Читать книгу Pagemine - Barbara Cartland - Страница 5

Kelvindale’i krahv tundis pehmet keha enda vastas.

Ta oli maganud, mis polnud põrmugi üllatav.

Tema armatsemine proua Imogen Bassetiga oli olnud kuum, kirglik ja ülimalt kurnav.

Krahv oli jõudnud naise majja pärast pikka ja väsitavat sõitu Londonist.

Ta oli lootnud varakult puhkama heita ja seda üksinda.

Nii oli ta jahmunud, kui avastas, et majas käib hoogne ja üpris lärmakas pidu.

Kohal oli ka daami kaks venda, kes krahvi teades olid väga halvas kuulsuses.

Mõlemad mängisid pidevalt hasartmänge kõrgematele panustele, kui nad seda endale lubada võisid, mis tähendas, et nad olid alati võlgades.

Ka jõid nad liiga palju, ja skandaal järgnes skandaalile.

Selleks ajaks, kui õhtusöök lõppes, oli krahv veendunud, et oli teinud vea.

Ta ei oleks pidanud proua Imogeni küllakutset vastu võtma.

Tema, tähtis ja riigi ühte vanematest perekondadest kuuluv mees, samas ka ülirikas, oli ju küllakutsetesse lausa uppumas.

Ta oli teretulnud selle riigi igas majas ning persona grata õukonnas.

Kui Imogen mängu tuli, tundis krahv end aga pigem jahisaagi kui kütina.

Teda kui vaieldamatult kauneimat naist kõrgemas seltskonnas ajasid taga kõik need keigarid ja moenarrid, kes ümbritsesid George IV.

See, et tema armuseiklused võistlesid kuninga omadega, lisas talle ainult veetlust.

Imogen võis niisiis võtta ja valida armukesi arvukate pretendentide seast, ja ta ei jätnud seda ka kasutamata.

Hiljaaegu oli talle silma jäänud krahv ning ta hakkas otsustavalt oma saaki varitsema.

Mehel oli mõnikord tunne, nagu oleks ta tagaaetav hirv või põgenev rebane.

Samas aga äratas leedi Imogen temas huvi.

Naine oli nii pöörane, nii vaimukas ja nii varmas enda üle nalja heitma, et see lõbustas krahvi.

Mees oli oma armuseiklustes olnud alati erakordselt diskreetne.

Talle ei meeldinud olla pilkepiltide objekt, nagu seda oli olnud kuningas siis, kui ta veel Walesi prints oli.

Samuti püüdis ta vältida kuulujuttudele ja seltskonna keelepeksjatele kõneaine andmist.

Kuid see oli võimatu.

Ta oli selleks liiga nägus ja ihaldatav saak abieluturul.

Iga vähegi mõjukas daam ihaldas teda kas endale või siis oma väimeheks.

Krahv oli sõitnud leedi Imogeni maamajja oma moodsaima reisitõllaga, mida vedasid suurepärased hobused.

Tema hobuseid olid alati kadestanud teised omanikud ja hobusekasvatajad.

Üks peibutistest, mida leedi Imogen oli kasutanud, et teda enda juurde meelitada, oli võiduajamine.

See oli just see, mida krahv nautis ja kus ta pidevalt võitis.

Seepärast oli ta saatnud ette oma kaks parimat ja kiireimat hobust, et need oleksid võistluseks värsked.

Ta ei olnud kunagi varem viibinud majas, kus Imogen oli elanud oma abikaasaga tolle eluajal.

Imogen oli abiellunud seitsmeteistkümneaastaselt.

Juba siis võinuks ta oma hämmastava iluga olla ehteks igale klubile St. James’sis.

Tema valik oli olnud õnnetu, kuna Richard Basset, kuigi härrasmees, oli vaid kolmas poeg.

Seetõttu oli tal vähe raha.

Mees oli esimesest pilgust Imogeni armunud, ja kuna ta oli oma mundris väga nägus, oli neiu tema käte vahel sulanud.

Imogen oli vandunud, et kui tal ei lubata noormehega abielluda, põgeneb ta kodunt.

Tema isa, Bredoni hertsog, oli vastu tahtmist abieluga nõustunud.

See oli lõppenud, ehk isegi õnnelikult, kui viis aastat hiljem tapeti Richard Basset duellil, kus ta kaitses oma au.

