Читать книгу Armunud kummitus - Barbara Cartland - Страница 5

“Demelza!”

Demelza tõstis pea raamatu kohalt, mida ta parasjagu luges, ja kuulatas.

“Demelza! Demelza!”

Neiu kargas kärmelt püsti ja lippas mööda pildigalerii kääksuvaid põrandalaudu trepimademele.

All hallis paistis erakordselt elegantne mees, kena nägu vaatas üles neiu poole, pea oli kuklas, huuled vormimas uuesti ta nime.

“Gerard!” hüüatas neiu. “Ma ei oodanud sind.”

“Ma tean seda, Demmy,” vastas mees, kasutades lapsikut hüüdnime, mille ta oli Demelzale nelja-aastaselt pannud.

Neiu jooksis trepist alla ja haaras vennal kaela ümbert kinni.

“Ettevaatlikult!” hoiatas too. “Mu kaelaside!”

“Uus stiil! Oh Gerard, see on väga peen!”

“Minu meelest ka,” vastas mees enesega rahulolevalt. “Seda kutsutakse matemaatiliseks.”

“See paistab olevat raskesti seotav.”

“Ongi!” nõustus vend. “Mul läks mitu tundi, ja raiskasin üle tosina musliinseose.”

“Las ma vaatan sind,” ütles Demelza.

Ta astus sammukese tagasi, et imetleda venna uljast välimust tolle kitsastes šampanjakarva pükstes, liibuvas kuues ja rikkalikult kaunistatud vestis.

“Su uus rätsep teeb sulle au!” lausus neiu viivu pärast, teades, et mees ootab ta otsust, “kuid ma pelgan seda arvet, mis sealt kord tuleb!”

“Sellest ma tulingi sinuga rääkima,” vastas Sir Gerard Langston.

Demelza hüüatas vaikselt.

“Gerard!... Ega ometi võlgade sissenõudjad?”

“Asi oli juba peaaegu nii hull,” ütles vend. “Kuid lähme vestleme edasi raamatukogus, ja mulle kuluks ära üks jook. Teed olid koledal kombel rahvast täis!”

“Kujutan ette,” ütles Demelza. “Enne võiduajamisnädalat on see alati nii.”

Ascoti võiduajamiste ettevalmistused algasid alati tükk aega enne kogunemist. Hobused saabusid tavaliselt esimestena ja nad paigutati paljudesse tallidesse, mis asusid võiduajamisraja lähedal.

Maakondadest tulev publik asus teele päevi ja isegi nädalaid enne kogunemiseks määratud päeva, samas kui Londoni rahvas hakkas Ascoti naabrusse kolima nädal enne võiduajamisi.

Kui nad raamatukokku sisenesid, takseeris Gerard tuba viisil, mis ta õde hämmastas – justkui oleks mees seda hinnanud.

Tavaliselt tuli ta koju kas rõivaste järele, mida ta õde ja nende mõlema vana lapsehoidja olid pesnud, triikinud ja parandanud, või kuna ta taskud olid sedavõrd tühjad, et mees pidi mõneks ajaks loobuma oma Half Moon Streetil asuvast kallist üüritoast.

“Mida sa otsid?” küsis Demelza viimaks.

Gerardi pilk oli uidanud üle pleekinud sametkardinate, vaiba, mis oli kohati kulunud ja tugitoolide, mis olid uusi katteid vajanud vähemalt viimased kümme aastat.

Kulunud ja narmendav võis see ruum ju olla, kuid siin oli endiselt väärikust ja ilu, mis pani venna viimaks peaaegu kergendusohkel lausuma:

“Polegi väga paha, ja pealegi on ainult parvenüüdel ja uusrikastel kõik liiga tipp-topp ja viimase peal.”

“Millest sa räägid, kullake?” küsis Demelza oma mahedal häälel.

“Mul on sulle väga põnev uudis,” vastas Gerard. “Hoia hinge kinni, sest see lööb su pahviks.”

