Читать книгу Saatan ja ingel - Barbara Cartland - Страница 5

Anita nõjatus vastu aeda ning vaatas üle välja väikese metsatuka poole, kus ta tihtipeale istus, kui tahtis üksi olla ning mõtiskleda.

Ta isegi sirutas käe väravariivi suunas, kui nägi üles vaadates äkitselt hajumas pilvi, mis olid olnud terve päev hallid ning tinarasked, ning sädelevat päiksekiirt maapinnale sähvatamas.

Anitale meenus otsekohe salm, mida oli kuulnud eilsel jutlusel.

See oli reverend Adolphus Jamesoni valikuna pisut ebatavaline ning köitis kohe Anita tähelepanu, kui ta Jamesoni pikal, õpetlikul ja uskumatult igaval jutlusel oli juba jõudnud oma mõtetesse vajuda.

“Oo, koidu poeg Lutsifer, sa pattu langenu!” oli reverend Adolphus hüüdnud.

Anitale kangastus vaimusilmas kohe taevast langev ning “igavesest õndsusest” ilma jäetud kaunis peaingel.

Anitat oli alati paelunud Lutsiferi taevast väljaheitmine ning nüüd päiksekiirt nähes pidas ta aru, missugune oli Lutsifer enne patustamist välja näinud.

Anita kujutluses oli ingli nägu kaunis, naeratav ning vaatamata taevalikkusele helkles ta silmis liiderlik pilk, otsekui oleks ingli saatus olnud otsustatud juba enne viimast tegu, mis ta hukatusse viis.

Äkitselt Anita ehmus, sest ta mõtiskelu katkestas hääl:

“Noor daam, kas avate mulle värava või unistate edasi?”

Anita pööras ringi ning tal jäi hing kinni – tema selja taga istus suurepärasel mustal täkul Lutsifer, täpselt selline, nagu ta oli vaimusilmas kujutlenud.

Anita vaatas mehe nägu, mis oli ilus, kuid küüniline ja maine, ta tumedaid silmi tõid esile pilkavalt kergitatud kulmud ning isegi mehe tumedatele juustele viltu asetatud torukübar näis asendavat kunagi talle kuulunud aupaiste sära.

Anitat ehmatas mehe ilmumine, kuid ka mees oli neidu silmates üllatunud.

Nähes tüdrukut seismas väraval, mis viis koplisse, kuhu mees soovis sõita, arvas ta, et neiu on arvatavasti pärit mõnest lähedal asuvast talust.

Kuid väike ja südamekujuline suurte siniste silmadega nägu ning pehmete, heledate lokkis juustega ümbritsetud kõrge otsmik ei saanud kuuluda mõnele lüpsjale, pealegi oli tüdruk väga noor, võib-olla alles teismeeas.

Et neiu teda ehmunult silmitses, ilmusid mehe karmi suu nurkadesse naerukurrud ning ta küsis:

“Kellest te küll niivõrd sügavalt mõtlesite?”

Anita vastas vastu tahtmist:

“Lutsiferist!”

Härrasmees naeris.

“Ja nüüd arvate, et näetegi pimedusevürsti?”

Kuna see oli tõsi, siis Anita ei üllatunud, kuid ta ei osanud midagi vastata ning hetke pärast sõnas mees:

“Kui te teatud luuletaja loomingut oleksite lugenud, siis teaksite, et “Kui tähed säravad, aeg kulgeb, kell peagi lööb, saatan tuleb”.”

Mees esitas luuleread nagu muuseas ning kui ta lõpetas, lausus Anita tasa:

“Christopher Marlowe.”

“Te siiski teate seda luuletajat!” hüüatas härra. “Igal juhul ärge kaotage Lutsiferi suhtes kusagil valvsust! See on parim nõu, mida teile saan anda.”

Rääkides pööras mees pilgu kõrvale ja kui Anitale äkitselt meenus, miks härra seal üldse viibis, sidus ta värava lahti ja lükkas selle pärani.

“Tänan ning ärge siis unustage, mida teile ütlesin,” sõnas härrasmees.

Mees naeratas, justkui arvates, et vaevalt Anita ta sõnu meeles peab.

Seejärel ratsutas härra minema, lähenedes kiiresti kopli servale ning talle järele vaadates mõtles Anita, et mees “kadus needuse pimedusse”.