Mees oli kangekaelselt keeldunud uskumast, et ta naine ei ole talle truu.

Ta oli esitanud väljakutse mehele, kes praalis oma armuseiklustega Imogeniga.

Kuigi see oli ebatavaline taolistel duellidel, sai ta südamesse surmava haava.

Võitja pidi maalt põgenema vähemalt viieks aastaks.

Imogen oli vaba ja oma ilu tipul.

Isa andis talle piisavalt raha, et ta saaks Londonis oma maja pidada.

Selle aga, mida ta vajas kleitide ja juveelide jaoks, sai ta oma armukestelt.

Kui ta oli kakskümmend seitse, hakkas ta mõtlema, et on aeg kindlustada oma tulevik.

Ta oli küllalt arukas mõistmaks, et ilu, olgugi erakordne, ei kesta igavesti.

Kui ta ei ole ettenägelik, astub tema asemele mõni uus iludus.

Nad kõik püüdsid ronida pjedestaalile, kus praegu valitses tema.

Kui ta kohtas Kelvindale’i krahvi, taipas ta kohe, et too mees on just see, keda ta vajab.

Mõistagi oli ta krahvist varemgi kuulnud.

Oli võimatu kuuluda kõrgemasse seltskonda ning mitte teada mehe võitudest võiduajamistel ja armuseiklustest.

Kõik need seiklused olid leidnud aset kaunite, kuid diskreetsete naistega.

Nende järele nuhkijatel oli raske tõestada, et see, mida nad kahtlustavad, on tõsi.

Aga Imogen ei kavatsenud „küünalt vaka all hoida“.

Niipea, kui krahv tema võludele oli alistunud, oli ta seda kuulutanud kogu maailmale.

Mees polnud sellest algul teadlik, kuid sellest teada saades oli ta olnud väga vihane.

Ta süüdistas leedi Imogeni vulgaarses käitumises, ent naine ainult naeris lõbusalt selle peale.

„Miks peaksin ma meie liitu häbenema?“ küsis ta. „Ma olen selle üle uhke, Darol, ja sa tead sama hästi kui mina, et maailmas pole ainsatki paari, kes oleks nii võluv kui meie, kui me koos oleme.“

Kuna naine rääkis sellest nii otsekoheselt, ei jäänud krahvil muud üle kui naerda.

Samas tunnistas ta endale, et asjalood on pisut kaugele läinud, ning mida varem ta tagasi tõmbub, seda parem.

Ometi osutus suhte katkestamine raskeks.

Ta oli üsna juhuslikult lubanud tema maja külastada ja võiduajamisel osaleda.

Imogen kinnitas talle, et see on üks nõudlikemaid võistlusi kogu maal.

„Viimati, kui see toimus,“ selgitas ta, „ei suutnud pooled võistlejaist lõpetada, aga ma tean, et sina, kallim, võidad hõbedase karika, mille mina võitjale annan ja näitad neile, kui viletsad ratsanikud nad on.“

Krahvi arvates oli see küll liiga julge väide.

Ta teadis, et kaks tema sõpra, kes pidid võiduajamisest osa võtma, olid väljapaistvad ratsanikud.

Seepärast oligi ta lahkunud Londonist hommikul vara.

Ta oli saatnud kahe päeva eest ette kolm vahetust hobuseid.

Tõeliselt suurepärase sõiduga võis ta jõuda sinna õhtusöögiks.

Ta jõudis kohale veerand tundi varem.

Ja, kuigi ta seda tunnistada ei tahtnud, oli ta üpris väsinud.

Seda nii füüsiliselt kui vaimselt.

Tallipoisidki olid imetlenud tema keskendumist sõitmisele mitte ainult peateedel, vaid ka käänulistel kitsastel külatänavatel.

„Keegi peale teie, milord, põleks seda suutn’d!“ lausus tema ülemteener, kui nad olid jõudnud kohale.

Enne õhtusööki kuumas vannis lamades lootis ta, et õhtu ei veni pikaks.

Ent tema lootused ei täitunud.

Kui ta viimaks ometi voodisse sai, vajus ta rampväsinult pehmetele patjadele.

Ta ütles endale, et peab kohe magama jääma, kui tahab olla võiduajamisel vormis.

Silmi sulgedes mõtles ta, et õhtu jooksul oli sellest väga vähe kuulda olnud.

