Читать книгу Armastuse veski - Barbara Cartland - Страница 5

Netherton-Strangewaysi krahv trummeldas oodates sõrmedega lauale. Ta oli hea väljanägemisega tähtis õukondlane ning tal oli aristokraatide seas kõrgeim positsioon. Nethertonide perekond oli läbi ajaloo tähtsat rolli mänginud. Seitsmendal krahvil oli kavas seda traditsiooni jätkata.

Kerge ärritusega mõtles ta, et tema poeg, vikont Strang, oli kasutu. Too oli keskendunud rohkem nautlemisele kui oma kohustustele. Samas oli krahv piisavalt arusaaja, mõistmaks, et poisid jäävad poisteks ning et ta ei peaks oma atraktiivselt pojalt liiga palju ootama.

Teisalt leidis ta, et tema tütar Valeria oli lisaks oma kaunidusele erakordselt intelligentne. See polnud ka üllatav, arvestades, et ta ema oli olnud Londoni suuremaid iludusi. Krahv pidi tunnistama, et krahvinnal oli olnud ta prantsuse esiisadelt päritud sarmi. Ta oli olnud pooleldi prantslanna, kuna ta isa, Melchesteri markii, oli abiellunud de Chamois’ hertsogi tütrega.

Isegi mõte oma kaks aastat tagasi surnud naisest tõi krahvi silmadesse kurbuse. Esimest korda oli ta abiellunud endale päritolult võrdsesse perekonda. See oli korraldatud abielu, mis sarnaselt paljudele teistele valmistas pettumust nii pruudile kui ka peiule. Kuigi krahv ei soovinud seda tunnistada, oli kergenduseks, kui naine pärast ta pojale ja pärijale elu andmist suri.

Vähem kui kaks aastat hiljem abiellus ta uuesti, sedakorda armastusest. Windsori lossis toimunud ballil esimest korda leedi Yvonne Chesteri nägu nähes oli krahv hämmastusest täiesti tummaks löödud. Ta armus kõrvuni. Samas kartis ta, et võib kaotada ainsa naise, keda ta oma elus tahtnud oli. Kuulujuttude järgi abiellusid nad „ebasobiva kiiruga”.

Kohtumishetkest saadik olid nad idülliliselt õnnelikud. Ainsaks mureks oli see, et Yvonne tõi ilmale vaid ühe lapse – nende tütre Valeria. Kuid praegu mõtles krahv, et Valeria oli rohkemgi kui väärt kõiki lapsi, kes neil oleks võinud olla. Ta oli ilus, hea ratsutaja ning sarnaselt emale oli tal karisma, mis kõiki tema ligi tõmbas.

Uks avanes ning Valeria astus tuppa. Näis, nagu oleks ta endaga päikesepaiste kaasa toonud.

Ust sulgedes lausus ta: „Andesta, papa, kui sul oodata lasin, aga ma olin tallides ning mind ei leitud mõnda aega üles!”

„Ma oleksin võinud arvata, et sa seal oled,” ütles krahv, „ning arvatavasti ütled sa mulle, et Crusader hüppas veelgi kõrgemale kui eile!”

See oli perekonnanali ning Valeria naeris, enne kui vastas: „Hüppelatte tuleb vähemalt kuus tolli tõsta!”

„Rumalus!” vastas krahv. „Need on juba praegu piisavalt kõrged. Aga nüüd istu, Valeria, ma tahan sinuga rääkida.”

Isa hääles kõlas tõsine noot, mis pani Valeria teda teravalt vaatama.

„Mis lahti on, papa?” uuris ta.

„Midagi ei ole lahti,” vastas krahv, „kuid ma olen tõsiselt sinu tuleviku peale mõelnud.”

Valeria tardus.

Tal oli aimus, et isa temaga varem või hiljem abielust räägib. Ta oli teadnud, et isa sellele mõtleb. Harjumuslikult luges ta oma lähedaste mõtteid. Ta oli endamisi palvetanud, et ta eksiks. Nüüd mõistis ta, et palvetele ei olnud vastatud.

„Sa tead,” alustas krahv mõningase pompoossusega, „et nüüd, kus sind on õukonnas esitletud ja hooaeg on peaaegu läbi, peaksime sinu abielust mõtlema hakkama.”

