Читать книгу Ematiigri taltsutus - Barbara Cartland - Страница 5

„Te tahate öelda, et lükkate mu ettepaneku tagasi?”

Wrexhami hertsogi hääles oli umbusklik toon.

Ta justkui ei oleks suutnud uskuda, et midagi seesugust on võimalik.

„Mul on kahju, kui see teid ärritab,” vastas Malvina Maulton, „aga mu vastus on eitav!”

Hertsog vaatas talle hämmingus otsa ning ütles seejärel:

„Nojah, selles, et olete mind pagana lolliks teinud, ei ole mingit kahtlust!”

Malvina ei vastanud.

Mees kõndis akna alla ning jäi eemaloleval pilgul aeda vaatama.

„Kõik mu sõbrad olid üpris kindlad, et teil oli kavas mu ettepanek vastu võtta,” ütles ta, rääkides poolenisti iseendaga.

„Te mõtlete neid noori idioote, kes istuvad White’i klubis, joovad liialt bordood ja kellel ei ole midagi paremat teha, kui totraid kihlvedusid sõlmida?” ütles Malvina põlastavalt. „Ma oletan, et te olite tõenäoline favoriit.”

„Olin!” sõnas hertsog kibedalt. „Kui te Waddingtoni tagasi lükkasite, olid nad üsnagi kindlad, et ootate hertsogit.”

„Aga ei oota!” vastas Malvina. „Võite oma sõpradele öelda, et raha kasutamiseks on hulgaliselt paremaid võimalusi, kui raisata seda minuga seotud kihlvedudele!”

Seda öeldes kõndis ta elutoast välja ning lõi ukse järsult kinni.

Kui ta mööda suursugust treppi oma magamistoa poole liikus, mõtles ta endamisi, et see on juba talumatu.

Ta oli rikas.

Ja nagu paistis, ei olnud kellelgi Londonis mitte midagi paremat teha, kui spekuleerida selle üle, kellega ta abiellub.

Ta läks mööda koridori edasi ja avas oma buduaari ukse.

Malvina teadis, et ta vanaema puhkab pärast banketti.

Daresbury krahvinna istus akna all diivanil, tema jalgu kattis imepeene tikandiga hiina rätik.

Kui tütretütar sisenes ja talle naeratas, vaatas krahvinna üles.

„Nii,” ütles ta, „kas ma võin sind õnnitleda?”

„Loomulikult mitte!” vastas Malvina. „Ütlesin hertsogile, et ma ei ole tema tiitlist huvitatud ja ma loodan, et ta toimetab ennast nüüd tagasi Londonisse!”

Krahvinna tõi kuuldavale kerge hüüatuse.

„Sa ütlesid talle ära? Oh, Malvina, kuidas sa võid nii rumal olla?”

Malvina istus diivani kõrvale maha.

Aknast tulev päikesepaiste puudutas ta juuksekulda, mis tundus elule ärkavat.

Malvinat vaadates mõtles krahvinna, et tal pole oma iluga midagi peale hakata.

Sest ta oli päratu rikas!

See tundus tõeliselt ebaaus.

Malvina ei lausunud sõnagi ning hetke pärast ütles vanaema:

„Tead, kallis laps, sa oled nüüd kakskümmend, ja terve eelmise aasta leinasid sa oma isa. Sa ei saa oma otsust enam kuigi kaua edasi lükata.”

„Miks mitte?” küsis Malvina järsult.

Vanaema näis olevat üllatunud.

„Kindlasti tahad sa ükskord abielluda?”

„Kunagi küll,” vastas Malvina, „aga mitte mõnega neist vaesunud aristokraatidest, keda huvitab vaid see, et mul on isa käest saadud miljonid, mida tema raske tööga teenis.”

Krahvinna surus hetkeks huuled kokku.

Kuigi tema väimees oli kahtlemata härrasmees, ehkki mitte aristokraat, oli tema meelest kahetsusväärne, et ta oma raha kaubandusega oli teeninud.

Oma äritegevusega oli ta tegelnud idas.

Seega ei teadnud keegi, kuidas temast oli saanud võimas laevaomanik, suurkaupmees ning vaieldamatu finantsgeenius.

Teda nimetati naljatamisi „härra 10%”, see oli protsent, mille ta iga oma uue projekti pealt teenis.

