Читать книгу Armastusest sündinud - Barbara Cartland - Страница 5

Tiitliga lesknaised, kes istusid ballisaali lõpus pisut kõrgemal asuvatel diivanitel, tõmbusid kangeks.

Siis panid nad sosistades kähku pead kokku.

Igaüks, kes neid jälginuks, oleks taibanud, et sisse oli astunud leedi Marcia Woode.

„Kas viimast juttu olete kuulnud?” pomises üks leskdaamidest. „Ta ratsutas üksinda võidu lord Ilchesteri raudja vastu kolm ringi ümber Regent Pargi.”

„Ja ta võitis!” hüüatas teine leskdaam. „Kindlasti oli see Ilchersterile hoop, ta ongi liiga ennast täis läinud!”

„Asi ei ole selles,” kinnitas esimene daam. „Ta käitub häbiväärselt ja mina olen otsustanud, et räägin tema isaga.”

„Ma kahtlen, kas krahv kuulab,” vaidles üks tema sõpradest. „Tema jumaldab Marciat kui ainsat last ja kes saab seda talle pahaks panna? Marcia on nii ilus!”

Mitu leskdaami turtsatasid põlastavalt.

Samal ajal ei saanud nad eitada, et leedi Marcia oli silmapaistvalt kaunis.

Kuni neiu ukseavas ebales, otsekui kedagi otsides, tõstsid küünlad hiigelsuurtes kristall-lühtrites esile tema juuste kulda.

Need panid tema suured hallid silmad tähtedena särama.

Tema ilu erines talle eelnenud debütantide omast. Oma esimesel hooajal olid nad tavaliselt saamatud, peale selle ujedad ja neil polnud midagi öelda.

Leedi Marciat oli kasvatanud isa, Grateswoode’i krahv nii, et ta oskaks ennast väljendada mis tahes teemal.

Marcia pidi olema krahvile poeg, keda tal kunagi polnud.

Pärast leedi Marcia sündimist ei olnud krahvinnal enam võimalik rohkem lapsi saada.

Seepärast oli krahv teinud oma parima selles, mis tema jaoks oli äärmiselt halb amet.

Ta oli kohelnud Marciat poisina peaaegu sellest ajast peale, kui tüdruk käima hakkas.

Marcia ratsutas kõige tõrksamatel hobustel, käis isaga jahil igal pool nende suures mõisas.

Ta võttis osa peaaegu kõigest, millest isa oli huvitatud.

Muidugi kuulusid eriti siia isa hobused, kes olid silmapaistvad.

Leedi Marcia julgustükid hobustega olid saanud Londoni jutuaineks peaaegu otsekohe pärast seda, kui ta oli ennast esitlenud Buckinghami palees.

Kui ta ratsutas pargis, mida ta tegi igal varahommikul, oli seal alati trobikond innukaid noormehi valmis teda eskortima.

Tavaliselt olid nad sunnitud temaga liikuma kõik koos.

Siis raputas ta nad naerdes endast maha ja ratsutas ette, galopeerides viisil, mida peeti pööraseks.

Ta suundus Pargi põhjakülge, mis ei olnud nii noobel.

Kombekad noored daamid ratsutasid õige aeglaselt ega galopeerinud mitte kunagi, mida eriti rõhutati.

Polnud kahtlust, et leedi Marcia galopeeris oma teisel Londoni hooajal aga nii, kuidas iganes tahtis.

Paistis, et polnud kedagi, kes suutnuks teda talitseda.

Marcia oli peatunud ballisaali uksel ainult hetkeks.

Sekund hiljem palus pool tosinat meest teda tantsule.

Ta puikles meelega, narris neid provotseerivalt ja valis viimaks oma partneriks Bucksteadi hertsogi.

Leskdaamid ohkasid pisut, jälgides, kuidas nad ümber saali liikusid.

„Ma oletan, et ta kavatseb Bucksteadi vastu võtta,” ütles üks daamidest. „Lõppude lõpuks, vaevalt ta paremat võimalust leiab.”

„Räägitakse, et Buckstead on tema järele hull,” märkis teine, „nagu nii paljud teised mehed. Aga ta annab kõigile korvi.”

„Kui ta nõnda jätkab, jääb ta vanatüdrukuks,” ütles üks naistest sapiselt.

Keegi ei vaevunud vastama.

Oli ilmselge, et seni kui leedi Marcia nägi välja nii kaunis nagu täna õhtul, polnud juttugi sellest, et ta pikalt vallaliseks jääb.

Kohe sellest peale, kui ta esimest korda Londoni seltskonda oli ilmunud, oli ta olnud linnas kõneaineks.

