Читать книгу Armastuse kaitse all - Barbara Cartland - Страница 5

Meta Lindley ratsutas aeglaselt kodu poole.

Ta tundis end üksikuna, minnes majja, kus polnud peale teenijate kellegagi rääkida.

Varem oli seal ka tema hoidjatädi, kes oli pidanud aga minema enda koju haiget poega hooldama.

Kõik oli teisiti, kui Meta ema veel elas, sest siis oli maja kogu aeg sõpru täis.

Proua Lindley oli kahtlemata olnud ümbruskonna populaarseim naine.

Paar aastat tagasi leidis aga aset hirmus tragöödia.

Esmalt kukkus Meta isa Philip Lindley jahil olles õnnetult.

Arstid nägid tema ravimisega küll vaeva, kuid härra Lindley suri saadud vigastustesse.

Meest jäid leinama tema abikaasa ja kaks last.

Lapsed tegid kõik, et emale igati rõõmu valmistada ja kuna proua Lindleyl oli palju sõpru, siis oli naine harva üksinda.

Samas tundis ta suurt puudust oma abikaasast, keda naine jumaldas.

Eelmisel talvel, kui ilm läks äkitselt väga külmaks, haigestus proua Lindley kopsupõletikku.

Metale tundus uskumatu, et ühel päeval oli ema temaga ja juba järgmisel igaveseks lahkunud.

Metale oli see väga raske aeg, sest vend Richard pidi siis tihti Londonis viibima.

Seetõttu oli neiu ihuüksi mõisahoones, mis oli varem olnud täis naeru.

Et Meta oli sügavas leinas, siis hoidsid eemale ka need, kes varem Lindleyde maja tihti külastasid.

See oli niimoodi osalt kaastundest, osalt aga seepärast, et tavaliselt ei taha keegi õnnetu inimesega eriti suhelda.

Meta sai sellest aru.

Samas polnud neiul kedagi, kellega rääkida, kellega koos naerda või teha kõiksugu lõbusaid asju, mida ta oli varem teinud.

Hobused olid ainsad, kes talle olid jäänud.

Õnneks oli härra Philip enne surma ostnud paar head jahihobust.

Need olid mõeldud selleks, et ta saaks koos perega neist talvekuudel rõõmu tunda.

Meta sai seda nüüd teha.

Ühtlasi pidas neiu aru, kas ta on ikka nii julge, et talve saabudes üksinda jahile minna.

Mõnede meelest oli ebasobiv, kui noor tütarlaps ilma saatjata ringi liikus, ka jahil käies.

Kuid Meta lootis, et Richard hakkab koos temaga rohkem aega veetma.

Meta ratsutas sissesõiduteele.

Tema ees kõrguv Elisabethi stiilis maja oli praegu eriti kaunis.

Aias tärkasid kevadlilled.

Maja ümber kasvavaid puid ehtisid helerohelised lehed ja õiepungad.

Kui ema oleks veel elanud, siis oleksid nad sõitnud Londonisse.

Metat oleks esitletud Buckinghami palee võõrastetoas, kus ta oleks kuninganna Victoriale kniksu teinud, ja kui tolle tervis poleks seda lubanud, oleks Meta teinud reveransi armsale printsess Alexandrale.

See sai aga juhtuda alles järgmisel aastal.

Meta pidi tahtmatult mõtlema sellele, et võib-olla on ta siis juba liiga vana.

Ta oli ema ja isaga nii palju koos olnud, et tundus omaealistest tüdrukutest vanem – kui mitte väljanägemise, siis mõtlemise poolest küll.

Meta oli teistest ka haritum.

Härra Philip oli nooruses olnud diplomaat.

Võõral maal viibides käskis ta Metal ja Richardil selle maa keele selgeks õppida.

„Kui te vanemaks saate ja tahate reisida, siis pole midagi tüütumat kui sõita võõrale maale, oskamata seal elavate inimeste keelt,” ütles härra Philip.

Ja et ta oli ise suur keeleoskaja, rääkis ta lastega eri keeltes, esialgu nende lõbustamiseks, kui nad olid väikesed, ja hiljem juba seetõttu, et pidas seda vajalikuks.

Metal ja Richardil olid ka eraõpetajad.

Härra Philip eristas väga hästi tõelisi keeletundjaid neist, kes keelt eriti ei osanud, lausudes: „Ega see pole veel kakskeelne, kes oskab teises keeles „Head aega!” ja „Kuidas läheb?” öelda.”