Ta ei teadnud isegi seda, mis kell pidi võistlus algama.

Kui ta nüüd selle peale mõtles, tundus talle, nagu oleksid kohalolijad tahtlikult vältinud juttu sellest, mis järgmisel päeval aset pidi leidma.

Ta poleks imestanud kui Imogenil oleks jälle mõni oma trikk plaanis.

Võib-olla sepitses naine hoopis teist laadi võiduajamist kui need, millest ta seni oli osa võtnud.

Oleks väga tema moodi seada tingimuseks, et ratsanikel oleksid silmad kinni seotud või nad tohiksid kasutada ratsutamisel ainult üht kätt.

„Kui ta plaanitseb midagi sellist,“ ütles krahv endale, „siis olgu ma neetud, kui ma sellest osa võtan!“

Samal hetkel kuulis ta ust avanemas ja tema hämmastuseks astus tuppa Imogen.

Naine oli teda järjekindlalt jälitanud.

Ta oli korraldanud nii, et nad viibisid eri majades koos ja said sel moel veeta öid teineteise seltsis.

Aga selle hetkeni ei olnud ta veel kordagi ise mehe tuppa tulnud.

Oli kirjutamata seadus, et mehed läksid naiste tubadesse, kui nende vahel oli affaire de coeur.

Nüüd aga ilmus naine, küünal käes, ise tema juurde.

Mees märkas, et Imogen näeb oma läbipaistvas öörüüs, mis enam paljastas kui varjas tema täiuslikku keha, ülimalt ahvatlev välja.

Tema pikad tumedad juuksed langesid üle õlgade peaaegu pihani.

Tema pisut roheka helgiga silmad hiilgasid nagu ematiigril.

„Imogen,“ hüüatas krahv. „Miks sa siin oled?“

Naine naeris oma hõbedast naeru, mis kõigi tema imetlejate kirjeldusel kõlas nagu kellukeste helin.

„Mina oleksin arvanud, et see on endastmõistetav, Darol!“ vastas ta.

Ta pani küünla voodi kõrval seisvale lauale ja jäi meest vaadates voodi ette seisma.

„See oli pikk sõit,“ ütles krahv, „ja kui ma kavatsen võita sinu homset ratsavõistlust, pean ma pisut magama!“

„Sellega on aega küll,“ lausus Imogen mahedalt.

Nende sõnadega tõstis ta käed.

Väga aeglaselt, vaikselt nagu ohe, libises tema öösärk põrandale...

Pärast seda ei läinud enam sõnu vaja.

Krahv mõtles nüüd, et naine ei olnud kunagi tundunud nii küllastamatult kirglikuna.

Ta avas silmad ja avastas, et on veel pime.

Küünal, mis oli peaaegu lõpuni põlenud, andis veel vaid ähmast valgust.

Imogen tõstis pea tema õlalt.

„Ma pean su juurest ära minema, Darol,“ ütles ta, „ja kiirustada pole vaja, sest me ei abiellu enne kui keskpäeval!“

Krahv ahmis õhku.

Ta arvas, et ta kuulis valesti.

„Mida... sa ütlesid?“

„Võiduajamine võib oodata,“ vastas Imogen. „Selle asemel, mu imeline, ihaldusväärne armsam, korraldasin ma meie abiellumise minu erakabelis ja meie sõbrad on sellest ideest vaimustuses!“

Krahv taipas, et siis sellepärast olidki nad teda nii imelikult vaadanud.

Miks oli olnud nii raske rääkida nendega võiduajamisest.

Valjusti lausus ta:

„Ma olen ilmselt väga rumal, aga ma ei saa aru, mida sa mulle räägid, Imogen. Ma olen alati täiesti selgesti öelnud, et mul ei ole plaanis veel niipea abielluda!“

„Sa abiellud minuga!“ jäi Imogen kindlaks. „Ja ma tean, et me saame väga õnnelikuks.“

„Kui ma abiellun,“ ütles krahv kindlalt, „tahan teha ise ettepaneku ja korraldada kõik ise.“

„Mulle oleks see meeldinud, kui sa seda oleksid teinud,“ vastas Imogen, „aga sa oled olnud mõneti tõrges, mu kalleim, ütlema sõnu, mida ma olen oodanud. Nii ma otsustasingi asja pisut kiirendada.“

„Mul on kahju sulle pettumust valmistada,“ ütles krahv, „aga nüüd, kus sina oled oma ettepaneku teinud, on minu vastus ei!“

Imogen tõi kuuldavale naerupahvaku.

