Читать книгу Ära iial kaota armastust - Barbara Cartland - Страница 5

“Ema, ema!”

Josina tormas ema voodi juurde ja kummardus tema kohale.

“Ma olen siin, ema,” lausus ta. “Mis on juhtunud? Mis lahti?”

Leedi Margaret Marsh vaatas aeglaselt tütre poole.

“Sa oled siin, kallis,” ütles ta takerduval häälel.

Josina istus voodi äärde.

“Aga... sa oled ju haige, ema!” hüüatas ta. “Miks sa mind varem ei kutsunud?”

“Ma tahtsin sind näha, kallis,“ ütles leedi Margaret, “ja nüüd... nüüd sa tulid, ainult see on tähtis.”

Josina vaatas ema murelike silmadega.

Leedi Margaret oli pärast oma abikaasa surma väga kõhnaks ja kahvatuks muutunud ning Josinale tundus, nagu oleks ema praegu palju väiksem ning hapram, kui ta mäletas.

Ema vaikis ja Josina tõusis voodi eest, võttis kübara peast ning asetas selle toolile. Tütarlaps kandis lihtsat kleiti, mis oli olnud peaaegu vormiriietuseks Firenze kloostrikoolis, kus ta oli veetnud kaks aastat.

Kui ülemõde Josina enda juurde kutsus, oli tüdruk imestunud, mis võis olla juhtunud.

“Sain sinu emalt kirja, Josina,” sõnas ülemõde vaikselt. “ta soovib, et sa otsekohe koju sõidaksid.”

“Otsekohe? Mis on lahti?”

“Ei tea,” vastas ülemõde, “kuid ma tegin korralduse, et õde Benedict sind tunni aja pärast jaama saadaks.”

Paistis, et ülemõde ei soovinud edasistele küsimustele vastata ning Josina tormas riideid pakkima. Ta oleks kloostrist igal juhul õppeaasta lõppedes lahkunud, kuid oli üllatav, et ema oli teda koju kutsunud kolm nädalat varem. Tüdruk ei suutnud ette kujutada, mis võiks lahti olla ning kogu aja, mille ta Firenze ja ema elukohaks oleva pisikese Pavia linnakese vahel sõitvas aeglases rongis õde Benedicti seltsis veetis, mõtles ta sellele ikka ja jälle.

Neiu ei lõpetanud selle üle juurdlemist enne, kui oli majja sisenenud ja itaallannast teenijatüdruk talle teatas, et leedi Margaret on oma magamistoas ja on haige.

Nüüd teadis Josina selgelt, et ema pole mitte lihtsalt haige, vaid tõepoolest väga haige.

See teadmine tundus külma käena ta südant pigistavat ja neiu kaalus paaniliselt, mida ette võtta, olles samal ajal piisavalt mõistlik taipamaks, et ta peab olema rahulik ja vaikne ning ära kuulama, mida emal talle öelda on.

Aknad olid avali ja jahe tuul liigutas kardinaid ning voodikatte rüüse.

End aeglaselt astuma sundides läks Josina voodi juurde.

Ema käsi puhkas linal ja kui tütar seda puudutas, tundus see väga külm. Õigupoolest oli käsi nii külm, et Josina kangestus ning tema silmad olid väga murelikud, kui ta pehmelt lausus: “Ma olen siin, kallis mamma.”

Leedi Margaret avas silmad.

“Laual on tilgad,” sosistas ta, “mis arst jättis. Pane mulle kolm tilka... keele peale.”

Hääl oli väga vaikne ja sõnad katkendlikud.

Josina tegi vaikselt, mis kästud. Väike must pudel tundus pahaendeline, kuid neiu tõmbas pipeti välja ja pigistas õrnalt kolm tilka emale suhu.

Leedi Margaret tõmbas sügavalt hinge ja möödus peaaegu terve minut, enne kui ema uuesti silmad avas ja tugevama häälega ütles: “Ma... mul on parem. Kuula mind nüüd... kallis.”

“Ma kuulan, mamma,” ütles Josina. “Ma ei saa aru, miks sa varem mu järele ei saatnud. Oleksin otsekohe tulnud.”

