Читать книгу Armastuse dünastia - Barbara Cartland - Страница 5

Tila vaatas elutoas ringi ja nägi, et tapeedi üks serv oli nurgast lahti.

Laes oli uus niiske plekk, mida seal enne polnud.

Ta ohkas.

Remondiks polnud võimalust.

Ta mõtles, et lagi läheb aina hullemaks nagu teisedki laed majas, kuni kukub lõpuks alla.

Ta läks akna juurde ja vaatas metsikut, hooldamata aeda.

Ainus lohutus oli, et pargi tammepuud näisid sama kaunid kui alati.

Nartsissid tammede all olid nagu kuldne vaip.

Kevad tõi talle alati lootust, kuid iga aastaga paistsid asjad üha halvemaks minevat.

Eelmisel õhtul voodis oli ta masendusega mõelnud, kuidas nad hakkama saavad.

Asi polnud ainult temas, vaid ka Robys ja kahes vanemas teenijas, kes olidki kõik, mis järel oli.

Coblinid olid elanud Staverly Parkis üle neljakümne aasta.

Nad oli alustanud teenri ja köögitüdrukuna.

Aastatega tõusid nad karjääriredelil, kuni proua Coblinist sai Tila isa ja ema kokk ja Coblinist ülemteener.

Neist allapoole jäi veel kolm astet.

Proua Coblinil oli kolm tüdrukut köögis ja kaks nõudepesuruumis.

„Vanad head ajad!“

Kui palju oli Tila kuulnud niiviisi öeldavat ning kartis nüüd, et see käib nende endi kohta.

Ta mäletas lapsepõlvest, kui armas see maja välja nägi, kui ema külalisi vastu võttis.

Tõllad, mida vedasid hästisöönud hobused, olid sõitnud eesukse juurde.

Külalised olid kandnud säravaid kalliskive ning kõige moodsamaid rõivaid.

Trepikäsipuu vahelt piiluvale Tilale oli see paistnud nagu muinasjutt.

Tema ema, peas Staverly tiaara, oli kahtlemata olnud kuninganna.

Praegu suutis ta vaevalt sellele mõelda.

Ehkki tiaara oli siiani alles, oli nii palju muid asju maha müüdud.

Jäänud olid vaid Staverly esivanemate kaasatoodud pildid.

Kogu muu pärand oli rahaks tehtud.

Hõbe, inkrusteeritud kapid, suurepärane relvakollektsioon ja muidugi vanad väljaanded raamatukogus.

„Ja mis on neist kasu pojale, keda ma kunagi ei saa endale lubada!“ oli Roby raevukalt öelnud viimasel korral, kui ta kodus käis.

Ta elas Londonis, et olla koos oma sõpradega, lõbutseda nii palju kui võimalik, ehkki tal polnud raha.

Majaprouad kutsusid hea välimusega, vallalist noort baronetti meelsasti pidudele.

Tüdrukut, kes poleks saanud endale lubada isegi katust pea kohale ega rõivaid, milles teda võinuks esitleda Buckinghami palees, nad muidugi ei tahtnud.

Seepärast elas Tila maal.

Tal polnud selle vastu midagi, kuni tal oli veel hobune, kelle seljas ratsutada.

Nüüd, kui raha ei jätkunud isegi toidu ostmiseks, valdas Tilat meeleheide.

Ta teadis, et Robyt pole mõtet paluda.

Ta oli kindel, ehkki häbenes seda tunnistada, et vend oli juba võlgu, vähemalt rätsepale.

Ei tema ega Roby võinud pöörduda oma sugulaste poole.

Nood olid kas surnud või ise samasuguses olukorras.

„Kas Staverlydel ei ole kunagi raha olnud?“ küsis ta Robylt, kui too viimasel korral kodus käis.

„Esimene baronet suutis selle maja ehitada,“ vastas vend, „järgmised kaks või kolm parandasid seda ning meie vanaisa, olgu ta neetud, kulutas sellele terve varanduse!“

„Mis mõtet oli seda nii suurt teha,“ küsis Tila, „kui selle korrashoidmiseks raha polnud?“

„Minu meelest oli tollal palju raha,“ vastas vend, „ning ka papal oli raha, kui ta selle maja päris.“

Tema hääles oli kuulda põlgusenooti – nagu alati, kui ta isast rääkis.