Valeria kangestus, kuid ei öelnud midagi ning krahv jätkas: „Ma olen selle peale päris palju mõelnud ja eile Londonis olles käisin sinu vanaema juures.”

Valeria naeris ning see oli väga kaunis heli.

Ta armastas väga oma vanaema, Melchesteri leskhertsoginnat. Valeria teadis, et kuna vanaema temasse kiindunud on, ei laseks too isal panna teda mehele, kes talle ei meeldi või kellega tal ei ole vastastikust tõmmet.

Kiiresti, nagu kartes, mida isa ütleb, lausus Valeria: „Sa mäletad, papa – ema rääkis alati, et kuna sina ja tema olite koos nii õnnelikud, ei sunniks sa mind kunagi abielluma kellegagi, keda ma ei armasta.”

„Ma ei ole seda unustanud,” nõustus krahv, „kuid sa ei ole mulle rääkinud kellestki, kellele sa oma südame oled kaotanud.”

Valeria naeratas. „Ma võin sulle täies aususes kinnitada, et ei olegi kedagi! Ma olen saanud abieluettepanekuid, mida ma ei suutnud vältida, samuti arvukalt lähenemiskatseid, mille ma eos lämmatasin.”

Krahv naeris, nagu ta ei suudaks naeru pidada. „Ma olen kindel, et sa tegid seda väga kompetentselt.”

„Ma loodan küll,” ütles Valeria, „ma ei tahaks kellelegi haiget teha ning mehe jaoks peab kindlasti olema väga alandav oma süda naise jalge ette asetada, et sellel trambitaks.”

„Ma arvan, et tean enamikku su austajatest,” ütles krahv, „ja võin vaid öelda, et ei kiida neist ühtegi heaks!”

„Ma arvasingi nii,” naeratas Valeria.

Valitses vaikus, kuni krahv ütles: „Sinu vanaema soovitas ning mina loomulikult nõustun sellega, et sina ja mina peaksime minema Prantsusmaale ning olema hertsog de Laparde’i külalisteks.”

Valeria oli üllatunud ning kuulutas: „Vanaema on hertsogist palju rääkinud, kuid ma ei mõelnud kunagi… ma ei arvanud, et ta… mõtles… minust kui tema hertsoginnast.”

„Ma usun, et sa tead juba,” vastas krahv, „et hertsog oli väga noorena abielus naisega, keda mõlema poole vanemad sobivaks pidasid.”

Valeria noogutas ning krahv jätkas: „Kahjuks avastasid hertsogi vanemad liiga hilja, et tüdruku perekonnas jooksis vaimuhaiguse liin.”

Ta peatus hetkeks, enne kui jätkas: „Kohe, kui nad olid abiellunud, tuli see kõige ebameeldivamal kombel välja ning see tekitas peigmehes nii vastikust kui ka hämmastust.

„See oli tema jaoks kindlasti tragöödia,” ütles Valeria tasa.

„Oli küll,” nõustus krahv. „Lõpuks viidi tüdruk erahooldekodusse, kus isegi tema lähimad sugulased teda külastada ei tohtinud.”

Ta vaikis, jätkates siis: „Nagu sa just ütlesid, oli see noorele, toona vaid 22-aastasele mehele tragöödia. Keegi ei süüdistanud teda, kui ta Pariisis ja kõikides teistes Euroopa lõbusates paikades meelt lahutas.”

„Vanaema ütles, et lõpuks ta naine suri.”

„Minu meelest pärast kahte-kolme aastat,” nõustus krahv, „ning ei olnud üllatus, kui Claudius Laparde kuulutas, et ei abiellu enam kunagi.”

„Ma mäletan, et vanaema rääkis mulle, kui ärritunud tema perekond oli,” ütles Valeria, „kuid tema tunded on mõistetavad.”

„Muidugi, muidugi!” nõustus krahv, „ent hertsog on nüüd üle kolmekümne ja su vanaema pani ette, et sina ja mina läheksime umbes nädalaks tema lossi külla, et näha, kas sina suudad hertsogi meelt muuta.”

Valeria põrnitses oma isa. „Kas sa tõesti arvad, et see on võimalik, papa?” küsis ta.

„Võib-olla,” vastas ta isa, „ja sinu vanaemale, nagu ka mulle teeks sinu hertsoginnana nägemine suurt rõõmu, mu kallis laps.”

Valeria tegi kätega kerge žesti ning jäi siis vaikseks. Siis, üsnagi ootamatult, ta naeris.

