Читать книгу Jumalanna ja tantsijatar - Barbara Cartland - Страница 5

Tregaroni 4. hertsog Murdoch Proteus Edmond Garon oli suremas.

Hiigelsuures lossis valitses vaikus, teenijad käisid kikivarvul ja summutatud õhkkond andis tunnistust, et surm on ligi.

„Võtab ikke aega,“ tähendas üks teener teisele, kui nad suures gooti stiilis härrastemajas ridamisi saabuvaid tõldu vastu võtsid.

„Tohtrite värk,“ kostis teine teener. „Vaese puhul käib asi kähku, rikast hoitakse elus nii kaua, kui vähegi saab, et oma tengelpunga täita.“

Esimene teener turtsatas naerma, kuid jäi kohe vait, kui hallipäine ja piiskopi välimusega ülemteener peaukse poole sammus.

Ilmselt oli ta märganud mööda iidsete tammedega ääristatud pikka sõiduteed lähenevat tõlda.

Kaks teenrit kiirustasid kivitrepist alla tõlla ukse juurde ja nende kohale asusid kaks järgmist teenrit, kõigil puha Garonite bordoopunase ja kullaga livreed seljas ja puuderdatud parukad peas.

Peaukse juures jälgis ülemteener, kuidas kõrgeauline lesk, markiis Humber tõllast välja astus.

Mees mõtles, kui väheüllatav on hertsogi liiderlikku ja prassivat elustiili arvesse võttes tõsisasi, et viimane suhteliselt noores eas, viiekümne kaheksa aastasena, elust lahkub.

Leskproua kõndis oma erilist suursugusust rõhutades aeglaselt ja väärikalt trepist üles härrastemajja.

„Tere päevast, Dawson!“

„Tere päevast, mileedi,“ vastas ülemteener kummardades. „See on meile kõigile kurb päev, nagu kõrgeauline leedi teab.“

„Ma lähen kohe tema hiilguse juurde,“ vastas leskproua. „Pole mingit vajadust mind saata, Dawson. Ma oletan, et härra Justinile on sõna saadetud.“

„Jah, mileedi. Nii palju kui mina tean, asus kuller eile hommikul Prantsusmaa poole teele.“

„Prantsusmaa!“

See polnud küsimus, vaid hüüatus ning kõrgeauline markiis surus huuled hukkamõistvalt kriipsuks kokku, kui ta aeglaselt rikkalike kivinikerduste vahele pikitud vapikilbiloomadega kaunistatud suurest trepist üles sammus.

Ülemise korruse hiiglaslikus magamistoas, kus kunagi kuningad puhkasid, lebas suletud silmadega ja tema kõrval palvetava isikliku vaimuliku kähisevale häälele mitte mingit tähelepanu pöörav 4. hertsog.

Teisel pool voodit istus toolil hertsogi vallaline õde Alice Garon.

Artriidi tõttu ei saanud viimane põlvili laskuda, ja veidi küüniliselt mõtles Alice Garon, et niikuinii poleks ei jumalal ega vennal sellest sooja ega külma olnud.

Toa kaugemas otsas seisid kuidagi kohmetult kolm arsti ja rääkisid sosistades isekeskis.

Nad olid endast parima andnud, et patsiendi elupäevi pikendada, kuid kopsupõletiku tekkides teadsid nad, et miski ja eriti mitte nende mõnes mõttes piiratud oskused, ei suuda hertsogit elule võita.

Uks avanes ja markiis sisenes tuppa nagu täispurjes laev.

Leskproua astus venna voodi juurde, tema lähenedes tõusis vaimulik püsti ning kadus vaikselt tahaplaanile.

Leskproua kummardus voodi kohale ja asetas käe venna omale.

„Kas sa kuuled mind, Murdoch?“ küsis daam.

Hertsog avas aegamisi silmad.

„Ma olen siin,“ lausus leskproua, „ja mul on hea meel, et oled ikka elus!“

Hertsogi õhukesi huuli kõverdas nõrk pilkav naeratus.