Mitte ainult oma ilu pärast, vaid sellepärast, kuidas ta ennast üleval pidas.

Ta näis nautivat elu peaaegu pööraselt.

Iga päev võttis ta teha midagi uut ja ebatavalist ning lükkas ilma mingi põhjuseta tagasi ühe kosilase teise järel.

Arvati, et kindlasti ootab ta kedagi tähtsamat kui mees, kes oli äsja pakkunud oma kätt, südant ja mõistagi oma tiitlit!

Marcia sugulased olid ammu loobunud noomimast teda või tema isa. Oli päris selge, et kumbki ei kuulanud.

Kuna krahv oli perekonnapea ja äärmiselt jõukas mees, sõltus temast enamik sugulasi.

Sestap ei saanud nad kuigivõrd midagi ette võtta.

Marcia tantsis hertsogiga ümber saali, kuni muusika lõppes.

Siis jalutasid nad, nagu mitmed teised paarid, pikkadest akendest välja aeda.

Devonshire House’i aed oli alati olnud kuulus kui koht armastajatele. Räägiti, et nende puude all oli tehtud rohkem abieluettepanekuid kui kusagil mujal Londonis. Ka oli see kohtumispaigaks paljudele armukestele. Polnud kahtlust, et vähemalt täna õhtul vibreeris õhk armastusest.

Puude otsa olid riputatud hiina laternad ja teeradu ääristasid väikesed vilkuvad haldjatulukesed.

Ainult seal, kus aed laskus kingult alla Berkeley Square’ile, valitses pimedus ning valgust andis ainult kuu.

Marcia läks üle pehme rohelise muru purskkaevu poole. Purskkaevud olid teda alati lummanud.

Ta arvas, et ülespoole paisatud veepiisad olid nagu väikesed palved, mis liikusid taeva poole.

Ta mõtles purskkaevule, mille isa tema pealekäimisel oli lasknud koduaeda ehitada.

Kunstipäraselt pügatud hekkidest ümbritsetuna oleks see ilus. See oli iseloomulik aiale, mille algselt oli rajanud esimene krahv Charles II valitsusajal.

„Te pole mulle vastust andnud, Marcia,” lausus hertsog lausa teravalt.

Neiu oli peaaegu unustanud, et mees on seal, ja tolle hääl pani ta võpatama.

„Palun vabandust, George,” vastas ta. „Ma ei kuulanud. Mis teie küsimus oli?”

„Küsimus, mida olen esitanud ennegi ja mille peale te pole kunagi otsest vastust andnud,” vastas hertsog tõredalt. „Ma tahan, et te abielluksite minuga. Ma tean, et suudan teid õnnelikuks teha.”

Marcia vaatas temast mööda purskkaevu poole.

Cupido hoidis käte vahel küllusesarve, millest purskas vesi.

Ballisaalist kostis vaikne unelev valsiviis.

Marciat rabas mõte, et siin on hertsogile väga sobilik koht abieluettepaneku tegemiseks. Ometi teadis ta, et ei saa anda mehele vastust, mida too tahab.

„Sellel pole mõtet, George,” ütles ta. „Te teate, et ma ei abiellu kunagi, enne kui ma pole armunud, ja ma ei armasta teid.”

„Miks te mind ei armasta?” küsis mees jõhkralt.

Kahekümne kaheksa aastast hertsogit oli jahtinud iga auahne mamma terves kõrgseltskonnas.

Talle näis erakordne, et siis, kui tema oli viimaks otsustanud abielluda, võidi talle korv anda.

Kuidas sai see kõigest tüdruk olla ainus noor naine Londonis, kes teda ei armastanud?

„On fakt,” ütles ta valjusti, „et teie ei tea armastusest midagi peale selle, mida olete lugenud mõnes viletsas romaanikeses või millest unistasite siis, kui olite veel muinasjuttude nautimise eas.”

„Mis selles halba on?” päris Marcia.

„See ei ole praktiline,” vastas hertsog. „Marcia, te teate sama hästi nagu mina, et teist saab väga ilus ja üliväga imetletud hertsoginna.”

Marcia pöördus tagasi oma mõtisklusest purskkaevude kohta ja vaatas mehele otsa.

„Minu abikaasa oleks hertsog,” ütles ta vaikselt.

„Nojaa, mis selles halba on?” kostis hertsog vastu.

Ta teadis väga hästi, et temast räägiti seltskonnas mitte üksnes kui parimast partiist, vaid ka kui parima väljanägemisega mehest.