„Kas sa tõesti arvad, et ma võtan sinu ei vastu?“ nõudis ta. „Oletagem, et ma ütlen sulle, et ootan last?“

„Ma ei usu seda ja ma võin öelda, et see on vale.“

Kusagilt mälusopist meenus krahvile kuuldus, miks Imogen polnud Bassetile last kinkinud.

See polnud teda tookord eriti huvitanud.

Räägiti, et Imogen oli juba noorena jäänud viljatuks pärast õnnetust ratsutamisel.

Nende suhtlemise ajal polnud see talle kordagi meenunud.

„Ja kui ma praegu ei ootagi,“ lausus Imogen kergel toonil, „kavatsen niipea, kui oleme abielus, lapse saada, sest loomulikult mõistan ma, et sa vajad pärijat.“

Tema jutt oli väga libe.

Krahv oli üpris kindel, et tal on õigus, kui ta lapse saamist võimatuks peab.

„Laps või mitte,“ vastas ta, „aga ma ei kavatse sinuga abielluda, Imogen!“

„Siin sa eksid,“ vastas naine. „Kõik on korraldatud, ja kui sind tuleb altari ette astumiseks sundida, on minu kaks venda valmis seda tegema.“

Imogeni sõnadest kõlas ähvardus ja krahv mõistis, mida naine sellega mõtles.

Naise vennad oleksid rõõmsad olukorras, kus tal tuleks maksta nende võlad, et vältida skandaali.

Tema jaoks ei saanud olla midagi alandavamat kui see, et need mehed, teine teisel pool, teda kabelisse talutavad.

Imogen kummardus ootamatult ettepoole ja suudles teda põgusalt huultele.

„Ära püüagi pääseda sellest, mis on vältimatu,“ lausus ta. „Nagu ma sulle juba ütlesin, saame me väga õnnelikuks, ja ma naudin Kelvindale’i krahvinnaks saamist rohkem, kui ma iial midagi muud olen nautinud.“

Kui ta oli lõpetanud, tõusis ta voodist.

Tõstnud põrandalt oma öösärgi, libistas ta selle üle pea.

Siis seisis ta veel hetke ja vaatas krahvi.

Mees jõllitas teda, nagu ei usuks ta, et see kõik toimub ilmsi.

Siis suundus naine ukse poole.

„Maga hästi, mu kallim!“ ütles ta. „Sa mõistad, et ma panen su luku taha, et sa ei teeks katset põgeneda. Ma luban sulle, et minust saab väga kaunis pruut!“

Ta väljus toast ja krahv kuulis, kuidas lukuaugus võtit keerati.

Silmapilgu jooksul ei suutnud ta ennast liigutadagi.

Siis ütles ta endale, et kuidagi, kuigi ta ei teadnud veel kuidas, peab ta sellest lõksust pääsema.

Nüüd taipas ta, kui osavalt kõik oli korraldatud.

Külaliste hulgas oli ta märganud kaht elukutselist kuulujuttude levitajat, keda Imogen oli külla kutsunud ja kes pidid hoolitsema juttude levitamise eest.

Seal oli ka mees, keda ta mäletas olevat väljapaistva ja väga populaarse advokaadi.

Tolle ülesanne oli koostada abieluleping.

See kindlustaks Imogeni kahtlemata kogu eluajaks, olenemata sellest, kas nad oleksid koos või lahutatud.

„Ta on kõigele mõelnud!“ hüüatas ta raevunult.

Krahv tõusis voodist ja läks ukse juurde veendumaks, et see on tammepuust, nagu võiski arvata.

Ilma tööriistadeta oleks seda võimatu lahti murda.

Siis läks ta akna juurde ja mõistis, miks talle just see tuba oli antud.

See asus maja läänetiivas, sellel puudus rõdu ning püstloodis sein oli aia poole.

Kui ta püüaks siitkaudu põgeneda, tähendaks see kindlasti murtud jalga või midagi veel hullemat.

Polnud ka riietustuba ja kaminalõõrgi oli liiga kitsas, et sellesse ronida.

