Читать книгу Vürst ja võim - Barbara Cartland - Страница 5

Leedi Odele Ashford seadis end eravagunis mugavalt sisse ja mõtles rahulolevalt, et jõuab peagi Charlile lähimasse pooljaama.

Hurmavalt kaunis oma sooblinahkades ja ülielegantses reisikostüümis, oli ta imekena ning aknast välja vaadates nägi ta välja täpselt selline nagu fotodel, mis ehtisid kaupluste vaateaknaid ja tunnistasid ta oma aja üheks kaunimaks naiseks.

Naise tegi eriliselt kütkestavaks ka mõte sellest, mis teda ees ootab – et ta näeb jälle vürst Ivani ja on vähemalt mõne tunni temaga kahekesi.

Mees oli kirjas sõnaselgelt palunud naisel Charli tulla ülejäänud seltskonnast pisut varem.

Kui leedi Odele mõtles mehe kenast näost, tumedatest kirglikest silmadest ja kõhnast atleetlikust kehast, tundis ta, kuidas tema süda hakkas kiiremini põksuma ja tundeorgan uusi aistinguid tajuma.

Naine mõtiskles, et juba pikka aega pole tal olnud nii kütkestavat, armatsemises nii osavat ja eelkõige nii rikast armukest.

Leedi Odele’i abikaasa sõnul oli vürst Ivan Marlborough’ palees Walesi printsi ümber koondunud seltskonnas üks rikkamaid mehi, kelle varandus üksi oli suurem kui kõikide teiste omad kokku.

See tõik, et vürst oli Odele’i valinud lugematute kaunite naiste seast, kes teda järeleandmatult jälitasid, tegi asja veelgi meelitavamaks.

Vürsti küllakutse, millega ta palus naist just sellel nädalal enda juurde, oli hästi ajastatud.

Mees teadis, et Edward Ashford, kelle ainus tõeline armastus oli hobused, oli parasjagu Doncasteris ratsutamas, ja sai oma naisega ühineda alles pärast võiduajamiste lõppu. See andis Odele’ile vähemalt kaks, võib-olla ka kolm päeva omaette olemiseks.

Leedi Odele küsis endalt, mis oli vürst Ivanis sellist, mis tegi ta vastupandamatuks ja nii palju huvitavamaks kõigist neist kenadest inglise meestest, keda ta oli eile õhtul kohanud Marlborough’ palees ja kõikides teistes lossides, kus pidevalt peeti pidusid Walesi printsi auks.

Osaliselt oli see tingitud tema vene päritolust, arvas naine, ja kuigi mees oli pooleldi inglane, oli leedi Odele kindel, et temas oli veel palju enamatki.

Vürst oli väga intelligentne ning naine oli kuulnud, et isegi kõige auväärsemad riigimehed kummardasid tema suurepäraste poliitiliste teadmiste ees.

Teda kuulati lugupidamisega ka väga paljudes teistes küsimustes, mida arutati siis, kui naised olid saalist lahkunud ja mehed istusid portveini nautides ümber laua.

Vürst oli suurepärane ratsutaja, tema hobuste tundmise oskus oli toonud talle võidud kõikides klassikalistes võiduajamistes, mis äratas kadedust leedi Odele’i maruvihases abikaasas ja teistes Jockey klubi liikmetes.

Peale kõige selle oli mehes midagi mõistatuslikku, leidis leedi Odele, midagi, mida iga naine pidas intrigeerivaks ja otsides võtit selle jaoks, et seda leidmata pettuda.

Kuid mis see ka ei oleks, ütles leedi Odele iseendale, et ta ootas lausa tütarlapseliku erutusega Charli saabumist.

Rong aeglustas käiku ja nüüd võis ta näha pooljaama, mille juures oli silt – “Ainult Charli lossi”.

Nagu naine lootiski, olid teda ootamas äratuntavates livreedes vürsti teenrid ja kõvakübaras vürsti erasekretär.

Platvormile oli laotatud punane vaip ning leedi Odele teadis, et väljas ootas ülimugav tõld, mida veavad neli suurepärast hobust ja mis viib ta lossi sellise kiirusega, et enamik inimesi jääks sellest hingetuks.