Tila mõistis, miks vend on nii kibestunud.

Sir Osmond Staverly, viies baronet, oli välimuselt olnud ilus ja elumehelik.

Senikaua kui ta naine elas, oli mees olnud rahul eluga oma tohutus majas ja suurtes valdustes.

Ent pärast naise surma oli ta pöördunud tagasi elunautimise juurde, nagu ta oli seda teinud noorena.

Tila ei saanud isa tegemistest päriselt aru.

Ta mõtles, et isa veetis aega paljude võluvate „näitlejannadega“.

Mingil põhjusel ei saanud ta selles aga kindel olla – nad läksid väga kalliks maksma.

Loomulikult olid neil olnud hobused ja tõllad.

Mõned hobused olid Staverlys omad, ent suur osa Sir Osmondile meeldinud loomadest olid võidusõiduhobused.

Ilmselt ei suutnud ta kihlveost kunagi ära öelda.

„Ta kulutas kogu raha,“ jätkas Roby, „aeglastele hobustele ja kiiretele naistele!“

Tila ei saanud hästi aru.

Ent ta teadis, et isast olid jäänud järele suured võlad.

Isa oli lastud maha duellil, millel oli jällegi midagi tegemist naisega, keda vend kirjeldas kui „kiiret“.

Duellid oli kuninganna Victoria ära keelanud, kuid teadagi neid salaja siiski peeti.

Tila ei suutnud ette kujutada, kuidas ta ilus, võluv isa läks päikesetõusul Green Parki oma surmale vastu.

Mees, kes ta tappis, oli sõitnud välismaale.

Kahtlemata tuleb ta kolme aasta pärast tagasi.

Ent Sir Osmondi jaoks ei olnud tagasipöördumist.

See tähendas Tilale šokki ning ta teadis, et ka Robyle, kes just oli lõpetanud Oxfordi.

Vend poleks kunagi arvanud, et temast saab Sir Robert Staverly, kuues baronet, säärasel viisil.

„Mulle ei jäetud punast krossigi!“ ütles ta raevukalt.

Tema isa võlausaldajad olid vastumeelselt nõustunud kümne protsendi suuruse intressiga.

Ainus võimalus oli müüa maha kõik, mis võimalik.

Sinna hulka ei kuulunud mitte ainult see, mis leidus majas ning jättis seintele tühjad kohad.

Nad pidid müüma ka osa maavaldustest, mis õnneks või õnnetuseks olid lisandunud viimasel viiekümnel aastal.

Nende hulgas oli kolm parimat talu.

Samuti kultuurmaa, mis oli andnud teatud osa saagitulu.

Neile jäi mets, mida ei saanud müüa, sest Tila armastas selle ilu.

Samuti karjamaa, kuid nüüd ilma hobusteta, kes oleksid seal rohtu söönud.

Oli ka küla, kus elasid mõisahoone pensionärid.

Kui nad pensionile jäid, oli neile pärast ustavat teenistust antud majakesed.

Mitte ainult Staverly Court ei olnud haletsusväärses seisus.

Külamajad lasid vihma läbi ning kõikide akende ees polnud klaase.

Väikeste aedade väravad vajasid väljavahetamist, olid katki või polnud neid üldse.

„Mul on häbi külasse minna!“ ütles Tila Robyle kuus kuud tagasi.

„Kui mul ei ole uut õhturiietust,“ vastas vend, „siis ei saa ma vastu võtta õhtusöögikutseid ja jään nälga!“

„Mida me teeme?“ küsis Tila õnnetult.

„Jumal seda teab,“ vastas Roby, „sest minul pole õrna aimugi.“

Ta läks Londonisse tagasi, võttes kaasa vaiba, mille ta mõtles mõne naela eest ära müüa.

Nad arvasid, et vaip ei ole põlispärandi nimekirjas.

„Ma kardan, et saadakse teada, kui ma tiaara võtan ja maha müün!“ ütles Roby. „Kui ma selle panti paneksin, saaksin hea hinna.“

Tila hüüatas.