Teda olid maalinud ei vähem ega rohkem kui kolm silmapaistvat kunstnikku. Portreed rippusid Bucksteadi lossis kõigile vaatamiseks.

„Räägime millestki muust,” lausus Marcia ootamatult. „Ma mõtlesin, et teie hobune jooksis eile Ascotil väga hästi. Kahju, et ta ei võitnud.”

„See oli džoki süü,” ütles hertsog vihaselt. „Ma vallandasin ta ja järgmine kord, kui ma Tšempioni võiduajamistele panen, tuleb ta esimeseks.”

Marcia naeratas otsustavuse peale mehe hääles ja mees lisas:

„Ja just seda kavatsen ma teha ka siis, kui asi teisse puutub. Me lõpetame need rumalad jutud! Te abiellute minuga ja me kuulutame oma kihluse välja järgmisel nädalal.”

„Me ei tee midagi niisugust,” kuulutas Marcia. „Ma olen teile öelnud, George, et kuigi te meeldite mulle kui sõber, ei ole mul mingit soovi saada teid oma meheks.”

„Tont võtku!” vandus hertsog. „Te paneksite ka pühaku kannatuse proovile ja mina ei mõtlegi eitava vastusega leppida.”

Rääkides pani ta käed Marciale ümber.

Neiu teadis, et mees kavatseb teda suudelda, mitte õrnalt, vaid ägedalt ja nõudlikult, otsekui mõtleks ta, et see on tema õigus.

Ta ei sõdinud vastu. Ta ainult tegi kiire kerge liigutuse ja lõi mingil moel mehe tasakaalust välja.

Hertsogi käed olid juba peaaegu tema ümber, aga ta jalad libisesid.

Kui ta külili kaldus, kukkus ta üle purskkaevu kivipiirde üle pea vette. Ja kui ta kukkus, ta vandus.

Marcia ei jäänud teda kuulama ega vaatama, kui märg ta on.

Ta lihtsalt keeras ringi ja kõndis minema. Ta kadus puude vahele, kust ta sai maja juurde teist teed pidi kui see, mida mööda nad olid tulnud.

Palju hiljem tol õhtul sõitis Marcia isaga mugavas tõllas nende maja poole Grosvenor Square’il.

„Mis Bucksteadiga juhtus?” küsis krahv. „Ma nägin, et sa tantsisid temaga kohe pärast seda, kui me saabusime, ja siis ta kadus.”

Marcia ei vastanud ja viivu pärast krahv küsis:

„Ega sa ütle mulle, et ta palus sinu kätt ja sina ütlesid ära.”

„Ta palus seda vähemalt kuuendat korda ja mina, jah, papa, andsin talle korvi.”

Krahv oigas meeleheites.

„Sa ütlesid Bucksteadile ära! Aga miks? Issand jumal, tüdruk, sa ei saa kunagi paremat pakkumist. Ta on ilma kahtluseta kõige rikkam hertsog Inglismaal.”

„Sa tead vastust, papa,” lausus Marcia tasa.

Krahv otsis veel sõnu, kui hobused nende maja ees peatusid.

Hoone oli väga mõjus.

Eelmisel aastal, enne kui Marcia tegi oma debüüdi, oli krahv lasknud seda tublisti remontida.

Siis oli ta mõelnud, et tõenäoliselt ei veeda ta järgmist hooaega Londonis.

Oli täiesti ilmne, et oma ilu ja päritolu tõttu võetakse Marciat pidulikult vastu ja kosilasi oleks palju.

Tema kätt oli palunud iga soovitav poissmees, kes tundis, et on tulnud aeg, mil ta peab naise võtma ja pere asutama.

Kuid Marcia sugulased ja seltskonna auväärsed leskdaamid olid kõik üsna rabatud, kui ta kosilastele üksteise järel korvi andis.

Ent kui Buckstead hakkas tema tütre vastu huvi tundma, mõtles krahv, et Marcia oli teinud õigesti, kui võttis endale mehe valimiseks aega.

Buckstead, nagu ta äsja ütles, oli kõige rikkam hertsog Inglismaal ja kuulus ka kõige tähtsamate hulka.

Tema abikaasa määrataks traditsiooni järgi kuninganna Victoria kammerdaamiks.

Bucksteadist endast rääkisid lugupidavalt nii peaminister kui ka mitmed juhtivad riigimehed.

Veel tegi krahvile heameelt, et hertsogil olid võidusõiduhobused, kes olid niisama silmapaistvad kui tema omad.

Ta mõtles, et koos võiksid nad aretada hobuseid, mis tõstaksid veel rohkem Inglise hobuste niigi suurt mainet.

