Читать книгу Süütuna Venemaal - Barbara Cartland - Страница 5

“Armuline proua soovib teid näha, miss Zelina!”

Zelina tõstis pilgu raamatust ja ohkas.

Alati, kui ta huvitavat raamatut luges, paluti tal teha midagi muud ja tädi soovide täitmine polnud just kõige meeldivam tegevus.

Juba suurde Grosvenour Square’i majja saabumisest peale tundis ta, et on siin ebasoovitav ja teistele pigem koormaks.

Möödunud aasta oli olnud isegi äärmiselt raske, kuna pärast isa kaotust pidi ta jääma peaaegu üksinda nende Gloucestershire’i koju, seltsiks vaid vana poolkurt guvernant, kes ei teinud midagi peale tule ääres istumise ja kudumise.

Kuid Zelinale oli jäänud vähemalt võimalus iga päev parki ratsutada, puude vahel jalutada ja lugeda.

Lugemist nautis Zelina kõige rohkem ja ainus lohutus, mis talle pärast isa surma jäi, oli tema ülisuur raamatukogu.

Kui leinaaeg lõppes ja Zelina kaheksateist täis sai, kutsus tädi ta Londonisse, ja nagu üsna varsti pärast saabumist selgus, sugugi mitte selleks, et talle Londoni seltskonnaelu tutvustada.

Major Tiverton oli alati öelnud, et ilusast välimusest hoolimata on tema noorem õde üks tühine ja igav inimene.

“Ta oli juba hällist saadik väga ambitsioonikas!” tavatses isa öelda, “ja võimaluse korral oleks ta abiellunud kas või kuninga endaga. Antud olukorras pidi ta siiski leppima tapvalt igava Rothburyga ja minu arvates põhjustab ta oma mehele päris parajat peavalu!”

Zelina polnud oma tädi lapsest saadik näinud ja ega ta temast eriti huvitunudki.

Aga kui isa suri, mõistis ta, et tädi Kathleenist, kui lähimast sugulasest, saab ühtlasi ka tema eestkostja.

Kirjad liikusid Londoni vahet edasi-tagasi, kuid neid ei saadetud mitte Zelinale, vaid tema isa advokaadile, kes tegeles selle väikese rahasummaga, mis major Tivertonist maha oli jäänud.

Isast jäid loomulikult maha ka maja ja maavaldus. Zelina oli nutnud, kui talle öeldi, et kõigest hoolimata oleks mõistlik need maha müüa ja ennast tuleviku suhtes kindlustada.

“Mitte sellepärast, et ma arvaksin, et teil seda tulevikus kindlasti vaja peaks minema, miss Tiverton,” lisas advokaat naeratades. “Aga ka igal abielunaisel on kasulik omada väikest isiklikku kaasavara.”

Zelina mõistis, et omal kombel tegi mees talle isegi komplimendi. Ainult rumal poleks märganud, et enamik mehi, kes talle pilgu heitsid, tegid seda kohe uuesti, ja nende silmis oli süttinud säde.

Zelinat lohutas tagasihoidlik mõte, et kuigi ta ei saa kunagi nii kauniks, kui oli olnud tema ema, saab teda siiski kenaks pidada. Isagi oli seda sageli kinnitanud.

“Kui maailmas on üldse midagi, mida ma taluda ei suuda,” oli isa öelnud, “siis on need näotud naised! Mulle on olnud õnn omada mõlemat: nii imekaunist naist kui ka tütart, kes on justkui tema peegelpilt.”

Pärast ema surma oli Zelinal olnud väga raske isa lohutada. Major Tiverton kaevus samamoodi raamatutesse, nagu Zelina püüdis teha nüüd, olles kaotanud ka oma isa.

Teel Londonisse mõtles tütarlaps, kuivõrd vähe ta tegelikult teadis maailmast, mis eksisteeris väljaspool Gloucestershire’i, kuid hellitas siiski lootust, et tädi majas on vähemalt korralik raamatukogu.

