Читать книгу Süütu pettur - Barbara Cartland - Страница 5

Ursa sisenes eesuksest.

Ta mõtiskles selle üle, kui vaikne maja isa äraolekul tundus.

Ta oli nii harjunud, et isa ootas teda oma kabinetis.

Ja nüüdki läks ta instinktiivselt koridoris sinnapoole, nagu oleks isa ikka veel seal.

Ursa isa, Matthew Hollington, oli üks selle sajandi tunnustatumaid lingviste.

Tema raamatukogu oli tulvil raamatuid praktiliselt igas maailma keeles.

Mõned neist raamatutest olid väga vanad.

Isa oli leidnud need ise tundmatutest kloostritest, iidsetest kindlustest või oma suureks meeleheaks isegi idamaistelt turgudelt.

Et Ursa oli alati isaga koos ning poega mehel ei olnud, siis oli ta tütrele palju võõrkeeli selgeks õpetanud.

Neiu oli dokumentide ja raamatute ehtsuse üle otsustamisel juba peaaegu sama osav kui isa.

Kui Ursa nüüd kabinetti sisenes, mõtles ta taas kord, kui mahajäetud see ruum ilma isata näis.

Isa oli läinud lühikesele külaskäigule Amsterdami.

Mõned sealsed teadlased olid saanud dokumente Hollandi Ida-Indiast, mida nad ei suutnud ilma Hollingtoni abi ja konsultatsioonita dešifreerida.

“Kas sa võtad mind kaasa, issi?” oli Ursa küsinud.

Isa raputas vastuseks pead.

“Asi ei ole seda väärt, mu kullake, ja pealegi oleks sul kohutavalt igav nende inimeste juures, kus ma peatun. Nad kõik on vanad ja oma eriliste huvide võimuses.”

Ursa oli olnud pettunud.

Samas teadis ta, et isa otsus tulenes tema enda huvidest.

Mõnikord olid nad käinud väga põnevatel reisidel, aga oli tulnud ette ka uskumatult igavaid retki.

Enne isa lahkumist oli Ursa palunud:

“Kiirusta tagasi, issi, sest hakkan sinust puudust tundma. Aga küllap mul on tegemist aias ja ma tegelen sinu hobustega sama palju nagu omadegagi.”

Isa oli naernud.

“Selles olen ma küll päris kindel! Hoolitse enda eest, mu kullake, ja ma luban olla tagasi nii ruttu, kui vähegi saan.”

Et jutt oli olnud ainult nädalast, ei olnud Ursa plaaninud kedagi endale isa äraolekul seltsiks paluda.

Ta teadis küll, et paljud tema sõpradest tuleks meeleldi.

Aga nad lobisesid nii palju ja tal oleks nappinud aega tegelemiseks teda ennast huvitavate asjatoimetustega.

Hollington Hall oli kaunis kuninganna Anne’i stiilis maja ja Ursa ema oli kujundanud selle ajastu tõeliseks pärliks.

Maja oli rõõmuks paljudele asjatundjatele.

Ema oli alati nõudnud, et väärtuslikku portselani puhastaks ja toolide polstrit parandaks pigem ta oma tütar kui keegi teenritest.

“Kui sa tahad, et asi saaks korralikult tehtud,” oli ta Ursale õpetanud, “siis pead seda ise tegema.”

Selleks ajaks, kui ema suri, oli Ursale selge, et emal oli olnud täielikult õigus.

Ta läks kabinetti.

Ülakorrusel ema toas oli vaja teha mõningaid parandustöid.

Kardinad selles toas rippusid omal kohal sellest ajast peale, kui maja ehitatud oli.

Seepärast oleks olnud kuritegu lasta kedagi kogenematut neid hindamatuid aardeid puutuma.

Ursa vaatas kabinetis ringi ja siis korrastas isa lauda.

Ta puudutas hellalt kuldset tindipotti.

See oli kingitus Itaalia kuningalt tänutäheks töö eest, mida isa palees oli teinud.

“Kogu see palee oli üks täielik kaos, kui ma sinna läksin,” oli isa talle jutustanud, “aga mul õnnestus kõik korralikult dokumenteerida ja mu ainuke lootus on, et nad jälle kõike segamini ei pööra.”