Viimastel kuudel, mil Meta oli üksi, mõtles neiu tihti kurvalt, et tema haridusest polegi mingit kasu.

Isa oli lubanud ta kohe pärast kooli lõpetamist välismaale viia.

Siis aga juhtus isaga õnnetus ja ta suri.

Ei tulnud kõne allagi, et Meta oleks ema üksinda mõisahoonesse jätnud.

Nüüd oli ka hoidjatädi ära läinud.

Meta kirjutas Londonis viibivale vennale haleda kirja, paludes toda kas või paariks päevaks koju sõita, et Meta saaks temaga rääkida.

„Kui ma pean veel kaua üksi olema, siis hakkan iseendaga rääkima ja inimesed arvavad, et ma olen hulluks läinud!” kirjutas neiu.

Meta lootis, et vend võtab tema palvet tõsiselt.

Samas soovis ta, et Richardil oleks mõni ettepanek, mida Meta võiks edaspidi tegema hakata.

„Kui ma oleksin näitleja või pianist, võiksin endale mõne tööotsa muretseda,” mõtiskles neiu.

See oli väga äärmuslik mõte.

Ometi olnuks see parem kui pidevalt ühesuguseid päevi mööda saata.

Kuigi Meta elas hästi ja jõukalt, polnud tal elult midagi oodata.

Jõudnud mõisahoone ette, pööras neiu vasakule ja ratsutas tallide poole.

Need olid väga hästi ehitatud, sest isa oli olnud töödejuhatajaks.

Talli oleks mahtunud palju rohkem hobuseid, kui seal oli praegu.

Kuid Meta meelest oli hobuseid praegugi piisavalt, sest peale tema ei ratsutanud nendega keegi.

Suurem osa päevast kuluski sellele.

Tallimees, kes oli juba aastaid nende juures töötanud ja kelle meelekohtades oli juba halli, tuli Meta saabudes tallist välja.

„Kuidas sõit läks, preili Meta?” küsis mees.

„Tänan küsimast, Abbey, väga hästi. Samson on tubli hüppaja, kuid oleks parem, kui temaga ratsutaks mõni mees,” vastas Meta.

„Olen teiega nõus, preili,” sõnas Abbey. „Härra Richardil oleks tõesti aeg koju tulla.”

Meta ohkas.

Ta hüppas hobuse seljast maha, patsutas Samsonit ja lausus:

„Las keegi poistest ratsutab temaga homme. Mul oleks aeg Jaanimardikas hüppama viia.”

Abbey noogutas ja viis Samsoni talli.

Meta suundus mõisahoone poole.

Välisust avades märkas neiu, milline vaikus ümberringi valitses.

Ta oleks otsekui kuulnud ema küsimas:

„Kallis, kas see oled sina?”

Ja kui Meta oleks vastanud, oleks ema tulnud elutoast ja teda suudelnud.

„Ema, kuidas sa võisid surra ja mind üksi jätta?” küsis neiu mõttes.

Ta oli seda korduvalt küsinud, vastust saamata.

Meta läks üles oma tuppa ja vahetas ratsakostüümi kauni kleidi vastu.

Kui ta oli üksi, siis ei kandnud ta musta leinakleiti, mis Metale üldse ei meeldinud.

Isa oleks temaga nõustunud.

Ta oli tihtipeale öelnud: „Mina ei usu surma. Ma olen terve maailma läbi rännanud ja kolmveerand rahvastikust usub uuestisündi ehk reinkarnatsiooni ning minagi olen selles veendunud.”

Isa rääkis sellest tihti Metale.

Ta rääkis, et sarnaselt Mozartile oskavad mõned lapsed juba nelja-aastaselt imehästi viiulit mängida.

Isa sõnul ei saanud nad seda selles elus selgeks õppida.

Härra Philip oli palju kordi idas käinud.

Seetõttu teadis ta palju põnevaid lugusid sellest, kuidas inimesed oma kunagistesse elukohtadesse naasid ja mäletasid selgelt, mida nad olid eelmises elus teinud.

See teema paelus Metat, kuid nüüd polnud tal sellest enam kellegagi rääkida.

Kuigi raamatukogu oli raamatuist pungil, polnud see sama, mis isaga vestlemine.

Kui Meta sai riided vahetatud, pani ta juuksed automaatselt kinni.

Teda ei näinud siin keegi.

Juukseid sättides kuulis neiu sissesõiduteelt vankrirataste kolinat.