Raamatukogu oli täiesti olemas ja see koosnes enamjaolt hiljuti ilmunud kaasaegsetest romaanidest, kuid Zelinale tundus, et lugemiseks jäi siin väga vähe aega.

“Püha taevas, mu laps! Sa näed välja nagu hernehirmutis!” hüüatas tädi teda nähes. “Kust sa sellise kleidi ostsid?”

“Ma… ma õmblesin selle ise, tädi Kathleen.”

“Täpselt nii see välja näebki! Ma ei saa lubada, et mõni minu sõber sind enne näeks, kui sa oled korralikult riidesse pandud.”

Zelina teadis väga hästi, et tädi kõrval paistis ta eriti vanamoelisena. Ta poleks varem osanud isegi arvata, et keegi võiks alates varasest hommikutunnist kuni hilisõhtuni välja nii edevalt riietuda.

Ka Zelina armastas ilusaid asju, aga raha ei jätkunud kunagi nii palju, et osta kauneid kleite ja kulutada hobuste peale. Hobused olid ikka tähtsamad.

Pärast saabumist Grosvenour Square’i oli olnud väga põnev külastada koos tädi Kathleeniga Bond Street’i poode, kust osteti nii palju erinevate kleite, et Zelina pidi endalt küsima, kas tal avaneb kunagi ka võimalus kõiki neid kanda.

Üsna pea sai talle selgeks, et moodne daam vahetab riideid kolm või neli korda päevas. Selleks ongi olemas täiuslikud tualetid hommikusöögi ajaks, piduliku eine puhuks ning teejoomise ajaks, ja loomulikult ka väga hurmavad õhtukleidid.

Zelina avastas, et peale kleitide vajas ta ka mantleid, salle, kübaraid, kingi, päiksevarje – kokkuvõttes nii palju asju, et tema arvepidamine läks lõpuks sassi.

Ta sai aru, et tema magamistoa väike riidekapp on varsti pilgeni täis, ja kindlasti läheks vaja veel mõnda kummutit, et mahutada sinna kõik need intiimsed riietusesemed, mida tädi oli lausa tosinakaupa tellinud.

Valimise ja tellimise peale kulus peaaegu nädal, proovimine võttis rohkem aega.

Selle aja jooksul ei lubatud Zelinat kuhugi sellisesse kohta, kus teda oleks võinud kohata keegi tädi Kathleeni sõpradest. Allkorrusel võis ta õhtust süüa ainult sel juhul, kui krahv ja krahvinna olid omapead, aga seda juhtus väga harva.

Kohtunud krahviga, kes oli jäänud vanemaks ja muutunud veelgi tüsedamaks, leidis Zelina, et isa oli teda õigusega pidanud äärmiselt igavaks meheks.

Ta ei kuulanud kunagi, mis kellelgi teisel öelda oli, vaid rääkis ülespuhutud suurejoonelisusega vahetpidamata kõigest, mis talle pähe tuli, hoolimata sellest, kas tema jutt kedagi huvitas või mitte.

Zelina mõistis üsna varsti, et tädi ei pööranud oma abikaasa jutule erilist tähelepanu ja elas oma elu sõprade ringis, kuhu kuulusid ka mõned eriti silmapaistvad ja ligitõmbavad härrasmehed.

Täpsemalt öeldes andis üks konkreetne härrasmees Grosvenour Square’i maja ukse taga kella alati siis, kui krahv oli läinud kas Lordide Kotta või oma klubisse.

Hiljem järele mõeldes mõistis Zelina, et ilmselt saigi tema saatus otsustatud just siis, kui see mees ootamatult tädi külalistetuppa ilmus ja nad seal esimest korda kohtusid.

“Harry!” hüüatas krahvinna, kui mehe tulekust teatati. “Ma ei oodanud teid praegu.”

“Ma tean,” vastas Harry, “aga ma nägin just George’i mööda Parliament Square’i ülespoole rühkimas ja teadsin, et õhk on puhas!”