„Sina... tahtsid alati... olla kohal... kui surmati... Muriel!“

Markiis kangestus, otsekui süüdistusest haavudes.

Enne, kui ta vastata jõudis, küsis hertsog õhku ahmides:

„Kus... on... Justin?“

„Ma sain aru, et talle saadeti eile järele,“ vastas markiis. „Äärmine hooletus, minu meelest, et seda varem ei tehtud.“

Rääkides sihtis leskproua pilguga teisel pool voodit istuvat õde ja oli näha, et leedi Alice oleks vastu sähvanud, kui hertsog poleks kurnatult hingeldades jätkanud:

„Temast saab... parem hertsog... kui mina olin.“

Viimane sõna kadus hirmutavasse korinasse, mis tundus tulevat kuskilt hertsogi kurgu sügavustest.

Arstid nihkusid kärmelt lähemale, kuid voodi juurde jõudes teadsid nad, et 4. hertsogi suust enam ühtegi sõna kuuldavale ei tule...

* * *

Päiksesepaiste püüdis läbi kergelt määrdunud aknaid varjava pitskardina sisse tungida.

Nagu oleks päikese soojus tugitoolis istuvat väljasirutatud jalgadega meest häirinud, vaatas ta madala voodiks mugandatava diivani peal lamaskleva naise poole, et öelda:

„Päev on palav. Kas tahaksid end veidi tuulutada?“

„Pole oluline,“ vastas naine. „Kui sina tahad välja minna, siis mine.“

„Mul pole häda midagi,“ kostis mees.

„See on kohutav, et sa siin sedasi kükitama pead, Harry, aga ma olen nii tänulik.“

Rääkides sirutas naine käe välja ja mees tõusis, et istuda voodi servale, hoides naise kätt oma pihus.

„Sa tead, et ma tahan sinuga olla, Katie,“ lausus mees, „ja ma palun jumalat, et saaksin midagigi teha.“

Naine, õigupoolest üsna lapseohtu, ohkas.

„Mina ka, ja just sel pärastlõunasel ajal on nii piinav teatrisse mitte minna. Ma mõtlen lakkamatult, kuidas nad seal uues riietusruumis istuvad ja kenasid riideid selga panevad. Oh, Harry, kes minu riideid kannab?“

See oli karje, mis paistis tulevat südame põhjast, ning Harry pigistas tugevamini naise sõrmi, kui ta kostis:

„Mitte keegi. Holingshead hoiab sinu jaoks su kohta. Ma ju rääkisin sulle.“

See oli vale, kuid ta kõneles veenvalt ning nägi naise silmi taas elustumas.

„Täna saame teada, eks ole?“ küsis Katie. „Doktor Medwin näis kindel olevat, et saab täna meile vastuse anda.“

„Jah, nii ta ütles,“ oli Harry nõus.

Ta vaatas Katiet, kui too tagasi padjale naaldus, pikad punakuldsed juuksed õlgadele langemas.

Ehkki päikesevalgus otse tema peale ei langenud, tundus siiski, et selle kuldne sära valgustas ta juukseid, pannes need punakalt hõõguma, otsekui oleksid need elus.

„Millest sa mõtled, Harry?“ küsis Katie.

„Mõtlesin, kui võluv sa välja näed.“

„Mis mõte on olla võluv, kui ma olen siin lõksus ega saa tantsida?“

Ta hääl oli kähe ja otsekui soovides jutuainet vahetada, tõusis Harry, et võtta tooli kõrvalt maast ajaleht ning lausus:

„Tregaroni hertsog on suremas.“

„Ma loodan, et ta mädaneb põrgus!“

„Ma loodaksin sedasama,“ kostis Harry, „kuid mulle tundub, et tema põrgu on üks mugav paigake, kus selleks spetsiaalselt ette nähtud kuradid teda iga kell šampanja ja kaaviariga kostitavad.“

Ta arvas, et Katie naeratab, kuid viimane ütles hoopis:

„See pole õiglane, et tema sureb igatpidi mõnusalt, samas kui mina, noor nagu olen, pean lamama siin ja muretsema, mida sa teed, kui nädala lõpus pole enam kuskilt raha tulemas.“

„Ma ütlesin sulle, et ära muretse,“ kostis Harry. „Saan kuidagi hakkama.“

„Aga kuidas?“ päris Katie. „Ma pean tööle tagasi saama, sa tead seda.“

„Tean, tean!“ nõustus Harry. „Ainult sa ei saa midagi teha enne, kui kuuleme doktor Medwini otsust.“

Ta heitis veel korra pilgu ajalehele ja otsekui tehes järjekordse katse Katie meelt lahutada, ütles:

„Räägi mulle hertsogist. Ma ei küsinud sinult kunagi, mida ta sulle õieti tegi.“

„Mis sa ise arvad, mida ta tegi?“ torkas Katie vahele. „Vana räpane kurat! Juba mõte temale ajab südame pahaks!“

„Sa pidid väga noor olema, kui te teineteist tundsite. Oleme ju sinuga juba neli aastat koos.“

„Kuus aastat tagasi tulin esimest korda Londonisse,“ jutustas Katie. „Juba oli mul õnnestunud Olympic Music Hall’i tööle saada. Alguses esinesin teistega koos, kuid tänu juustele sain solistiks.“

„Mis mõttes tänu juustele?“

„See juhtus ühes proovis,“ vastas Katie. „Tantsisin koos teistega ja tegin seda üsna innukalt, kui juuksenõelad mu peast maha kukkusid ja juuksed alla langesid.“

Nõrgalt naeratades naine jätkas:

„Olin kimbatuses, aga jätkasin tantsimist ja kui see läbi sai, hakkasin oma juuksenõelu üles korjama. Siis aga ütles lavastaja mulle:

„Sina seal! Jäta oma juuksed nagu nad on ja tee need viimased tantsusammud üksi!“

Katie hääl oli ootamatult meloodiline, kui ta jätkas:

„Sa võid ette kujutada, et panin oma tantsu ikka parasjagu kirge! Siis oligi nii, et igal õhtul tantsisin ülespandud juustega ja kui nad lahti tulid, oli publik vaimustuses!“

Hetkeks oli Katie tagasi minevikus, siis aga, ilma et Harry oleks midagi öelnud, jätkas ta:

„Ma olin sedasi tantsinud nii umbes kolm nädalat, kui üks tüdrukutest mulle ütles:

„Täna istub loožis üks tõeline härrasmees.“

„Muidugi vaatasin ma lavalt, kellest ta rääkis, aga pidin pettuma.“

„Ilmselt oli see hertsog,“ märkis Harry.

„Seda ma ei teadnud,“ ütles Katie, „seni, kuni ta oma visiitkaardi saatis ja mind õhtusöögile kutsus.“

„Ja sina läksid?“

„Muidugi läksin! Tüdrukud olid kadedusest rohelised, et ma päris ehtsa ja elusa hertsogiga sööma lähen!“

Jätkates helises ta hääles võidukusenoot:

„„Miks ta küll sind välja kutsus?“ imestas peaosatäitja turtsakalt ja ülejäänud jagasid enam-vähem sama hoiakut.“

„Mind see küll poleks üllatanud,“ nentis Harry.

Katie naeratas talle, enne kui jätkas:

„Kui ma temaga teatriuksel kokku sain, polnud ma just vaimustatud. Ta paistis väga vana olevat ja temas oli midagi, mis mulle vastu hakkas. Aga kord juba tema tõllas, teadsin, et see viib mind maailma, mille olemasolustki mul polnud seni aimu.“

„Kui vana sa siis olid?“

„Vaevalt seitseteist täis,“ vastas Katie, „ja temasugustest inimestest ei teadnud ma midagi – kuidas oleksin pidanudki?“

„Tõepoolest, kuidas?“ oli Harry nõus.