“Milles asi?” päris Demelza veidi kartlikult.

“Olen maja terveks järgmiseks nädalaks üürile andnud!”

Pärast pausi ütles Demelza umbusklikult:

“Maja üürile andnud? Mida sa sellega... öelda tahad?”

“Täpselt seda, mida ütlesin,” vastas Gerard ja viskus pikali sohvale, mis ta raskuse all kriiksatas.

“Kuid... miks? Milleks? Kellele?”

Küsimused pudenesid Demelza huulilt ja pärast mõningast vaikust vastas vend:

“Trevarnoni krahvile.”

Ta nägi Demelza suuri silmi ja lisas kärmelt:

“Oota, kuni kuuled, millise pakkumise ta mulle tegi.”

“Miks ta küll siia... tahab tulla?”

“Sellele on lihtne vastata,” vastas Gerard. “Bracknelli võõrastemaja Crown and Feathers põles üleeile öösel maha.”

“Põles maha?” hüüatas Demelza. “Kui hirmus! Kas keegi sai viga?”

“Pole aimugi,” vastas vend hooletult, “kuid Trevarnon oli võiduajamiste nädalaks üürinud terve võõrastemaja.”

“Nii et nüüd pole tal kusagile minna,” sõnas Demelza aeglaselt.

“Ta oli meeleheitel,” lausus Gerard. “Tead sama hästi kui minagi, et terves ümbruskonnas pole ühtegi vaba tuba ega isegi voodit.”

Demelza teadis, et see on tõsi.

Epsomi võiduajamistele jõudis Londonist ühe päevaga, seevastu Ascoti võiduajamisrada asus pealinnast ligi kolmekümne miili kaugusel.

Üksnes mõned uljaspead sõitsid sinna iga päev ja sellise kiirusega, mis eeldas hobuste vahetamist. Enamik külastajaid läks võiduajamistele viieks päevaks, mistõttu kogu naabruskond oli rahvast puupüsti täis.

Juhul kui kellelgi oli piisavalt õnne osutuda Windsori lossi kutsutuks või peatuda ühes maamajadest, mille eest maksti tohutu suurt üüri, polnud neil probleeme, nagu neiu ja ta vend teadsid.

Vastasel juhul aga tähendasid võiduajamised majutust võimatult täis ja kohutavalt ebamugavates kohalikes võõrastemajades, kus küsiti selle privileegi eest pöörast hinda. Mõnikord avastas nõmmelt naasev külastaja, et pidi magama sohval või koguni end kaminaesisel vaibal kerra tõmbama.

Demelza suutis ka venna jututa kujutleda, milliseid probleeme tekitas see, kui üks paremaid võõrastemaju nagu Crown and Feathers Bracknellis reedel vastu võiduajamisnädalat maha põles.

Gerard rääkis neiule, mis juhtus.

“Jõime eile õhtul White’i klubis, kui Trevarnon uudist kuulis ja küsis, mida paganat ta teha saab.

Keegi ei vastanud, ja mees jätkas: “Mul osaleb võiduajamisel viis hobust, ja üks neist on Crusader! Nad on juba teel Bracknelli.””

“Crusader?” kordas Demelza peaaegu kuuldamatult.

Seda hobust oli neiu lootnud näha, kuna too oli võitnud juba mitmeid võiduajamisi ning kõikides ajalehtedes ilmus kiidukõnesid ta välimikule ja allüüridele.

“Täpselt – Crusader!” kordas vend, “ja ma kaotan kenakese summa, kui ta ei osale!”

“Oh Gerard, kuidas sa võisid?” hüüatas Demelza. “Sa ju tead, et lubasid enam kihla mitte vedada, kuni pole osa arveid tasunud, mis sa võlgu oled.”

“Aga Crusader on kaljukindel kihlvedu!” vastas Gerard. “Krahv pani ka ise tema peale terve varanduse mängu.”

“Krahv võib seda endale lubada,” sõnas Demelza vaikselt.