Ta vaatas aknast välja ning nägi oma imestuseks kiirelt lähenevat kaarikut.

Meta pidas aru, kes see küll võis olla.

Kui hobused maja ette õue keerasid, kiljatas Meta rõõmust.

See oli Richard!

Ta tuli koju siis, kui Meta ei osanud teda oodatagi.

Neiu jooksis trepist alla.

Kui Richard kaarikust välja astus, seisis Meta välisuksel väljasirutatud kätega.

„Richard!” hüüatas neiu. „Mul on nii hea meel sind näha. Ma ei teadnudki, et sa koju tuled!”

Richard, kes oli pikakasvuline ja nägus noormees, suudles õde.

„Ma sain su kirja kätte ja kuna see oli ilmselgelt appihüüd, siis tulin sind päästma,” sõnas mees.

Metale meenus, et ta oli lubanud hirmust hulluks minna, ja puhkes naerma.

Neiu sättis ennast venna käevangu, öeldes:

„See on nii, nii tore, et sa oled tagasi.”

„Ma ei teatanud sulle ette, sest sain alles eile õhtul teada, et mul on võimalik tulla,” sõnas Richard majja astudes.

„Kuid nüüd oled sa siin ja see on ainus, mis loeb,” lausus Meta.

Nad läksid elutuppa.

„Ma lähen ütlen proua Bellile, et sa sööd siin lõunat. Nagu sa tead, tahab ta sulle kindlasti midagi tõeliselt maitsvat valmistada.”

See oli peresisene nali.

Proua Bell, kes oli mõisahoones juba aastaid töötanud, hoidis Richardi jaoks alati maiuspalu.

Naine valmistas talle erilisi roogi, arvates, et need Richardile maitsevad.

„Ma ütlen härra Bellile, et ta paneks šampanja külma,” lisas Meta. „Sa tahad pärast pikka sõitu kindlasti juua.”

Meta teadis, et vend pidi hommikul vara sõitma hakkama, et kella üheks koju jõuda, ning jooksis kööki.

Neiu oli väga liigutatud, et vend seda tema heaks tegi.

Proua Bell kaotas pea, kui kuulis, et härra Richard on koju saabunud.

Härra Bell kiirustas alla keldrisse šampanja järele.

Kui Meta tagasi elutuppa jõudis, seisis Richard akna all ja vaatas aeda.

„Ma pole aeda nii värvilisena näinudki,” sõnas vend, kui Meta ta kõrvale astus. „Emal oleks hea meel, et ta taimed hästi kasvavad.”

„Ma tean,” vastas Meta. „Ma igatsen tema järele väga.”

„Ma tean, et sa igatsed,” lausus Richard. „Sellepärast tulingi sind vaatama. Ma ei saa lasta sul siin üksi olla.”

Meta vaatas vennale üllatunult otsa.

„Mida sa öelda tahad?” küsis neiu.

„See on pikk jutt,” vastas Richard. „Praegu tahaksin aga käsi pesta ja kui oleme lõunat söönud, siis on mul sinuga üks tõsine jutuajamine.”

Meta vaatas vennale hämmeldunult otsa.

Aga enne, kui ta jõudis Richardilt midagi küsida, läks too toast välja.

Venda oodates hakkas Meta pisut pabistama.

Äkki oli ta oma kirjas pisut liialdanud.

Kuna ta vennale oma muresid kurtis, tahab nüüd Richard võib-olla, et Meta teeks midagi, mis neiule ei pruugi meeldida.

Seejärel aga kinnitas Meta endale, et see ei saa midagi hirmsat olla.

Ehk tegi Richard sääsest elevandi.

Vend jõudis tagasi hetkel, mil härra Bell jäänõus oleva šampanjaga tuppa astus.

„Nii tore, et te jälle kodus olete, härra Richard,” sõnas mees. „Oleme preiliga iga päev aru pidanud, millal teid jälle näeme.”

„Kuid siin ma nüüd olen,” vastas Richard. „Mu kohvreid sisse tuues vist said juba aru, et ma jään ööseks.”

„Sooviksin, et jääksite kauemakski, kuid nagu mul on tavaks öelda, et parem varblane peos kui tuvi katusel.”

Richard naeris ja võttis klaasi, millesse Bell šampanjat valas.

Metagi sai klaasi ning Bell läks toast välja.

„Nii et sa jääd kõigest üheks ööks,” sõnas Meta. „Tahaksin, et sa oleksid siin kauem.”

