Читать книгу Armastus on võti - Barbara Cartland - Страница 5

Minerva kutsus lapsed aiast tuppa.

Ta nägi neid aknast.

Mõlemad jätsid vastumeelselt maha liivalossi, mida nad oja kõrvale ehitasid.

Minerva lootis, et lapsed pole end märjaks teinud ega vaja riiete vahetamist.

Nagu tavaliselt, oli tal palju tegemist.

Lõpuks hüüdis Minerva neid teist korda.

David, kes oli sõnakuulelikum, pani oma kühvli maha ja tuli maja poole.

Ta oli väga kena poiss.

David sarnanes oma vanemale vennale ja isale, kes oli silmapaistvalt nägus mees.

Minerval oli raske oma kummalegi vennale kaotusvalutorketa otsa vaadata.

Isa polnud enam nende seas.

Minerva leidis, et kõige rohkem tundis ta puudust kellestki, kellega saaks tõsiseid vestlusi pidada.

Oli raske, kui tema vanem vend Anthony, keda nad alati Tonyks kutsunud olid, Londonist koju tuli.

Ta tahtis rääkida Minervale kõigist lõbustustest, millest ta osa võtnud oli, eriti võistlustest.

Üks asi, mida Sir Anthony Linwood kõige rohkem nautis, oli ratsutamine.

Kahjuks oli neil raha vaid nii palju, et pidada kaht hobust ja poni.

Need olid harjunud Minervat ja lapsi ühest kohast teise viima.

Tony Linwoodil oli väikese sissetuleku tõttu võimatu omada talli Londonis.

Ta sai endale lubada vaid väikest korterit Mayfairis.

Nagu Minerva naerdes ütles, oli sel vähemalt hea aadress.

Tema isiklikult arvas, et oleks parema meelega kodus mõisas, kuigi mõistis, et Tonyle näib see igav.

See oli siiski lihtsam, kui pingutada selle pärast, et pidada sammu sõpradega, kes olid palju rikkamad.

Minerva mõistis, et kahekümne kahe aastasena näis see Tonyle ahvatlev.

Kuid see tähendas, kuigi Minerva seda tihti välja ei öelnud, et tema, David ja Lucy jäid igasugusest luksusest ilma.

Selleks polnud lihtsalt raha.

Nüüd, kui David tema poole tuli, nägi Minerva, et poiss on pükstest välja kasvamas ning tema särgis on auk.

Minerva ütles talle:

“Mine pese käed ja tee kiiresti, muidu jahtub lõunasöök ära!”

Siis vaatas ta uuesti Lucy poole, kes tegi liivalossi ümber karikakardest ringi.

“Tule, Lucy!” hüüdis ta. “Palun, kullake, David on näljane ja mina olen ka!”

Lucy tõusis oma väikestele jalgadele.

Kuigi ta oli kuueaastane, oli ta oma ea kohta üsna väike, kuid kõik, kes teda nägid, mõtlesid, et ta näeb välja justkui väike ingel.

Ta oli armas oma heledate juuste, siniste silmade ja valge nahaga, mis ei tundunud kunagi päikese käes ära põlevat.

Kõigile näis algul, et ta ei saa olla inimene, vaid taevast tulnu.

Väljasirutatud kätega üle muru joostes oli ta tegelikult Minerva koopia.

“Vabandust, vabandust,” ütles Lucy, “aga ma tahtsin oma haldjalossi lõpetada!”

“Võid selle pärast lõunasööki lõpuni ehitada,” vastas Minerva.

Ta tõstis Lucy sülle ja kandis tuppa, et ta vana tammepuust trepi jalamile maha panna.

“Kiirusta nüüd ja pese oma käed ära,” ütles Minerva, “muidu sööb David kõik ära ja sa jääd nälga!”

Lucy tõi kuuldavale hüüatuse, pooleldi naeru ja pooleldi protesti, ning jooksis trepist üles.

