Читать книгу Põgenemine Venemaalt - Barbara Cartland - Страница 5

Vikont Bredon astus koos teda saatma tulnud diplomaatide ja riigimeestega piki perrooni. Ta seisatas veduri külge haagitud vaguni kõrval, milles pidi reisima.

Venemaal polnud rongid kaugeltki nii suurejoonelised kui Suurbritannias või Indias.

Kuid vikont teadis, et selles on mugav reisida.

Vähemasti saab ta rahulikult üle avarate väljade piiri poole suunduda.

Vikont oleks võinud ka laevaga Inglismaale seilata, mis olnuks pärast kurnavat Sankt-Peterburgi äärmiselt meeldiv.

Kuid lord Granville tahtis talle veel teisigi paiku näidata.

Välisminister ootas iga riigi kohta raportit, eriti aga seda, mis puudutas Venemaad.

Vikont Bredon saadeti Sankt-Peterburgi, sest britid kartsid, et asuvad venelaste tegude tõttu idas sõjatandri serval.

Lord Granville oli vikondile öelnud: „Bredon, minge vaadake, mida saate ära teha. Kuid, jumala pärast, ärge tehke asja hullemaks.”

„Annan endast parima,” vastas vikont.

Välisministri abina oli Bredon enda ameti üle väga uhke ja tahtis oma võimekust näidata.

Lahendanud mitu keerukat olukorda, oli kahekümne seitsme aastane vikont end diplomaatide seas juba tõestanud.

Kuid Venemaa oli midagi muud ja britid olid jõudnud arusaamisele, et tegu on aina suureneva ohuga.

Ometi polnud valitsus uskunud, et asjad võiksid nii halvad olla.

Keegi polnud arvanud, et idas toimunu võib nii tähtsaks osutuda.

See, et kasakad üksteise järel väikesi iseseisvaid riike vallutasid, ei pälvinud valitsushoone džentelmenide erilist tähelepanu.

Kuid praegu tungisid venelased itta, lähenedes Mervile.

Sealt olnuks neil lihtne Afganistani siseneda ja Herat vallutada.

Pärast seda suunaksid venelased pilgu Indiasse.

See oli põhjus, miks britid valvsaks muutusid ja vikondi Sankt-Peterburgi saatsid.

„Aleksander III on väga veider mees,” oli Granville vikondile öelnud.

Vikondi meelest oli tsaar aga palju enamat kui veider.

Kolmekümne kuue aastane tsaar oli väga suurt kasvu ning enda jõulise kehaehituse üle äärmiselt uhke.

Tema lemmiktrikkideks olid kaardipaki puruks rebimine, põlvega rauast ahjuroobi pooleks murdmine ja hõbemündi lömastamine.

Esimene etteaste tsaarina oli tal isa laua taga, kust ta haaras allakirjutamata manifesti ja rebis selle puruks.

Heasüdamlik Aleksander II oli koostanud klausli, mille kohaselt saanuks riigis võimu ka esindusvalitsus.

Tema poeg aga sellistele mõttetustele aega ei raisanud!

Aleksander III tahtis isast igati erineda ja see õnnestus tal täielikult.

Temas voolas vaid sakslase veri.

Kuid Sankt-Peterburgi külastavate inglaste meelest sarnanes tsaar põikpäise talupojaga.

Tsaarile meeldiski ennast sellisena näha.

Tal oli suur habe, jalas kottpüksid ja seljas näotu takuriidest pluus.

Aleksander III alustas valitsemist juutide tagakiusamisega, mis oli mujal maailmas ennekuulmatu.

Enne Venemaale saabumist ei uskunud vikont julmi lugusid juutide õnnetust saatusest.

Kuid Venemaale jõudes sai ta teada, et tuhandeid juute oli tapetud ja nende vara konfiskeeritud.

Bredon oli julguse kokku võtnud ja sellest isegi tsaariga rääkinud.