„Sa ei tohi seda teha!“ ütles ta. „See kohutav jurist, kes mingil arusaamatul põhjusel pandi sinu asjade järele vaatama, käib iga kolme kuu tagant nuuskimas, kas midagi on puudu.“

Ta trampis jalgu, enne kui edasi rääkis:

„Ma vihkan teda! Tavaliselt lähen ma välja sel päeval, kui ta tuleb. Ta topib oma nina igale poole!“

„Minu arvates teeb ta ainult oma tööd,“ ütles Roby. „Kui ma mõtlen, kui palju on väärt Shakespeare’i esimene väljaanne, siis ma tahaksin selle ära müüa ja riskida sellega, et tõuseb tüli!“

„Sellest ei tuleks tüli, vaid skandaal!“ vastas Tila, „ning sa tead sama hästi kui mina, et kui see ajalehte jõuab, siis kenad prouakesed, kellega sa nii palju aega veedad, tõmbavad sind oma nimekirjadest maha.“

„Need „kenad prouakesed“, nagu sa nende kohta ütled,“ lausus Roby, „pakuvad mulle lõunat ja õhtusööki. Praegu olen ma jõudnud sinnamaale, et ma ei saa endale hommikusööki lubada!“

Tila mõtles, et tema ei saa endale mingit einet lubada.

Kui mõisamaadel ei elutseks jäneseid, tuvisid ja parte, oleksid nii tema kui ka Coblinid kahtlemata näljas.

Isa oli teda juba väikese tüdrukuna laskma õpetanud.

Ehkki ta seda vihkas, pidi ta metsas laskmas käima, muidu ei oleks neil midagi süüa olnud.

Coblin, kuigi tal oli reuma, pani maha kartulid ja mõned köögiviljad.

Need kasvasid rohu sees, kus kunagi oli olnud suur ja luksuslik ürdi- ja köögiviljaaed.

Ent vanal mehel oli raske väljas tööd teha.

Tila jahipidamine muutus üha vajalikumaks.

Muidu oleksid nad kõik tühja kõhuga voodisse läinud.

„Me ei saa niimoodi jätkata,“ ütles Tila endale.

Kuid milline oli muu võimalus?

Ta ei suutnud midagi välja mõelda.

Ehkki ta muudkui palvetas, tundus, et jumal on ta maha jätnud.

Ta vaatas elutoas ringi, mõeldes, kui kena see oli välja näinud, kui emal olid külalised.

Kristallist kandelaabrites süüdati küünlad.

Toas olid kasvuhoonest toodud lilled, mis ema oli vaasidesse seadnud, sest talle meeldis väga seda teha.

Ning tallides olid hobused, mõtles Tila.

Nüüd oli seal ainult Kingfisher, kes hakkas vanaks jääma.

Tila armastas teda, sest oli temaga ratsutanud lapsepõlvest peale.

Samal ajal mõtles ta masendusega, mida ta siis teeb, kui hobune ei jõua teda enam kanda.

Kingfisheriga võis ta põgeneda maja tolmust ja kõdust ning ratsutada metsa.

Seal rääkis ta endale muinasjuttu, kuidas ta leiab puude alt peidetud aarde.

Või hoopis ühe haruldase puuliigi, mida aiandushuvilised on aastaid otsinud.

Lood, mida ta leiutas ning raamatukogus luges, olid tegelikult ta ainsad kaaslased.

Pärast ema surma, kui isa läks Londonisse, polnud Staverly Courtis muid lõbustusi.

Naabrid enam Staverlyde vastu huvi ei tundnud.

Aasta pärast täiskasvanuks saamist polnud Tilat kutsutud ühelegi peole ning keegi ei olnud temal külas käinud.

„Miks nad peaksid mind tahtma?“ küsis ta. „Ja kui ma ka saaksin kutse, mida ma siis selga paneksin?“

Vastust ei olnud.

Ta rääkis sellest Kingfisherile, sest kedagi teist polnud kuulamas.

„Sama hästi võiksin ma olla üksikul saarel,“ ütles ta hobusele.