Rong peatus, kuid naine ei teinud mingitki katset end liigutada, enne kui vürsti erasekretär avas ukse ja kummardas kübarat käes hoides ning teisest vagunist ilmus leedi toaneitsi koos naise sooblinahkse muhviga.

Mõtlemata naeratusele, mida leedi Odele automaatselt kasutas iga mehe ja naise vangistamiseks, kellel ta laskis sellest osa saada, astus naine platvormile.

“Tere tulemast Charli, mileedi!” ütles härra Brothwick, vürsti erasekretär.

“Tänan,” vastas leedi Odele ja liikus luigeliku graatsiaga mööda punast vaipa pooljaama sissekäigu poole.

Ta oli vägagi teadlik sellest, et kõik rongi aknad olid täis nägusid, mis igatsesid näha seda kuulsat inglise iludust.

Kuna naine mitte kunagi ei valmistanud pettumust neile, keda ta salaja “oma publikuks” kutsus, pööras ta end sihilikult ringi, et rääkida oma toatüdrukuga, kes järgnes talle, nii et teda jälgivad inimesed võisid heita pilgu suurepärasele roosakasvalgele nahale, sinistele silmadele ja kuldsetele juustele.

“Robinson, ega sa mu juveelikohvrit pole unustanud?”

See oli üpris tarbetu küsimus, sest Robinson hoidis kohvrit kõvasti mõlema käega rinnal.

“Ei, mileedi.”

Leedi Odele heitis pilgu rongile, nagu poleks ta seda kunagi varem näinud, ja mõtles, et ta peaaegu kuulis kõiki neid imetlevaid ohhetusi ja ahhetusi, mida ta liigutused esile kutsusid.

Siis pööras naine ringi, et lahkuda rongijaamast teda ootavasse luksuslikku tõlda.

Charli oli ainult kaks miili ja leedi Odele ei vaevunud kummarduma ettepoole, nagu uued külalised seda tegid, kui oru nõlval asuv suurepärane loss ilmus nähtavale oma päikesepaistes helkivate sadade akende ja suure torni tipus lehviva lipuga.

Tegelikult teadis leedi Odele Charli juba mitu aastat.

Naisele meeldis lord Charlwood, kelle perekonnale loss oli neli sajandit kuulunud ja ta oli rõõmus, kui vürst Ivan oli lossi lordilt ära ostnud ning kulutas selle kaunistamiseks terve varanduse.

Kuigi Charlwoodi perekonnale oli ilmselt raske lahkuda millestki, mis tähendas neile nii palju, oli lossi eest makstud raha tähendanud seda, et VI lord Charlwood ja tema naine võisid jätkata lõbusat ühiskondlikku elu, mida nad nautisid, kartmata laskuda sügavamale võlgadesse.

Charl oli üks suurematest lossidest Inglismaal ja leedi Odele’i arvates ideaalne paik vürst Ivani jaoks. Naine oli kunagi imestanud, et vürstil ei olnud lossi oma ema sünniriigis, kus ta veetis suure osa oma ajast.

Tegelikult oli mehel losse kõikjal Euroopas: palee Veneetsias, loss Prantsusmaal, jahiloss Ungaris ning villa Monte Carlos, mida leedi Odele oli otsustanud järgmisel kevadel külastada.

Kuid praegu omas tähendust see, et vürst Ivan kavandas Charlis Walesi printsi lõbustamiseks mitmeid suurejoonelisi faasanijahte ja võis kamandada Midlandi kahte parimat koerakarja.

Naine oli kindel, et suures ballisaalis toimub arvukalt suuremaid ja väiksemaid balle, kus ta särab tähena.

Leedi Odele oli nii süvenenud oma mõtetesse, et ta peaaegu üllatus, kui tõld pöördus lossi ees laiuvale suurele kruusaringile.

Naine vaatas end hetkeks väikesest peeglist, mida ta käekotis kandis, ning leidis, et ta nina ei vajanud rohkem puudrit ja huuled olid piisavalt punased.

Leedi Odele teadis, et iga tema liigutus tõi kaasa eksootilise prantsuse parfüümi pahvaku ning suur kimp lillakaid orhideesid, mis teda Kings Crossi saabudes vagunis ootasid, nägid sooblikeebi sleppi kinnitatuna väga elegantsed.