“Ma teadsin seda, aga... ma tahtsin, et sa lõpetaksid kooli, kuid nüüd... pole enam aega.”

“Ei ole aega?” kordas Josina hingetult.

Leedi Margaret hingas sügavalt sisse ja ütles seejärel: “Ma olen... suremas, mu kallis väike tütar, ja arstid ei saa enam midagi teha, seepärast peame me olema... väga mõistlikud ja mõtlema... sinu tulevikule.”

Josina vaikne hüüatus kõlas kui lapse karjatus ning ta kummardus ettepoole, et ema põske suudelda.

“Ma armastan sind... ma armastan sind, mamma!” ütles ta. “Kuidas sa võid mind maha jätta... kui ma sind väga vajan?”

“Sellepärast ma... muretsengi, kuid sa ju tead, kallis, et ma lähen papa juurde – ja seda soovin ma... üle kõige.”

Josina hoidis keelele kippuvaid sõnu tagasi, sest teadis, et need olid isekad. Sellest saadik, kui ta isa sel rumalal ja mõttetul duellil surma sai, oli Josina teadnud, et ema jaoks oli elu ilma isata võimatu. Leedi Margaret polnud kunagi tugev olnud ja alates lesestumisest paistis ta iga päevaga järjest rohkem kustuvat, nii et seda oli lausa hirmutav vaadata.

Ema oli saatnud Josina kooli tagasi, käskides tal mitte muretseda, kuid nüüd mõtles tüdruk, et tegelikult oli ta juba kojunaasmise kutse peale kohe taibanud, mis selle taga on.

Ta ei öelnud midagi, vaid tõstis ema käe huultele ja suudles seda.

“Kuula mind nüüd väga hoolikalt,” ütles leedi Margaret, “sest mul on kõik plaanitud... ja sa pead lubama, et teed täpselt nii, nagu ma ütlen.”

“Loomulikult, mamma,” vastas Josina, hääl viimaste sõnade ajal murdumas, “aga mida ma... ilma sinuta... peale hakkan?”

Ta proovis end talitseda, sest teadis, et viib ema muidu endast välja.

“Ma... ma olen mõelnud, mida sa teha saaksid, kallis, ja mul on üsna selge lahendus mõttes. Sa pead... minema koju, – ma kirjutasin ja palusin uut Nevondale’i krahvi... sinu eest hoolitseda.”

Josina vaatas ema suuril silmil ja ütles: “Krahvi? Aga, mamma, ta ju keeldub! Mitte keegi suguvõsast pole sinuga sellest ajast saadik, kui sa papaga ära jooksid, suhelnud.”

“Ma tean seda, kallis, aga sa ju tead, et mu mõlemad vennad said sõjaväes olles surma ja mu isal polnud pärijaid, kui ta suri. Sugulane, kes päris tiitli, on väga kauge onupoeg, ma pole teda... iial isegi näinud.”

“Miks peaks minu käekäik talle üldse korda minema?” küsis Josina.

“Sest et, mu kallis, ta on perekonna pea,” vastas ema, “ja peab vastutama iga Nevondale’i eest – kes see ka poleks.”

“Aga... mamma,” alustas Josina, aga leedi Margaret viipas väga kergelt ja lausus vaikselt: “Luba, ma... räägin.”

“Ma kuulan,” ütles Josina ja surus põse ema käe vastu, mida ta ikka veel enda käte vahel hoidis.

“Niipea, kui ma suren, ...ning arst lubas mulle, et tema... korraldab mu matused, pead sa Inglismaale minema.”

Ema tõmbas jällegi sügavalt hinge ja jätkas: “Kahjuks ei saa me palgata saatjat, ...aga ma olen pannud kõrvale nii palju... kui peaks minema tarvis... esimese klassi pileti tarvis.”

Josina üritas vastu väita, sest see näis talle asjatu raiskamisena, ent veel enne, kui ta seda teha jõudis, ütles leedi Margaret: “Mulle ei meeldi mõte, et sa pead üksinda reisima, see paneb mind muretsema, ja seepärast, kallis, pead sa tegema täpselt nii, nagu ma... sulle ütlen... ja... kandma minu laulatussõrmust.”

