiseks aega, ja nende seas pole ainsatki, kes sooviks Roderick Maigriniga suhelda.”

Grania isa oli vastu vaielnud, ent ema oli jäänud kõigutamatuks.

„Ta ei meeldi mulle ja ma ei usalda teda,” möönis krahvinna lõpuks, „ja ütle mis tahes, aga ma usun jutte sellest, kui halvasti ta oma orje kohtleb, seega ei taha ma teda siia.”