See oli uhke tammepuust trepp, mis lisati vanasse majja tükk aega pärast seda, kui maja ehitatud oli.

Kummaliste habetunud kujudega käsipuupostid olid lapsi sündimisest saadik lõbustanud.

Minerva ruttas eeskoja trepi paarist astmest alla ning mööda kitsast koridori söögituppa.

See oli väike tuba, mille rombikujulised aknad avanesid aia poole.

Suurte laetalade ja tammepuust seinatahvlitega tuba lõhnas ajaloo järele.

Mitte ainult Linwoodide pere, kes siin nüüd elas, vaid ka munkade järele, kes maja algselt oma kloostri osaks ehitanud olid.

Kui Minerva hautist välja tõstis ja David innukalt ootas, olid naise mõtted mitte neid ümbritseva ajaloo, vaid venna juures.

Ta lootis, et vend tuleb lossist teda vaatama.

Samas eeldas ta, et vennal on peol nii lõbus, et on õnn, kui too hetkekski läbi astub.

Ta ratsutab krahvi suurepäraste hobustega, mõtles Minerva endamisi.

Ning kahtlemata flirdib ta kenade naistega, kes tema jutu järgi külaliste hulgas on.

Minervale ei torganud pähegi, kui põnev oleks olla ise üks selle peo külalistest.

Tegelikult polnud see mõte tema peast kunagi läbi jooksnud.

Ta oli harjunud vaikselt kodus elama.

Sellest ajast saadik, kui isa ja ema surid, oli ta nooremate laste eest hoolitsenud.

Isegi kõige pöörasemates unistustes ei kujutlenud ta end Londonisse minevat.

Või esitlemist kuningas Williamile ja kuninganna Adelaide’ile, nagu ema esialgu kavatsenud oli.

See oli tükk aega tagasi, kui nad olid hoopis paremas olukorras kui praegu.

Vaid loss oli veel meenutamas, et Linwoodid olid kunagi väga tähtsad olnud.

“Kas ma saaksin palun juurde?” küsis David taldrikut üleval hoides.

Linwoodide vapiga suures portselankausis oli väga vähe toitu järel.

Minerva kaapis viimase lusikatäie hautist kokku ning lisas sellele kartuli, mis sel hommikul aiast toodud oli.

Ta nägi, et herned, mida oli väga vähe olnud, olid otsas.

“Ma pole näljane,” teatas Lucy.

“Palun söö veel veidi, kullake,” palus Minerva, “muidu oled sa liiga väsinud, et Davidiga mängida, kui ta õppimast tagasi tuleb.”

“Õppimiseks on liiga ilus päev!” ütles David, “ja ma ei saanud oma koduseid ülesandeid eile õhtul valmis.”

“Oh, David,” ütles Minerva etteheitvalt, “sa tead, kuidas see vikaari pahandab!”

“Olin väsinud,” vastas David, “ja läksin magama pärast seda, kui olin ainult kaks lehekülge ära teinud.”

Minerva ohkas.

Vikaar õpetas Davidit, sest oli väga tähtis, et too saaks enne erakooli astumist hea hariduse.

Minerva arvas tihti, et ootab väikeselt poisilt liialt palju.

Kuid ta teadis, et oleks viga seda öelda.

Tegelikult olid see suur õnn, et nii väikeses külas oli kirikuõpetaja.

Too oli Oxfordi esimese klassi aukraadiga haritud mees.

Vaid sellepärast, et vikaar nende isale ustav oli, nõustus ta Davidile keerulisemaid aineid õpetama.

Need käisid üle jõu pensionile jäänud koduõpetajannale, kelle juures poiss ülejäänud tunde võttis.

Samal ajal arutles Minerva, kuidas nad üldse Davidi koolikulusid maksta suudavad.

Kui tema isa, 8. parun, veel elus oli, teenis ta enda kirjutatud raamatutega igal aastal arvestatava hulga raha.

Enamik ajaloolaste kirjutatud raamatuid müüs kehvasti.

