Читать книгу Rüütel Pariisis - Barbara Cartland - Страница 5

Charncliffe’i krahv, kes sõitis tavapärase asjatundlikkusega nagu tavaliselt läbi rahvarohkete tänavate, teadis, et kõik vaatavad teda.

See ei olnud üllatav.

Tema süsimustad hobused, kes moodustasid suurepärase neliku, vedasid hiljuti tõllavalmistajate käest toodud kollast tõlda.

Ta oli uhke selle üle, et erines teistest.

Ent ta teadis, et mõne kuu pärast on paljudel keigaritel, kes teda jäljendavad, samasugust värvi tõld.

Nad võtavad selle üle, samuti kui nad võtsid üle tema lipsu sidumise viisi.

Nad sunnivad oma rätsepaid tema kuuelõikeid jäljendama ning toapoisse saapaid viksima samasuguse vahaga nagu on tema saabastel.

Krahv oli oma välimuse suhtes väga nõudlik. Hoolitsetud välimuse ja loomupärane iluga võitis ta iga naise südame, keda kohtas.

Talle meeldis, et teda kutsutakse naistemeheks.

Ehkki ta mõtles küüniliselt, et teda on palju tihedamini võrgutatud kui lastud temal võrgutaja rollis olla.

Nüüd, esimest korda oli ta võrgutaja, mitte võrgutatav.

Ta oli pärinud oma tiitli ja suure varanduse „kahjuks varases nooruses“, nagu ta sugulased selle kohta ütlesid.

Sestsaadik oli teda anutud, ähvardatud ja sunnitud abiellu astuma.

Perekonnaresidents Charn oli parim itaalia arhitektuuri näide Inglimaal ja pärines Elizabeth I valitsusajast.

Sealsed materjalid olid toodud paljudest eri kohtadest ning krahvile meeldis neid oma külalistele üles lugeda.

„Puit on maavaldusest,“ rääkis ta, „tellised kohalikust töökojast, katusekivid Walesist, klaas Hispaaniast ning kivid Bathi lähedalt kivimurrust!“

Ta ei tarvitsenud lisada, et tube kaunistanud kiviraidurid ja -graveerijad olid kohale toodud Itaaliast.

Briti üks parimaid maalikollektsioone koosnes kõikide ajastute suurimate kunstnike teostest.

Selline taust sobis hästi krahvile, kelle välimus oli alati selline, nagu oleks ta pildiraamatust välja astunud kangelane, kellest tüdrukud unistavad.

Ta sõitis läbi tiheda liikluse üpris tühjale teele, mis viis põhja poole. Tal oli kahju, et ei saanud edasi sõita.

Elaine Dale, kes oli vangistanud ta tabamatu südame, elas koos oma vanaisaga.

Nende maja oli vähem kui kümne miili kaugusel Londoni kesklinnast, mis krahvi ja tema sõprade jaoks tähendas muidugi St. James’i tänavat.

Elaine oli lord William Dale’i tütar.

Tema isa, Avondale’i hertsogi kõige noorem poeg, oli oma kehva positsiooni tõttu perekonnahierarhias pidevalt võlgades.

Hertsogi vanemal vennal, Dukedomi tulevasel pärijal, olid olemas kõikvõimalikud perekonna-aarded. Pere nooremad liikmed pidid armuandidega läbi ajama.

Selline asi oli aadlike hulgas tavaline ning lord William kaebas pidevalt, et ta „taskutes puhub tuul“ ning et teda on ebaõiglaselt koheldud, kuid keegi ta juttu ei kuulanud.

Kuni ta avastas, et tal on hindamatu väärtusega aare, tütar Elaine.

Öelda, et Elaine Dale on kaunis, tähendas tema võlu alahinnata.

Kui pärast kokkuhoidmist ja koonerdamist tõid lord ja leedi William Dale tütre hooaja avamiseks Londonisse, paiskus ta meteoorina seltskonnataevasse.