Siis märkas mees toas Zelinat ning heitis talle uudishimuliku pilgu.

Krahvinna hääles oli tunda pinget, kui ta lausus:

“See on minu vennatütar Zelina Tiverton, kes jääb nüüd meie juurde elama.”

Zelina tegi reveransi ja tädi lisas teravalt:

“Sul on oma toas palju tegemist, Zelina. Olen umbes tund aega hõivatud.”

“Jah, loomulikult, tädi Kathleen,” vastas Zelina.

Ta kõndis läbi toa, teades, et Harry – keda täisnimega ei tutvustatudki – jälgib teda hoolega.

Ust sulgedes kuulis ta meest hüüatamas:

“See tüdruk on ju pööraselt kaunis! Miks ma pole teda varem kohanud?”

Kahe või kolme päeva jooksul oli tädi Kathleeni suhtumises tunda rõhutatud jahedust ja näis, et talle ei pakkunud huvi ka Zelina teade, et enamik kleite ja erinevaid aksessuaare on juba kohale saabunud.

Kuna Londonisse saabumisest alates oli Zelina üliharva vestelnud kellegagi peale teenijate, lootis ta seekord, et ehk võetakse teda lõpuks kaasa ka mõnele peole või ballile, kus tädi peaaegu igal õhtul käis, või lubatakse olla vähemalt tädi Kathleenile saatjaks, kui ta oma tõllas mööda Hyde Parki ringi sõidab.

Selle asemel valitses suures majas hoopis halvaendeline vaikus. Nüüd rutakalt püsti tõustes imestas Zelina, miks tädi Kathleen teda äkki näha soovib.

Kellegi enda juurde kutsumiseks oli see tädi kohta küll liiga varajane aeg.

Kuna krahvinna käis igal õhtul väljas, tõusis ta väga harva enne ühtteist ning tavaliselt lubati Zelina tema magamistuppa alles pärast hommikusööki ja kirjade avamist.

Oma toast tädi ruumide poole minnes kummardus Zelina üle käsipuu, et heita pilk trepi kohal rippuvale vanaisa kellale, kuid see sai alles pool üksteist.

Krahvinna avar magamistuba, mis asetses vaatega väljaku poole, jättis oma hiina tapeedi ning suure musliini ja siidiga kaetud voodiga väga suursuguse mulje.

Zelina teadis, et see oli koopia hetkel Prantsusmaal moesolevast stiilist, ning voodikatte roheline värv tekitab vastupeegelduse tädi Kathleeni rohelistes silmades.

Need silmad võisid olla soojad ja ahvatlevad, aga samas ka väga külmad ja hukkamõistvad. Zelina märkas südamevärinal tädi voodile lähenedes, et sel hetkel sarnanes nende ilme pigem viimatimainitule.

Tädi ees päevatekil lebas suur hulk kirju. Ta hoidis ühte neist käes. Uurinud seda pikka aega, lausus ta lõpuks:

“Pean sulle midagi ütlema, Zelina.”

“Tere hommikust, tädi Kathleen! Loodan, et magasite hästi!” lausus Zelina ebakindlalt, sest tädi polnud teda isegi tervitanud.

“Pean sulle ütlema,” jätkas krahvinna, nagu poleks ta Zelina sõnu kuulnudki, “et olen sinu lähituleviku osas otsusele jõudnud ja minu arvates oled sa äärmiselt õnnelik noor inimene.”

“Minu tuleviku osas... otsusele jõudnud?”

“Just seda ma tahtsingi öelda, ja sul pole vaja minu sõnu korrata,” nähvas krahvinna. “Sa lähed Venemaale!”

Korraks arvas Zelina, et ta oli valesti kuulnud. Ta oli niivõrd rabatud, et suutis vaevu kogelda:

“K... kas te ütlesite Venemaale?”