Härrat veel silmapiiril nähes sulges Anita aeglaselt värava, teades, et ei taha enam oma salametsa minna. Selle asemel soovis ta pigem minna koju ning mõelda kohtumisest võõraga, kes oli igati meenutanud Lutsiferi.

Anita oleks tahtnud kellelegi veidrast kohtumisest rääkida, kuid ta teadis, et õed Sarah ja Daphne oleksid ta üle ainult naernud.

Nad pilkasid alatasa ta ülisuurt kujutlusvõimet ja unistusi, mille tõttu Anita tihtipeale reaalsuses toimuva unustas.

“Kuid see unistus oli tõeline!” lausus Anita endamisi. “Koidu poeg Lutsifer oli tõepoolest siin!”

Veider, et ta oli näinud välja täpselt selline, nagu Anita oli kujutlenud: nina juurest jooksid vaod suunurkadeni, silmade all tumedad varjud, suu, mis naise meelest võis öelda vaid kibestunud ja kurje sõnu, oli lausunud üksnes küünilisi fraase.

“Kui ta langeb, siis langeb ta nagu Lutsifer, kellel pole enam lootust.”

Anita õppis need read koos koduõpetajaga Shakespeare’i draamast “Henry VIII”, kuid ta arvas, et need ei käi küll musta täku seljas istunud Lutsiferi kohta – polnud viimane ju pattukahetsev ega lootuseta.

Meenutades aga Christopher Marlowe’d, keda mees oli tsiteerinud, tulid Anitale meelde Mefistofelese öeldud sõnad, mis täpselt mehe kohta käisid.

“Püüdles ta kõrkuse ja jultumuse poole,

mistõttu Jumal ta taevaväravaist välja ajas.”

Anita tundis, et Lutsifer, kes oli temaga rääkinud, just seda oligi – kõrk ja uhke.

Mõisa jalutades mõlkus Anital meeles tuhat asja, millest ta oleks tahtnud mehega rääkida, sada küsimust, mida oleks soovinud küsida.

Anita ütles endale, et mees oleks pidanud teda hulluks. Nimelt oli ta vaid härrasmees, kindlasti tulnud külla Spearmonti krahvile, kelle pidudest terve küla ja maakond rääkis.

“Ma ei kohta teda enam kunagi, kuid mulle jääb ta nägu alatiseks meelde,” mõtles Anita mõisahoonele lähenedes.

* * *

“Nägemiseni, ema!”

“Veeda lõbusalt aega, me mõtleme su peale!”

“Palun kirjuta nii tihti kui võimalik.”

“Hüvasti… Hüvasti!”

Tüdrukud hüüdsid samu sõnu ka veel siis, kui nende ema ning mõisahärra abikaasa proua Benson pisut ajast ja arust, kuid siiski mugavas tõllas sõitu alustasid.

Tüdrukud jälgisid tõlda seni, kuni see silmist kadus, ja läksid seejärel tagasi kõledasse kotta, mis näis pärast äsjaseid hüvastijätu ning õpetussõnu kuidagi tühjavõitu.

“Kuna ema sõitis ära, siis tahaksin teiega rääkida, nii et tulge koolituppa,” lausus Sarah.

Daphne ja Sarah järgnesid talle tuppa, mida isegi nüüd, kui tüdrukud olid juba suured, koolitoaks kutsuti, kuigi proua Lavenham oli andnud endast kõik, et teha sellest mugav elutuba, kus tüdrukud oma asju hoidsid.

Toas olid molbert, millel Daphne visandas, ja pintslite ning värvide komplekt.

Seal olid Sarah’ õmbluskorvike, mis sarnanes väga ta ema omaga, ja Anita raamatud, mis täitsid terve raamaturiiuli ning olid ema suurest vastuseisust hoolimata ka põrandal hunnikus.

Diivaneid ja toole kattis pisut pleekinud, kuid kaunis, kardinatega ühte värvi sitsriie.

Laual seisvad lilled ja aknast tulev päiksevalgus muutsid toa äärmiselt rõõmsaks.

Sarah seisis kaminaesisel vaibal ja ootas, kuni Daphne ja Anita istet võtsid. Seejärel lausus ta:

“Olen sellest juba kaua mõelnud.”

“Millest sa meile rääkida tahad?” küsis Daphne.