“Ja mina samuti, nüüd, kui ma olen maja üürile andnud.”

“Sa tahad öelda,” küsis Demelza, “et lubad tõepoolest Trevarnoni krahvil ja ta seltskonnal siia tulla?”

“Seda ma püüangi sulle öelda, Demmy,” vastas vend. “Ära ole selline viripill! Krahv maksab selle eest kõva hinda ja taevas teab, et meil on raha vaja!”

“Kui palju?”

Sõnad tulid suust väikese värinaga.

“Tuhat gini!”

Gerardi hääles kõlas ilmeksimatult vaimustus, kuid ta õde silmitses teda ainiti, justkui suutmata uskuda, et kuulis õigesti.

“Tuhat gini?” kordas ta viivu pärast. “See pole... võimalik! Sa ei mõtle seda... tõsiselt!”

“Ma ju ütlesin, mees oli meeleheitel,” vastas Gerard. “Kohvituba oli rahvast tulvil, ja ta vaatas ringi, nagu oleks talle pähe turganud, et kellelgi juuresolijatest võiks olla naabruses maja. Siis langes ta pilk minule.

“Mulle näib meenuvat, Langston, et teie elate Ascoti lähedal,” sõnas ta aeglaselt.

“Tõepoolest, milord,” vastasin mina.

“Ja kas teie maja on täiesti hõivatud?”

“Ei, milord,” vastasin ma, “kuid ma ei usu, et see teie vajadustele vastaks.”

“Antud olukorras sobib ükskõik milline katusealune, ja arvatavasti on teil ka tall?”

“Jah, on küll,” vastasin mina.

“Kui mitmele hobusele?”

Gerard Langston tõstis käed üles.

“Ma rääkisin talle tõtt, Demelza. Mida muud ma teha sain?”

“Räägi edasi,” palus õde.

“Umbes neljakümnele, milord,” vastasin ma ning krahv tuli lähemale ja tõmbas mu kõrvale.

“Kas teil on midagi selle vastu, kui tuleksin teile üürnikuks?” päris ta.

“Muidugi mitte, milord!”

“Miks te siis kõhklete?”

“Maja on vana ja kuna ma käin harva kodus, on seal vähe teenijaid.”

“See pole oluline,” vastas krahv. “Võtan kaasa isikliku koka, ülemteenri ja vajaliku arvu lakeisid.”

Mina olin vait ning hetke pärast lausus ta:

“Kas tuhat gini oleks teile ühe nädala üürina vastuvõetav?”

Gerard vakatas, meenutades, kuidas tal oli säärase hunnitu summa peale hing kinni jäänud. Enne kui õde jõudis midagi öelda, sõnas ta:

“Kõiges on kokku lepitud ja ta saabub oma seltskonnaga homme. Hobused peaksid täna õhtul siia jõudma.”

“Aga Gerard, kuidas me hakkama saame? Meil on üksnes Nattie ja vana Betsy, kes teevad kõike!”

“Kui krahvil on siin ebamugav, saab ta süüdistada vaid iseennast,” lausus Gerard muretult, “ja tuhat gini, Demelza, mõtle selle peale!”

Vend heitis neiule pisut kohmetu pilgu, kui ta ütles:

“Pidin just koju tulema ja ülejäänud suve siin veetma.”

See tähendas õe teada, et mees oli täiesti rahatu.

Keegi ei teadnud temast paremini, et vend poleks mingil juhul saanud nii heldest pakkumisest loobuda, kuigi neiu nägi sellega seoses ette lugematuid raskusi.

Langstoni mõis oli olnud Langstoni perekonna valduses alates Henry VIII valitsemisajast ja kloostrite likvideerimisest.

Aastate jooksul oli seal tehtud juurdeehitusi ja muudatusi, kuid mõisal oli endiselt viilkatus, väänduvad korstnad, rombilised aknad ning salapärane ja üleloomulik hõng, mis Demelza meelest oli seal seetõttu, et algselt oli mõis kuulunud tsistertslastele^[1.].