“Jah, Venemaale! Nagu ma ütlesin, oled sa õnnega koos ja juba ainuüksi mõte midagi niisugust läbi elada, valmistaks paljudele noortele tütarlastele kindlasti suurimat rõõmu.”

“A... aga miks Venemaale, tädi Kathleen? Ja mida ma seal tegema hakkan?”

“Just sellest ma tahangi sulle rääkida, “ ütles krahvinna, pidades Zelinat ülimalt taipamatuks. “Peale kõige muu oli venelane ka sinu ristiema, kellelt sa oma nime said.”

“Aga ta on ju surnud... ja ma ei suuda isegi teda meenutada.”

“See on ebaoluline, aga omal kombel peaks see sind Venemaaga siduma ja panema seda maad hindama.”

“Ega ma sinna ometi... üksinda ei lähe?”

“Tõtt öeldes, ei kavatse mina mitte mingil juhul sinna kaasa tulla, kui sa seda silmas pead!” vastas krahvinna. “Ma tahan sulle selgeks teha, Zelina, et mul pole mingit tahtmist olla sulle saatjaks järelejäänud Londoni hooajal ja vedada kogemusteta tütarlast endaga igale pool kaasas. Kindlasti ei sobi sa minu sõprade hulka ega ka selle elustiiliga, mida ma elan.”

Zelina oli küllalt arukas taipamaks tädi sõnade tegelikku tähendust: tal polnud mingit soovi vedada endaga seltskonda kaasa noort tütarlast, kes vaevalt küll, aga võib-olla siiski, võib osutuda omamoodi rivaaliks.

Zelina mõistis väga hästi, et ta ei sobinud nende elukogenud ja vaimukate inimeste hulka, kelle seltskonnas tädi lõbutseda armastas.

Samas polnud talle kunagi pähe tulnud mõte, et olles äsja saabunud Londonisse ja varustatuna sellise garderoobiga, saadetakse ta sealt otsekohe minema.

Krahvinna luges tähelepanelikult enda käes olevat kirja ja lausus lõpuks:

“Ma loomulikult mõtlesin sinu peale, kui mainisin Vene suursaadiku naisele, et sinu ristiema oli venelane, kuid kahjuks ei saa sa teda külastada, kuna ta on surnud.”

“Võib-olla... poleks... mind seal näha tahetudki.”

“Ma olen täiesti veendunud, et ristitütre võõrustamine oleks pakkunud sinu ristiemale ülimat rõõmu,” väitis krahvinna vastu, “ja ma mainisin seda ka suursaadiku abikaasale. Ta oli nõus, et oleks äärmiselt kurb, kui sa selle tõttu oleksid kaotanud võimaluse Venemaad külastada ja on seepärast nõus ise sinu reisi korraldama.”

“Korraldama... mille?” küsis Zelina hirmunult.

“Et sa saaksid sõita Venemaale ja peatuda prints ja printsess Volkonski juures, kes võtavad sind vastu kui pere liiget.”

Tädi kõhklemine sõna “liige” väljaütlemisel sundis Zelinat küsima:

“Ja missugune saab olema minu staatus selles majas, tädi Kathleen? Kas ma olen seal külaline või rakendatakse mind... kuidagi tööle?”

Krahvinna pilgust mõistis Zelina, et tädil oli veidi ebamugav talle vastata.

“Sa ei saa ometi loota, et elaksid kellegi majapidamises, korvamata kulutusi, mida sinu sealviibimine kaasa toob.”

Zelina hingas sügavalt sisse.

“Millist... tegevust minult siis oodatakse, tädi Kathleen?”

“Printsessil on erinevas vanuses lapsi... “ alustas krahvinna.

“Mida te sellega öelda tahate,” segas Zelina vahele, “kas see tähendab, et peaksin hakkama guvernandiks?”

Krahvinna pani kirja käest.