„Tahaksin ka ise kauemaks jääda,” vastas Richard. „Kuid teatud asjaolude tõttu on mul vaja Londonis olla. Aga ma tahan täna pärastlõunal kindlasti ratsutama minna.”

„Muidugi läheme. Kahju ainult, et ma täna hommikul juba Samsoniga ratsutasin, sest ma ütlesin Abbeylegi, et temaga peaks ratsutama mees. Kuid Valge Rüütel ootab sind ja ma tean, et sa eelistad teda teistele.”

Richard ei vastanud, kuid Meta teadis, et vend oli rahul.

Lõuna sai valmis ja nad läksid kaunisse söögituppa.

Proua Bell oli lauale võlunud road, mida ta polnud Richardi viimasest külaskäigust saati valmistanud.

„Ma pole enam ammu seesugust sufleed näinud,” nöökis Meta. „Lapsena olin ma kade, et seda vaid sinu pärast tehti. Sain niimoodi aru, et mehed on tähtsamad kui naised.”

Richard naeris.

„Ma olen sinuga täiesti nõus!”

Ta sõi kaks portsjonit sufleed, seejärel palus Bellil kohvi elutuppa tuua.

Meta oli esialgu üllatunud, kuid siis ta taipas, et Richard tahtis temaga kahekesi olles vestelda.

Ta ei saanud seda teha söögitoas, kus teenijad pidevalt edasi-tagasi käisid.

Bell tõi kohvi ja pani selle väikesele lauale.

Richardile oli kohvi juurde ka klaasike brändit.

Kui uks Belli järel sulgus, sõnas Meta:

„Räägi nüüd, milles asi, sest muidu ma suren uudishimu kätte.”

„Seda ma arvasingi,” lausus Richard. „Aga see on pikk jutt ja ma ei tahtnud, et mind segataks.”

„Ma kuulan,” sõnas Meta kärsitult.

Richard võttis lonksukese brändit ja ütles:

„Kuna papat ei ole enam meiega, siis ma ei tea, kas sa oled kursis sellega, mis praegu Euroopas sünnib.”

„Ma püüan olla,” vastas Meta. „Aga sa ju tead, et papa teadis ka seda, millest ajalehes ei kirjutatud ja ta rääkis meile kõigest nii huvitavalt.”

„Tõepoolest,” nõustus Richard. „Ja ma tean, et teda oleks Balkanimaades toimuv muretsema pannud.”

Meta kergitas kulmu, kuid ei öelnud midagi, ja Richard jätkas:

„Papa ju hoiatas meid, et tsaar Aleksander III on väga ohtlik mees.”

„Seda ma mäletan,” pomises Meta.

„Papa ütles alati, et tsaar on vihane, sest arvab, et Venemaa kaotas võimu Balkanimaade ja väinade üle.”

„Miks see talle nii tähtis on?” küsis Meta.

„See oleks taganud talle pääsu Vahemerele,” seletas Richard.

„Ega ta seda ometi siiani taha?” hüüatas Meta.

„Kindlasti tahab,” vastas Richard. „Aga nagu sa kindlasti tead, tekitas tsaar oma käitumisega eelmisel aastal Bulgaarias suurt ärevust ning nüüd on tal veelgi raskem oma eesmärgini jõuda.”

Tuppa tekkis vaikus ja Meta lausus mõne aja pärast:

„Et papat enam polnud ja ma olin ema pärast väga mures, siis ma ei tea päris täpselt, mis juhtus.”

„Seda ma arvasingi,” sõnas Richard. „Seega püüan sulle võimalikult täpselt jutustada, kui häbiväärselt tsaar käitus oma nõo Battenbergi vürsti Aleksandriga.”

„Mulle meenub sellega seoses midagi,” pomises Meta.

„Tsaaril ei õnnestunud Bulgaarias võimu haarata, sest vürst Aleksander keeldus käsku täitmast. Tal polnud mingit tahtmist olla Venemaa marionett.”

„Saan sellest aru,” lausus Meta.

Talle meenus, kui halva iseloomuga oli tsaar ja kuidas isa oli talle tsaarist rääkinud.

„Tsaar oli vürsti peale maruvihane, kuid kuninganna Viktoriale on too alati meeldinud,” jätkas Richard.

„Mis siis juhtus?” küsis Meta.

„Tsaari mehed hakkasid eelmisel aastal Bulgaaria armees mässama,” sõnas Richard. „Nad röövisid vürst Aleksandri ära ja nõudsid püstoli ähvardusel, et too tagasi astuks. Vürst viidi üle mere ja pandi Venemaal Reni sadamas vangi.”