Sellest hoolimata ei olnud see härrasmehele sobilik.

Krahvinna ja tema abikaasa olid olnud väga pettunud, kui nende tütar nii väga soovis Magnamus Maultoniga abielluda.

Ta oli ülepeakaela armunud.

Ent olles mehega kord kohtunud, pidi lesk tunnistama, et Magnamus oli väga köitev inimene.

Ta oli mehelik ning lisaks sellele kutsusid teenijad teda mesikeeleks.

Need mõlemad omadused kütkestasid noort tüdrukut.

Mees oli leedi Elizabethi jalust rabanud.

Nad abiellusid kiirustades, mis oli kahetsusväärne.

Seejärel viis Magnamus Elizabethi ära idasse, kus naine oli kahtlemata ülimalt õnnelik.

Nad pöördusid tagasi Inglismaale alles kuus aastat tagasi, kui Magnamus ostis naisele suure muljetavaldava maja.

See oli Londonile piisavalt lähedal, et mees saaks kõikide oma meretaguste äriasjadega kursis püsida.

Kuuldused sellest, kui rikas ta on, jõudsid temast ette. Ja loomulikult ka see, et tema naine on Daresbury krahvi tütar!

Seega ei olnud üllatav, et kõik uksed Mayfairis olid talle avatud.

Aasta tagasi pööras aga tragöödia Magnamuse õnne üleöö pea peale.

Tema naine, keda ta jumaldas, suri palavikku, mille põhjusi ei suutnud keegi kindlaks teha.

Arstidele tundus, et haigus pärineb pigem idast kui Inglismaalt.

Siis saadi teada, et sama palavik möllab ka sadamas.

See oli kahtlemata sisse toodud mõnel laeval, mis purjetas Kaug-Idast Londoni sadamasse, tuues vürtse, siidi ja tosinaid teisi tarbekaupu.

Ja see pidi olema sadam, kust Magnamus Maulton sai pärast nii mitmeid idas veedetud aastaid sama palaviku, mis ta naise tappis.

Enne kui Malvina aru sai, mis toimus, oli ta orb.

Ta nuttis kibedalt suures tühjas majas.

Ta soovis vaid seda, et ta oleks surnud ühes oma ema ja isaga.

Tema vanaema, krahvinna, oli see, kes pani teda mõistma, et elu on väga hinnaline.

Lisaks sellele võis elu suure varanduse pärijannana vägagi nauditav olla, sest isa oli talle jätnud kõik, mis tal oli.

Krahvinna lahkus majast, kus ta oli elanud alates ajast, mil ta poeg päris tiitli, ning tuli Malvinale Maulton Parki seltsiliseks.

Nad veetsid oma pikad leinakuud maakohas.

Malvina ratsutas isa ostetud oivaliste hobustega ning sai ajapikku tema surmast põhjustatud šokist üle.

Viimaks avasid nad maja Londonis Berkley väljakul, mille Magnamus Maulton ostnud oli.

Malvinast sai üleöö sensatsioon.

Kõik rääkisid tema isast ja ta suurest varandusest!

Eeldati, et pärijanna on juba varanduse poolest ahvatlev, olgu tema välimus milline tahes.

Keegi ei oodanud, et Malvina oli lummavalt ilus, isegi kõige kriitilisema esteedi jaoks.

Noored tühjade taskutega aristokraadid kiirustasid neiuga tutvust sõlmima.

Londonis veedetud esimese kahe nädala jooksul sai Malvina viis abieluettepanekut.

Pärast seda muutusid need tüütult sagedasteks.

Kosilaste hulgas oli baronette, lorde ja krahve.

Kaks nädalat panustati kõige rohkem markii edule.

Viimasel osutus keeruliseks ülal pidada nii oma võidusõiduhobuseid, hagijaid kui ka väga kulukat armukest.

Malvina lükkas nad kõik tagasi, ja markii oli see, kes pärast Malvina ei-sõna ebasõbralikult lausus:

„Arvatavasti te ootate Wrexhamit! Milline naine suudaks keelduda hertsoginnaks saamisest?”

Nende sõnadega kõndis ta toast välja ja lõi ukse enda järel paukudes kinni.

Malvina ohkas.

Seejärel läks ta ratsutama ega mõelnud enam markiile.

Lihavõttepühadeks tuli Malvina koos vanaemaga maale.