Josina vaatas emale mõistmatult otsa, kuid viimane jätkas: “Sa reisid kui proua Marsh... ja kannad... mu musta rüüd ja lesetanu, mida ma kandsin su isa matustel.”

Seejärel tekkis vaikus, mispeale Josina ütles: “Ma vist saan aru, mamma. Sa pead silmas seda, et minusugune noor tüdruk ei tohiks üksinda reisida.”

“Loomulikult oleks see... vale,” kinnitas leedi Margaret, “sest võõrad mehed... võivad seda asjaolu ära kasutada, aga ma usun, et leserüüs jäetakse sind rahule ja oleks tark tegu, mu kullake, kui sa tõmbaksid ka loori... oma kena näo ette.”

Ema sulges silmad, justnagu oleks kõnelemine olnud suur jõupingutus ning mõne minuti möödudes ütles Josina: “Ma teen täpselt nii, nagu sa ütled, mamma. Nüüd ma mõistan, miks see vajalik on.”

“Sa leiad... raha... minu kotist,” lausus ema vaevaliselt, “ja sa pead kulutama... väga ettevaatlikult, sest meil pole enam midagi... midagi rohkem... alles.”

Josina vaatas ema kohkumusega.

“Mitte midagi, mamma?”

“Mitte midagi! Ma pidin... maksma arstile ja ma andsin talle ka... raha kirstu jaoks. Võib-olla saad sa natuke raha asjade eest, mis jäävad... siia maha. Aga on oluline, et sa lahkuksid otsekohe... pärast minu surma.”

Leedi Margaret muutis hääle pingutusega kindlamaks ja kõvemaks, kui ütles: “Luba mulle, luba kõige nimel, mis on sulle püha, ...et sa lähed krahvi juurde!”

“Muidugi... kui see on sinu soov,” nõustus Josina, “kuid oletame, mamma, ainult oletame, et kuna perekond oli sinu peale nii pahane, siis ta... ei võta ka mind vastu?”

“Ta ei... tee niimoodi,” vastas ema kindlalt. “See haavaks perekonna uhkust... jätta sind... nälgima, rentslisse. Ning võib ju olla, ...lihtsalt võib olla, et keegi teistest pereliikmetest on pärast kõiki neid aastaid... mulle andestanud.”

Josina ei suutnud hoiduda mõttest, et see on ebatõenäoline.

Tüdruk oli nii tihti kuulnud lugu sellest, kuidas tema ema, neljanda Nevondale’i krahvi tütar, oli teada saanud, et talle korraldatakse abielu vürst Friedrich von Lucenhoffiga. Lucenhoff oli väike vürstiriik Saksamaa ja Austria vahel ning see liit meeldis kuninganna Victoriale, kes oli noore paari kihluse puhuks korraldanud piduliku õhtusöögi.

Nad olid saanud palju kinke: peamiselt seepärast, et krahv Nevondale oli mõjukas mees ning seda mitte ainult õukonnas, krahv oli hästi tuntud ka spordimaailmas, kus tema hobused olid võitnud päris hulganisti klassikalisi võiduajamisi.

Ainult kaheksateistkümneaastase leedi Margareti käest polnud keegi küsinud, kas ta sooviks Friedrichiga abielluda.

Isa oli talle napilt teada andnud, et abielu sõlmitakse ja et tema kihlatu on kroonprints ning et tuleb aeg, mil Margaret hakkab Lucenhoffi valitsema.

Kapten D’Arcy Marshiga kohtus leedi Margaret pärast Friedrichi saabumist Inglismaale, sel ajal, kui nad oma arvukaid sugulasi külastasid.

Devonshire’i krahvi ja krahvinna korraldatud peol viibisid vürst ja Margaret aukülalistena. Õhtusöögist võttis osa umbes kolmkümmend inimest ning pärast seda olid paljud sõbrad tantsima kutsutud. Ballisaal avanes Piccadillylt alla Berkeley väljakuni ulatuvasse aeda ja kui Margaret tantsupartneriga saalist väljus, pillas ta kogemata maha oma pisikese kuldketiga ridiküli, milles olid taskurätik, pool gini teenijatüdrukule jootraha andmiseks ja tilluke kamm.