Ta sai teada, et Aleksander uskus tõsimeeli, nagu pidanuks juudid salaplaani kõik monarhiad kukutada.

Tsaar oli ilmselgelt selle riigikorra truu austaja.

Seejärel püüdis vikont idas toimunust rääkida.

Tsaar ei öelnud, mida ta kavatseb, aga vikondil õnnestus siiski ühele saladusele jälile saada.

Tsaari käsul õhutas Venemaa välisminister Balkanimaades salaagentidest revolutsionääre sealse riigikorra vastu mässu tõstma.

Vene saatkond maksis rahvahulkadele, et need mässama hakkaksid.

Vene ohvitserid avasid koole, kus õpetati poisse ja tüdrukuid partisanisõda pidama.

Kui juba kodu lähedal nii kummalisi asju juhtus, mis siis veel Kaug-Idast rääkida.

Jättes meestega hüvasti, mõtles vikont, et mida kiiremini ta terve mõistusega Inglismaale tagasi jõuab, seda parem.

Kuid venelastele meeldis hüvastijätukõnesid pidada.

Kui vikont lõpuks viimase mehega rääkimise lõpetas, astus ta mööda vagunitreppi kupeesse ja sulges ukse.

Kupee aken oli lahti.

Kui rong hakkas suitsu pahvides jaamast väljuma, kõlasid ärasaatjate rõõmuhüüded.

Vikont lehvitas neile.

Seejärel istus ta kergendustundega pingile, mis polnud just mugavaimate killast.

Vähemasti oli mees üksinda.

Kupees oli magamisnurk ja tagapool hoiuruum, kuhu sai kohvrid panna.

Bredon silmitses ruumi kriitilise pilguga, teades, et see oli järgmisel paaril päeval talle kodu eest.

Kõigile oli teada, et Lääne-Venemaa avaraid välju ületavad rongid jäid alatasa hiljaks.

Peale selle kippusid need rikki minema või sai kütus otsa.

Aga vikont mõtles, et mis ka ei juhtuks, tal on küllalt aega mõelda, mida sõjaministeeriumile raporteerida.

Ta oleks tahtnud vaid otsejoones Inglismaale sõita.

Et oli kevad, oleks mees saanud enda ratsahobuseid vaadata ja ratsutada nendega, kes teda tallis ootasid.

Kuid vikont pidi selle asemel Ungaris, Austrias, Saksa- ja Prantsusmaal riigiametnikega kohtuma.

Meest tegi vaid see rõõmsamaks, et need ametnikud polnud nii hullud nagu Venemaal.

Bredon polnud liialdanud, öeldes, et Inglismaa on sõjatandrile väga lähedal.

Rong suurendas kiirust.

Vikont astus kupee väiksesse toidukambrisse.

Ta nägi, et teener oli talle toonud mitu jooki: kolm pudelit šampanjat ja pudeli brändit.

Venemaa rongid polnud nii moodsad kui Indias ja Euroopas.

Seal polnud eraldi ruume isegi kõige tähtsamate reisijate teenritele.

Vikondi toapoiss pidi seetõttu järgmises vagunis reisima ega saanud härra läheduses viibida.

See tähendas, et teener pidi rongi peatudes palju ringi jooksma.

Bredoni meelest tekitas see palju ebamugavusi, sest ta pidi nüüd ise šampanjapudeli avama.

See polnud mehe meelest piisavalt külm, kuid ta vajas pisut turgutust.

Vikont oli läbi raskuste pääsenud Vene diplomaatide seltskonnast, kellest igaüks rääkis isejuttu.

Ta ei teadnud kunagi, kas talle valetati või mitte.

Tegelikult suhtus Bredon umbusklikult kõigesse, mida talle usaldati.

Ta oli kindel, et ei saa usaldada ühtki venelast, kellega ta võimalikust sõjast rääkis.

Valanud endale klaasikese šampanjat, pani mees pudelile korgi uuesti peale.