“Nii, Zelina, mulle ei meeldi sinu hääletoon ja suhtumine. Ma olen sinu heaks endast parima andnud ja olen veendunud, et sa oskad vääriliselt hinnata neid teadmisi, mida sa Venemaad külastades saad. Kahjuks on sinu haridus selles osas puudulikuks jäänud.”

“Papa arvas, et ma sain palju põhjalikuma... hariduse, kui... enamik minuvanuseid tüdrukuid.”

“Sinu isa arvas nii, aga mina arvan sootuks teisiti,” vastas krahvinna.

“Olen sind juba sellest ajast alates hoolega jälginud, mil sa siia saabusid, ja minu arvates oled sa äärmiselt võhiklik kõikides nendes asjades, mis sinusuguseid noori naisi huvitama peaks.”

“Aga ometi arvate... et lapsi õpetama olen ma võimeline küll?”

“Ma pole öelnudki, et sa kedagi õpetama hakkad!” nähvas krahvinna. “Tänu sinu asjatundmatusele paistab mulle, et sa ei tea midagi sellest, et suured aristokraatlikud suguvõsad Venemaal võtavad oma perekonna teenistusse suurel arvul Euroopast tulnud abilisi.”

Ta pidas pausi, et aeglasemalt jätkata:

“Suursaadiku abikaasa rääkis mulle, et keisri lastel on šotlasest lapsehoidja, kes on nende juures elanud juba üheksateist aastat. Peale selle on neil arvukalt erinevatest rahvustest guvernante ja õpetajaid. Pealegi räägitakse inglise ja prantsuse keelt kõikides maailma kuninga-kodades.”

“Nii et ma... lähen siis inglise keelt õpetama!” jätkas Zelina visalt.

“Sina lihtsalt räägid inglise keelt,” vaidles tädi vastu. “Sa oled inglane ja suursaadiku abikaasa on veendunud, et Venemaa hakkab sulle meeldima.”

“Kui... kauaks... ma pean sinna jääma?”

Zelinale tundus, nagu peaks ta neid sõnu huulte vahelt läbi pressima.

Hirm, et teda viiakse eemale kõigest harjumuspärasest, ja et tagasitulek pole enam tema võimuses, üha kasvas.

Krahvinna kehitas õlgu.

“Miks sinu külaskäigul peaks olema mingisugune ajaline piirang?

Pärast lühikest pausi ütles Zelina:

“Vabandust, tädi Kathleen... kuigi teie peate seda võimaluseks näha maailma... jääksin ma parema meelega... siiski Inglismaale. Muidugi, kui te leiate, et olen siin nuhtluseks... ja kuna mul on natuke ka oma raha... võin ma seni ühe meie nõo juures elada, kuni suudan... välja mõelda, mida... tegema hakata.”

“Ja mis see sinu arvates olla võiks?” küsis krahvinna.

Zelina ajas selja sirgu.

“Kui ma töötama pean, tädi Kathleen, teeksin seda parema meelega Inglismaal.”

“Et inimesed saaksid öelda, et ma ei hoolitse sinu eest küllalt korralikult?” küsis krahvinna vihaselt. “Nähtavasti oled unustanud, et sinu isa on nüüd surnud ning mina olen sulle eestkostjaks ja selle sõidu Venemaale olen ma ära otsustanud ja sinna sa ka lähed!”

Zelina oli trotslikult valmis keelduma, kuid siis meenus talle, et seaduslikult on eestkostjal kuni tema abiellumiseni õigus tema eest otsustada. Selles osas võis tädi Kathleen teha, mis talle meelepärane.

Krahvinna mõistis justkui sõnadetagi, et Zelina on olukorraga leppinud, ja lausus lihtsalt:

“Lõpeta see tüütu vaidlemine. Pole kahtlustki, et ma olen andnud endast parima ja varustanud sind nii hinnalise garderoobiga ning sina peaksid mulle tänu avaldama mitte stseenide korraldamisega, vaid Venemaale sõitmisega, nagu kokku lepitud.”