Need olid liiga rasked selle jaoks, mida võiks nimetada “meelt lahutavaks lugemiseks”.

Seetõttu nautisid neid vaid õpetlased.

Sir Johnil oli õnnestunud ajaloost huumoriga kirjutada.

Ta muutis ajajärgud, millest kirjutas, ja inimesed, kes nendes elasid, mitte ainult huvitavaks, vaid ka inimlikuks.

Ta oli alustanud, kirjutades raamatu Kreekast, kui oli alles noormees.

Mõni aasta hiljem võistles see raamatute ja poeemidega, mis lord Byron sellest lummavast maast kirjutas.

Kui Sir John armununa paikseks jäi, leidis ta küllalt palju, millest kirjutada, sealt, kus ta elas.

Nende jaoks, kes tema raamatuid ostsid, sai Norfolk elavaks.

See oli Sir John, kes rääkis neile nende minevikust ja nii elavalt taanlasi kirjeldas.

Nood vallutasid East Anglia paljudeks aastateks.

Minerva jumaldas oma isa raamatuid.

Ta luges Lodbrogi, Taani väepealiku seiklusi ikka ja jälle.

Too oli arvatavasti vallutajatest esimene.

Ta oli Minerva jaoks tõeline, justkui lood George IV-st, kes oli Inglismaa kuningas, kui Minerva laps oli.

See oli Lodbrog, kes pärast tormi käes Põhjamere ületamist varjupaika otsides Yare’i lahte sisenes.

Teda võttis Yarmouthi lähedal Reedhamis vastu East Anglia kuningas Edmund.

Minerva rääkis tihti lastele, et kuninga ja tema õukondlastega jahil käimine pakkus Lodbrogile suurt lõbu.

Kahjuks oli ta tagaajamises liiga oskuslik.

Ta tegi Berni, kuninga jahikorraldaja, väga kadedaks.

Seetõttu mõrvas Bern taanlase metsas, kuid tema kuriteo avastas Lodbrogi koer, kes oma peremehe surnuna leides Berni ründas.

Jahikorraldajat karistati, saates ta lahtise paadiga merele triivima.

Kuningas Edmund ja tema järgijad arvasid, et rohkem nad teda ei näe.

Kuid mõne päeva pärast puhus tuul ta külmast ja näljast poolsurnuna Taanimaa randa.

Et oma sealolekut põhjendada, süüdistas Bern kuningas Edmundit Taani väepealiku Lodbrogi mõrvamises.

Taanlased olid tulivihased ning kaks nende väepealikku kogusid kokku suure armee.

Mõrtsuka juhituna ületas see Põhjamere ja maabus lahes.

Nad rüüstasid East Anglia ning pärast aastaid võitlemist võtsid kuningas Edmundi vangi.

Nad sidusid ta puu külge kinni ja lasid nooltega surnuks.

Hiljem seadsid taanlased end Ida-Inglismaa valitsejatena sisse.

Isa rääkis Minervale seda lugu, kui too väga noor oli.

Raamatut lugedes sai ta aru, millise põneva loo isa sellest teinud oli.

Pärast isa surma rääkis ta seda lugu lastele ning nii David kui Lucy kuulasid pärani silmi.

Eriti siis, kui Minerva selgitas, miks loss nii tähtis oli.

Lõpuks aeti taanlased kodumaale tagasi.

Inglased mõistsid, et peavad East Anglia randu uute kallaletungide eest kaitsma.

“Siis,” ütles Minerva, “ehitasid meie esivanemad lossi ning seal olid päeval ja öösel valvurid vaatamas merele ja otsimas esimest märki Taani laevadest.”

“See pidi väga põnev olema!” hüüatas David.

“Niipea, kui nad purjeid nägid,” selgitas Minerva, “läitsid nad lõkked, mida jätkati tervel rannikul, ning kui taanlased saabusid, olid Inglise amburid juba ootamas, valmis neid nooltega maha laskma.”

Linwoodi loss oli siiski pärast esialgset ehitamist palju muutunud.