Langstonite varandus oli sajanditega kahanenud: mõned pereliikmed olid olnud tohutu rikkad ja suure mõjuvõimuga lugupeetud riigimehed, teised aga pillajad, kes raiskasid vähehaaval perekonna varandust.

Nii nende isa kui ka vanaisa olid kuulunud viimasesse kategooriasse, ja Gerard oli päranduseks saanud vaid maja ning paar aakrit metsa.

Muidugi soovis mees veeta enamiku ajast Londonis ning suhelda uljaspeade ja keigaritega, kes olid asevalitsuse^[2.] ajal kurikuulsaks saanud.

Nad moodustasid ikka veel spordimaailma südamiku, mille keskel oli hiljuti kroonitud kuningas George IV.

Kui Gerard lõbutses Londonis, siis Demelza oli sunnitud leppima väga vaikse koduse eluga.

Ta polnud kunagi teistsugust elu näinud, seega ei tundnud neiu puudust kõrgseltskonna saginast, kuhu ta oleks kuulunud, olnuks ta ema elus ja neil veidi rohkem raha.

Tegelikult oli neiu täiesti rahul, aidates oma vanal lapsehoidjal maja korras hoida, hoolitsedes aia eest ja veetes aega lugemisega.

Demelza tegelik õnn seisnes selles, et ta võis ratsutada venna hobustel, kuna Gerardil polnud õnnekombel piisavalt raha, pidamaks neid Londoni tallides.

Mehel oli üks võidusõiduhobune, Firebird, kellele ta rajas suuri lootusi. Ta oli jätnud hobuse õe ja vana tallimehe Abboti treenida, kes oli olnud mõisas nende lapsepõlvest saadik.

Abbot oligi see, kes soovitas neil tungivalt lasta Firebirdil Ascoti ühest võiduajamisest osa võtta, seljas ta lapselaps Jem Abbot.

Jem oli mõisas üles kasvanud ja teda oli äsja hakatud märkama nooremate džokide seas, kes otsisid kõikidel tuntud võiduajamistel ratsusid.

Jemi käest oligi Demelza kuulnud Crusaderi vaieldamatult parimast välimikust ja väljapaistvatest tulemustest, kuid venna käest kuulis ta krahv Trevarnoni kohta.

“Kõik, mida sa nüüd tegema pead,” rääkis Gerard, “on jätta asjad nii korda kui saad, kutsuda nii palju abilisi kui võimalik ja otsida endale peatuspaik.”

“O-otsida endale... peatuspaik?” kordas Demelza hämmastuses.

“Sa ei või ometi siia jääda,” vastas vend. “Seltskond koosneb poissmeestest ja üldse, ma olen ju sulle pidevalt rääkinud, Trevarnon on mehine mees. Ma imetlen teda, kuid ma ei laseks tal mingil juhul oma õega kokku puutuda!”

“Aga... Gerard... kuhu ma lähen?”

“Mingi koht peab ju olema,” vastas mees hooletult.

“Kui ma lahkun, ei saa Nattie ja Betsy hakkama ning vana Jacob unustab kööki sütt tuua ja põrandaid pühkida. Ta muutub iga päevaga üha seniilsemaks.”

“Sa ei või siia jääda ja jutul lõpp!”

Viisist, kuidas Gerard rääkis, mõistis õde, et too mõtles krahvi peale.

“On’s ta tõesti nii nurjatu?” küsis ta.

Neiul polnud vaja seletada, kellest ta rääkis.

“Mis puutub naistesse, siis on ta tõeline paharet,” vastas vend. “Ma ei tunne ühtegi meest, kes ratsutaks temast paremini, teaks hobustest rohkem, oleks täpsem laskur ja parim sportlane igal võimalikul viisil – välja arvatud ühel.”