Tema ema oli iirlanna, kellelt ta oli saanud sinised silmad.

Dale’i suguvõsa oli pärit Skandinaaviast ning vastutas Elaine’i kahvatukuldse juuksetooni eest.

Elaine oli vanem kui debütandid tavaliselt.

Ta oli aasta otsa leinanud ning see oli edasi lükanud tema reveransid Buckinghami palees, ent tal oli ilus hoiak ning pealegi oli ta väga graatsiline.

Neiul oli musikaalne hääl ning ehkki tal puudus hea haridus, oli ta piisavalt intelligentne, et tõmmata iga mehe tähelepanu, keda ta kohtas.

St. James’i klubid hakkasid erutusest sumisema selsamal hetkel, kui Elaine välja ilmus.

Keigarite ja ilueedide seas olid moes peened daamid ning nad ei teinud debütantidest väljagi ning mitte ainult seetõttu, et nood olid igavad.

Mehed kartsid ka seda, et mingi ebaõnne tõttu peavad nad mõnega abielluma.

Elaine oli erand, mis kinnitas reeglit, ning ta tituleeriti „võrratuks“ esimesel nädalal, mil ta Londonisse saabus.

Teda ihales hulk ilueedisid, kes seni olid eelistanud säilitada poissmehestaatust.

Krahv oli algul juttudesse Elaine’ist ükskõikselt suhtunud.

Vaid juhuslikult nägi ta neiut ballil, olles koos oma praeguse armukesega, kes juhtus olema suursaadiku väga veetlev abikaasa.

Vastukaaluks saadikuproua välkuvatele silmadele, provotseerivatele huultele ja erootilistele ettepanekutele paistis Elaine veetilgana kõrbekuumuses.

Krahvi tutvustati talle ning mees andis alla, nagu olid teinud kõik ta sõbrad.

Krahvi üllatas, et Elaine kohtles teda võrdlemisi külmalt. Seda oleks võinud isegi ükskõiksuseks nimetada.

Krahv oli harjunud saama iga naise, kellele teda tutvustati, selsamal hetkel, mil naine talle otsa vaatas. Nagu oleks ta naise unistustest välja astunud.

Seejärel tegi naine kõik, et meest oma ellu tuua.

Elaine tervitas krahvi. Seejärel jätkas ta juttu härraga, kes tema kõrval seisis.

Krahv palus neiu tantsima.

Elaine ei paistnud aru saavat, et see on harv privileeg, mida osutatakse vaid aeg-ajalt väga erilistele kaunitaridele.

Elaine ütles talle ilma nähtava kahetsuseta, et ta kaart on täis.

Krahvis tekitas see uudishimu. Ning enda vastu aus olles oli ta haavunud.

Kuidas võis võimalik olla, et maatüdruk, kelle isal pole pennigi, tegutseb nii sundimatult?

Mees oleks olnud veelgi rohkem häiritud, kui poleks teadnud, et Elaine kohtles kõiki mehi, kes teda võluda püüavad, samamoodi.

Noore neiu puhul oli uskumatu, et ta käitub nagu täht, kes on tulnud taevast alla surelikke võluma.

Ent mitte selleks, et saada nendega lähedaseks.

Kuna krahv oli säärasest käitumisest üllatunud, läks ta lord Williamit otsima. Too oli White’i klubi liige, ehkki sai endale Londonis käimist harva lubada.

Krahv leidis ta kaarditoast joomas, sest mängimist ei saanud ta endale lubada.

„Mul oli just meeldiv võimalus teie tütart kohata,“ ütles krahv.

„Kena, kas pole?“ märkis lord William.

„Ma arvan, et kohasem oleks öelda „kaunis“!“ vastas krahv. „Ent ma ei ole kunagi kuulnud, et te temast räägiksite.“

„Milles asi on,“ küsis lord William, „millal ta koolis käis?“

Ta valas endale pool klaasi šampanjat ja jätkas:

„Saan teile öelda vaid seda, Charncliffe, et tütred on kuradima kallid ning kleit ei pea niikaua vastu kui hobune!“

„See on õige,“ nõustus krahv.