Ta läks voodi juurde, et võtta seljast ametnikukuub, mis tema diplomaadiseisusele viitas.

Vikont oli olnud kindel, et venelased tulevad teda ära saatma.

Nad oleksid olnud väga üllatunud, kui ta poleks end selleks puhuks kuldlindi ja muude kaunistustega ehtinud.

Kupee voodi näis üsna väikese ja ebamugavana ning Bredon oli kindel, et see pole kuigi pehme.

Kuid sellest polnud suurt midagi.

Palju reisinud, teadis vikont, et kindel sai olla ainult oma kodumaale.

Ta võttis kuue seljast ning heitis selle voodile.

Seejärel vaatas ta ringi, et midagi õhemat ja mugavamat selga panna.

Kuid vikont nägi oma meelehärmiks, et teener polnud peale tualett-tarvete midagi lahti pakkinud.

Tualettlaual olid reas tuttidega elevandiluust juukseharjad ning nendega kokku sobivad kingalusikas ja nööbikonks.

Riidekapis ei rippunud aga midagi.

Seega astus Bredon hoiuruumi, kuhu tema kohvrid olid tõstetud.

Tegu oli väga pisikese ruumiga.

Reisides võttis vikont kaasa riided igaks juhtumiks, kuna ta ei teadnud kunagi, mis teda ees ootas.

Kuid ta teadis, et Venemaal on palju häid hobuseid, kellega ratsutada.

Mehe ratsasaapad võtsid väga palju ruumi.

Samuti õukonnakostüüm kohtumisteks tsaari ja diplomaatidega.

Kuigi Aleksander III käis ise riides nagu talupoeg, pidid kõik teised väga ametlikult riietuma.

Bredon oli osalenud uhketel Talvepalee pidudel.

Tema meelest olid need nii peened ja värvikad nagu ballid, mida Katariina Suure ajal peeti.

Silmitsedes kohvreid ja kaste, pidas vikont aru, millises on mugav ja avar jakk, mida ta üksi olles või kirjutuslaua taga istudes tavatses kanda.

Oma imestuseks silmas mees kaht kohvrit, mis näisid võõrad.

Üks neist ei kuulunud kindlasti talle.

See oli suur, nelinurkne ja tumedat värvi, peaaegu mustast nahast kast.

Bredon sai aru, et tegu oli kalli kohvriga, kuid ta polnud endale sellist ostnud.

Kulmu kortsutades arvas mees, et keegi tobu on ilmselt kohvrid ära vahetanud.

Sellest võis tulla suuri sekeldusi, kui tegu oli mõne tähtsa isikuga.

Vikont silmitses kasti lähemalt, et sellelt mõnd silti leida.

Ta ei leidnud aga ühtki.

Kuid ta märkas, et kohvri vapikilpi oli noaga tugevasti kriibitud.

Mees hõõrus sõrmega vapikilpi.

Vikont oli kindel, et see oleks võinud teda kohvri omanikuni juhatada, kuid nüüd oli vapikilp niivõrd moondunud, et sellest polnud enam mingit abi.

Bredon kummardus seda lähemalt vaatama.

Selja uuesti sirgeks ajanud, kõlas kastist veider, aevastusesarnane hääl.

Vikont ehmus.

Kuid seejärel kinnitas ta endale, et kuulis valesti.

Hääl oli ilmselt tulnud väljast ja talle vaid tundus, et see kõlas kohvrist.

Oma hämmelduseks kuulis ta aga uuesti aevastamist.

Nüüd oli Bredon kindel, et see tuli kastist.

Ta märkas, et kasti kaas oli imelikul moel kinnitatud ja seal, kus oleks pidanud käima võti, polnud lukkugi.

Vikont kummardus ja kergitas kasti kaant.

See avanes üllatavalt kergesti.

Kastist vaatas talle vastu noor naisterahvas.