“Sa oled temast varemgi rääkinud. Olen sageli mõelnud, et ta pole... sulle... hea seltsiline,” sõnas Demelza leebelt.

“Seltsiline!” hüüatas Gerard. “Ma ei saa ometi sellele pretendeerida! Ta peab väheseid inimesi oma tõesti lähedasteks seltsilisteks. Ta on mu vastu kena, kutsub mind oma seltskonda, ja ma imetlen teda – muidugi ma imetlen teda. Ta on üle igast uljaspeast, kes eales sündinud, kuid issand, kui asi puudutab naisi...!”

“Kas ta polegi abiellunud?”

“Ta on abielus.”

“Mul polnud... aimugi. Sa pole... kunagi krahvinnat... maininud.”

“Ta on hull – teda on viimased tosin aastat hullumajas luku taga peetud.”

“Hull! Kui hirmus! Sul on krahvist kindlasti... väga kahju.”

“Trevarnonist kahju?” naeris Gerard. “No seda kindlasti mitte! Tal on rohkem kinnisvara kui ühelgi teisel mehel Inglismaal ja ta on rikas kui Kröösus. Räägitakse, et ta tuli vastu kuningale, kui too oli veel asevalitseja ning andis talle üüratuid laene, mida ei pea tagasi maksma.”

“Kuid et ta naine on... hull!”

“See ei näe krahvile muret tekitavat, kuid on kindlasti takistuseks kõigile naistele, kes tahaksid temaga altari ette minna.”

“Võib-olla tahaks ta abielluda.”

“Seni kuni naine on elus, pole see võimalik, ja ma võin sulle kinnitada, et krahv pöörab oma seotuse enda kasuks.”

Gerard naeris pisut kibestunult.

“Kui ta jätab mõne naise nutva ja murtud südamega maha, ei saa too kuidagi krahvi süüdistada, teades algusest peale, et abielu pole võimalik.”

“Ma võin seda... mõista,” ütles Demelza.

“Ei mõista sa midagi!” nähvas vend, “ja ma ei lase sul krahviga kohtuda, jutul lõpp! Sa lahkud siit täna õhtul ja rohkem me ei vaidle.”

“Aga kuhu ma lähen? Ma ei saa ju ometi Northumberlandi tädi Elizabethi juurde sõita, kui mind keegi ei saada, ja kui ma Nattie kaasa võtan, olen kindel, et Betsy keeldub tööd tegemast!”

“Oh issand, sa teed asja mõttetult raskeks!” hüüdis Gerard.

“Üldsegi mitte, kullake, kuid peame tõsiasjadele otsa vaatama. Sa tead sama hästi kui minagi, et maja seisab püsti minu najal, et mina teen sulle süüa, kui sa siin oled, vaatan, et linad oleksid olemas, toad avatud ja tolm pühitud.”

“Siis maksa kellelegi selle töö eest, kuni sa ära oled!” vastas vend ärritatult.

“Kellele?” küsis Demelza. “Kõik vähegi vabamad ja tervemad naised on juba hõivatud võiduajamiste publiku teenindamisega.”

See oli nii ümberlükkamatu tõde, et Gerard ei leidnud vastust.

“Ja veelgi enam,” jätkas Demelza viivu pärast, “ma ei saa lubada võõrastel teenritel rikkuda neid väheseid ilusaid asju, mis meil veel alles, nagu ehtsa pitsiga linu, mida ema alati kasutas, ja padjapüüre, mida ta nii kaunilt tikkis.”

Vend tahtis midagi öelda, kui neiu hüüatas tasakesi.

“Välja mõtlesin! Ma tean, mida ma võin teha! Terve... probleem on lahendatud.”

“Kuhu sa lähed?”

“Preestrite tuppa!”

“Preestrite tuppa?” kordas vend.

“Ma kolin sinna magama,” ütles Demelza. “Keegi ei tea, et ma olen majas, ja kui sa võiduajamistele lähed, teen kõik korda ja panen asjad su naasmiseks valmis.”