Ta oleks veel midagi küsinud, ent sai aru, et lord William on omadega üsna segi. Kuna šampanja oli tasuta, kavatses ta seda juurde tuua.

„Charncliffe, ma olen tüdrukul käskinud abielluda,“ üles ta pehme keelega, „ning mida kiiremini, seda parem, sest mina puutun ka sellesse!“

„Kas teil on näpud põhjas?“ küsis krahv kaastundlikult, vastust ette teades.

„Juba koputatakse uksele!“ ütles lord William nukralt. „Olgu nad neetud! Alati löövad nad maaslamajat!“

Nagu oleks ta oma segases olekus äkki aru saanud, kellega ta räägib, ütles mees:

„Kui tahate Elaine’iga abiellumiseks minu õnnistust, Charncliffe, siis annan selle!“

Krahv mõtles, et selle asjaga minnakse liiga kiiresti liiga kaugele, ning kõndis minema.

Ta teadis, et lord William tahab leida rikast väimeespoega, ning „mida varem, seda parem“, nagu ta ise oli öelnud.

See tegi krahvile nalja ning ta vaatas preili Dale’i.

Mees mõtles, kas Elaine vahetab oma austajaid, kuni leiab küllalt rikka, kes sobib nii talle kui ka tema isale.

Krahv teadis, et kui asi on nii, siis tema ise on kõige tõenäolisem finišisse saabuja.

Jutud tema jõukusest ei olnud liialdatud.

Tema oma oli Charn ning 5000 aakrit head Oxfordshire’i maad.

Ka oli tal Berkeley väljakul kõige suurem ja väärikam maja.

Tal oli mõis Newmarketis, kus ta oma võidusõiduhobuseid treenis, ning teine Epsomis, mille juurde kuulus suur maavaldus suurepäraste talumaadega.

Kuna ta sel õhtul Elaine Dale’iga ei tantsinud ning et saadikuproua käitus väga pealetükkivalt, ei mõelnud ta neiu peale enne, kui kuulis temast klubis räägitavat.

Krahv mõtles, et päris naeruväärne on Elaine’i niiviisi ülistada.

Sel õhtul leidis ta end Devonshire’ juures külas olles Elaine’i kõrval istumas.

Ta oli üpris üllatunud, et neiu oli arvatud nii tähtsale positsioonile.

Ent krahvile tuli meelde, et lord William oli alati olnud krahvinna eriline sõber.

„Kas teile meeldis eile Beauchamp’ide ballil?“ küsis mees.

Ta mõtles Elaine’iga rääkides, et neiu on tõesti armas ning võimatu oleks selgitada kellelegi, kes teda näinud pole, kuidas ta teiste peol olnud naiste hulgast silma paistab.

Peaaegu kõik olid tunnustatud iludused, ent see noor tüdruk kiirgas midagi sellist, mis pani iga toas viibima mehe teda vaatama.

Krahv ootas oma küsimusele vastust ning lootis, et neiu ütleb, kui kahju tal on, et ei saanud temaga tantsida.

Tema imestuseks vastas Elaine:

„Kas teie olite seal?“

Hetkeks ta arvas, et ei kuulnud õieti.

Tundus võimatu, et teda, seltskonna kõige hinnatumat poissmeest, ei mäletanud mingi tühipaljas tibuke, kes oli äsja maalt tulnud.

„Ma polnud mitte ainult seal,“ ütles mees tõredalt, „vaid palusin teid tantsima!“

„Kas tõesti?“ küsis neiu kergelt. „Ma pidin nii paljudele kutsetele eitavalt vastama, et praegu on raske neid kõiki meenutada.“

Kuna sellele väljakutsele oli võimatu vastu seista, jätkas krahv preili Dale’ile mulje avaldamist.

Ta leidis üllatusega, et seda oli raske teha.