Neiu hüüatas, kui käekott maha kukkus ning veel enne, kui temaga tantsinud vanem härrasmees end liigutadagi jõudis, tõstis üks noormees selle üles.

Ridiküli mehelt vastu võttes märkas Margaret, et ilma igasuguse kahtluseta oli tegemist kõige kenama mehega, keda ta eales näinud oli ning ta tänas häbelikult.

“Teie teenistuses,” vastas mees, “ja mu ainus lootus on, et avaldaksite oma tänu sellega, et lubate järgmise tantsu mulle.”

Tema sõnade ajal alustas orkester nende taga ballisaalis unistavat valssi.

Leedi Margaret vaatas äraootavalt oma eelmise tantsupartneri poole, kuid see ütles: “Ma nautisin tantsu, aga tänaseks mulle piisab. Minge julgesti, mu kallis, ja lõbutsege, kuni see veel võimalik on!”

Margaret naeratas talle ja pöördus seejärel kena mehe poole, kes tema kõrval kannatamatult ootas.

Noormees juhtis ta trepist üles saali ja ütles siis, mööda poleeritud põrandat liueldes: “Ma mõtlesin palavikuliselt, kuidas küll jõuda nii kaugele, et keegi teid mulle tutvustaks. Ma ei oska öeldagi, kui tänulik ma teie väikesele ridikülile olen!”

Leedi Margaret puhkes naerma.

“Ma mõtlen seda tõsiselt! Kuidas on võimalik, et te olete niivõrd ebamaiselt ilus, ent siiski tõeline, nii et ma võin teid oma käte vahel hoida?”

Need sõnad tõid Margaretile puna palgele. Mehe hääles tajutavad noodid panid ta judisema ning midagi sellist polnud ta kunagi varem tundnud – vürsti juuresolekul kohe kindlasti mitte. Margaret tunnistas endale, et Friedrich tekitas temas pigem natuke hirmu. Vürst oli väga ülespuhutud, ülimalt jäik ja – nagu tüdrukule tundus – temaga oli ka raske vestelda. Kihluse väljakuulutamisest saadik oli Margaret tabanud end mõttelt, et kuidas ta küll suudab abielluda mehega, kes on nii eemalolev, justkui seisnuks ta kõrgel mäetipul. Tüdruku hoidja sõnul olid vürstil külmad silmad ja neiul oli ebameeldiv aimdus, et ta ei hakka end selle mehe seltsis kunagi hästi tundma.

Margaret tantsis ringiratast läbi ruumi ning partner sosistas talle kõrva ekstravagantseid komplimente, mis panid südame kiiremini põksuma. Nad liikusid täiuslikult ühes rütmis ja see tekitas tüdrukus tunde, nagu sulaksid nad üheks kokku.Veel enne tantsu lõppemist juhtis mees ta ballisaalist välja ja nad suundusid alla aeda, mille teerajad olid ääristatud värelevate tulukestega ja kus puude okstelt rippusid paberlaternad.

Noormees juhtis Margareti majast eemale ja nõlvakust alla muruplatsile, kus polnud tulukesi ning läbi puuokste paistis ainult tähtede kuma.

Ta peatus ja seisatas, vaadates Margareti poole ning kui neiu silmad tähevalgusega harjusid, nägi ta mehe nägu üsna selgelt.

“Te võite mind mitte uskuda, aga alates hetkest, mil ma täna õhtul ballisaali astusin ja teid nägin, teadsin ma, et olen armunud!” lausus noormees kumedalt.

“Aga... ma olen kindel, ...et see ei vasta tõele!” vaidles Margaret vastu.

“Te saaksite aru, kui ma valetaksin. Olen otsinud teid kogu oma elu ja nüüd lõpuks leidnud, nüüd ei saa ma teil enam minna lasta!”

Margaret sosistas vaikselt: “Te... te ei mõista, ...ma olen... kihlatud ja abiellun vürst Friedrich von Lucenhoffiga.”