Üks teenritest tõttas trepist alla tõllaust avama.

Kui krahv välja astus, ütles ta:

„Ma tahan sinuga rääkida, Marcia. Nii et lähme minu kabinetti.”

Tütar ei vastanud.

Ta ainult sammus majja ja andis oma õhtumantli ühele teenritest.

Siis, pärast natuke nukrat pilku trepi suunas, järgnes ta isale üle halli ja edasi koridori, mis viis kabinetti.

See tuba oli täielikult mehelik.

Kui nad olid Londonis, oli Marcia väiksena veetnud siin palju aega , sest siin oli palju raamatutega koormatud riiuleid.

Maal Woode Hallis oli suur raamatukogu.

Ent Marcia oleks tundnud end millestki väga olulisest ilma jäetuna, kui poleks olnud raamatuid igal pool, kus ta viibis.

Kandelaaber krahvi laual põles veel ja kaminasimsil olid süüdatud küünlad.

Kui Marcia tuppa astus, ootas ülemteener uksel, kas on veel korraldusi.

„Pole enam midagi, tänan, Bowles,” ütles krahv.

„Head ööd, milord.”

Ülemteener kummardas, enne kui sulges ukse.

Marcia haigutas natuke.

„Epistli lugemiseks on liiga hilja, papa,” ütles ta. „Ma tean, et sa oled pahane, et ma ei abiellu George’iga, aga sinna ei saa midagi parata.”

„Mida sa sellega mõtled, ei saa midagi parata?” küsis krahv. „Nagu ma sulle ütlesin, sul ei tule iial paremat pakkumist, ja tema võidusõiduhobused on silmapaistvad.”

„Olen sinuga nõus,” sõnas Marcia. „Aga kahjuks ei pea ma abielluma tema hobustega, vaid temaga.”

Krahv, kes oli laua taha istunud, põrutas rusikaga.

„Sina teed selle üle nalja ja, täitsa ausalt, Marcia, siin pole midagi naljatada. Sa pead kellegagi abielluma. Ma olen täiesti veendunud, et Buckstead sobib sulle.”

„Ja mina olen täiesti veendunud, et ta ei sobi mitte,” vastas Marcia. „Nii et mis me siis nüüd teeme?”

„Kogu see asi on naeruväärne,” raevutses krahv. „Ma lasksin sul kosilastele üksteise järel korvi anda, alustades vikontiga, kui sa olid vaid kaheksateist. Tookord mõtlesin ma, et see oli viga.”

Marcia tõusis kikivarvule, et vaadata ennast peeglist kamina kohal.

„Ma ei suuda aru saada, papa, miks sul on nii kiire minust lahtisaamisega. Mina olen alati sinuga nii õnnelik ja sa tead, et meil on palju ühiseid huvisid.”

Krahvi ilme leebus.

„Ja minule meeldib, kui sa minuga oled,” ütles ta. „Aga sa tead suurepäraselt, et sa pead abielluma, ja mitte miski ei rõõmustaks neid õela keelega vanamutte rohkem kui võimalus öelda, et sinu õitseaeg saab varsti mööda ja sind kodus hoides rikun mina sinu võimalusi.”

Marcia naeris ja see kõlas väga ilusasti.

„Muidugi ütlevad nad seda, papa,” oli ta nõus. „Aga kas see tegelikult loeb? Nad on lihtsalt kadedad, sest ma olen sinu tütar, ja nad on vihased, et sa ei abiellunud uuesti, kui ema suri.”

Valitses hetk vaikust, enne kui krahv ütles: „Sa tead, kui väga ma tunnen sinu emast puudust. Võimatu oleks leida kedagi, kes tema kohale asuks.”

„Jah, papa, ma tean seda. Seepärast olengi ma püüdnud vaadata sinu järele nii, nagu see emale oleks meeldinud, ja hoida su tuju üleval. Vaevalt ma saan seda teha, kui mul ka mees kaelas on.”

Krahv tõusis püsti.

„Sa mässid mind ümber oma väikese sõrme, nagu alati. Sa tead suurepäraselt, et sa pead abielluma, ja on normaalne, et perekondades nagu meie oma, valib isa sulle mehe, ja sa pead nõustuma, et mina oskan meeste üle paremini otsustada kui sina.”

Marcia naeris.

„Oh, papa, ära hakka jälle kõike seda jama rääkima. Ma olen seda varem kuulnud. Siis olid sa minuga nõus, et korraldatud abielud on tsiviliseerimatud ja otsene tee katastroofini.”