Neiu kuulas teda ja naeris ta naljade peale. Mees mõtles, et preili Dale on kõigega väga nõus.

Ent õhtusöögi lõppedes oli krahv päris kindel, et Elaine’i silmis pole sellist ilmet, nagu mees lootis. Preili Dale ei püüdnud endale tähelepanu tõmmata.

Samuti ei kasutanud ta naiselikke nõkse, mida krahv nii hästi tundis.

Ehkki mees oli seda oodanud ning just nii käitus tema teisel käel istuv daam, ei olnud miss Dale’il muidugi vaja midagi sellist teha.

Nädal hiljem läks krahv White’i klubisse. Üks sõber küsis temalt:

„Kas sa võiduajamiste tabelit oled näinud, Darril? Sa jääd Hamptonist maha.“

„Millest sa räägid?“ küsis krahv.

„Minu meelest oleks sa pidanud seda praeguseks juba teadma, et veetakse kihla, kas Hampton saab kuldmedali, mis tähendab loomulikult „võrratut Elaine’i“.

„Ma ei saa aru, mida paganat sa räägid!“ hüüdis krahv.

„Väga lihtne,“ vastas sõber. „Kihlveoraamat on välja võetud ning panuseid tehakse sellele, kas sina või Hampton panete enne juuni lõppu Elaine Dale’ile sõrmuse sõrme!“

Krahv pööras ringi ja läks sinna, kus hoiti White’i kuulsat kihlveoraamatut.

Lehekülgi pöörates leidis ta arvukalt oma sõprade nimesid ning summad, mis nad olid panustanud.

Hetkel oli krahv teisel kohal ning ta mõtles huuli kokku pigistades, et see on solvang.

Ta oli neist kahest tunduvalt jõukam ning seepärast pidi iga naine arvama, et ka võluvam.

Aga ta teadis, et markii on Wheathamptoni hertsog ning see on tähtis.

Ent markii oli üpris kole noormees, kel oli komme liiga palju juua ning kes svipsis peaga mürgeldama kukkus.

Samas oli tal õrnema soo juures teatud edu.

Mitte ainult tema tiitli pärast, vaid ka seetõttu, et ta vallutas piiramise teel iga võluva kaunitari, kes tema tähelepanu köitis.

„Kui just see Elaine’ile meeldib, siis võtku ta!“ mõtles krahv.

Ent kui ta nägi, et ta kõige lähemad sõbrad, kes tema arvates teda imetlesid, olid Hamptonile panustanud, siis ta solvus.

Ta läks selsamal õhtupoolikul Elaine Dale’i juurde.

Lord Williami hooajaks renditud väikeses pretensioonitus majas nägi neiu veelgi võluvam välja kui mees mäletas.

Elaine tervitas teda üllatusega.

Krahvil oli imelik tunne, et neiu ei mäleta teda. Ilmselt ei olnud talle kunagi pähe torganud, et mees võib tahta teda näha.

„Kas tulite külla papale või mulle?“ küsis ta.

Elaine paistis nii rikkumata ning krahv uskus, et neiu tõepoolest ei tea, kummale ta külla tuli. Samuti ei arvanud ta, et neiu oleks jämedalt käitunud, pannes ta oma isaga ühte vanusekategooriasse.

Krahv püüdis meeldivalt käituda ning neiu punastas pisut ta komplimentide peale.

Kui mees tõusis, et lahkuda, ei küsinud Elaine, millal ta võib teda uuesti näha.

Kui krahv läks trepist alla tõlla juurde, valdas teda kummaline tunne, et neiu ei mõtle enam temale, kui ta läinud on.

See oli nii erinev varemkogetust, et krahv otsustas võita Elaine Dale’i südame.

See, et Hampton temast ette jõuaks, oli mõeldamatu.

Krahv hakkas Elaine’i lilledega üle külvama ning seda sellise innukusega, mis oleks teisi ta tuttavaid daame imestama pannud.