Kui ülemteener Wrexhami hertsogi tulekust teada andis, oli Malvinale selge, miks krahv talle järgnenud oli.

Kui markiil oli olnud õhkõrn eduvõimalus, siis hertsogil ei olnud üldse.

Malvina oli Londonis temaga mitmel lõunasöögil kõrvuti istunud ning tantsinud pea igal ballil.

Ta leidis, et hertsog oli üsna rumal ja rääkida oskas ta ainult endast.

Malvina ei olnud üllatunud, et vanaema soosis hertsogi kosjatulekut.

Krahvinna oli tema ema pulmadele vastu olnud, sest isal ei olnud ühiskondlikku positsiooni.

„Sinivereline kuulub kokku siniverelisega!” oli seaduseks kõikidele aristokraatidele.

Magnamus Maultonile anti see rikkaks saades küll andeks ning ta võeti ikkagi perekonda vastu.

Siiski oli veel tädisid ja nõbusid ning nende sõpru, kes sosistasid:

„Mu armas, me ei tohiks sellest kunagi rääkida, aga ta teenis oma raha ju kaubandusega!”

Aga Magnamus ise võttis seda kui vaimustavat nalja.

„Nad panevad seda mulle pahaks,” ütles ta naerdes oma tütrele. „Hoolimata sellest on neil alati käsi pikal, kui ma saabun!”

„Seda olen ma märganud,” ütles Malvina.

„Ma saan sellest aru,” vastas ta isa heatujuliselt. „Ja minugipoolest, annan neile ikka, mida nad tahavad – miks ka mitte?”

Malvina järgis kindlameelselt tema eeskuju.

Samas ei kavatsenud ta iseennast anda ei hertsogile ega kellelegi teisele.

Nüüd naeratas ta veidi narrivalt, kui vanaema kõheldes ütles:

„Kas sa ei arva, kallis laps, et sa võiksid Wrexhami hertsogi osas ümber mõelda?”

Malvina tõusis püsti.

„Ei, vanaema, ja kui ma olen sinuga koos nii õnnelik, siis miks peaks mul olema kiiret mehe otsimisega?”

Ta suudles oma vanaema armastavalt ja ütles:

„Ma lähen nüüd ratsutama ja mõtlen, kui ilus on maal, ning unustan mehed ära.”

Seda rääkides lahkus ta buduaarist ja vanaema ohkas.

Ta armastas Malvinat.

Ta soovis teda näha rahulikult abikaasa kõrval, kes tema tohutu varanduse eest hoolitseks, ning lastega, kes selle varanduse ka päriksid.

Malvina läks oma magamistuppa, kus teda ootas teenijanna, et neiul ratsakostüüm selga aidata.

See oli väga kena ja hinnaline.

Raskest sinisest siidist õmmeldud ja valge kandiga kaunistatud kostüüm sobis Malvina siniste silmadega.

Selle all kandis ta paeltega kaunistatud alusseelikut ning jalas pehmeid ja mugavaid saapaid.

Kannuseid ta ei kandnud.

Isa oli talle aastaid tagasi õpetanud, kuidas ka kõige metsikumat hobust ilma piitsa ja kannusteta ohjata.

Kui Malvina oli riietunud, jooksis ta allkorrusele.

Ta ei mõelnud mitte hertsogist, vaid oma lemmikhobusest Dragonfly’st, kes teda õues ootas.

Samal ajal kui üks tallipoiss hoidis Dragonfly^[1.] valjaid, istus teine hobusel, mis oli peaaegu sama silmapaistev kui Malvina oma.

Malvina aidati sadulasse, ent kui hobuse seljas olev tallipoiss oli valmis talle järgnema, ütles ta:

„Ma ei vaja sind täna pärastlõunal, Harris. Ma soovin ratsutada üksinda.”

Harris, kes oli keskealine meesterahvas, vaatas teda kohkunult.

Ta teadis, et vaielda on lootusetu.

Ja ta pööras oma hobuse ümber, et tagasi tallide poole ratsutada, samal ajal, kui Malvina asus mööda sissesõiduteed liikuma.

Neiu ratsutas läbi pargi lauge heinamaa poole.

Ta ajas Dragonfly kõige suurema kiiruseni, milleks loom suuteline oli.

Alles siis, kui nad olid majast kaugele eemale ratsutanud, lubas ta hobusel aeglasemalt sõita.