“Ma ju üritangi sellest praegu juttu teha,” lausus Sarah kannatamatult.

Ta oli kolmest õest kõige suursugusem ja heleroosa naha, punaka varjundiga kuldsete juuste ning siniste silmade tõttu teadis Sarah oma ilust juba koolitoas õppides.

“Sa pead mõnda aega Londonis olema ja kuidagi kuningakojas pilku püüdma,” oli proua Lavenham alatasa öelnud.

Sarah oli seda pikisilmi oodanud ja olnud sama kindel kui ta perekondki, et teda saadab edu.

Kuid siis juhtus kohutav õnnetus. Sarah’ isa kõrgeauline Harold Lavenham kukkus jahti pidades.

Hobune veeres üle mehe ja isa sai raskelt vigastada.

Möödus kaks valurikast aastat, enne kui isa lõpuks suri, ja nüüd, mil leinaasta oli möödas, arvasid arstid, et pingelise elu tõttu oli ema tabanud kopsuhaigus.

“Kuus kuud Šveitsis võivad teie ema elu päästa,” olid arstid keerutamata öelnud.

Terve pere oli selliseid kulutusi pidanud võimatuks, kuni mõisahärra abikaasa proua Benson, kes oli emast alati lugu pidanud, lubas lisaks ema Šveitsi viimisele temaga sinna vähemalt kolmeks kuuks jääda.

Ka proua Benson oli olnud haige, kuid teistel põhjustel, ja see polnud suurepärane asjade käik mitte ainult proua Lavenhamile, vaid ka jumala kingitus tütardele, sest nii pidid nad ostma vaid ühe sõidupileti ja maksma ühe voodikoha eest hotellis, kus ema ravi ajal viibis.

Kuid tüdrukud teadsid, et kogu vaba raha kulub ema peale ja kodus viibijaile ei jää suurt midagi.

Anita ja Daphne arvasid, et sellest Sarah tahtiski rääkida ja silmitsesid õde pisut kartlikult.

Sarah oli terve elu olnud hakkaja ja pärast isa surma vastutas tema pere rahaasjade eest ning vältis liigseid kulutusi, mida isa oma eluajal polnud suutnud.

“Nagu te teate, arvasin ma alguses, et pean koos emaga Šveitsi sõitma ja ma tõepoolest mõtlesin juba õudusega, et nii juhtubki.”

“Võõrast maad oleks olnud ju huvitav näha,” lausus Daphne.

“Huvitav!” hüüatas Sarah sarkastiliselt. “Koht, kuhu mamma läks, kubiseb eakatest invaliididest ja brošüüri kohaselt ei luba arstid seal mingit meelelahutust ega lõbustusi, sest need meelitaksid patsiente ravikuuri täpsest järgimisest kõrvale.”

“Oh, vaene mamma!” sõnas Sarah kaastundlikult.

“Emal pole selle vastu midagi,” ütles Sarah. “Ta tahab vaid terveks saada ja tal on ka proua Benson, kellega lobiseda. Kuid seal pole ühtegi minuvanust.”

Sarah’ hääles teravust kuuldes vaatasid õed talle üllatunult otsa ning ta jätkas:

“Kas te üldse taipate, et olen peaaegu kahekümne ühe aastane? Ja ma pole käinud ühelgi ballil, ainult kohalikel pidudel, mis ei lähe arvesse. Ma pole kunagi Londonis käinud. Olen vaid isa ja ema teenindanud ning teie eest hoolitsenud!”

Enne kui Anita midagi öelda jõudis, hüüatas Daphne:

“Oh, Sarah, ma pole sellele kunagi mõelnud! Kui isekad me oleme olnud! Kuid isa oli niivõrd haige ja kui ta suri, siis oli ema väga kurb.”

“Ma tean ja olen andnud endast parima – olen tõepoolest andnud endast parima,” lausus Sarah tuimalt.

“Kallike, muidugi oled,” nõustus Anita.

Daphne hüppas toolilt püsti, põimis käed ümber Sarah’ ja ütles:

“Sa oled olnud nagu tõeline kalju ja me kõik teame seda!”

“Ma ei vaja kiitust,” lausus Sarah. “Istu, Daphne, ma tahan öelda, mida me nüüd teeme.”