Krahvi sekretär oli tunnistajaks tohutule hulgale kirjadele ja kirjakestele, mida krahv iga päev sai.

Enamik neist olid abielus naistelt, kes teadsid seda paremini.

Tundus, et alati on ukse juures erinevas livrees toapoiss, kes annab teenrile üle mõne armastuskirja, mis lõhnab võrgutavalt gardeenia, heliotroobi või rosmariini järele.

Nüüd kirjutas krahv kirju ise ning toapoisid, kes viisid neid väikesesse majja Islingtonis, said isekeskis naerda.

„Preilit peaks need kritseldused rabama küll!“ ütles üks ning teine toapoiss vastas:

„Ära krahvi küll süüdista! Selle tibukese kõrval on kõik teised naised nagu nõiamoorid!“

Poisid naersid ning kui krahv oleks nende juttu pealt kuulnud, oleks ta vihastanud.

Kolm nädalat pärast esimest kohtumist Elaine’iga sai krahv aru, et nüüd on tulnud aeg end jõulisemalt väljendada.

White’i klubis sosistati, et Hampton oli juba ühel põlvel põlvitades abieluettepaneku teinud, ent Elaine oli võtnud endale järelemõtlemiseks aega.

„Aega,“ mõtles krahv, „et näha, kas ma tulen stardijoonele!“

Krahv oli olnud neiu vastu väga tähelepanelik, ent teadis – tema reputatsioon ei lase Elaine’il teda tõsiselt võtta.

Neiu ilmselt arvab, et kui asi läheb sõrmuseni, siis jookseb mees viimasel hetkel minema.

Kuna nii mõtlesid ka kõik White’i klubi liikmed, oli kihlvedude nimekiri tema vastu pikenenud ja Hampton tunduvalt temast ees.

Öö otsa unetult väherdes tegi krahv otsuse.

Ta tõepoolest ei tahtnud abielluda, arvates, et vabadus on talle kallis.

Ent ta teadis, et ta kohus on saada järglane, või kaks-kolm.

Ei olnud tõenäoline, et ta leiaks naise, kes on ilusam ja sobivam kui Elaine.

Neiul oli sama hea suguvõsa kui tal endal ning kogu kõrgseltskonnas ei leidunud ühtki teist, kes kaunistaks perekonnajuveele nii nagu tema.

Krahv kujutles, kuidas neiu kannab tohutu suurt perekonnatiaarat, mis teeks iga naise, kes seda näeks, kadeduseks roheliseks.

Krahvile oli alati meeldinud see safiirehe, mille tumesinised kivid olid ilusamad kui kuningannal.

Et krahv oli naisterõivaste osas väga kogenud, oli ta kindel, et kuna Elaine näeb oivaline välja, ei soeta ta endale palju kleite.

Ta ilmus avalikkuse ette samadega kleitidega, kuid erinevate kaunistustega, mis tegi need teistsuguseks neile, kes ei olnud nii tähelepanelikud nagu krahv.

Ent ükskõik, mida ta ka kandis, võimatu oli teda kohanud inimestel mitte vaadata ta nägu, tema siniseid silmi ja amoretihuulte täiuslikku kaart.

Krahv otsustas, et tahab neiut suudelda.

Jõudnud küll neiu käe suudlemiseni, oli ta küllalt kogenud, et midagi intiimsemat mitte proovida.

Seda lubataks ainult siis, kui ta on oma südame neiu jalge ette asetanud ning palunud tal oma naiseks saada.

„Põrgusse, ma teen selle ära!“ ütles ta endale.

Ta külastab neiut järgmisel päeval ning teeb talle abieluettepaneku.

Ent krahv sai teada, et Elaine on Londonist ootamatult lahkunud. Talle öeldi, et Elaine’i vanaisa, Avondale’i hertsog, tahab neiut näha.

Hetkeks sai krahv pahaseks.

Siis ta mõistis, et kui ta teeks abieluettepaneku maal, oleks see palju romantilisem. Islingtoni maja elutuba oli üpris armetu.