Vahitorn oli endiselt olemas, kuid Elizabethi aegadel lisati sellele mugavam maja.

Selle lammutas 1720. aastal üks ambitsioonikam Linwood.

Kaheksa aastaga püstitas ta suurejoonelise ehitise.

Sellest räägiti kui ühest parimast Pallase arhitektuuri näitest Inglismaal.

Sir Hector Linwood tahtis vaid parimat.

Ta palkas parimad ehitajad, silmapaistvad puusepad, kaasa arvatud Grinling Gibbonsi, kes oli kuninga parim puusepp.

Kui maja valmis sai, tulid inimesed miilide kauguselt, või tegelikult üle kogu maa seda vaatama.

Kahjuks oli omaniku raha maja ehitades otsa saanud.

Vana lossiga ühes otsas ning keskehitisest väljaulatuvate tiibadega hoone oli kaunis, kuid kahtlemata liiga kallis ülal pidada.

Nad pingutasid, kuni Minerva vanaisa ütles, et tal on küllalt.

“Võime hiilguses elada,” ütles ta, “kuid kui nälga sureme, on meie haua suursugusus tähtsusetu.”

Seetõttu müüs ta lossi, aiad ja maad vahetult enne oma surma rikkale aadlikule, kes seal kunagi ei elanud.

Maja ja selle sisustus jäid selle ehitaja ekstravagantsust meenutama.

Sir John kolis naisega lesemajja.

See oli valdustes asuv vana hoone.

Seda oli palju kergem üleval pidada, kui lossi olnud oleks.

Ekstravagantne Sir Hector oli lesemaja renoveerinud ja mugavamaks teinud oma ema jaoks, kui too lesestus.

Seepärast oli majas kena trepp, magamistubades kaunilt maalitud laed ning ilusad kaminasimsid.

Tegelikult olid toad sellise toreduse jaoks liiga väikesed.

Samas leidis Minerva pärast Sir Johni surma, et isegi väiksemat maja on väga raske heas korras hoida.

Ta mõtles tihti, et juhul, kui Tony rikka naisega ei abiellu, peavad nad kõik mõnda külamajakesse kolima.

Minerva polnud oma vennast mõni nädal kuulnud.

Ootamatult sai ta kirja, mis oli justkui välk selgest taevast. Tony kirjutas:

“Sa ilmselt ei usu seda, aga eile, kui ma White Clubis olin, tutvustati mind krahv Gorlestonile. Ma pole teda varem kunagi kohanud, sest ilmselt on ta mõned aastad välismaal viibinud, kuid minu hämmastuseks rääkis ta mulle, et lossi viimane omanik, keda ma kunagi kohanud pole, kuid kes ilmselt tema sugulane oli, oli lossi talle jätnud.

Ta ütles, et on vaimustuses kõigest sellest, mida ta lossi kohta kuulnud on ning kavatseb sinna kuueks nädalaks palju külalisi tuua.”

Seda osa kirjast lugedes ahmis Minerva üllatunult õhku.

Ta luges, justkui ei suudaks oma silmi uskuda.

Tony jätkas:

“Krahv on kohutavalt rikas ning saadab terve armee inimesi lossi korda seadma. Ta palus minul peost osa võtta, et saaksin rääkida talle lossist kõik, mida ta teada tahab.

Nagu kujutleda võid, nõustusin innukalt, ja räägin sulle ülejäänud uudised siis, kui kohtume.”

Minerva luges kirja kaks või kolm korda, tegemaks kindlaks, et ta und ei näe.

Ta polnud ettegi kujutanud, et selline asi võib juhtuda, kui loss tühjana ja kinnilöödud akendega seisnud oli.

Niikaua, kui ta mäletas, olid uksed lukus olnud.

Kaks päeva hiljem oli terve küla kihevil.

Tonyl oli õigus, öeldes, et saabub terve armee.

Minerva poleks kunagi ette kujutanud, et ühe maja kallal töötamiseks on nii palju inimesi vaja.