Isa vaatas teda üllatunult ning ta selgitas: „Andesta, papa, kuid kogu see idee on nii absurdne ning see on nii enda loodud muinasjutumaailmas elava vanaema moodi! Prantslannana on ta ülimalt romantiline, kuid samas ka väga praktiline.”

Ta naeris uuesti.

„Muidugi tahaks ta, et hertsog abielluks. Samal ajal ei valiks ta kedagi, kes ei oleks sinivereline nagu sinu tütar ning kel poleks oma tulevasele abikaasale väga arvestatavat kaasavara kaasa viia.”

Pilkav toon, millega Valeria rääkis, pani krahvi silmad särama. Siis naeris ka tema.

„Noore süütu debütandina ei tohiks sa selliseid asju teada!” kuulutas ta.

„Ma võin küll süütu olla, aga mitte idioot, papa. Kui vanaema varem hertsogist rääkis ja ei mõelnud minust kui tema tulevasest naisest, rääkis ta mulle tema paljudest affaires de cœur’idest kaunite põnevate naistega! Tema jutu järgi on hertsog nagu kaasaegne Casanova!”

Krahv kortsutas kulmu.

„Su vanaema peaks diskreetsem olema!”

Valeria naeris taas. „Seda ei saa ta kunagi olema ning see on üks tema suurimaid võlusid! Ta ütleb alati ootamatut.”

„Kolmekümneselt peaks hertsog olema sarved maha jooksnud ja valmis maha rahunema,” märkis krahv.

„Prantslase kohta on see väga ebatõenäoline,” vastas Valeria, „nagu vanaema mulle ühes oma ebadiskreetses vestluses seletas. Prantslane kohtleb oma naist avalikkuse ees äärmise viisakuse ja hoolitsusega, kuid samal ajal on tal võluv daam poissmehekorterisse ära peidetud.”

Krahv lõi peopesaga nii kõvasti vastu lauda, et tindipott lõgises. „Su vanaemal ei ole mingit õigust sulle selliseid asju rääkida!” ütles ta karmilt. „Ma räägin temaga sellest!”

„Liiga hilja, papa, kahju on juba tehtud!” vastas Valeria, „ning vastus sinu ettepanekule on lihtne „ei”!”

„Väga hea,” ütles ta isa, „me peame proovima mingit muud teed, sest nagu su vanaema õigesti märkis, ei ole inglise hertsogite seas ühtegi sobivat poissmeest. Talle oli su jutust jäänud mulje, et sinu meelest on keskmine inglise austaja igavavõitu.”

„See on päris kindlasti tõsi,” vastas Valeria. „Nad räägivad väga palju hobustest, kuid enamik neist ei ole kunagi vaevunud teada saama, kuidas neid aretatakse, või isegi seda, kuidas neid treenitakse.”

Krahvi silmad sädelesid jälle. „See ei ole ometi abielu juures oluline!”

„On küll, vähemalt minu meelest!” vaidles Valeria.

„Sellisel juhul,” ütles krahv, „peaksin ma sulle ütlema, et hertsog on oma võidusõiduhobustega arvestatavat edu saavutanud ning minu meelest peetakse teda üheks Prantsusmaa parimaks amatöörratsutajaks.”

„Ka mina olen seda kuulnud,” vastas Valeria, „kuid ma ei tahaks olla samaväärne mõne veetleva kurtisaaniga, kellega ta Pariisis aega veedab.”

Ta nägi kortsu isa silmade vahel ning ütles kiiruga: „Kui sina oleksid nii käitunud, kas sa kujutaksid ette, kui õnnetu ja löödud ema oleks olnud?”

„Ma tean, ma tean!” nõustus krahv. „Samas peame me faktidele näkku vaatama, mu kallis. Õnne, mida mina sinu emaga tundsin, leiab vaid ühel korral miljonist.”

„Aga seda ma enda jaoks tahan,” ütles Valeria pehmelt.

„Ja jumal teab, et mina tahan seda sinule,” vastas ta isa. „Kuid me ei saa meest, kes su südame ja vaimu vallutaks, õhust välja võluda, nii et mida me edasi teeme?”

Valeria mõtles selle üle hetke. Siis ütles ta: „Ma arvan, papa, et me teeme vanaema õnnelikuks ja läheme ning peatume hertsogi juures, nagu ta ette pani.”