Kuigi ta ei tahtnud seda endale tunnistada, oli vestlus hertsogiga teda ärritanud.

Talle oli vastumeelne mõelda noortest meestest White’is, Boodles’is ja teistes St. James’i klubides tema „ei” pärast raha kaotamas.

Nende käitumine tõttu tundis ta end alandatuna ja teadis, et see oleks ka isa marru ajanud.

Malvina mõtles, et kas London ikka on seda väärt.

Kas sealsed igaõhtused ballid on tõesti nii lõbustavad?

Kas poodiumil istuvate ning kõiki arvustavate leskede heakskiidul või laitusel on tõelist tähtsust?

„Mida ma tahan? Mida ma elult ihkan?” küsis ta endalt.

Eespool tõusis tema tulekust ehmatanud lind õhku ning lendas taevasse.

„See on see, mida ma tahan,” mõtles ta, „olla vaba, olla kammitsematu.”

Ta teadis, et abielu oleks talle nagu vangla.

Ükskõik kui nauditav see ka poleks, oleks see siiski vangla, kust ta ei saaks põgeneda.

Ta ratsutas edasi.

Äkki oli tema ees mets, mis Parki piiras.

Mets oli olnud tüliõunaks tema isa ja nende lähima naabri lord Flore’i vahel.

Magnamus Maulton oli ostnud maja ja seda ümbritseva maa, mis olid väga halvas seisukorras.

Ta sai aru, et kaardil märgitud mets kuulus aktiga temale.

Lord Flore aga väitis, et mets kuulub talle.

Naaber kinnitas ikka ja jälle, et ta ei olnud kunagi mitte midagi oma valdustest müünud ja tal ei ole kavatsust seda ka nüüd teha.

Nad vaidlesid oma advokaatide vahendusel seni, kuni Magnamus Maulton suri.

Seejärel sai Malvina teada, et kolm kuud hiljem suri ka lord Flore.

Ta ei olnud sellest eriliselt huvitatud, kui välja arvata see, et Flore’s Priory, kus ta ei olnud kunagi käinud, oli tühi.

Enam ei olnud nõudlejat maatükile, mida nüüd kutsuti „metsikuks laaneks”.

Ajal, mil vaidlused selle üle toimusid, käskis Magnamus Maulton oma metsavahtidel sealt eemale hoida.

Malvina meelest oli mets võrratu.

See oli ainus koht tema isa täiuslikult hooldatud kolme tuhande aakrisel maal, mis oli säilinud täiesti looduslikuna.

Seal oli hulgaliselt pasknääre, harakaid, kärpe, nirke ja punaoravaid.

Lisaks hästi palju harilikke oravaid, kes tekitasid pideva sahina alustaimestikus.

Pikkade kuude jooksul, mil Malvina leinas ning igatses oma isa ja ema, käis ta iga päev metsas.

Ta tundis, et linnud ja loomad seal mõistavad ta tundeid.

Malvina teadis, et vanaema armastab teda.

Daresbury suguvõsa teised sugulased käisid sageli külas, väidetavalt selleks, et ta tuju tõsta.

Aga ta taipas, et tegelikult huvitas neid hoopis see, kuidas ta oma raha kulutab.

Metsikus metsas tundis ta isa lähedust ning kujutas ette ta naeru oma kohtlemise austusväärse viisi üle.

„Ma igatsen sind, isa... kuidas ma sinust puudust tunnen!” mõtles Malvina, kui metsa sisenes.

Ta ratsutas mööda samblaga kaetud väänlevaid teeradu, mis viisid metsa südamesse.

Ta teadis, et ainult isa mõistaks, miks ta ütles ära hertsogile, ja ka kõikidele teistele meestele, kes talle viimase kolme kuu jooksul abieluettepanekuid teinud olid.

Ta ütles endale, et ükskõik, mida vanaema ka ei kostaks, ei ole tal mitte mingit kavatsust kellegagi abielluda.

„Miks peaks mul olema mees, kes kontrollib mu raha, annab mulle käske ning püüab mind sundida endale alluma?” küsis Malvina trotsivalt.

Ta ratsutas edasi, kuuldes, kuidas jänesed tema lähenemisel teelt eemale sibasid.

Oravad krabistasid puudel, juhuks kui ta tahab tulla nende pähkleid varastama.