Treppide juures ootas kuus livrees teenrit, ülemteener, kes nägi välja nagu paavstilik ülempiiskop, ootas teda hallis.

“Tere taastulemast Charli, mileedi!” ütles ülemteener samasuguse avala tooniga nagu härra Brothwickki.

“Tänan teid, Newton,” vastas leedi Odele. “Mul on rõõm siia tagasi tulla.”

“Tema kõrgus ootab teid sinises salongis, mileedi.”

Leedi Odele naeratas salamisi.

Ta teadis, et sinine salong oli üks väiksematest tubadest Charlis ning osa vürsti eluruumidest. Ükski külaline ei pääsenud sinna, kui teda polnud eraldi kutsutud.

Naine kuulis kõndides oma siidist alusseelikute kahinat ja oli rõõmus, et oktoobrikuu alguse kohta oli ikka veel piisavalt soe ja ta ei pidanud panema selga ühte oma paksematest reisikostüümidest.

Õhem reisikostüüm oli tehtud materjalist, mis liibus tema suurepärasele figuurile ja oli piisavalt soe, kui ta kandis oma kuulsaid soobleid selle peal.

Sooblid kinkis naisele üks rikas mees, kes oli temasse kirglikult armunud, kuid need polnud võrreldavad tšintšiljanahast salli ja muhviga, mis Odele’i arvates peaks olema vürsti kink.

Naine jõudis sinise salongi ukseni ja Newton teatas pidulikult:

“Leedi Odele Ashford, teie kõrgus!”

Vürst, kes luges ajalehte, tõusis naise sisenedes ja nüüd oli leedi Odele päris kindel, et ta süda lõi kiiremini kui tavaliselt.

Vürsti nähes oli kõik alati täpselt ühtemoodi: naine leidis, et oli taas unustanud, kui kena mees oli vürst ja kuidas need tumedad silmad, mis särasid kirglikus tules või olid pisut küünilised ja pilkavad, omasid seda läbitungivat vaadet, mis näisid otsivat naise hinge sügavamaid saladusi.

“Ivan!”

See oli rõõmuhüüatus, kui mees suundus naise poole sellise ebainglasliku nõtkusega ja tõstis naise käe oma huultele.

Mees suudles viisakalt naise kinnast, siis hoides teda oma vaate vangistuses, võttis pehme nahkkinda käest ja suudles peopesa.

Odele tundis end võbisevat mehe huulte palavast tungist. Mees tõmbas naise kamina ees olevale diivanile ja istus ise kõrvale.

“Kuidas sul läheb? Kas reis läks hästi?” küsis ta. “Kas sinu eest hoolitseti korralikult?”

Mehe hääl oli sügav ja võrgutav ning rääkides kompisid ta silmad naist, silmitsedes iga detaili naise näost, kleidist ja orhideedest, mida ta oli naisele saatnud.

“Kõik oli ideaalne nagu alati, kui sina seda korraldad.”

“Sa näed väga kena välja.”

Seda naine sooviski mehelt kuulda ja ta naeratas meelitatult.

Mees istus ja vaatles naist. Osa mehe võlust seisneski naise arvates selles, et ta oli erinev teistest meestest, kes sel hetkel oleks juba naist hellitanud ja suudelnud.

Mees ohjeldas end, muutes lembused ootusega veelgi erutavamaks.

“Miks sa soovisid, et saabuksin enne teisi külalisi?”

Naine ütles endale, et tegelikult peaks ta ootama, kuni mees otsustab ise põhjustest rääkida. Samal ajal oli Odele väga uudishimulik ega suutnud vältida seda ilmselget küsimust.

“Sa tead, et soovisin sind näha,” vastas vürst Ivan.

Leedi Odele tõi kuuldavale rahuldusohke.

“Meie päralt on vähemalt kaks päeva ja isegi siis võib Edward leida, et neljajalgsete hulgas on palju lõbusam kui minuga.”

Vürst naeris.

“Siis saab meil koos väga lõbus olema,” ütles mees. “Ma olen oma külalistele planeerinud mitmesugust meelelahutust, kuid mind lõbustad vaid sina.”

“Kulla Ivan,” ütles leedi Odele hellitlevalt, “seda ma tahtsingi sinu käest kuulda.”