Krahv vaatas tütart üllatusega, kui too jätkas: „Ma olen alati tahtnud Püreneesid näha ning kui meil lossis igav hakkab, mis kahtlemata juhtub, siis võiksime me ehk Biarritzis peatuda.”

„See on kahtlemata idee,” nõustus krahv.

„Siis tulen ma sinuga ühel tingimusel,” ütles Valeria, „ning see on, et sa lubad mulle – ja sa ei murra kunagi oma tõotusi, papa – et ei ürita mind hertsogiga abielluma veenda, isegi kui ta peaks mind naiseks tahtma, milles ma sügavalt kahtlen.”

„Ma andsin su emale lubaduse,” ütles krahv, „nii et ei ole mingit põhjust sulle sedasama vanduda. Kuid ma nõustun, et oleks lõbus näha hertsogi lossi, millest su vanaema pidevalt vaimustub.”

„Vanaema jutu järgi on see nagu segu Hubilai-khaani paleest ja Eedeni aiast,” ütles Valeria. „Ma kahtlen sügavalt, kas ükski koht peale paradiisi enda saab nii ideaalne olla!”

Krahv naeris. „Siis peame me minema ja teada saama ning, nagu sa ütlesid, oleks põnev ka Biarritzi näha. Tema Majesteet rääkis sellest kohast alles hiljuti ning mainis, kui väga ta nautis oma kahe aasta tagust külaskäiku sinna.”

„Meil saab lõbus olema, papa, ning kui me Inglismaale tagasi tuleme, siis teeme nimekirja kõigist sobivatest poissmeestest, keda me mõlemad heaks kiidame.”

„Seda ütled sa ainult minu vaigistamiseks,” kurtis krahv. „Samas peab kuskil maailmas olema sinu kõrgetele standarditele vastav mees!”

„Mu nõuded on üsnagi lihtsad,” vastas Valeria. „Ma tahan abielluda mehega, keda mina armastan ning kes mind armastab.”

Ta peatus hetkeks, enne kui lisas: „Ja, papa, ta peab olema sama hea väljanägemisega, sama lahke, mõistev ja vähemalt pooleldi nii tark kui sina!”

Krahv tõstis käed üles. „Nüüd sa meelitad mind ning sa teed seda selles vastupandamatus prantsuse laadis, mida su ema meisterlikult valdas.”

Valeria kõndis ümber laua ning suudles kummardudes oma isa.

„Ma armastan sind, papa!” ütles ta, „ja päris ausalt olen ma kodus nii õnnelik, et mul ei ole mingit tahtmist ära minna ja elada võõras majas võõra mehega, olgugi ta kas või sama hea kui Pärsia šahh!”

„Sa tead, et ma tahan sind endaga hoida,” vastas krahv. „Samas, mu kallis, on ilusal naisel alati nutikas noorena abielluda, nagu märkis su vanaema.”

„Vanaema vihjas sellele, et mul võiks tekkida õnnetu armuafäär kellegagi, kellega ma ei saaks abielluda,” vastas Valeria. „Ära muretse, papa, ainus isik, kellesse ma praegu armunud olen, on Crusader, ning ausalt öeldes on ta minu meelest palju atraktiivsem kui ükski mees, keda ma kohanud olen.”

Krahv naeris ning pani tõustes oma käe tütre ümber. „On juba peaaegu lantšiaeg,” ütles ta, „ja parim, mida me mõlemad tänasel pärastlõunal teha saame, on ratsutama minna.”

„Mulle meeldiks see, papa, kui sul midagi paremat teha ei ole,” vastas Valeria.

„Miski ei saaks olla parem kui koos ratsutamine,” naeratas krahv, „kuid enne kui me läheme, kirjutan ma hertsogile kirja ja teen ettepaneku, et me saabume kahe nädala pärast ning peatume tema juures.”

Valeria mõtles hetke. „See oleks just sobiv,” ütles ta. „Kõik paremad ballid on selleks ajaks läbi: ning see meenutab mulle – me läheme ühele täna õhtul, või olid sa unustanud?”

„Ei, muidugi mitte,” vastas krahv, „arvestades, et me lubasime kolmkümmend külalist õhtusöögile kutsuda.”

„Ma ootan väga aeda avanevate akende all tantsimist. See on palju atraktiivsem kui enda kuuma ilmaga Londonisse sulgemine.”