„Sina oled džentelmen, sa tead, kuidas hertsogitaolised inimesed käituvad. Mulle oli see kõik uus – kahe hobusega tõld, lakei tõlla astmel, restorani omanik end kummardusega peaaegu ära katkestamas, parim laud, orhideekimp mulle, kaaviar ja šampanja, mida enne polnud maitsnud.“

„Šampanjat olid ju ikka varem joonud!“ tähendas Harry.

„Mitte sellist! See oli väga erinev vahujoogist, mida Stockportis mulle toodi! Ja toit! Soovisin endamisi, et jaksaksin terveks nädalaks ette süüa!“

„Mis juhtus?“ küsis Harry.

„Sel ööl ei juhtunud midagi, nagu ka mitmel järgmisel nädalal,“ vastas Katie. „Ma olen korralik tüdruk, teie hiilgus,“ ütlesin talle, kui ta oma sooviga lagedale tuli.“

„Mida ta selle peale kostis?“

„Ta püüdis mind veenda, öeldes: „Teen su väga õnnelikuks ja pakun sulle mugavusi, mida sul kunagi varem pole olnud.“

„Aga sina jäid endale kindlaks.“

„Kui sa pead silmas seda, et ma end puudutada ei lasknud, siis jah. Esiteks, ma ei tahtnud, et ta seda teeks. Ta tundus vana ja vastik, aga mulle meeldisid lilled ja kingitused, millega ta mind üle külvas.“

„Kas kingid olid head?“

„Siis tundus mulle küll, aga kui mul tuli need maha müüa, selgus, et ta polnudki kuigi helde olnud. Kuidas oleksin ma osanud nende väärtust hinnata, kui varem polnud keegi mulle muud andnud, kui kõrtsis klaasikese välja teinud?“

„Jätka,“ õhutas Harry.

„Noh, hertsog kutsus mind välja, mitte igal õhtul, vaid nii kolm korda nädalas ja iga kord keelitas ja käis aina rohkem peale. Lõpuks teadsin, et mul tuleb kas tema tahtmist teha, milleks mul mingit soovi polnud või saata ta kuu peale.“

„Ja mida sina tegid?“

„Püüdsin otsusele jõuda, aga see oli raske, sest teised tüdrukud olid kõik nii kadedad ja ütlesid, et pean teda lõa otsas hoidma. Aga selleks ajaks olid minuni jõudnud kuuldused tema elukommete kohta.“

„Võin ette kujutada, mida sa kuulsid.“

„Ma tean, mida sa mõtled,“ sõnas Katie, „aga noor olles oled väga kindel oma võimes inimestega ümber käia. Nii et tegelikult ma ei kartnud teda, ehkki olime tema tõllas juba paar lahingut maha pidanud.“

„Kas ta ei teinud ettepanekut sind kuhugi mujale viia?“

„Muidugi tegi!“

„Kui sa minuga privaatsele õhtusöögile tuled, saame omaette olla,“ ütles ta ikka.

„Oh ei, teie hiilgus,“ oli minu vastus. „Ma tahan, et kõik näeksid, kui tark ma olen, et õhtustan koos teiesuguse tähtsa isikuga.““

Harry naeris.

„Õnneks olid erakabiinid neis restoranides, mida tema alaliselt külastas, ülemisel korrusel,“ jätkas Katie, „ja ma keeldusin oma jalga esimesele trepiastmele tõstmast. Tema hiilgus oli vihane ja närvis, aga mida ta ikka teha sai?“

„Mis siis juhtus?“ küsis Harry.