Mees vandus siiski, et ei anna alla.

Ta riietus kiiruga oma ratsutamisülikonda.

See toimus asjatundlikult, mis alati pahandas tema toapoissi, kellele ei meeldinud härra liigne iseseisvus.

Kõigepealt vaatas ta toas ringi, siis tõmbas ta linad voodilt, aga neid oli ainult kaks.

Ta heitis pilgu kardinatele.

Need polnud sametist, vaid siidist.

Ta tõmbas kardinad alla ja sõlmis need meremehesõlme abil linadega kokku.

Isa oli talle seda sõlme õpetanud, kui ta veel väike poiss oli.

See ajutine köis ei olnud siiski piisavalt pikk ja tal tuli selle külge siduda ka tekid.

Õnnekombel oli neid neli.

Krahv arvas, et köis on nüüd küllalt pikk, et enam-vähem ohutult maapinnale jõuda.

Ta sidus selle ühe otsa nelja sambaga voodi jämeda jala ümber.

Ta teadis, et oleks vaja tublisti rohkemat tema raskusest, et voodit kas või mõne tolli võrra põrandat mööda edasi nihutada.

Siis lükkas ta akna nii lahti kui võimalik ja märkas, et tähed taevas olid hakanud tuhmuma.

Hetke pärast saabub koidueelne vaikus.

Siis libisevad esimesed valguskiired üle silmapiiri.

Mees lükkas oma ajutise köisredeli aknast välja ja oli kindel, et ta polnud eksinud, kui arvas, et see teenib oma eesmärki.

Ta pani kaela oma kõrge kaelasideme ja selga lühikeste hõlmadega ratsakuue.

Kogu kaasasoleva raha toppis ta taskutesse.

Ta palus jumalat, et köis vastu peaks.

Kui mitte, prantsatab ta alla.

Ta polnud kindel, sest pimeduses oli raske näha, kuid arvas, et otse all on lillepeenar.

Ta lootis, et ei eksi.

Krahv heitis viimase pilgu magamistoale.

Kui ta seda tegi, nägi ta, kuidas voodi kõrval oleva küünla leek korraks väreles ja siis kustus.

Kerge hingevärinaga lootis ta, et see ei ole halb enne.

Kindluse mõttes kontrollis ta veel, kas köis on ikka korralikult ümber voodijala.

Aeglaselt ronis ta aknast välja ja mööda majakülge alla.

Õnneks oli ta isa käest mägironimist õppinud.

Poisikesena, kui nad olid sugulaste juures külas, oli ta roninud Walesi mägedes.

Oma suureks rõõmuks oli ta jõudnud tollal tippu.

Krahv oli alati olnud kindel, et kord, kui aega saab, sõidab ta Šveitsi, et ronida Alpides.

Seni ei olnud ta seda teinud.

Ent ta teadis, kuidas kasutada köit ja kuidas hoida jalgu maja kiviseinal.

Kui köis lõppes, tuli tal kuue jala kõrguselt kukkuda. Ta tegi seda ja leidis kergendusega, et tal oli olnud õigus, kui oletas, et akna all on lillepeenar.

Ta maandus peenrale ja tema hirm kukkumise ees oli möödas.

Seejärel, püüdes teha nii vähe müra kui võimalik, kiirustas ta tallide poole.

Seal, kus olid tema hobused, oli valves ainult unine noor tallipoiss.

Poiss vaatas hämmeldunult üles, kui krahv lausus:

„Aeg paistab küll pisut varane, aga kuna mul nagunii und ei ole, tahaksin minna ühega oma hobustest ratsutama.“

Poiss ronis alla heinakuhja otsast, kus ta oli maganud.

Ta järgnes krahvile talli, kus too nägi laterna valguses oma täkku.

Selle hobusega oli ta kavatsenud võita võiduajamise.

Ta mõtles, et just toda ta pääsemiseks vajabki.

Kuna tallipoiss oli endiselt unine, aitas ta poisil Jupiteri saduldada ja ütles rihma kinni tõmmates:

„Ma olen Kelvindale’i krahv. Ütle mu ülemtallipoisile, kui ta ärkab, et ta viiks mu reisitõlla koos teiste hobustega viivitamatult koju!“

Ta kordas teadet, kuni oli kindel, et poiss on aru saanud.