„Sulgemine või mitte,” märkis krahv, „järgmisel nädalal on meil palju kohustusi, mille jaoks ma tahan, et sa parim välja näed.”

Valeria vaatas teda teravalt.

„Kas sa sobitad ikka kosja, papa?” küsis ta. „Oh, lõpeta see! Kui see imepärane mees ilmub, siis sajab ta kahtlemata kaminast alla!”

Ta naeris pisut, enne kui jätkas: „Teise võimalusena, kui jumalad selles ühel nõul on, kohtan ma teda Rotten Row’l ratsutades või leian ta enda kõrvalt istumas ühel neist pikaleveninud õhtusöögipidudest, mida ma, ausalt öelda, pean sama tüütuks kui sinagi!”

„Kes sulle ütles, et ma neid tüütuks pean?” küsis ta isa teravalt.

„Mulle ei ole vaja seda öelda,” vastas Valeria. „Sa näed igavlev välja ning see ei ole üllatav. Sul on alati mõlemal pool kõige vanemad ja ebahuvitavamad naised, kuna nemad on kõige tähtsamad! Ma olen kindel, et sa eelistaksid kedagi noort ja kena nagu mina!”

Krahv naeris. „Keegi noor ja kena nagu sina ei taha enda kõrvale vestlemiseks kedagi nii vana ja igavat kui mina.”

„Ära ole selles nii kindel, papa,” vastas Valeria. „Kuna ma sind nii väga armastan ja imetlen, siis abiellun ma kahtlemata kellegi kaheksakümnesega, või ehk ühega neist Buckinghami palee õuehärradest, kelle kohta ma ükspäev mõtlesin, et nad on kõik üle kaheksakümne!”

Krahv naeris taas.

Kui ta kaks minutit hiljem, tütar käevangus, söögitoa poole kõndis, mõtles ta sellest, kui ema sarnane too oli. Kõik, mida ta tegi ja ütles, tundus säravat, ning tema seltskonnas ei olnud kellelgi võimalik igavust tunda.

„Ma pean talle leidma abikaasa, kes õpiks teda armastama ja mõistma,” mõtles ta.

Ta teadis, et see oli keeruline ülesanne. Tegelikult oli see tänu Valeria kindlatele vaadetele väga, väga keeruline.

Kümme päeva hiljem oli Valeria Park Lane’il Strangeways House’i ülakorrusel oma magamistoas. Ta sorteeris kleite, mida kavatses endaga Prantsusmaale võtta. Ta jättis kõrvale need, mis olid pärast hooaega liiga kantud ja polnud prantslaste hinnangute järgi piisavalt elegantsed.

Hertsog oli isa kirjale entusiastlikult vastanud. Ta ootas krahviga kohtumist, kuna soovis temaga oma võidusõiduhobuste üle arutada ning kuulda krahvi arvamust hiljuti ostetute kohta.

„…ning muidugi on mul ülim heameel, kui te oma tütre leedi Valeria endaga kaasa toote.”

Kiri oli Valeria meelest julgustav. Oli selge, et hertsog ei taibanud, miks leskhertsoginna visiidi välja pakkunud oli.

Vanaema, keda Valeria Londonis olles külastas, kinnitas Valeriale, et polnud hertsogile kirjutades isegi abielule vihjanud. „Ma kirjutan talle sageli,” ütles hertsoginna, „ja loomulikult räägin ma talle su isa võidusõiduväljal saatnud edust. Su ema oli siiski hertsogi isa esimene nõbu ning sugulussuhted loevad Prantsusmaal väga palju.”

„Oled sa päris kindel, vanaema, et sa ei soovitanud hertsogile nagu papale, et mina ja tema peaksime abielluma?”

„Muidugi mitte,” vastas leskhertsoginna, „ning ma kinnitan sulle, mu kallis, et kui Claudius arvaks, et teda lõksu meelitatakse, oleks ta sinu kohaleilmumise ajaks ammu silmapiirilt kadunud.”

„Ma pean seda temast väga arukaks,” märkis Valeria.

„Tema positsiooniga pärijata mehe juures ei ole midagi arukat,” ütles leskhertsoginna. „Mõtle, kallis laps, selle suurepärase lossi peale Püreneede taustal, selle suure maja peale Champs Élysèe’l ning tema hobustele – ja, Mon Dieu