“Oletan, et soovid pärast reisi riideid vahetada. Joome teed ja pärastpoole tahaksin sinuga rääkida.”

Leedi Odele kergitas kulme.

“Rääkida?”

“Pärast teejoomist.”

Mees tõusis rääkimise ajal püsti ja leedi Odele teadis, et pole mingit mõtet esitada küsimusi, tuleb lihtsalt alluda mehe soovidele.

Vürst Ivanil oli kahtlemata naiste üle mõju. Kui ta käskis midagi, siis naised kuuletusid. Mees teadis täpselt, mida ta soovis ega lasknud kellelgi oma plaane muuta.

Ta viis naise ukse juurde. Väljas ootas kammerteener ja leedi Odele saadeti tema magamistuppa, kus toaneitsi pakkis ülakorrusele toodud kohvreid lahti.

Kuna leedi Odele polnud võimeline kiirelt riideid vahetama, siis alles ligi tund hiljem naasis ta sinisesse salongi, kandes üht oma oivalistest kleitidest, mille oli kuulus Frederick Worth just tema jaoks kavandanud.

Kleidi turnüür oli tehtud kroogitud satiinist ja šifoonist, milles naine nägi välja mitte nagu luik, vaid kui eksootiline paradiisilind. Heledad juuksed ümbritsesid kreekapärast pead ja lokilised juuksesalgud lainetasid kumerate kulmude kohal.

Teadlikuna oma ilust liikus naine koldeesisele vaibale asetatud teelaua poole, kamina ees seisev vürst teda hindavalt jälgimas.

“Ta armastab mind,” ütles naine endale rahuldustundega.

Nagu ta oli lootnudki, leidis Odele, et temale määratud magamistuba asetses mehe eratubadega samas lossitiivas.

Odele valas Hiina teed, teades, et kui ta seda teeb, paistavad ta pikkade valgete sõrmedega käed soodsas valguses.

“Siin pakutakse parimat teed, mida ma iial olen saanud,” märkis naine, “kuid Ivan, kõik, mis puudutab sind, on parim ja keegi ei suuda seda vaidlustada.”

“Seda ma soovingi,” vastas vürst. “Kui kõndisid üle toa, mõtlesin endamisi, et Inglismaal pole kedagi, kellel oleks sinu nõtkus ja ilu.”

Leedi Odele naeratas.

“Kahtlen, kas Walesi prints nõustuks sinuga. Ta on kõrvuni armunud proua Langtrysse.”

“Olen sellest teadlik,” vastas vürst. “Tema kuninglik kõrgus ja Lillie saabuvad homme.”

“Sa ei rääkinud mulle, et tulevad kuninglikud külalised!” hüüatas leedi Odele.

“Ma ei ütelnud, et neid ei tule,” vastas vürst.

Naine teadis, et oli teinud vea, lootes, et vürst räägib talle oma külalistest või muudest isiklikest asjadest.

“Loomulikult olen ma rõõmus, et nad mõlemad tulevad,” ütles naine kiirelt. “Mulle meeldib proua Langtry, kuigi enamik naisi on tema peale väga kadedad.”

Seda rääkides heitis ta ripsmete alt vürstile pilgu ja lisas:

“Ja minagi olen tema peale väga kade, Ivan, kui sa arvad, et ta on kenam kui mina.”

Vürst ei vastanud, et see on võimatu. Ta lihtsalt naeratas kuidagi salapäraselt ning leedi Odele jätkas:

“Ma lohutan ennast teadmisega, et enamik sulle meeldinud naised on blondid. See on muidugi vastandite külgetõmme.”

Naine heitis rääkides pilgu vürsti tumedatele läikivatele juustele ja mõtles, et hoolimata sellest, et mehe ema oli olnud inglanna, oli kogu tema välimus venepärane.

Vürst pani teetassi lauale ja ütles:

“Nüüd ma tahan sinuga rääkida, Odele. Vajan su abi.”

“Minu abi?” kordas leedi Odele üllatunult.

Terve selle aja, mil Odele kleiti vahetas, oli ta omaette mõtisklenud, millest küll mees temaga rääkida tahtis ja kui palju ta ka ei pingutanud, ei suutnud ta sellele küsimusele vastata.