“Kas juba siis, kui te mulle need riided ostsite, mille eest ma teid nii... ohtrasõnaliselt tänasin, kas juba... siis oli see teil mõttes?”

Tädi ei vastanud, aga Zelina sai juba tema pilgust aru, et see oli tõsi.

Pärast hetkelist vaikust ta küsis:

“Millal ma... pean lahkuma?”

“Sinu reisi ettevalmistused korraldab Venemaa saatkond. Sa sõidad arvatavasti Inglise laevaga Stockholmi ja seal toimub ümberistumine Vene laevale, mis viib su Sankt-Peterburgi.”

Zelina ei öelnud midagi ja hetke pärast lausus krahvinna:

“Püha taevas, lõpeta see mossitamine! Sa peaksid mind tänama selle eest, mida ma sinu heaks teinud olen, et sa saaksid ka natuke aimu seiklemisest. Kes teab? Võib-olla saab see sinu elu võimaluseks.”

Zelina ei öelnud midagi.

Ta tegi ainult reveransi ja lahkus toast. Olles jõudnud oma magamistoa kaitsvasse rüppe, tundis ta, et jalad ei kanna teda enam. Ta vajus toolile istuma ja kattis näo kätega.

Ei saanud öelda, et seiklused poleks teda huvitanud. Nad olid isaga tihti arutanud, et kui nad võiksid seda endale lubada, teeksid nad reisi Prantsusmaale, külastaksid Kreekat ja Islandi ning võimaluse korral vaataksid veidike ka Aafrikat.

Kuid sõita üksinda Venemaale, eemale kõigest sellest, mis siiani oli täitnud tema elu, pani Zelina vaatamata kõigele hirmu tundma.

Venemaa polnud talle kunagi erilist huvi pakkunud, hoolimata sellest, et ema oli olnud väga kiindunud tema ristiemasse.

Esmakordselt inimestega kohtudes üllatas neid alati tema nime võõrapärane kõla, ja Zelina oli sageli lausa soovinud, et tal oleks teistsugune eesnimi.

Hiljem mõtles ta, et võib-olla tajus ta juba siis vaistlikult, mis teda seal tulevikus ees ootab ja sellepärast tundus, et Venemaa pole kindlasti see koht, millest ta eriti palju teada tahaks, ja see mida ta juba teadis, polnud just väga julgustav.

Ta oli lugenud Katariina Suurest, tema arvukatest armukestest ja tsaar Pauli uskumatust julmusest.

Tal polnud mingit soovi huvituda inimestest, kes elades silmanähtavas luksuses, peaaegu ekstravagantsuse tipul, lasid lihtinimestel ülimat puudust kannatada.

“Venemaa!”

Mõte, et armastatud Inglismaalt, mis siiani tema südamele nii lähedal oli seisnud, tuleb lahkuda ja elada siit nii kaugel, tekitas temas hirmujudinaid.

Kui nad veel isaga koos elasid, oli neil olnud arvukas sõpruskond, kuhu kuulusid peale krahviperede ka lihtinimesed.

Seal oli mõisatöölisi, vaestemajade elanikke, keda tema ema oli tihti külastanud, ning ka juba väga vanu inimesi, kes olid tundnud tema isa juba sellel ajal, kui too oli veel väike poiss. Mõned neist olid tundnud isegi tema isaisa.

Kui tuli Londonisse sõita, oli neist väga raske lahkuda. Samas lootis Zelina leida uusi sõpru omavanuste tüdrukute seas, kellel oleks võinud olla samasugused huvialad.

Loomulikult oleks ta soovinud tutvuda ka juba sõjaväeteenistuses olnud härrasmeestega, kes huvitusid hobustest, laskmisest ja jahipidamisest ning kellega oleks olnud võimalik vestelda, nagu oma isaga.

“Aga Venemaa!”

Need sõnad kajasid temas vastu, muutudes üha valjemaks ja valjemaks, kuni Zelina oleks justkui seisnud vastamisi jäiste Siberi tuultega, mis oma ägedusega teda hirmust värisema panid.