Gerard silmitses teda mõtlikult. Siis lausus ta aeglaselt:

“See ei meeldi mulle. See on liiga ohtlik.”

“Ohtlik?” uuris Demelza.

Mees polnud selgitamiseks valmis, kuid äkitselt nägi ta õde uues valguses ja justkui esimest korda.

Gerard oli temaga nii harjunud, et polnud siiani taibanudki, kui kena neiu õieti oli, sest õe ilu erines Londonis kohatud naiste omast.

Demelza väikeses ovaalses näos ja suurtes kannikesekarva silmades oli midagi väga noort ja peaaegu lapselikku.

Langstonitele oli omane, et nende silmad näisid teatud valguses lillad.

Gerard oli esivanematesse, kuid üllataval kombel päris Demelza küll isa silmad, kuid hoopis ema juuksed. Need olid nii kahvatut kuldset värvi, et paistsid vahel hõbedastena.

See oli kummaline ühend, kuid samas nii kütkestav ja ebatavaline, et köitnuks iga meest.

Demelza oli vennast neli aastat noorem, kuid Gerard mõtles temast kui lapsest, kuigi neiu hoolitses ta eest lausa emalikul moel.

Nüüd ütles mees endale, et peab õde kaitsma, eriti krahv Trevarnoni suguse mehe eest.

“Miks sa mind põrnitsed?” küsis Demelza.

Vend naeratas ning see muutis ta ligitõmbavaks ja poisilikuks.

“Ma mõtlesin, et korralikus rõivastuses oleksid sa St. Jamesi klubis kuulus.”

“Loodetavasti mitte!” hüüatas Demelza. “Ema ütles alati, et see on vulgaarne, kui daamidest räägitakse klubides. See tähendavat, et nad polegi tegelikult... daamid!”

“Nojah, aga sinuga seda ei juhtu, seega langeb see mure ära,” teatas Gerard äkitselt autoriteetsel häälel. “Kui ma luban sul Preestrite toas elada, kas sa vannud mulle, et ei tule salakäikudest välja nii kaua, kui Trevarnon või tema külalised majas on?”

Mees vakatas ja jätkas:

“Ma mõtlen seda tõsiselt, Demelza. Sa annad mulle oma ausõna, või lähed koos Nattiega Northumberlandi.”

“Muidugi ma luban seda,” sõnas Demelza vaigistavalt. “Sa ei arva ometi, et tahan kohtuda selliste meestega nagu krahv või su teised elumeestest sõbrad? Kuigi su jutud neist on köitvad, ei kiida ma neid inimesi ega nende tegusid heaks!”

Gerard naeris.

“Õnneks ei tea sa viimastest midagi! Hästi, ma usaldan sind. Võib-olla teen valesti, kuid ma mõistan, et kogu majapidamine sõltub sinust.”

“See on kõige kenam asi, mida sa mulle öelnud oled,” naeratas Demelza. “Kuid Gerard, kuna sa saad nii palju raha, kas sa annad sellest osa mulle palkadeks ja söögiks, kui sind ennast siin pole?”

“Jah, muidugi ma teen seda,” vastas vend. “Olen olnud lontrus, kuid loomulikult jagame häid aegu, nagu oleme jaganud ka halbu.”

“Tänan sind, kallis, teadsin, et sa mõistad, ja mulle ei meeldi kohalikele kaupmeestele võlgu olla.”

Rääkides suudles neiu venda põsele ja too lausus:

“Ma pole Trevarnoni tšekki veel rahaks vahetanud, kuid siin on sulle hakatuseks gini või kaks.”

Mees õngitses taskust mõned kuldmündid ja surus need õele pihku ning Demelza suudles teda veel kord.

“Nüüd pean minema ja kõik valmis sättima,” ütles neiu. “Aega on väga vähe, kui härrasmehed juba homme saabuvad, ja sul tasuks minna talli ning öelda Abbotile, et ta teaks hobuseid oodata. Latrid on korras, välja arvatud kolm viimast, kus katuses on augud ja vihm läbi tuleb.”