Ursa ei olnud temaga koos palees, aga oli hiljem isale Itaaliasse järgnenud.

Nad olid veetnud meeldivalt aega Lõuna-Itaalias, enne kui naasid Inglismaale.

Ta oleks nii väga soovinud olla praegugi koos isaga.

Isegi kui inimesed seal ongi igavad, oleks ikkagi olnud värskendav lihtsalt Amsterdami külastada.

Ursa lootis, et isa saab peagi mõne huvitavama kutse ja tal avaneb võimalus teda reisil saata.

Kabineti ust avades kuulis ta oma üllatuseks hallis hääli.

Huvitav, kes see külaline olla võiks?

Kui see on mõni sõber, sooviks ta jääda teed jooma.

See omakorda ei laseks tal tegelda ülakorrusel ootava tööga.

Ta läks koridori ja kohtas Dawsoni, meesteenrit, kes oli majas olnud Ursa sünnist saadik.

“Kes see on, Dawson?” küsis ta enne, kui teener temani oli jõudnud. ”Armuline proua, preili Ursa,” vastas Dawson.

Ursa vaatas talle küsivalt otsa.

Mõistes, et Ursa polnud temast aru saanud, lisas mees:

“Preili Penelope – leedi Brackley.”

“Ma ei suuda seda uskuda!” hüüatas Ursa.

Tema õde Penelope oli kolm aastat tagasi abiellunud lord Brackleyga, kes oli silmapaistev parlamendi ülemkoja liige ja esines sageli ülemkoja istungeil välisasjade teemadel.

Tüdrukute isa oli kohtunud temaga välisreisil.

Koju tagasi saabunud, oli lord Brackley külastanud neid Hollington Hallis.

Ta oli kohtunud ka Penelopega, kes oli siis vaid üheksateistkümneaastane.

Mees oli tüdrukusse armunud, kuid olnud üsna uje kurameerija.

Algul oli ta arvanud, et nende vanusevahe on liialt märkimisväärne, et nad võiksid õnnelikuks saada.

See aga oli Penelopet veelgi innustanud temaga abielluma.

Neiul oli alati olnud äärmiselt igav taluda isa kinnisideed võõrkeelte omandamisest.

Ta ihkas seltskonnaelu, mida maal ei leidunud.

Penelope pealekäimisel oli isa suhteliselt vastumeelselt korraldanud ühe kauge nõbu abil tütre esitlemise õukonnas.

Ka oli ta lubanud tal veeta ühe hooaja Londonis, saatjadaamiks sama sugulane.

Penelope oli nautinud iga hetke sellest ajast.

See oli muutnud kindlaks tema otsuse abielluda mõne tähtsa mehega.

Ta tahtis osa saada säravast seltskonnaelust, mis keerles Walesi printsi ümber.

Ja kui Penelope koju tuli, ei rääkinud ta enam muust kui oma külaskäigust Marlborough House’i.

Teda oli kutsutud ka teistesse tähtsatesse majadesse.

Aga paraku see nõbu, kes ta saatjaks oli olnud, ei näinud avaldavat mingit soovi teda kauemaks külla kutsuda.

Seepärast oli Penelope tulnud tusaselt maale tagasi.

Teda tüütas kõik, sealhulgas ka jahilkäimine mitte just kõige peenema seltskonnaga.

Ursa aga oli täielikult õnnelik nii kaua, kui sai ratsutada suurepärastel hobustel, kelle isa oli lastele ostnud.

Nende kohalikud sõbrad meeldisid talle ja ta võttis nende küllakutseid hea meelega vastu.

Penelope seevastu aga vaatas neile ülalt alla ja ei rääkinud muust kui Londonist.

Kui lord Brackley isa külastas, näis ta neiu jaoks armastuse rüütlina, kes oli tulnud teda päästma.

Ta säras mehe juuresolekul armsasti.

Nii ei olnud sugugi üllatav, et kuigi lord oli üle neljakümne aasta vana, armus ta neiusse ära.

Ta oli ka varem abielus olnud, aga abielu ei olnud eriti õnnelik ja lapsi tal ei olnud.