Tema ja lapsed olid tihti lossi külastanud.

Talvel olid nad seal mänginud, sest lossis oli palju rohkem ruumi kui kodus.

Kuna vanaisa polnud kokku hoidnud, armastas Minerva hoone suursugusust.

Suurt kivist eeskoda koos seda ümbritseva rõduga, ja sissekäiku.

Suur trepp oli tehtud mahagonist, mis äsja Inglismaal tarvitusele võetud oli.

Minerva armastas Rooma kujusid, mis üksmeelselt iga marmorist kamina kõrval valves seisid.

Aastate möödumine polnud neid nähtavasti kõigutanud.

Võõrastetoa maale oli rõõm vaadata.

Toas olid kaunilt nikerdatud kaminasimss, kullatud lauad ja Prantsuse riidega polsterdatud kuldses raamistikus mööbel.

Minerva ema oli enne lossi müümist palju asju, mis talle eriti meeldisid, mõisasse viinud.

Kuid suuri maale, tohutuid nikerdatud raamidega peegleid, seinavaipu ja -maalinguid oli võimatu ära viia.

Kõik need jäid nii, nagu nad olid olnud siis, kui maja alles ehitatud oli.

Kuigi tolmused, polnud need rikutud ega kahjustatud.

Nüüd mõtles Minerva, et näeb neid täies hiilguses.

Kuid mitte enne, kui krahv ja tema seltskond läinud on.

Oli võimalus, et vend laseb ta lossi kutsuda.

Kuid isegi kui ta laseks, peaks Minerva keelduma.

Tal polnud selliseid kleite, mida ta krahvi külalisi kindlalt kandvat arvas.

David ja Lucy olid oma tahtmistes palju kindlameelsemad.

“Me tahame lossi minna, Minerva,” kordasid nad, “tahame näha, mida kõik need inimesed teevad.”

“Peate ootama, kuni teid kutsutakse,” ütles Minerva kindlalt.

“Aga me oleme alati lossis käinud!”

“Ma tean, ja seda seepärast, et kunagi kuulus see meile, aga tõtt öeldes tungisime võõrastesse valdustesse, kuigi keegi sellest välja ei teinud.”

Endised lossihooldajad olid kohalikud inimesed, kelle eemalviibiv omanik vastutavaks jätnud oli.

Nad võtsid Minerva ja lapsed alati lahkelt vastu.

“Siin on nii üksildane, preili Minerva!” tavatses proua Upwood öelda, “see ajab mulle tõesti külmavärinad peale! Nagu mu mees ütleb, ainsad, keda me kuuleme, on vaimud!”

“Ma ei usu, et neid siin on,” rahustas Minerva neid.

Samal ajal tundis ta läbi suurejooneliste tubade kõndides ja päikesevalguse sisselaskmiseks aknaluuke avades, et on ise justkui vaim.

Seepärast, et ta mõistab, kui väga tema vaarisa sellise täiusliku hoone sisustamist nautinud oli.

Selle täitmist saadavaloleva mööbli ja maalidega.

Ta oli üks esimestest, kes revolutsiooni ajal Prantsusmaalt mööblit tõi.

Nagu lord Yarmouth aastaid hiljem tegi, tellis ta laeva, et oma ostud lossi jaoks ostupaigast Lowestofti tuua.

Nüüd, üllatavalt lühikesena näiva aja jooksul, oli suur maja uue omaniku jaoks valmis.

Tony oli kritseldanud sõnumi, milles seisis:

“Krahv on otsustanud, et merd mööda on mugavam reisida kui maanteed pidi. Seetõttu sõidame jahiga Lowestofti ja kaarikud viivad meid siis lossi.

Ootan sinuga kohtumist,

Sinu armastav vend

Tony.”

Kuigi seltskond oli juba kohal, polnud Tonyst märkigi.

Minerva oli toimuva suhtes nii uudishimulik, et kui vend varsti koju ei tule, läheks ta ja piiluks lossi põõsastest.