“Pole sedamoodi, et hakkaks sadama,” sõnas Gerard. “Siia ratsutada oli hirmus palav ning mina ja Rollo mõlemad olime rampväsinud, kui me Windsorisse jõudsime.”

“Sa ratsutasid terve tee Rolloga? Oh Gerard, kuidas sa ometi võisid?”

“Lasin tal veidi puhata, kui ma pisut keha kinnitasin ning sõitsin viimased viis miili väga ettevaatlikult,” vastas vend. “Ma tulin otseteed pidi, mis lühendas maad, nagu sa tead. Ma ei saa Londonis endale lubada pidada rohkem kui ühte hobust korraga.”

“Jah, ma tean seda, kuid tee oli tema jaoks liiga pikk.”

“Minu jaoks samuti!” vastas Gerard. “Oletatavasti vanni ei saa?”

“Muidugi saab, kui sul külma vee vastu midagi pole.”

“See kuluks ära.”

“Lähen ja panen selle sulle valmis,” lausus Demelza, “ent veinipudeli pead ise endale tooma. Keldris on väga napid varud, kuid arvatavasti võtab kõrgeauline lord oma isikliku veini kaasa.”

Gerard naeratas laialt.

“Tal tekib väga suur janu, kui peab meie varudest elama.”

Demelza jõudis ukse juurde.

“Sa pole veel öelnud, mitu inimest seltskonnas on.”

“Minuga koos kuus!”

“Ja kas sa jääd õhtusöögile?”

Gerard raputas eitavalt pead.

“Lähen Winkfieldi Dysartile külla ja teatan talle, et krahv peatub siin. Nad söövad koos õhtust teisipäeval pärast Graftoni võiduajamiste loteriid, kusjuures Yorki hertsog on veendunud, et võidab selle, sest talle sattus Trance.”

“Oletatavasti Trance’iga ta võidabki,” ütles Demelza mõtlikult. “Kas panused ta peale on suured?”

“Tuhandetes!” vastas vend.

Mehe tooni peale heitis Demelza talle tähelepaneliku pilgu.

“Kui paljuga sina riskid?”

“Kui asi puudutab Trance’i või Mosest, pole mingit riski, tead isegi,” vastas too.

Demelza teadis, et vennal on õigus, kuigi ta oleks tahtnud vastu vaielda.

Trance oli erakordne hobune ning Mosesega oli Yorki hertsog eelmisel aastal võitnud Derby^[3.].

Viimane oli Crusaderi kõrval ka üks kõige silmapaistvamaid hobuseid kõigi nende puhtavereliste ratsude hulgas, keda võiduajamistel näha sai.

Kui Demelza tõttas alumisele korrusele avama magamistube, millest paljusid polnud pikemat aega kasutatud, mõtles ta huvi ja põnevusega hobustele, keda ta kahe päeva pärast näeb.

Neiule tähendasid nad palju enam kui suursugune rahvahulk, kes nende võistlemist pealt vaatas, ja mõte, et Crusader tuleb mõisa talli, oli erutavam kõigest, mida ta pika aja jooksul oli tundnud.

Demelza tahtis väga sellest Abbotiga vestelda, kuid teadis, et esmalt tuleb tal maja krahvi ja tolle külaliste saabumiseks ette valmistada ning ta lootis, et too ei pea oma raha tuulde visatuks.

Neiu jaoks olid ruumikad, kuid madalad toad iidsete nikerdatud seinapaneelide ja üüratute neljasambaliste baldahhiinvooditega, mille katused puudutasid lage, armastatud ja hurmav osa tema elust ja kujutlusest.

Ajal, mil ta tõmbas eest kardinaid, millest paljud olid kulunud, ja lükkas pärani rombikujuliselt klaasitud aknad, mõtiskles neiu, kas nii rikas krahv näeb vaid seda, kui armetu kõik on.