Justkui sõnu otsides vaikis ta hetkeks. Seejärel aga lausus:

“Ma juba kirjutasin isa õele Charmouthi krahvinnale ja küsisin, kas võin tema juurde sõita.”

“Kirjutasid tädi Elizabethile?” hüüatas Daphne. “Aga ta pole meile kunagi mingit tähelepanu pööranud ja ei tulnud isegi isa matustele.”

“Ma tean ja teame ka, et isa perekond ei kiitnud abielu emaga kunagi heaks, kuid neil pole põhjust meisse halvasti suhtuda.”

“Krahvinna pole meid kunagi kuhugi kutsunud,” ei jätnud Daphne jonni.

“Tõepoolest, kuid tal on väga raske keelduda ettepanekust, mille talle oma kirjas tegin.”

“Millisest ettepanekust?” uuris Anita.

“Küsisin temalt, kas võiksin kaheks kuuks tema poole sõita. Selgitasin, et ema pidi Šveitsi minema ja siia üksi jäänuina palume krahvinnat kui üht alles jäänud sugulast isa vanima tütre vastu kaastunnet üles näidata, sest kui isa veel elaks, oleks ta selle eest äärmiselt tänulik.”

Sarah ütles seda väga ilmekalt ning Daphne sõnas naerdes:

“Sul on õigus, krahvinna ei saa sinu ettepanekust keelduda.”

“Seda arvan ka mina ning loodan, et sinu ristiema proua de Vere võtab sind enda juurde,” lausus Sarah.

Daphne ahhetas.

“Mu ristiema? Aga ta pole mulle ju leeritamisest saati kirjutanud ega ühtki kingitust saatnud.”

“Tean, aga ta on väga rikas ja kuigi juba vana, lõbutseb ta tihti Surreys, isa sõnul fantastilises majas.”

“Mäletan, et ta rääkis sellest meile,” sõnas Daphne.

“Kirjutasin talle peaaegu samasuguse kirja kui tädi Elizabethile ja kuna tean, et ristiema meie isa alati kalliks pidas, arvan, et ta nõustub sind enda juurde võtma.”

Daphne lõi peopesad kokku.

“Ma tõesti loodan seda!”

“Mina ka,” lisas õde.

Sarah silmitses Anitat.

Õde tundus nii noor.

Tegelikult oli Anita kaheksateistkümneaastane, kuid lillesarnase näo ja süütu ilmega nägi ta välja kui lapsuke.

“Aga mina?” küsis Anita, kui Sarah vaikis. “Kas jään koos Deborah’ga siia?”

“Anita, ma pole ka sind unustanud,” lausus Sarah malbemalt. “Kuid meil pole peale ühe sugulase enam kedagi.”

“Kes see on?”

“Vanatädi Matilda.”

Anita sattus hetkeks segadusse, siis aga ütles:

“Me pole temast nii ammu kuulnud! Oled sa kindel, et ta veel elab?”

“Ma usun küll. Vähemalt siis, kui isa suri, elas ta veel, sest saatis matusepärja.”

“Ma ei teadnudki seda!” hüüatas Daphne. “Aga pärgi saadeti ju nii palju.”

“Kui te mäletate, siis tegin ma nimekirja nendest, kes pärja saatsid, ja tänasin kõiki.”

“Kus vanatädi Matilda elab?” küsis Anita.

“Pärg saadeti Harrogate’ist,” vastas Sarah. “See saadeti postiga ja oli valmistatud lehtedest, mis minu meelest oli tark tegu, sest lilled oleksid teel ära närtsinud.”

“Kas usud, et vanatädi Matilda võtab mu enda juurde?” küsis Anita tasa.

“Julgen arvata, et ta nõustub sinuga sama palju kui tädi Elizabeth minu ja proua de Vere Daphnega, kuid ma usun, et nad võtavad meid vastu. Tüdrukud, saate ju aru, et see on suur ja minu arvates ka meie viimane võimalus,” sõnas Sarah.

Ta nägi, et Anita ei saanud temast aru ja selgitas:

“Et endale abikaasa leida! Te ju mõistate, et kui jääme siia ja elame edasi, nagu oleme elanud viimased kolm aastat, siis sureme kõik vanatüdrukutena.”

Ja et Sarah’ hääl igast koolitoa sopist vastu kajas, siis mõistsid Daphne ja Anita, et õel on õigus.