Kuigi mees oli palunud tal saabuda enne teisi, et nad saaksid omavahel olla, ei arvanud naine, et mees soovis armatseda enne külaliste saabumist.

Naine teadis, et vürstil ei ole kombeks pärastlõunasel ajal diivanil armatseda, nagu tegid Walesi prints ja arvukad teised teda jäljendavad džentelmenid.

See oli vajalik üksnes sellepärast, et päevasel ajal oli kõnealuse daami abikaasa tavaliselt oma klubis ning armastajaid üldiselt ei segatud.

Kuid sellised salasekeldused polnud vajalikud, kuna leedi Odele magas sobivalt vürsti eratubade läheduses ning kogu öö oli nende käsutuses.

Seega mehe soovil näha naist teejoomise ajal polnud leedi Odele’i meelest midagi tegemist nendevahelise armastusega.

Kuid mis see siis võiks olla?

Naine oli juba rongis sõites pead murdnud ja ka kogu Charlis viibimise aja, kuid ei leidnud ühtki vastust.

Nüüd oli Odele liikunud teelaua tagant akna alla temale soodsasse valgusesse, kus iga ta liigutus, juuksed ja tagasihoidlik helk teemantkõrvarõngastelt olid kõik ahvatlevad ning naine teadis seda.

“Tead, kulla Ivan,” ütles naine mahedalt, “kui ma suudan sind aidata, siis ma olen alati valmis seda tegema, kuid ma ei suuda ette kujutada, millega. Sa oled teinud mu uudishimulikuks ja tahan teada, kuidas ja mil viisil ma saaksin sulle abiks olla.”

“Seda ma sulle nüüd kohe räägingi,” ütles vürst, “Ja sa tead, Odele, kuna me tähendame teineteise jaoks nii palju, oled sa ainus inimene, kelle nõu ma praeguses raskes situatsioonis küsiksin.”

Leedi Odele seadis oma käed elegantselt ühele poole rippu ja tõstis oma sinised silmad justkui lapseliku tähelepanelikkusega.

Talle tundus, et vürst otsis sõnu. Siis aga oma tavalisel otsustaval ja kõhklematul viisil, mida mahendas sügava hääle võlu, ütles mees:

“Mu naine suri eelmisel nädalal.”

Leedi Odele jahmatas.

Ta oli unustanud, et vürstil oli naine nagu igal teisel mehel.

Vürstitari ei mainitud kunagi, kuid nüüd, kui leedi Odele selle peale mõtles, tuli talle meelde, et naine oli pärit Ungarist ja mitu aastat tagasi varsti pärast abiellumist ratsutamisõnnetuses viga saanud.

Kuigi vürst kunagi temast ei rääkinud, väideti kindlalt, et naine oli hull ja teda hoiti Ungaris kinnises hooldekodus.

“See oli muidugi halastuslik vabanemine,” ütles prints vaikselt. “Ta ei tundnud juba aastaid kedagi ära ja oleks olnud mõttetu teeselda, et isegi lähedasemad sugulased teda leinaksid.”

“Seega oled sa vaba,” ütles leedi Odele mahedalt.

Naise peas vilksatas mõte, et vürst võiks teha talle abieluettepaneku. Kuid ta teadis, et isegi sellest mõtlemine oleks üpris naeruväärne.

Ükskõik kui pööraselt kõrgema seltskonna liikmed oma eraelus ka ei käitunud, oli alati üks reegel, mida järgiti: “Sa ei tohi tekitada skandaale!”

Odele teadis, et isegi kui vürst laskuks põlvili ja pakuks talle iseennast ja kõike, mida ta omas, keelduks ta sellest hetkegi kõhklemata.

Ükskõik kui palju ta ka meest ei armastanud – ja ta ütles endale, et armastab Ivani rohkem kui kedagi teist – oli tema koht kõrgemas seltskonnas tähtsam.

Edward polnud mitte ainult hea ja helde, vaid ka Walesi printsi lemmik ja “väärt mees” teiste Jockey klubi eesistujate ja White’i klubi liikmete arvates.

Tema mahajätmine tähendaks seltskonnast väljaheitmist ja see tegi tema elu nii oluliseks ja lõbusaks. Mitte keegi, isegi mitte Ivan, ei suudaks kompenseerida selle kaotust.