„See juhtus vindise peaga,“ lausus Katie ohates, „oleksin pidanud aru saama, et igavesti ei õnnestu mul teda eemal hoida.“

Ta vaikis hetkeks, enne kui selgitas:

„Oli laupäeva õhtu ja mul oli olnud pikk nädal. Samal hommikul oli olnud ka matinée. Olin väsinud ja hertsog kostitas mind ohtra šampanjaga. Ehkki ma polnud purjus, olin joonud piisavalt, et mitte olla nii terane nagu tavaliselt. Siis tuli peakelner meie laua juurde, et öelda:

„Leedi Constance tervitab ja tal oleks hea meel kui teie hiilgus ja teiega koos õhtustav noor daam ühineksid tema peoga ülakorrusel. Armuline proua on veendunud, et te naudite tema pidu. Kohal on ka mitmed kuulsad daamid ja härrad teatrist.“

Hertsog pöördus minu poole ja ütles:

„Seal saab lõbus olema ja me ei pea ju teab mis kauaks jääma. Kes teab, äkki saab sinu karjäär sealt tuult tiibadesse.“

Leidsin, et ettepanek on ahvatlev, sest olin alati tahtnud kohtuda tippnäitlejatega teistest teatritest.

„Tahaksin minna küll,“ vastasin.

„Tänage leedi Constance’i,“ ütles hertsog ülemkelnerile, „ja andke talle teada, et miss King ja mina tuleme kohe, kui oleme õhtusöögi lõpetanud.“

„Väga hea, teie hiilgus.“

Nägin meest trepist üles minemas ja mulle ei tulnud kordagi pähe, et tegu võiks olla millegi muu, kui tõelise kutsega.“

„Sa tahad öelda, et see oli hertsogi vandenõu, et saada sind privaatsesse õhtusöögikabiini?“ küsis Harry.

„Täpselt nii,“ kostis Katie. „Umbes kümme minutit hiljem läksime trepist üles ja kelner juhatas meid mööda pimedat koridori edasi. Kuulsin inimesi rääkimas ja naermas tubades, millest möödusime, ja siis avas ta ukse.“

Nüüd oli Katie häälde tekkinud ilmne kibedus:

„Astusin tema ees hämaralt valgustatud tuppa, mis oli – tühi! Süütu ja joogist veidi segasena vaatasin ringi ja mõtlesin, et küllap on see peo eesruum. Siis vaatasin tagasi ja nägin, kuidas hertsog ukse lukku keeras ja võtme taskusse pistis. Siis sain aru, et mind oli ninapidi veetud!“

„Kas sa ei saanud midagi teha?“ küsis Harry.

„Ma karjusin ja ta lõi mind!“ ütles Katie lihtsalt. „Mida rohkem ma vastu hakkasin, seda enam näis ta seda nautivat. Ta oli väga tugev ja kuna ma olen argpüks, siis pärast esimesi meeleheitlikke põgenemiskatseid ma enam kogu jõuga vastu ei pannud.“

„Vaene Katie!“

„Hiljem sain teada, et pooltel teatri tüdrukutel oli samalaadne lugu jutustada. Ära iial usalda härraseid ja ära iial joo, kui tahad tema paremat poolt kogeda! See on minu moto maatüdrukule, kes laval esineb!“

„Et hertsog tõbras on, sellest räägitakse juba ammu!“ nentis Harry. „Mida ta sulle andis?“

„Viiskümmend naela ja enam ei tulnud lilli ega ka õhtusöögikutseid.“

„Tõsiselt?“ imestas Harry.

„Paljud inimesed rääkisid mulle hiljem, et tema suurim soov oli olla mõne noorukese, süütu ja kogenematu jaoks esimene ja minuga pani ta kümnesse! Kusjuures odava hinnaga!“

Katie hääl oli kalk.

„Ta sisendas minusse tülgastust kõikide meeste vastu, kuni kohtasin sind, kes sa nii erinev oled. Oh, Harry, ma armastan sind!“

„Me oleme koos õnnelikke aegu kogenud,“ sõnas Harry, „ja küll sa näed, parimad ajad on veel ees. Kui arst toob häid uudiseid, saad tagasi lavale ja enne kui õieti arugi saad, on Hollingshead sinust peaosatäitja teinud.“

„Seda ma soovingi,“ teatas Katie. „Gaiety juhtiv lavajõud – MISS KATIE KING ASTUB ÜLES TREBIZONDE’I PRINTSESSIS!“

„Nii see saabki olema, pane mu sõnu tähele!“ veenis Harry. „Sul on paranemiseks veel üks kuu. Nad räägivad, et etendus, mille ta Pariisist siia üle tõi, saab olema enneolematu. Ja mulle on alati Offenbachi muusika meeldinud.“

„Ma pean seal kaasa tegema, ma pean!“ hüüdis Katie.