Fenchurchi külakeses, kus tüdrukud elasid, polnud teisi nendevanuseid noori, ja pärast isa surma unustasid nende olemasolu ka vähesed külas elavad perekonnad.

Sarah mõistis, et keegi ei soovinud kohtuda kolme saatjata neiuga, kes olid lisaks sellele äärmiselt kaunid.

Mõisahärra Robert Benson ja tema abikaasa kutsusid neid üsna tihti enda poole einestama ja õhtusöögile, kuid härra Robert oli üle kuuekümne. Ta poeg, kes oli juba abielus, teenis rügemendiga aega Indias, ja tütar oli otsustanud hakata nunnaks.

Maakonna tähelepanuväärseim ja enim kõneainet pakkuv maja kuulus Spearmonti krahvile, kuid tema liikus koos abikaasaga kõrgemas seltskonnas ning suhtles Walesi printsi ja printsessiga, teatades ka avalikult, et “tema kohalikke ei võõrusta”.

Lähedal elavad inimesed pidid rahulduma teenijatelt kuuldud juttudega või võimalusega vilksamisi näha kauneid daame ja nägusaid härrasid, kui need uhketes tõldades läbi küla sõitsid.

Sarah’l oli õigus.

Isa haigusest ja surmast saati polnud neil olnud võimalust kohtuda sobilike vallaliste meestega ning Sarah’ meelest hakkas tema olukord muutuma juba lootusetuks.

Tegelikult oli Sarah tõepoolest äärmiselt kaunis, mistõttu polnud ime, et ta igatses emast, õdedest, mõisahärrast ja viimase abikaasast rohkem tähelepanu.

“Me peame nüüd aga otsustama, kui palju saame kulutada uutele riietele, mille ostmine on väga vajalik, kui me ei taha just välja näha nagu Noa laeva elanikud,” sõnas Sarah.

“Riietele!” hüüatas Daphne.

“Ma ei usu, et Harrogate’i minekuks midagi peent vajan,” lausus Anita. “Minu mäletamist mööda ütles isa vanatädi Matilda kohta, et too on andunud heategevusele, mistõttu ma tema juures ilmselt sobilikku abikaasat ei leia, kui mees just vaimulik pole!”

Sarah naeris. Anita oskas öelda asju nii, et kõigil hakkas lõbus.

“Kallike, ära muretse,” sõnas Sarah. “Kui abiellun kellegi tähtsa või rikkaga, siis võite koos Daphnega minu poole elama asuda ja ma kavatsen sobiva kaasa otsimiseks läbi kammida terve Londoni ja kogu maa, kus tahes ma siis ka ei ela.”

“Muidugi, see ongi lahendus!” hüüatas Daphne. “Nii et sinul, Sarah, peavad olema ilusad riided, küll meie Anitaga kuidagi toime tuleme.”

Daphne hääl oli pisut nukker, kuna ta oli tihtipeale unistanud uhketest kleitidest, mis oleksid tema omaks saanud alles siis, kui need Sarah’le enam selga ei läinud.

“Ma loodan, et sinu ristiema, kes on minu meelest väga rikas, lubab sul enda pool elada ja lisaks sellele muretseb sulle ka riided, mida tema külalisena vajad,” ütles Sarah.

“Ma ei saa temalt sellist asja paluda!” hüüdis Daphne.

“Loomulikult mitte, kuid mainisin kirjas, kuivõrd vaesed me oleme ja kuidas meil vedas, et saime ema vaid tänu proua Bensoni abile Šveitsi saata,” vastas Sarah.

“Sarah, niimoodi jääb ju mulje, nagu kerjaksime.”

“Loomulikult jääb!” sõnas Sarah teravalt. “Ja me ju kerjamegi! Pole kahtlustki, et oleme kerjused ja mul pole häbi seda tunnistada. Pealegi on Lavenhami perekond meile teene võlgu.”

“Meile?” küsis Daphne.

“Aga loomulikult!” vastas Sarah. “Kui isa emaga abiellus, käitusid nad jälgilt ja vaid seetõttu, et meie krahvist vanaisa oli enda meelest nii tähtis. Tema arvates oleks ta noorem poeg pidanud abielluma kellegagi, kellel on tiitel ja raha, kuid emal polnud kumbagi. Aga ta oli erakordselt kaunis ja isa armus temasse.”