Vikont oli hetkeks niivõrd hämmeldunud, et ei saanud sõnagi suust ja vahtis vaid naisega tõtt.

Õlgadeni pehmete patjade vahel, istus neiu kasti keskel.

Et sinna kinnise kaanega ära mahtuda, oli ta kindlasti pidanud pead ettepoole kummardama.

Neiu vaatas vikondile otsa ja lausus ärritatult: „Kõik on padjasulgede süü. Need kõditasid mu nina ja ma pidin aevastama.”

„Kes te olete? Mida te siin teete?” küsis Bredon.

Mehe üllatuseks neiu naeratas ja vastas: „Minu meelest on see ilmselge! Kuid ma arvan, et tulen parem siit ebamugavast kastist välja, enne kui jälle aevastama hakkan.”

Seda öelnud, tõusis ta püsti.

Et rong pisut kõikus, ulatas neiu vikondile käe, et too teda toetaks.

Kuigi mees oli imestusest sõnatu, tegi ta, mida temalt oodati.

Noor naine sõnas: „Ma vist aevastan jälle. Ausalt öeldes suren ma janu kätte. Palun andke mulle midagi juua.”

Hoiuruumi uks oli lahti ja neiu astus sealt välja.

Vikont järgnes talle ja pidas aru, mida ta peaks ette võtma.

Kõigi oma seikluste juures polnud mees varem millegi sellisega kokku puutunud.

Jõudnud istumisalasse, aevastas neiu mitu korda, kattes nina pitsilise taskurätiga.

Vikont läks toidukambrisse.

Ta avas šampanjapudeli ja valas klaasi täis. Kui ta selle naisele viis, ei aevastanud too enam.

Vikont märkas alles nüüd, kui noor ja kaunis neiu on.

„Šampanja!” hüüatas neiu klaasi silmates. „Kui tore! Just seda ma vajangi. Et mul on heinapalavik, oleksin pidanud teadma, et ei tohi sulepatju kasti panna.”

„Mis siin üldse toimub?” küsis vikont. „Miks te minu hoiuruumis olite?”

„Ma põgenen,” vastas neiu, „ja tahan, et te mu tagasi Inglismaale viite.”

Vikont jõllitas naisele otsa.

„Peaksite teadma, et ma ei saa midagi sellist teha.”

„Miks?”

„Sest külastasin Sankt-Peterburgi diplomaadina ega saa enda positsiooni ära kasutada, et kedagi maalt välja toimetada, kui te minult seda palute.”

„Ma arvasingi, et olete üsna kitsarinnaline!” sõnas neiu. „Kartsin, et leiate mu enne, kui rong sõitma hakkab. Aga kui just mõni vastik nuhk mind nüüd ei leia, pole mul Venemaalt välja jõudes enam midagi karta.”

Vikont puudutas sõrmedega otsaesist.

„See pole nii lihtne,” lausus mees. „Kui teil on Venemaalt lahkumiseks põhjus, siis tunnen kaasa, kuid ma ei saa teid enda ametis kuidagi aidata.”

„See on täielik jama,” sõnas naine, „ja lisaks sellele, et enda tööd ning sellega seonduvat ettekäändeks tuua, oleks teist inglasena väga inetu inglanna hätta jätta.”

„Inglanna?”

„Ma olen printsess Yentha Kerenska,” vastas neiu. „Mu isa oli tsaari nõbu, kuid ema inglanna. Ta oli Wilthorpe’i hertsogi tütar.”

Vikont tundis pisut nimetatud hertsogit.

Kuid neiu oli tsaari sugulane.

Mehele ainult see lugeski.

„Mille eest te põgenete?” küsis Bredon.

„Ma selgitan teile,” sõnas printsess. „Ehk saate siis aru, kui lootusetus olukorras ma olen.”

Mehe meelest polnud see põhjus, et olukord ka tema jaoks lootusetuks muuta.