Hobune hõõrus oma nina Tila vastu, nagu saaks aru ja püüaks teda lohutada.

Ta pani käed hobusele kaela ümber ja ütles:

„Kui sa oleksid võluhobune, siis sa võtaksid midagi ette. Kahjuks oled sa ainult vana armas veidrik, aga ma armastan sind!“

Ta oli täna hommikul juba ratsutamas käinud ning tema arvates olnuks naeruväärne seda jälle teha.

Ta läks aeda, kus lillepeenarde asemel olid rohutuustid.

Ent sirelipõõsad hakkasid õitsema ja mandlipuud olid juba roosas ja valges rüüs.

Kingfisher järgnes talle nagu koer ning Tilat lohutas see, kui ilus kõik oli.

Ta ütles Kingfisherile, et neil pole midagi süüa.

Pärast seda, kui ta oli hobuse talli viinud, tuli ta majja tagasi.

Ta pöördus ukse poole.

Samas kuulis ta, et keegi on hallis, ning mõtles, kes see võib olla.

Ta oli üpris kindel, et niisugusel pärastlõunasel kellaajal on puhkab seal Coblin.

Ilmselt norskab ta tugitoolis, mille ta kööki oli viinud.

Tila oli uudishimulik ja astus elutoast välja.

Seejärel hüüatas ta rõõmust.

Seal seisis Roby.

Venna selja taga ukseavas nägi ta oma hämmastuseks ilusat kaarikut, mille ette oli rakendatud kaks hobust.

Ta jooksis venna juurde, käed õieli.

„Roby! Roby! Sa oled siin! Kui tore!“

Ta heitis käed vennale kaela ümber ja Roby suudles teda, öeldes:

„Ma arvasin, et sul on hea meel mind näha. Kuidas sul läheb?“

„Läks halvasti, kuni ma sind nägin!“ vastas Tila. „Miks sa koju tulid? Mis on juhtunud?“

„Väga palju,“ vastas Roby, „ning mul on sulle palju rääkida. Ent kõigepealt las ma käsin Coblinil mu tallimehele talli näidata.“

Tila silmad läksid suureks.

Siiski ta teadis, et praegu pole mõtet vennalt midagi küsida.

Ta jättis Roby sinnapaika ja jooksis mööda pikka vahekäiku kööki.

Ta lükkas elutoa rohelise kaleviga kaetud ukse lahti.

Siis jooksis ta üle kiviplaatidega põranda köögiust avama.

Nagu ta oli arvanud, olid mõlemad Coblinid tugitoolis magama jäänud.

Enne olid nad olnud kabinetis.

Hetkeks Tila kõhkles.

Ta teadis, kuidas nad seda pärastlõunast tukastust naudivad.

Ent Roby oli kodus ja see oli palju tähtsam kui miski muu.

Ta puudutas Coblinit õlast.

„Tõuse üles,“ ütles ta leebelt, „Sir Robert on siin!“

„Ah? Mida te ütlesite?“ küsis Coblin segaduses.

„Sir Robert tuli ja tahab, et sa juhataksid ta tallipoisile teed talli juurde.“

„Sir Robert on tagasi?“ pomises Coblin.

Kui ta end jalule ajas, avas ta naine silmad.

„Kui Sir Robert on tagasi, preili Ottila,“ ütles ta, „pole meil midagi õhtusöögiks süüa, nagu te hästi teate!“

Coblinid kutsusid teda alati täisnimega.

Nad arvasid, et „Tila“ ei ole küllalt lugupidav.

„Küll me midagi leiame,“ ütles Tila usalduslikult, „aga las ma rägin enne Sir Robertiga. Ma isegi ei tea, kas ta jääb siia.“

Coblin tõusis püsti.

Ta pani selga jaki, mis oli rippunud tooli seljatoel.

Niidid hargnesid ning jakk oli mitmest kohast katki.

Samas, jakk seljas, nägi Coblin välja nagu alati – perekonna ülemteener, kes tundis suure maja etiketti nõudepesuruumist kuni pööninguni välja.

Ta silus oma vähesed valged juuksed korda.