Metsa keskel oli väike tiik, mida mingil saladuslikul kombel toitis allikas.

Tiik oli alati täis selget kihisevat vett.

Kollased varsakabjad olid juba õitsele puhkenud ning tiiki ümbritsevas konarlikus pinnases oli nurmenukke ning valgeid ja punakaslillasid kannikesi.

Malvina tuli sadulast maha ja sidus Dragonfly ohjad kinni nii, et too saaks rohututte otsida.

Ta teadis, et hobune tuleb ta kutsumise peale.

Võtnud peast oma ratsamütsi, istus ta murdunud puule, mis lebas tiigi veerel.

Seal istudes pani metsa maagia teda kõike unustama, peale selle ilu.

Kauguses kuulis ta käo kukkumist ning pea kohal laulis väike lind.

Äkitselt tekkis aga rahutus ja ta sai aru, et Dragonfly lööb kuuskede vahel takka üles.

Ta jooksis hobuse juurde, samal ajal mõeldes, et see on vist nõelata saanud.

Kui ta hobuse juurde jõudis, hüppas too tagajalgadele ja laskus maha.

Ta nägi, et hobuse oli endast välja viinud ja ta ootamatult liikuma ajanud sõlm, mille Malvina oli ta ohjadele sidunud ja mis oli lahti tulnud.

Hobuse ohjad olid üle pea läinud ja esimesed jalad olid neisse takerdunud.

„Kõik on hästi... kõik on hästi,” kinnitas Malvina hobusele rahustavalt, teades, et see kuulab tema hääletooni. „See, mis sulle haiget tegi, ei tee seda enam.”

Dragonfly oli endiselt ärritunud.

Ta mässis ennast veel enam ohjadesse ja Malvina mõtles meeleheitlikult, mida teha.

Siis ütles üks meeshääl ootamatult:

„Lubage ma aitan teid.”

„Ma arvan, et mu hobune sai nõelata,” vastas Malvina ümber pööramata.

Mees sirutas käe ja ratsmetest kinni võttes tõmbas Dragonfly välja kibuvitstest, milles see seisis.

Seejärel ütles ta järsul toonil:

„Hoidke oma hobust, kuni ma ohjad vabaks saan. Loomulikult, olete te, rumal tüdruk, piisavalt tark, et need enne hobuse vabaks laskmist sõlme siduda?”

Malvina oli tema kõneviisi üle niivõrd üllatunud, et tõstis pilgu, et oma päästjat vaadata.

Ta taipas, et tegu oli härrasmehega, ehkki ta tundus veidi veider.

Mees ei kandnud kübarat ja ta kaelaside oli lõdvalt seotud.

Tema riided olid tulnud hea rätsepa nõelast.

Aga kui Malvina ta nägu nägi, sai neiu aru, et mees on võõras.

Tegelikult tundus ta erinev kõikidest inimestest, keda ta varem näinud oli.

Dragonfly ei rahunenud.

Tema lihased värisesid justkui nördimusest kohtlemisviisi pärast.

Mees sõlmis ohjad tugevasti kokku. Ja ütles seejärel tõsiselt:

„Seda tehakse nii!”

„Ka mina tegin niimoodi!” vastas Malvina jahedalt.

„Aga mitte just tulemuslikult!”

„Tänan abi eest!” ütles Malvina. „Mul oli õnne, et te siin olite, aga kas ma võin tähelepanu juhtida sellele, et te olete sissetungija?”

„Sissetungija?” hüüatas võõras kulme kergitades. „Täpselt seda tahtsin ma öelda teile!”

Malvina silmad läksid suuremaks ja ta ütles:

„Teie... see ei tähenda... teie olete... ei...?”

„... „must lammas”?” lõpetas võõras. „Või vahest eelistate te „kadunud poega”, kelle jaoks ei hoita pada tulel!”

„Te olete... lord Flore?”

„Olen! Ja ma kujutan ette, et teie, kuna nõuate metsa omandiõigust, olete „südametu pärijanna”!”

Malvina vahtis teda ning mees lisas:

„Andke andeks, kui see kõlab kohatult, aga alates ajast, kui ma kaks nädalat tagasi Inglismaale naasin, ei ole kellelgi, keda kohanud olen, muud teha, kui teist rääkida.”

Kuigi Malvina arvas, et mees on häbematu, ta naeris.