„Kui õudne!” hüüatas Meta.

„See tekitas terves Euroopas suurt pahameelt,” jätkas Richard. „Kuninganna Viktoria oli tulivihane ja ütles, et lähiminevikus pole keegi midagi sellist korda saatnud.”

„Arvata võib,” lausus Meta.

„Ema haiguse ja surma tõttu jäi sul see kuulmata,” sõnas Richard. „Kuid Euroopas tekkinud kära tõttu oli tsaar sunnitud vürsti tagasi Austriasse saatma.”

„Aga miks mitte Bulgaariasse?” küsis Meta.

„Vürst oli Bulgaaria armee reeturlikkuses niivõrd pettunud, et ta astus tagasi.”

„Oh ei!” hüüatas Meta. „Nii et tsaar võitis?”

„Nii ta arvas,” vastas Richard, „kuid ta sai peagi aru, et uus valitseja on kõigutamatu patrioot ja suhtub Venemaasse samasuguse vaenulikkusega nagu vürst Aleksander.”

„See on vähemalt mingigi lohutus,” sõnas Meta.

„Mina arvan sama,” vastas Richard. „Ja nõustun kuningannaga, et juhtunu oli häbiväärne.”

Richard vaikis hetkeks ja seejärel selgitas:

„Kuid see on nüüd minevik ja tsaari armeed liiguvad Aasias aina edasi, lisades tema impeeriumile tuhandeid kilomeetreid.”

Meta jõllitas venda.

„Ses suhtes saab kindlasti midagi ette võtta!”

„Nüüd arvatavasti küll, sest Salisbury markii sai peaministriks,” vastas Richard. „Indias olevaid kaitsevägesid on suurendatud ja venelaste liikumist jälgitakse tähelepanelikult.”

Venna hääletoonist sai Meta aru, kui tõsiselt Richard asja võttis.

Samas pidas neiu aru, kuidas see teda puudutab.

Pärast pausi jätkas Richard:

„Sa vist ei tea, et ma olen kaitseministri volitusel osalenud teatud rännakuil.”

Meta puhkes naerma.

„Muidugi ma tean. Kas sa tõesti arvasid, et ma ei tea, et sa käid juba pikka aega samasugustel salamissioonidel nagu papa, kui ta veel diplomaat oli!”

Richard jõllitas Metat.

„Sa teadsid!” hüüatas ta hämmeldunult.

„Me naersime emaga selle üle,” sõnas Meta. „Aga kuna sina tahtsid seda ilmselt saladuses hoida, siis me ei tahtnud su lõbu rikkuda.”

Richardi ilme muutus häbelikuks.

„Ma oleksin teid siiski võinud usaldada,” lausus mees. „Kuid sa pead aru saama, et ühest keelevääratusest võib saada elu või surma küsimus.”

„Papa ütles sama ja loomulikult saan ma sellest aru,” sõnas Meta. „Aga tahaksin, et sa mind usaldad.”

„Nüüd ma usaldangi sind ja ei pea ilmselt ütlema, et kõik, mida ma räägin, jääb meie vahele ning sellest ei saa keegi kolmas teada.”

Meta naeratas.

„Ma luban, et olen väga ettevaatlik, kuid tegelikult polegi siin ju kellegagi rääkida peale hobuste, kes on kindlasti äärmiselt diskreetsed.”

Richard naeris. Seejärel ta sõnas:

„Tegelikult tulin ma siia sinult abi paluma.”

„Milles sa abi vajad?” küsis Meta.

„Töös, mida papa kunagi tegi ja mida mina teen praegu.”

„Selgita lähemalt.”

Meta tajus, kuidas vend õigeid sõnu otsib. Viimaks lausus Richard:

„Kuninganna on veendunud, et venelased saadavad Inglismaale salakuulajaid, nagu nad on lasknud niinimetatud agente teistessegi Euroopa maadesse hiilida.”

„Kuidas?” küsis Meta.

Richard tegi käega ilmeka žesti.

„Mulle öeldi, et venelaste salaagendid ehitavad suuri võlvkambreid, nimetades neid pühapaikadeks. Peaministri sõnul maksavad Venemaa saadikud teistes riikides rahvahulkadele suuri summasid, et need ülestõuse korraldaksid. Venelased tahtsid Türki isegi kindlust ehitada, teeseldes, nagu olnuks see kirik.”