„Seda sa teedki,“ kinnitas Harry.

Otsekui märguande peale kostiski koputus uksele, mis tähendas, et arst oli saabunud.

Harry seisis väljas trepimademel, kui doktor Medwin Katie toast väljus.

Ta oli hallinevate juustega keskealine mees, kelle vagudest küntud nägu ja naha kahkjas jume viitasid, et doktor oli ühtaegu ületöötanud ja alatoidetud.

Ta polnud mitte ainult hea arst, vaid ka terane inimestetundja. Ehkki ta teadis, mis mees on Harry Carrington – nimelt selline, kes lõi tuulde oma armukese raha – polnud ta tohtrihärrale siiski vastumeelne.

Ta oli logard, kes polnud elus päevagi tööd teinud, kuid oli sündinud džentelmen ja ääretult sarmikas – asjaolu, mis muutis ta naiste silmis vastupandamatuks.

Samuti jätkus tal sündsustunnet, leidis doktor Medwin, seismaks Katie Kingi kõrval tol eluperioodil, mil oma hirmudega üksi jäetuna oleks noor naine vägagi tõenäoliselt võinud end tappa.

Thames, mis kujutas endast Lambethis doktor Medwini laialdase arstipraksise põhjapiiri, oli neelanud nii mõnegi tohtri patsiendi, kes pärast oma tervise kohta tõe teada saamist enam elust ei hoolinud.

Harry naaldus logisevale trepikäsipuule, kui doktor Medwin Katie toast välja astus ja ukse enda järel hoolikalt sulges.

„Teie otsus?“ küsis Harry pinevalt.

„Halb!“

„Seda ma kartsingi.“

„Mina samuti, ent mul oli vaja kinnitust. Analüüsid näitavad eksimatult, et tegemist on kaugele arenenud vähiga.“

„Mida te teha saate?“

„Kardan, et väga vähe.“

Doktor Medwin ohkas.

„On õudne öelda sellist asja vaevalt kahekümne kolmese naise kohta, kes pealegi on võluv nagu Katie King.“

„Midagi saate te ju ikka teha?“

„Ma saan teha nii, et ta liiga palju kannatama ei peaks, aga ma ei hakka teile valetama, et valud suuremaks ei lähe. Vaid valuvaigistite abil saame säästa teda kogemast nende täit õudust.“

„Kas see on kõik?“ küsis Harry tuhmilt.

„Kui oleksite rikas, annaksin teile teistsuguse vastuse,“ kostis doktor Medwin. „Neile, keda opereeritakse, tekkis viie aasta eest uus lootus Joseph Listeri nimelise mehe revolutsiooniliste ideede näol.“

„Ma usun, et olen tema kohta lugenud.“

„Ta on kirjutanud teadustöö oma uskumusest, et antiseptikud võivad takistada kirurgiliste haavade mädanemist ning tema teooriad tuginevad Louis Pasteuri nimelise prantslase väidetel.“

„Ent ikkagi pole need kohaldatavad Katie puhul?“

„Mis puutub miss Kingi,“ ütles doktor Medwin, „siis ainus asi, mida teha saan, on saata ta ühte meie kohalikest haiglatest, kus on voodikoht olemas.“

Enne jätkamist pidas ta väikese pausi:

„Nad tunnistavad, et väljavaade mis tahes operatsioonist eluga välja tulla pole rohkem kui 50%, kuid oma kogemuste põhjal võin kinnitada, et see on veelgi madalam.“

„Seda olen minagi kuulnud,“ ütles Harry vihaselt, „ja ma ei laseks loomalgi taluda tingimusi, mis neis haiglates valitsevad.“

„Täpselt!“ nõustus doktor Medwin.