Seejärel käskis ta hiljuti töölevõetud teenritel end Avondale’i viia.

Ta mõtles oma kollases tõllas sõites, et iga tüdruku süda peaks hakkama teda nähes kiiremini lööma.

Tema armukesed olid talle öelnud, et ta näeb välja nagu üle taevavõlvi sõitev Apollo. Nad lisasid, et nagu jumal pühib ta ööpimeduse minema.

See oli kompliment, mida krahv oli nii sageli kuulnud, et oli hakanud seda uskuma.

Ta mõtles, et ehkki Elaine pole Apollost võib-olla kuulnud, näis võimatu, et tema nägemine ei võta neiut jalust nõrgaks.

Tegelikult ei olnud krahv mingi eneseimetleja, ta lihtsalt teadis oma väärtust.

Ta oleks olnud väga rumal, mida ta polnud, kui poleks aru saanud, et St. James’is ei suuda keegi teine paremini ohje enda kätte haarata kui tema.

Ta teadis ka seda, et võib ükskõik keda oma tuttavatest edestada ja võita.

Pisut rohkem kui tunni pärast sõitis ta Avondale’i väravast sisse.

See ei olnud eriti ilus mõis. Charniga võrreldes oli arhitektuur kehval tasemel ning asupaik halvasti valitud.

Samas mõtles krahv süngelt: „Hertsog jääb hertsogiks.“

Oli võimalus, ehkki see näis ebatõenäoline, et tähtsam tiitel võib Hamptoni aktsiaid tõsta.

Ta meenutas Hamptoni inetut nägu ning töntsakavõitu keha. Nende kahe välimust oli mõttetu võrrelda.

Krahv oli toapoisi igaks juhuks hommikul Avondale’i saatnud, et Elaine oleks tema külaskäigust teadlik.

Sõites sammastega kaunistatud eesukse juurde oli ta kindel, et Elaine ootab teda kannatamatult.

Kaks teenrit halvastiistuvates livreedes, mida krahv poleks kunagi lubanud, laotasid trepile kulunud punase vaiba.

Krahvi toapoiss hüppas tõlla tagapingilt maha ning läks hobuste juurde.

Krahv, kes oli aeglaselt, ent aega viitmata ohjad käest pannud, astus tõllast maha.

Vanem ülemteener kummardas, kui krahv eesukse juurde jõudis.

Krahv andis teenrile oma kõrge kübara ja sõidukindad ning mõtles, et suur hall näeb kuidagi sünge välja. Ehk seetõttu, et seinal rippuvad pildid oleksid vajanud puhastamist.

Ta järgnes ülemteenrile, kes juhatas ta suurde, mööblit täis kuhjatud elutuppa. Krahvi üllatuseks oli see tühi.

Ta oli lootnud, et Elaine teda ootab.

Ta mõtles, kui palju oli ta selliseid tube varem näinud. Daam, keda ta külastas, oli alati seisnud toa teises otsas.

Tavaliselt seisis daam lillevaasi kõrval ning oli riietatud kõige ahvatlevamasse kleiti.

Kui teatati, et krahv saabus, siis laskis daam kuuldavale üllatushüüde.

Ukse sulgedes paistsid silmad kogu naise nägu täitvat. Seejärel oli vaid sekundite küsimus, kui ta mehe juurde jooksis ja tema embusse viskus.

Ta ütles takerdudes:

„Ma lootsin… et sa tuled… aga… oh, Darril, ma kartsin… et sa võid unustada!“

„Kuidas ma saanuksin seda teha?“ ütles tema.

„Ma armastan sind, Darril, ma armastan sind!“

Sõnu öeldi tasasel, kirglikul sosinal. Neiu huuled ootasid tema omi ning soe ja innukas keha, milles süda meeletult peksles, suruti vastu teda.

See oli kõik nii tuttav, et ta tundis alati, nagu oleks laval ja tegutseks käsikirja järgi, mida ta teadis sõna-sõnalt.