Vürst jätkas:

“Nagu sa ütlesid, olen ma nüüd vaba ja olen teinud tähtsa otsuse, milles palun sinu abi, Odele.”

“Milline on sinu otsus?”

“Ma pean uuesti abielluma!”

Seega ta ikkagi mõtles abielust.

Leedi Odele hingas sügavalt sisse, mõeldes, kuidas mehele ära öelda nii, et ei peaks teda kaotama.

“Nagu sa tead,” jätkas vürst, “pole mul lapsi. Mu naine ootas last, kui õnnetus juhtus, ja sellepärast muutus ta kogu ülejäänud eluks nõdrameelseks.”

Hetkel oli ta hääl karm. Mees jätkas:

“Kuid nüüd ma soovin saada pärijat ja kui võimalik, veel poegi ja tütreid, kes päriksid mu varanduse ja annaksid mu elule uue sihi.”

Leedi Odele oli vait, kuna leidis olevat raske selle peale midagi öelda.

“Ma olen selle üle hoolikalt mõelnud,” jätkas vürst, “ja saanud aru, et minu suures tutvusringkonnas on väga vähe naisi, kes oleksid õiges vanuses.”

“Mis oleks siis see õige vanus?” küsis leedi Odele, mõeldes, et ta hääl tundus talle praegu võõras.

“See on teine asi, mille üle ma olen põhjalikult mõelnud,” vastas vürst. “Tahan, et mu laste ema oleks armastuses rikkumatu ja süütu, välja arvatud see, mida mina talle õpetan.”

Leedi Odele vahtis meest imestusega.

Kas tõesti oli Ivan öelnud sõnad “rikkumatu ja süütu”? See kõlas kindlasti imelikuna inimese suust, kes oli kurikuulus oma armuafääride pärast kogu Euroopas.

Naine mõtles nendele sadadele ilusatele naistele, kes olid liigagi innukalt heitnud oma südamed ja kehad mehe jalge ette.

Siis sai Odele aru, et peab midagi ütlema ning lausus peaaegu salvavalt:

“Sellisel juhul peab su naine olema väga noor.”

“Täpselt!” nõustus vürst.

“Noor tüdruk naiseelu lävel?”

“Just selline inimene oli mul mõttes.”

“Kas sa tahad mulle öelda, et oled juba kellelegi abieluettepaneku teinud?” küsitles leedi Odele.

Hoolimata oma kavatsustest jääda külmaks ja rahulikuks, ei suutnud Odele tagasi hoida nördimusnooti oma hääles ja teravust, mis vallutas ta silmade maheda ilu.

Vürst raputas pead.

“See ongi probleem,” ütles mees. “Ma tean täpselt, mida ma tahan, kuid nagu sa tead, Odele, ei kohtu ma noorte tütarlastega. Nad ei eksisteeri selles maailmas, mis on täidetud sinusuguste elukogenud iludustega.”

Leedi Odele ohkas peaaegu kuuldava kergendusega.

Nüüd hakkas ta aru saama, miks mees oli abi saamiseks tema poole pöördunud.

“Sa tahad abielluda inglise tüdrukuga?”

“Nagu sa tead, leian, et inglise sugu on üpris kütkestav,” ütles mees, saates naisele paljutähendava pilgu, milles oli midagi väga intiimset. “Hästikasvatatud inglise naistel on uhkus ja enesekontroll, mida on raske leida teiste rahvaste juures.”

“Ka sina oled pooleldi inglane.”

Leedi Odele teadis seda öeldes, et mees oli ütlemata uhke oma inglise vere üle ja järgis oma isa, kes võõrandus kõigest, mis oli venepärane.

Kadunud vürst Katinouski oli tülitsenud tsaariga ja lahkus Peterburist Euroopasse, et mitte kunagi tagasi tulla.

Ta abiellus Warminsteri hertsogi tütrega ja tema ainus poeg, vürst Ivan, oli kasvatatud üles ainult inglise vaimus.

Poiss saadeti Etonisse ja Oxfordi ning alles pärast seda oli tema vene veri ja määratu rikkus viinud ta kõikidesse lõbustuspaikadesse maailmas ning inimesed hakkasid rääkima Ivan Katinouskist nagu oleks ta tegelane “Tuhande ja ühe öö” muinasjutust.