Hollington Hallist lahkudes ei suutnud ta Penelopet unustada.

Ta saatis Matthew Hollingtonile kutse, paludes teda oma Londoni majja hindama raamatut, mille oli just avastanud.

Ta kutsus ka Penelopet.

Matthew Hollington ei olnud eales kujutlenud oma tütart abiellumas nii palju vanema mehega.

Seetõttu ei pidanud ta Penelope kaasatulekut vajalikuks.

Penelope oli peaaegu hullunud mõttest, et ta maha jäetakse.

Nii isa kui ka Ursa olid üllatunud sellest, kui sõjakaks see teema ta muutis.

Muidugi sai ta oma tahtmise.

Pärast seda külaskäiku Londonisse hakkas lord Brackley ühel või teisel ettekäändel nende maja sageli külastama.

Lõpuks Penelope võitis.

Lord tegi talle aias abieluettepaneku ja neiu võttis selle ääretu innuga vastu – see oli mehe jaoks väga meelitav.

Penelope nõudis, et nad laulatataks Londonis, Hanover Square’i St. George’i kirikus.

“Aga sa oled ju ristitud meie kihelkonna kirikus,” vaidles Ursa vastu, “ja kõik siin külas tahavad sind pruutkleidis näha.”

“Mind ei huvita, mida külaelanikud tahavad!” kähvas Penelope.

“Arthuri sõbrad soovivad laulatusele tulla ja St. George’i kirik on kõige moodsam Londonis.”

Ursa teadis, et ei ole mingit mõtet sel teemal vaielda, eriti kui Penelope veel lisas:

“Sina oled üks minu pruutneitsitest ja kuna Arthuril on hulk väga tähtsa positsiooniga naissoost nõbusid, siis pean ka neid paluma.”

Nad läksid enne laulatust Londonisse, et Penelope saaks osta vajalikud asjad veimevaka jaoks.

Paljud silmapaistvad inimesed Londonis olid Matthew Hollingtonist kuulnud ja neile avaldas muljet tema kui andeka lingvisti reputatsioon.

Aga lord Brackley sõbrad ja kõik need, kellega Penelope soovis kohtuda, omasid tiitleid ning olid huvitatud ainult kuninglikust lõbutsemisest.

Penelope kõndis isa käevangus mööda külglöövi altari ette, kandes sätendavat tiaarat, mis kuulus Brackley perekonnale.

Talle järgnes kümme pruutneitsit, kellel kõigil peale Ursa olid tiitlitega vanemad.

Niipea, kui Penelope ja lord Brackley olid läinud mesinädalatele, pöördusid Matthew Hollington ja Ursa tagasi maale.

“Tore on kodus olla, issi,” õhkas Ursa.

“Mõtled sa seda tõsiselt?” päris isa. “Või igatsed ka sina, kullake, säravaid tulesid ja abikaasat, kes kannab aadlitiitlit?”

Rääkides olid ta silmad naerused, aga Ursa vastas vaikselt:

“Kui mina abiellun, issi, tahan ma olla sama armunud, kui sina ja ema omal ajal olite.”

Isa pani käe tema õlgade ümber.

“Ma loodan, et just nii juhtubki, mu kullake,” lausus ta.

“Tõeline armastus on kõige suurepärasem asi maailmas.”

Ta suudles tütre pealage ja lisas:

“Kuna mina usun saatusesse, siis olen ma kindel, et ühel päeval leiad sa õige mehe ega pea abielluma kellegi vaimselt teisejärgulisega, olgugi ta pealegi ümbritsetud pimestava säraga.”

Ursa mõistis suurepäraselt, mida isa silmas pidas ja suudles teda, enne kui vastas:

“Ma olen kindel, et sul on õigus, issi. Aga praegu olen ma rohkem kui õnnelik, et saan sinuga olla.”

Ta teadis, et isale tegi see rõõmu.

Ka teadis ta, et Penelope oli nüüd nende jaoks igaveseks kadunud.

Ta saatis neile oma mesinädalail postkaarte.

Hiljem kirjutas ta neile jõuludeks ja saatis kasutuid, odavaid kinke.