Ta ei öelnud aga midagi ja neiu jätkas: „Te kindlasti teate, et kõikjal liiguvad ringi salakuulajad, kes ka üksteise järel nuhivad! Üks neist, kes on ilmselt minu poolt, ütles, et tsaar, kellele ma pole kunagi meeldinud, kavatseb mu mehele panna ühele idapoolsele valitsejale, et nii tema poolehoid võita ja tema abiga India vallutada.”

Vikont jõllitas naist. „Te ei räägi ometi tõsiselt!”

„Muidugi räägin,” vastas printsess. „Te ei saa ometi nii rumal olla ja arvata, et tsaari väide, et tal pole mingit kavatsust ida suunas liikuda, on tõsi!”

„Kuid ma ei saa teidki uskuda, sest te liialdate,” lausus vikont.

„Sel juhul räägin teile midagi, mida te ilmselt ei tea, kuid mis vastab tõele,” sõnas neiu, vaikis hetke ning jätkas: „Tsaar ja kõik teised ilmselt rääkisid teile, et Sankt-Peterburgi väed on andnud lubaduse Pandžabi mitte rünnata, et afgaanide vihavaenust hoiduda.”

Vikont noogutas. See vastas tõele.

Talle oli seda korratud Talvepaleesse jõudmisest saati.

„Ilmselt teate ka seda, et kuninganna Victoria läkitas tsaarile palve hirmus sõda ära hoida.”

Bredon polnud sellest kuulnud, kuid kuningannal oli see juba siis kavas olnud, kui vikont veel Inglismaal oli.

Printsess nägi mehe silmis vastust ja lausus: „Nüüd aga räägin, mis eile juhtus ja millest te niipea ei kuuleks.”

Vikont ootas kartlikult.

„Andnud kõigile lubadusi, oli venelastel vaid üks võimalus, kuidas rünnakut Pandžabile õigustada. Afgaane pidi vallutajatena näitama.”

„Mida te öelda tahate?” küsis vikont. „Pole võimalik, et Pandžab on vallutatud.”

„See on venelaste kätetöö,” sõnas printsess. „Teades, et afgaanid on uhke ja temperamentne rahvas, kirjutas venelaste väepealik afgaanide pealikule solvava kirja, mille peale afgaanid venelaste sõnul kasaka hobust haavasid.”

Vikont kuulas ärevalt.

„Venelaste väepealik teatas, et veri on valatud, ning andis enda vägedele käsu afgaanide ratsaväe pihta tuli avada. Afgaanid murdusid ja põgenesid, mille peale venelased nende koha hõivasid.”

„Ma ei suuda seda uskuda,” pomises vikont.

„Tsaar sai sellest eile teada, kuid avalikkusele ei räägita niipea midagi,” jätkas printsess. „Umbes kaheksasada afgaani sai surma, paljud uppusid, püüdes üle sügava jõe ujuda. Venelaste hulgas oli kõigest nelikümmend surnut ja haavatut.”

Vikont oli sõnatu.

Ta teadis, et Londonisse jõuab uudis alles paari nädala pärast.

See muudab olukorra väga keeruliseks.

„Kui ma sellest teada sain, siis mõistsin, et pean kas põgenema või varsti abielluma valitsejaga, kes on kahtlemata järgmine, kelle abil venelased Indiale lähemale pääsevad.”

„Mul on raske neid sõnu uskuda,” sõnas vikont.

Ometi valdas meest ebamugavustunne, sest venelastele on seesugune käitumine väga iseloomulik.

Ausalt öeldes oli temast rumal selles kahelda.

Et vikont ei osanud midagi öelda, läks ta toidukambrisse.

Ta võttis kapist šampanjapudeli ja enda klaasi.

Seejärel valas ta printsessi klaasi uuesti täis, pani pudeli lauale nende vahel ja istus neiu kõrvale.