Siis kõndis ta väärikalt nagu tavaliselt köögist välja ning mööda vahekäiku halli.

Roby ootas seal.

Ta vaatas vanaisa kella kõrval rippuvat maali majast.

See oli maalitud sada aastat tagasi, mil hoonele olid tehtud gruusiapärased ümberehitused.

Tila vaatas seda sageli, kuid kurb oli näha, et Staverly polnud enam samasugune.

Roby uuris maali tähelepanelikult.

Ta pööras ümber alles siis, kui ta õde ja Coblin tema juurde jõudsid.

„Tere õhtust, Sir Robert!“ ütles Coblin.

Tila mõtles alati, et hääl teeb teenri kuidagi piiskopi sarnaseks.

„Tore sind näha, Coblin,“ vastas Roby, „palun näita mu tallipoisile, kuhu hobused panna. Ta tuleb majja magama. Nagu sa tead, laseb talli katus läbi.“

„Hästi, Sir Robert,“ ütles Coblin üllatumata.

Ta kõndis esiukse juurde ning läks edasi kaariku poole.

„Kui sina ja su tallipoiss kavatsete siia jääda,“ ütles Tila, „siis ma loodan, et oled süüa kaasa võtnud. Majas ei ole midagi – see tähendab mitte midagi.“

„Ma arvasingi seda,“ vastas vend, „ning võtsin kaasa korvitäie igasuguseid häid asju!“

Tila põrnitses teda.

„Kes sulle selle andis?“ nõudis ta.

„Ma ostsin selle!“

Pärast vaikust küsis Tila:

„Kas sa teed… nalja?“

„Ei, ja mul on sulle üpris palju rääkida,“ vastas vend, „ent lähme kusagile, kus saab maha isuda. Juhuslikult olen ma meile ka šampanjat kaasa võtnud!“

„Ma arvan, et näen und!“ ütles Tila, „kui sa ei ole just äkki – üleöö – miljonäriks saanud!“

„Peaaegu olengi,“ vastas Roby.

„Siis ma näen und!“ õhkas Tila.

Ta läks ees ema elutuppa, mis oli täpselt samasugune nagu ema eluajal.

Sellepärast, et sealset Prantsuse mööblit ei olnud maha müüdud.

Samuti mitte pilte, mis nende vanaisa oli ostnud pärast Prantsuse revolutsiooni.

Ta oli need kohusetundlikult järgmisele baronetile pärandanud.

Päike paistis läbi akna ning ehkki kardinad olid ees, tundus tuba väga kena.

Eelmisel päeval oli Tila pannud vaasi nartsisse ja suuremasse vaasi valgeid sireleid.

Roby seisis seljaga tühja kamina poole.

Tila pani ukse kinni ning ütles:

„Sa näed nii hea välja!“

„Ma arvasingi, et sulle mu uus mantel meeldib,“ ütles vend. „See oli esimene asi, mille ma ostsin.“

Tila istus ühte Louis XIV tugitoolidest.

„Alusta otsast peale,“ ütles ta. „Sa tead, et ma suren uudishimust!“

„Ma arvan, et sul on raske uskuda, mis ma sulle räägin,“ ütles Roby, „kuid meie saatus on üleöö muutunud!“

„Aga… kuidas? Kuidas see saab võimalik olla?“ küsis Tila.

„Ma andsin maja rendile,“ vastas Roby.

„Rendile? Kellele? Ja kuidas saab… võõras inimene… siin elada nagu… praegu?“

Sõnad otsekui veeresid Tila suust ning vend naeris, enne kui kostis:

„Ma olin sama hämmeldunud kui sina, kui Patrick O’Kelly ütles mulle, millega ta hakkama on saanud.“

Vend oli Tilale ennegi Patrick O’Kellyst rääkinud.

Õde teadis, et too on O’Kelly krahvi poeg, vaesunud iiri aadlik.

Ta mäletas, et Roby oli rääkinud, kuidas Patrick end igasugustele silmapaistvatele inimestele kasulikuks teeb.

Patricku kaudu kutsuti Robyt kodustele koosviibimistele, kuhu teda muidu kunagi ei oleks palutud.