Ursa ei suutnud hoiduda arutlemast, kui palju ta oma auväärsete sõprade peale kulutas.

Kuna lord Arthur oli väga rikas, siis kindlasti oli tegemist märkimisväärse summaga.

“Mida ma sellega peaks peale hakkama?” küsis Matthew Hollington nõutult.

Ta oli saanud Penelopelt jõuludeks sulepeahoidja, mis oli liialt väike nende kirjutusvahendite tarbeks, millega tema kirjutada tavatses.

“Ma olen kindel, et see kulub ära järgmise heategevusliku väljamüügi jaoks, issi,” pakkus Ursa.

Nad mõlemad naersid.

Ursa oletas, et tema kingitused koosnesid asjadest, mis Penelope oli saanud teistelt inimestelt, kuid polnud neile kasutust leidnud.

Ka need asjakesed jäeti kohalikku väljamüüki ootama.

Tänukiri, mille nad Penelopelt endi poolt saadetud kinkide eest said, oli lühike.

See oli silmanähtavalt kiirustades paberile visatud.

Tegelikult, aja möödudes muutus Penelope justkui hämaraks kujuks, kes Ursa arvates ei kuulunud enam Hollingtoni perekonda.

Ta luges Penelope elu kohta õukonna väljaannetest.

Aga oli raske mõelda temast kui õest, kellega ta lapsepõlves kõike jaganud oli.

See puudutas ka lapsehoidjat ja guvernanti.

Penelope polnud aga kahjuks ka kunagi mõistnud, mida isa püüdis neile õpetada.

Vastupidiselt Ursale, kelle jaoks olid isa lood vaimustavad.

Kuna isa oli suurepärane jutustaja, oli ta suutnud manada tema silmade ette India paleed ja Himaalaja lumised mäetipud.

Ta õpetas teda nägema Pärsia ja Egiptuse püramiidide ilu.

Nüüd käis Ursa sageli temaga välisreisidel kaasas.

Selleks ajaks oli Penelope läinud tütarlaste erakolledžisse, kuhu Ursa talle järgnema pidi, kui saab piisavalt vanaks.

Aga kui see aeg kätte jõudis, oli Ursa võidelnud selle ettepaneku vastu ja jäänud koju isa juurde.

“Kuidas suudaks mingi kool õpetada mind sel moel nagu sina, issi?” oli ta küsinud. “Sa tead ju väga hästi, et sina õpetad keeli nii, nagu seda peabki tegema. Ja sa ise oled korduvalt väitnud, et inglise õpetajad on keeleõpetuse ära vussinud.”

Isa oli alla andnud.

Seejärel, arvates, et Ursa hispaania keel ei ole piisavalt hea, oli ta viinud neiu Hispaaniasse.

Sellele olid järgnenud reisid Prantsusmaale ja Kreekasse.

Ka nende Venemaa-külastus oli olnud väga põnev.

Iga kord, kui nad tagasi koju saabusid, tundus Ursale, et ta oli õppinud juurde mitte ainult võõrkeelt, vaid saanud ka teadmisi selle kodumaast nii erineva maa ja inimeste kohta.

“See oli nii ajaloo- kui geograafiatunni eest, aga samas ka meeldiv puhkus, issi!” oli ta korra tähendanud.

Isa oli naernud.

“Nii arvan minagi,” oli ta nõustunud, “ja, mu kullake, kuidas ma leiaksin paremat kaaslast, et puhkust nautida?”

Tema hääl oli kõlanud väga siiralt.

Keegi ju ei teadnud paremini kui Ursa, kui väljakannatamatut puudust isa emast tundis.

Mõnikord, kui nad külastasid kohti, kus isa oli kunagi käinud koos emaga, märkas neiu isa silmis nukrust.

Selle järgi teadis Ursa, kui õnnetu isa ilma naiseta oli.

“See on armastus,” oli ta enesele korduvalt kinnitanud, “ja ma võin ainult palvetada, et ühel päeval on mul piisavalt õnne, et seda ise leida.”

Nüüd, astudes külalistetuppa, tundis Ursa, et õde on justkui keegi võõras, keda tal tuleb taas tundma õppida.

Penelope seisis kamina ees, imetledes peeglist oma välimust.