„Palun vabandust, et teid niimoodi ehmatasin,” lausus neiu. „Aga kui te oleksite Sankt-Peterburgis elanud sama kaua kui mina, siis teaksite, et venelased räägivad üht, kuid teevad teist. Tsaaril on suur soov terve maailm vallutada.”

„Ma sain sellest aru,” sõnas vikont, „kuid ma ei uskunud, et ta taganeb antud ausõnast Pandžabi mitte vallutada.”

Printsess vaatas muiates mehele otsa.

Vikont sai aru, et neiu pidas teda väga naiivseks.

„Ma mõistan teie keerulist olukorda,” ütles mees, „kuid peate aru saama, et kuigi ma sõidan Inglismaale, pean teel mitu peatust tegema, et diplomaatidega kohtuda. Ma ei saa põgeneva printsessiga kohale ilmuda! Nii et kõige parem oleks, kui te järgmises peatuses maha läheksite.”

Printsess ajas pea kuklasse ja naeris. „Kas te tõesti arvate, et ma teeksin midagi nii rumalat? Ma olen sest- saati, kui ma kolme nädala eest tsaari kavatsusest teada sain, otsinud põgenemisvõimalust. Nüüd õnnestus see viimaks koos teiega ja kuna ma ei saa üksinda reisida, siis peate mu lihtsalt ära kannatama.”

„Olge palun mõistlik,” sõnas vikont.

Ta hakkas kannatust kaotama.

Kuid diplomaadina ta teadis, et peab õigesti käituma.

„Nagu ütlesin, ei saa ma Inglismaa kuninganna esindajana koos ilusa ja noore neiuga reisida. Te peate ilma minuta edasi minema. Kui küsimus on rahas, siis annan teile.”

„Mul on kaasas pisut raha,” sõnas printsess, „ja ehted, mis on väga hinnalised. Aga kui ma üksinda ringi liigun, siis on ju ilmselge, et mind võidakse röövida või isegi tappa.”

Neiu tasane hääl avaldas veelgi rohkem mõju kui see, kui ta olnuks hirmunud.

„Mida ma siis peaksin tegema?” küsis vikont läbi hammaste.

„Kõige lihtsam oleks ilmselt väita, et me oleme abielus,” vastas printsess.

Vikont jõllitas neiule otsa.

„Abielus!”

„Miks mitte? Minu meelest ei keela ükski seadus diplomaadil abielluda.”

Vikondil hakkas pea ringi käima.

Hoolimata vanemate survest, oli mees juba ammu otsustanud, et ta ei abiellu enne, kui lõpetab diplomaadina mööda maailma ringi sõitmise.

Kuigi Bredon polnud sellest kellelegi rääkinud, mõtles ta ka sellele, et pärast isa surma saab ta endale igivana Bredonhursti krahvitiitli.

See tähendas, et ta peab hakkama suurte maavalduste eest hoolt kandma.

Peale selle tuleb mehel ilmselt lordide ülemkojaga ühineda.

Seetõttu alustas ta armusuhteid, mille arv polnud just väike, vaid kaunitaridega, kes liikusid ringi Marlborough’ majas.

Walesi prints võimaldas härrasmeestel tema klassi kuuluvate naisterahvastega suhteid luua.

Vikondile, kes oli väga valiv, sobis see igati.

Talle polnud kunagi meeldinud komme mõnes Chelsea või St. Johni metsamajakeses kurtisaani üleval pidada.

Peale selle oli tal seesuguste naistega igav vestelda.

Vikondile meeldisid koketeerivad ja arukad naised, kes Walesi printsi naerma ajasid.

Ta võis kogemuste põhjal öelda, et nendega suutsid võistelda vaid prantslannad.

Abielu oli vikondi jaoks välistatud.

Kuigi suguvõsa eakamad esindajad soovisid temalt pärijat, kinnitas vikont kõigile, et sellega pole kiiret.

Kui ta peakski mõnel välismissioonil hukkuma, on tal noorem vend, kes saab edukalt tema kohale asuda.