“Kui te ka Apollo või Zeusiga kihlatud või abielus oleksite, ka siis armastaksin teid! Mina pole vürst, minu nimi on D’Arcy Marsh ja mind ei pea keegi eriti mõjukaks isikuks,” vastas Margareti kaaslane, peatus, ja jätkas seejärel: “kuid mida te ka ei ütleks, olete teie minu ja mina teie jaoks loodud ning lõpuks ometi oleme me kohtunud. Mida me nüüd edasi teeme?”

Leedi Margaret ei suutnud mehe kuulamist lõpetada, ta tundis end justkui hüpnotiseeritud olevat. Neiu ei suutnud enam mõelda ja kindlasti ei oleks ta suutnud end mehest lahti rebida. Tundus, nagu seisnuks nad juba kaua puude varjus ja siis – justkui oleks see olnud möödapääsmatu, suudles mees teda.

Margaret ei rabelnud, kui mees käed ta pihale pani. Ka tema huuled ootasid mehe omi. Ning mehe embuses olles teadis ta, et just sellest oligi ta alati unistanud, soovinud ja uskunud ühel päeval juhtuvat.

See oli armastus – armastus, millest talle oli räägitud, et abielus polevat see oluline.

“Ma armastan sind ja sina armastad mind, mõistad?” lausus D’Arcy Marsh võidukalt.

Seejärel suundusid nad tagasi ballisaali ja paistis, et keegi polnud neist puudust tundnud.

Tagasi Park Lane’il asuvasse Nevon House’i sõites käis Margareti pea ringi, süda tagus pööraselt ja kogu maailm oli nagu pea peale keeratud.

Järgmisel varahommikul kohtusid nad D’Arcyga uuesti ja käisid Rotten Row’l ratsutamas. Mees tuli läbi ka pärastlõunal, kuna neiu teadis, et isa oli mingil kohtumisel.

Ta võttis mehe vastu pisikeses mugavas salongis, mida krahv kasutas siis, kui nad omavahel olid.

Margaret ootas teda ja kui D’Arcy saabumisest oli teatatud ning uks tema järel sulgunud, seisatas mees hetkeks ja vaatas talle otsa. Seejärel haaras ta Margareti oma käte vahele. Neiu proovis protesteerida, üritas öelda, et see kõik on vale, kuid oli liiga hilja, sest D’Arcy suudles teda hullunult, kirglikult ja ennastunustavalt ning tüdruk tundis, et peale selle mehe pole siin maailmas mitte millelgi enam tähtsust.

See juhtus tolle saatusliku päeva eelõhtul, mil D’Arcy teda lõplikult endaga põgenema veenis.

Margaret leidis, et ta peab isale rääkima oma soovimatusest vürst Friedrichiga abielluda.

Kabinetti minnes Margaret värises – ta oli isa ees alati natuke hirmu tundnud ning alates ema surmast oli krahv võimukam ja käskivam kui iial varem.

Isa istus kirjutades laua taga ning ütles tütre tuppa sisenedes napilt: “Ma olen hõivatud, Margaret.”

“Ma... ma tahan sinuga rääkida, papa,” kogeles tüdruk.

“Pulmakülaliste nimekiri vajab lõpetamist,” ütles krahv ärritunult. “Nii palju sugulasi tahab pulma tulla, et sõpradele jääb vaevalt ruumi!”

“Aga ma tahan öelda, papa, ...et ma ei soovi... vürstiga abielluda!”

Hetkeks tundus, et Margareti sõnad ei jõudnud isale kohale, kuid seejärel krahv urises: “Mida sa ütlesid? Mis asja see tähendab? Ei taha vürstiga abielluda? Muidugi abiellud sa temaga!”

“Aga... ma... ma ei... armasta teda, papa.”

Krahv pani sulepea lauale ja küsis: “Armastus? Mis on armastusel sellega pistmist? Friedrich on ju vürst – tema vürstiriik pole küll suur, kuid palee on mugav ja sa hakkad liikuma Euroopa kroonitud peade seltskonnas. Mida enamat sa veel võiksid tahta?”