Ta oli kindel, et seda suur hulk külainimesi teebki.

“Tahan lossis hobuseid näha!” teatas David, kui oli oma taldriku tühjaks söönud.

“Kas võin sinna minna, kui olen kirikuõpetaja juures ära käinud?”

“Nagu ma sulle eile ütlesin,” vastas Minerva, “pead ootama, kuni Tony meid vaatama tuleb, siis küsime temalt, kas sul on võimalik hobuseid näha. Oleks väga ebaviisakas peale käia, kui sind kutsutud pole.”

“Aga kui meid ei kutsuta,” ütles Lucy, “siis ei näe me kunagi, kui ilusaks loss on tehtud, ja ma tahan küünlaid põlemas näha.”

Minerva teadis, et tüdruk räägib suure külalistetoa kroonlühtritest ning tahtis vastata, et sooviks isegi neid näha.

Kuid ta pidi ütlema seda, mida juba tosin korda öelnud oli – et lapsed peavad ootama, kuni nende vend koju tuleb.

Pärast suure hulga siirupipudingi söömist asus David vastumeelselt kirikuõpetaja juurde teele.

Lucy, keda iga suutäie pärast meelitama pidi, läks tagasi aeda oma liivalossi juurde.

“Katsu end mitte ära määrida, kullake!” ütles Minerva talle. “Pesin su teise kleidi ära ja see pole veel kuiv.”

“Tule ja räägi mulle lugu minu lossist,” palus Lucy.

“Tulen niipea, kui olen lõunasöögi nõud ära pesnud,” vastas Minerva.

Ta viis tühjad nõud kööki.

Minerva täitis just kaussi pliidil seisvast kuumaveekatlast, kui kuulis välisukse ees kruusal rataste sahinat.

Olles kindel, et see on Tony, jooksis ta eeskotta.

Tony tõmbas eesukse lahti just siis, kui Minerva tammepuust trepist alla tuli.

“Tony!” hüüatas neiu venna poole joostes.

Torukübarat ära võttes suudles Tony oma õde, enne kui kübara toolile asetas.

“Arvasin, et oled meid täiesti ära unustanud,” ütles Minerva.

“Teadsin, et sa nii ütled,” vastas Tony, “aga mul pole saabumisest saadik minutitki aega olnud, ja alles täna pärastlõunal õnnestus mul krahvilt kaarik laenata.”

Minerva hoidus ütlemast, et lossist pole kauge ka jala tulla.

Venda vaadates mõistis ta, et too oli liialt peen, et liivastel radadel kõndida.

Tony ratsasaapad särasid justkui peeglid.

Tema šampanjakarva püksid lõigatud hõlmadega kuue all olid veel elegantsemad kui viimane kord, mil Minerva venda nägi.

Tony kaelaside oli seotud uuel ja keerukamal moel, mida Minerva enne näinud polnud.

“Sa näed peen välja!” hüüatas ta.

“Peaksid kõrgeaulist lordi ja ülejäänud seltskonda nägema!”

“Seda ma loodangi.” Minerva üllatuseks venna ilme muutus.

“See on võimatu!”

“Võimatu? Aga… miks?”

Rääkides olid nad jõudnud puhketuppa, mida Minerva üksi olles kasutas.

See oli tegelikult mugavam kui ametlikum tuba, mida kutsuti võõrastetoaks.

Tony vaatas ringi ning toetas end siis üsna ettevaatlikult tugitoolile, mis uut polstrit vajas.

See oli tool, mida nende isa alati kasutanud oli.

Minerva arvates oli ainuõige, et see oleks Tony oma nüüd, kui too on perekonnapea.

“Arvasin, et sulle ei meeldi, et mul sinu külastamisega nii kaua aega läks,” ütles Tony, “aga tõde on see, Minerva, et ma ei taha, et krahv sinu olemasolust teada saaks.”

Minerva vaatas venda imestunult.