Kui Ursa sisenes, pöördus ta ümber ning õde mõistis, kui palju teine muutunud oli.

Ta nägi välja veel kaunim, kui oli olnud kodus elades.

Aga temas oli ka midagi uut.

Ursa mõtiskles, et see miski muutis ta väga erinevaks võrreldes selle õega, keda ta oli nii palju aastaid tundnud ja armastanud.

“Oh, seal sa oledki, Ursa!” hüüatas Penelope. “Hakkasin juba arvama, et olen tulnud valesse majja!”

“Sellest on hulk aega möödas, kui sa viimati siin olid,” ütles Ursa.

Penelope tegi käega kannatamatu, aga samas väga graatsilise liigutuse.

“Ära hakka nüüd etteheiteid tegema,” lausus ta. “Ma ei ole varem siia tulnud, sest olen olnud nii hõivatud loendamatute kohtumistega, mida ma ei saa vältida.”

“Sa näed kaunis välja!” märkis Ursa täiesti siiralt.

“Mul on hea meel, et sa nii arvad,” vastas Penelope. “Ja ma ka hoolitsen enda eest väga korralikult.”

Nii rääkides heitis ta õe juustele pilgu, justkui pidades tema soengut korratuks.

Siis aga pöördus tagasi end peeglist imetlema.

“Ei tea,” kahtles ta, “kas see roheline toon pole mitte liialt erk.”

Ta kandis kleidiga sobivat rohelist kübarat, mis oli ääristatud sulgedega.

Ursa meelest oli see maakoha jaoks sobimatult peenutsev.

Aga sellegipoolest kübar kindlasti sobis Penelopele, kelle heledad juuksed olid õrna punaka tooniga.

Ka tema kleit oli ülipeen.

Kaelas oli tal kaks rida pärleid ja kõrvu kaunistasid teemantidega kõrvarõngad.

Tema rinnaesisele oli kinnitatud suur poolkuukujuline teemantpross.

“Sa näed välja, nagu hakkaksid kohe peole minema,” märkis Ursa impulsiivselt.

Tema üllatuseks aga sirutas Penelope käe.

“Tule siia ja istu, Ursa,” ütles ta. “Ma tahan sinuga rääkida, ma vajan sinu abi.”

“Minu abi?” hüüatas Ursa.

See oli küll viimane asi, mida ta õelt kuulda lootis.

Ta istus sohvale, tundes, et tema kleit, mida ta juba mõnda aega kandnud oli, näis Penelope oma kõrval viletsavõitu.

Ta märkas, et õe nägu on puuderdatud.

Ka tema huultel oli värvitoon, mis ei tundunud täiesti loomulikuna.

“Kas sa jääd pikemalt siia?” uuris Ursa, kui õde midagi ei öelnud.

“Kui soovid teed, lasen seda sulle teha.”

“Ma tahan sinuga kõnelda, Ursa,” ütles Penelope.

Ta heitis pilgu õest mööda ukse poole ja nõudis:

“Ma loodan, et sa panid ukse kinni.”

Ursa oli üllatunud.

“Ma olen kindel, et Dawson tegi seda,” vastas ta.

“Ma ei taha, et keegi kuuleks pealt, mida mul sulle öelda on,” ütles Penelope. “Kus paps on?”

“Ta läks Amsterdami,” seletas Ursa. “Ta on kuni nädala lõpuni ära. Kindlasti on tal kahju, et ta sind ei näe.”

“Amsterdami!” hüüatas Penelope. “See on suurepärane! Kui ta tõesti nädala jooksul tagasi ei pöördu, on kõik väga hästi.”

Ursa vaatas hämmeldunult tema poole.

“Mida sa sellega silmas pead? Millest sa ometi räägid?”

Penelope kallutas end tema poole.

“Kuula nüüd Ursa, see on väga, väga tähtis, ja ma tean, et sa aitad mind.”

“Ma tahan sind aidata, kui saan,” ebales Ursa, “aga ma ei oska arvata, mismoodi.”

Tal oli veider mõelda, et Penelopel, kel oli palju tähtsaid sõpru, auväärne abikaasa ning sätendavad juveelid, võiks midagi puudu olla.