„Mina pole midagi niisugust öelnud,” protesteeris krahv.

Kuid Marcia jätkas: „Aga et sina armastasid ema esimesest kohtumisest peale, lubasid sa, et sa ei sunni mind abielluma mehega, kes mulle ei meeldi.”

„Ma lubasin seda mõistlikkuse piires,” möönis krahv. „Aga nüüd on asjad läinud liiga kaugele. Sa ei öelnud mulle, et Buckstead juba oli varem su kätt palunud. Nüüd, kui ma seda tean, ütled sa talle, et sinu vastus on jah, ja rohkem me selle üle enam ei vaidle.”

Valitses vaikus, kuni Marcia natuke kõveralt naeratades ütles: „Ma arvan, et tõenäoliselt George ei tee enam ettepanekut pärast seda, mis juhtus täna õhtul.”

„Mis juhtus?” küsis krahv teravalt.

„Ta üritas mind suudelda, öeldes üsna ebaromantiliselt, et ma paneksin pühaku kannatuse proovile.”

„Seda sa ka teeksid, aga mis juhtus?”

„Ma lükkasin ta purskkaevu.”

„Mida, mida?” hüüatas krahv. „Issand jumal, tüdruk, kas sa pead alati midagi sündmatut tegema?”

„Ta poleks pidanud mind puudutama. Mul polnud mingit soovi, et ta mind suudleb,” ütles Marcia.

„Noh, kui ta sinuga pärast niisugust kohtlemist jälle räägib, oleksin ma väga üllatunud,” nähvas krahv.

„Ega ma tegelikult kavatsenud seda teha,” tunnistas Marcia. „Ma lihtsalt kaitsesin ennast... tema eest... ja tema jalad... libisesid.”

„Ma tean täpselt, mis juhtus,” sähvas krahv. „Sa kasutasid seda pagana jaapanlaste džudžitsut, mida sa nii kangesti tahtsid õppida. Ma teadsin, et see lõpeb pahasti.”

„Aga arvatavasti ei tea sellest keegi peale sinu,” protesteeris Marcia. „Vaesele George’ile oleks väga alandav tunnistada, et üks naine on ta kõigest sõrmeliigutusega pikali lükanud. Aga ma kadusin otsekohe, ja kui keegi teda nägi, oleks too lihtsalt arvanud, et ta on liiga palju joonud.”

Krahv heitis käed üles.

„Sa oled lootusetu, parandamatu! Taevas teab, mida ma sinuga teha saan!”

Marcia tuli talle natuke lähemale.

„Lihtsalt lepi minuga niisugusena, nagu ma olen, papa.”

„Vaat seda ma ei kavatse teha,” kinnitas krahv. „Tegelikult nüüd, kui ma selle üle mõtlen, on mul kogu probleemile teistsugune lahendus.”

„Ma kahtlen selles,” ütles Marcia. „Ja ma pean seda täna õhtul kuulama? Ma tahan magama minna.”

„Mina ka,” vastas krahv. „Samal ajal sa sunnid mind ja nüüd pead sa sellega leppima.”

„Mida sa sellega tahad öelda?” päris Marcia.

Krahv istus tugitooli.

„Ma sain täna Prantsusmaalt kirja, mis oli minu meelest väga huvitav,” alustas ta. „Tegelikult tuli kaks kirja, aga ma ei mõelnud nendele seoses sinuga, kuni alles nüüd, kui sa mulle rääkisid, et solvasid väga tähtsat noormeest ja andsid talle korvi. Ka oled sa teinud tast naerualuse ja seda ta küll sulle ei andesta.”

Marcia kehitas õlgu.

„Ma ütlesin sulle, et mul on kahju. Ma tegelikult ei tõuganud teda purskkaevu. Aga ma pidin ennast kaitsma.”

Krahv tõmbas hinge, otsekui püüaks ta oma meelepaha talitseda.

Siis ta ütles:

„Noh, kahju on tehtud ja olematuks seda enam ei tee. Aga ettekäände sinu kadumiseks seltskonnalavalt peame küll leidma, ning see on täitsa kerge nende kahe kirja tõttu, mis ma Prantsusmaalt sain.”

„Kellelt need olid?” küsis Marcia.

„Esimene,” vastas krahv, „oli Roux’ hertsogilt, kutsudes mind sinna nii kiiresti kui võimalik vaatama hobuseid, kes tema arvates mind üsnagi huvitaksid.”

Nüüd taipas Marcia, kellest isa rääkis. Roux’ hertsog oli tuntud parimate võidusõiduhobuste poolest Prantsusmaal.