Ta tõusis püsti, võttes käed näo eest.

“Ma ei sõida!” lausus ta valju häälega. “Ma jooksen minema!”

Kuid ta teadis, et tädi on otsustanud temast vabaneda. Kui põgenemine ebaõnnestuks, kujuneks tema tagasitoomine äärmiselt häbiväärseks.

Krahvinna ei olnud sugugi mingi tühine kõlupea, nagu isa oli arvanud, ja kuna Zelina oli temaga juba kolm nädalat koos elanud, teadis ta, et tädi sai alati oma tahtmise.

Krahvil võis küll olla suur mõju Lordide Kojas, aga oma kodus Grosvenour Square’il tegi ta alati seda, mida tema naine tahtis.

Osalt võib-olla ka sellepärast, et ta ei soovinud stseene, aga Zelinale tundus, et ta oli uhke oma naise ilu ja tema kindla liidripositsiooni üle Londoni seltskonnaelus.

“Tema jaoks on naine nagu kaunistus, mille saab kinnitada kuuerevääri külge ja mille pärast teised kadedust tunnevad,” mõtles Zelina elutargalt.

Ta oli sellegipoolest kindel, et kui ta abipalvega krahvi poole pöörduks, soovitaks onu tal tädi Kathleeni sõna kuulata ja sel hetkel polnud tal rohkem kedagi, kelle poole pöörduda.

Ainsaks lohutuseks oli küllaltki arvestatav rahasumma pangas, mis oli tema isa maja ja sisustuse müügist saadud.

“Vähemalt saan ise tagasi tulla, kui tahan,” ütles ta iseendale.

Ta otsustas kindlasti järele uurida, kas tagasisõiduks raha ikka jätkub.

* * *

Saanud oma tahtmise, mille vastu polnud võimalik enam vaielda, käitus krahvinna järgnevatel päevadel küllaltki meeldivalt. Selles hoolimata ei teinud ta mingitki katset võtta Zelinat kusagile kaasa või kutsuda teda alumisele korrusele õhtust sööma, kui seal parajasti mingi pidu toimus.

Siis viis tädi Kathleen neiu Vene suursaadiku abikaasa juurde teed jooma, kus Zelinale teadaolevalt pidi räägitama, milline saab olema tema staatus printsessi majas.

Suursaadiku abikaasal olid väga uurivad silmad ja terav mõistus ning Zelina meelest ei jäänud talle miski märkamatuks.

Ta lobises krahvinnaga, vaadates samas üle tema vennatütart ja hinnates, millist muljet tütarlaps Sankt-Peterburgis avaldada võiks.

Kui saabus aeg lahkumiseks, lausus ta Zelinale:

“Nautige oma reisi. Venelaste iseloomu on raske mõista, aga selle keerukus teeb neist ühed huvitavamad ja samas ka kõige ettearvamatu käitumisega inimesed kogu maailmas!”

Zelina naeratas. See polnud just see, mida tema oleks kuulda soovinud. Kui krahvinna juba ukse poole suundus, lisas suursaadiku abikaasa:

“Hakake päevikut pidama. Hiljem avastate, kui huvitav on seda meenutada ja lastelastele ette lugeda, kui teil neid olema juhtub.”

Tema sõnad vähendasid veidikenegi seda hirmu, mida Zelina tuleviku ees tundis.

Sellest hoolimata tundus lahkumise päeval neiule, et teda saadetakse pagendusse ja ta ei näe enam kunagi Inglismaad.

Krahvinna näitas üles armulikkust ja suvatses saata teda Tilbury sadamas ootavale Inglise laevale, millega tal tuli sõita Stockholmi.

Zelina teadis, et tädi poleks seda mingil juhul teinud, kui Venemaa suursaadik poleks öelnud, et saadab saatkonna ametniku reisi ettevalmistust üle vaatama.