Mõlemad mehed vaikisid ja doktor Medwin mõtles sepsisele ja sellele, kui sageli pidi ta nägema, kuidas nahk ja pehmed koed haava ümber muutusid punaseks, kuumaks ning paistetasid üles.

Gangreeni tekkides muutusid need järk-järgult mustaks, roisulehane vedelik ja mäda nõrgusid välja ning patsient hakkas kõrges palavikus värisema kuni suri.

Näis nagu Harry oleks tema mõttekäiku jälginud, sest ta päris:

„Te ütlete, et on olemas teinegi võimalus?“

„Hetkel on üks kirurg, kes töötab Listeri meetoditega ja kel on oma erahaigla.“

„Kuidas tema nimi on?“

„Sheldon Curtis. Ta pole mitte üksnes tippkirurg, kes antiseptikuna enne ja pärast operatsiooni karbolhapet kasutab, vaid olen kuulnud, et tal on õnnestunud enda käte vahel surevate protsent viia viiest allapoole.“

Maad võttis vaikus, siis küsis Harry lühidalt:

„Mis on tema hind?“

„Kui haiglakulud kaasa arvata, siis alla 200 naela eest ta patsienti ette ei võta.“

Harry pahvatas rõõmutult naerma.

„Hea, kui mul hetkel kakssada šillingitki oleks.“

„Siis, nagu ma ütlesin,“ märkis doktor Medwin, „annan endast parima, et miss King kannatama ei peaks.“

„Ja mida tema vahepeal tegema peaks?“

„Mida iganes, kuid vaevalt ta väga ringi liikuda soovibki, ja tantsimine ei tulle kõne allagi. Mul on kahju, Carrington, aga teadsin, et eelistasite tõe teadasaamist.“

„Jah, muidugi.“

„Pole just teab mis lohutus,“ lisas doktor Medwin, „aga mul seisab ees umbes samasugune vestlus ühe teise patsiendiga, kellele sai preili Kingiga samal ajal analüüsid tehtud. Oletan, et olete temast kuulnud – ta elab siit veidi edasi – professor Braintree on tema nimi.“

„Vist olen tema kohta kuskilt lugenud,“ märkis Harry.

„Särava mõistusega mees, intellektuaalsetes ringkondades kõigi poolt tunnustatud asjatundja 13. sajandi kirjanduse alal, mis aga paraku ei taga seda, et tema raamatuid ostetaks.“

Doktor Medwin võttis üles oma musta koti, mille oli Harryga vesteldes põrandale pannud.

„Kummalisel kombel on tema tütre juuksed sama värvi kui preili Kingil. Ma leian, et see on tähelepanuväärne kokkusattumus, et mul on kaks peaaegu ainulaadsete juustega patsienti ja ma ei suuda meenutada, et oleksin varem selliste juustega naist näinud.“

„Tõepoolest veider,“ oli ka Harry päri. „Tegelikult sarnaselt teiega, ei teadnud ka mina enne Katiega kohtumist, et selline värv eksisteerib, kui ehk välja arvata mõne vana meistri lõuendil.“

„See on kaunis, täiuslikult kaunis!“ õhkas doktor Medwin, kelle väsinud hääl oli ühtäkki elavnenud. „On kahju, tõeliselt kahju, et me midagi enamat preili Kingi, nagu ka preili Braintree isa heaks teha ei saa.“

Ta hakkas trepist alla astuma ja Harry järgnes talle.

„Te tahate öelda,“ lausus Harry, „et kui professor Braintreel oleks raha, võiks see mees Curtis teda opereerida ja ta võiks ellu jääda, nagu Katiegi.“

„Alati muidugi on võimalus, et vähk on liiga kaugele arenenud,“ vastas doktor Medwin ettevaatlikult, „kuid kui soovite minu kui professionaali arvamust, siis nii preili Kingi kui ka professorit on võimalik päästa, kui neid koheselt opereeritaks ja kui seda teeks Sheldon Curtis.“

Arst oli jõudnud kitsasse räpasevõitu eeskotta ja enne välisukse avamist peatus hetkeks.